Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU » „Armastaja üheks ööks“ („Hobuse hukkamine“)


Ivan Klima (Tš.)
 
Hoone ees, mis meenutas liiga kõrge väravaga garaaži või pigem angaari üheainsa unustatud lennuki jaoks, seisis hall hobune, ta oli seotud vaia külge, mille koor polnud veel lahti tulnud.
Hobune seisis longuspäi; Katerina astus tema juurde, suuri loomi polnud ta iialgi kartnud, ainult ämblikke, tõuke ja konni; ta märkas, et hobuse ühte silma katab läbipaistmatu kae, ja ta taipas, et see on vist vana hobune – ja härmatis tema karvadel on tegelikult ainult vanaduse tundemärk; ta oli seotud väga lühikese nööriga, õieti küll pikaga, kuid suurem osa nöörist oli vaia ümber mässitud, samuti olid tal esimesed jalad jämeda köiega kokku seotud.
Ka hobune oli vang, ja tütarlaps tundis talle veel rohkem kaasa kui neile armetutele loomakestele puurides; hobuse ainsas silmas oli nagu inimlikku: muidugi ei saanud see tarkus olla, võib-olla oli see kartus või hirm võib-olla ainult valu või väsimus, kõige tõenäolisemalt oli see väsimus.
Käekotist koukis Katerina kompvekikotikese, hobuse hallid mokad nabistasid neid väsinult otse tema peopesalt, ja ainus silm vahtis teda liikumatult. Katerina pani käe suure looma kaelale ja silitas teda, nüüd kompas ta tema tukslevat veresoont ja kuulis tema hingamist ja hobuselõhn ümbritses teda – korraga tundis ta midagi helluse või koguni armastuse taolist, igal juhul oli see soe rahustav sõprustunne. „Sina, minu loom,“ ütles ta tasakesi, „minu vennake, sina, rumal hobune,“ ja hobuse hingamine oleks nagu aeglustunud ja tema suur kere vabises.
Siis avanes Katerina ees selle kummalise angaari värav ja väravast astus välja kaks meest, mõlemal seljas sinise-valgetriibuline kittel.
„Kronu teeb tutvust,“ ütles üks nendest.
Tütarlaps pidi paar sammu taganema ja nägi, kuidas mehed kerisid vaia ümbert, mille koort polnud veel lahti tulnud nööri ära ja hakkasid siis hobust avatud värava poole vedama.
Ta tahtis neile midagi hõigata, kuid samal hetkel jäi hobune seisma, tõusis korraks tagajalgadele ja hakkas korskama.
„Nõõh, kronu, mis sa tõrgud, raisk,“ karjusid mehed, ent hobune seisis nagu maasse raamitud, pildus oma väsinud hõbedast pead ja korskas. Üks meestest pöördus Katerina poole ja seletas sõbralikult: „Haistab verd, tõbras, sellepärast ei tahagi tulla!“
Nüüd taipas tütarlaps korraga, kes need kaks on ja et ta peaks hobuse päästmiseks midagi tegema, ehkki ta teadis, et ta ei suuda midagi teha.
Ta võis ainult ära minna, ta oleks pidanud ära minema, et see, mis juhtub, jääks vähemalt nägemata, kuid ta ei suutnud sammugi astuda selle vaia juurest, mille koor polnud veel maha tulnud: ta vahtis tardunult, kuidas mehed lasevad ploki angaari laest alla, kuidas nad viskavad üle plokiratta köie, mille teine, silmusekujuline ots on ümber hobuse kaela; kangestunult vaatas ta, kuidas mehed hakkavad tirima, ja ta nägi, kuidas nad pingutavad kõigest jõust ja kuidas ka hobune võtab kogu jõu kokku, nägi tema pondunud veresooni, ja siis nägi ta, kuidas hobune aeglaselt, viirastuslikult inimese kombel tagumistele jalgadele püsti tõusis selle hirmsa köie sunnil, kuidas ta kabjad koledas hirmus vastu maad tagusid ja siis juba õhus viipusid, ta kuulis looma röögatust, meeleheitlikku hobuseröögatust, hirmu- ja hädakarjet, asjatut palvet, röögatust, mis ei tulnud mitte eelaimusest, vaid kindlast teadmisest, ja siis nägi ta, kuidas hobune liikus kummaliste, ebaloomulike hüpetega haigutavast väravast sisse. Halastage! Ah, issand jumal, sulgege vähemalt värav, ja tõesti sulgus sel hetkel värav nii mõlema mehe kui ka surmamõistetu taga, ja tütarlaps ootas, kuigi ta ei teadnud, mida õieti, ja siis see äkitselt juhtuski: ei karjatust ega röögatust, vaid mürtsatus, raske keha kukkumise tume kõmisev mürtsatus kivipõrandal, ja see oligi lõpp; korraga ei tundnud tütarlaps oma keha, ta vankus, kuni vajus pehmele liivale, hoides ometi kogu aeg rammetute kätega kinni vaiast oma pea kohal ja surudes suu vastu kõva karedat koort, lüües sellesse hambad, kuni ta näris juba mõrkjat puud.
Kuid kukkumismürtsatus kõmises ja kaikus temas, kuni lämmatas kõik, mis oli, ja kõik, mis iganes tuleb; ta oli kindel, et see kõmin ei lakka iialgi, sest see polnud heli, mida tekitavad asjad, see oli heli, mis oli kõlanud tühjusest, hooletult suletud ukse tagant: see oli hääl pimedusest, kuhu kaitsetud sisse lohistatakse.
Siis kuulis ta uuesti värava kriiksatust ja tõstis asjatus ning jubedas ootuses pilgu, kuid ta ei näinud kedagi peale kahe sinise-valgetriibulise kitliga mehe, kes vedasid väikesi redelvankreid, ja kummalgi redelvankril oli plekist küna, mis oli kaetud verise presendiga. Siis tõusis tütarlaps püsti, ja ehkki ta ikka veel oma keha ei tundnud, hakkas ta kummaliselt ebaloomulike hüpetega jooksma tühjusse enda ees.
... Suletud aknast hiilib sisse ööõhk...
ja tähed kustuvad pikkamisi, ja nende asemel seisab siin tema ees halli karva ja pika halli lakaga hobune – härmatisega kaetud muld, luht laiub silmapiirist silmapiirini ja sellel kõnnib edasi tohutu kari niisama toredaid ja ilusaid loomi ja tema lebab keset seda luhta ja vaatab, ja ei saa aru, kuidas võib keegi tappa neid imekauneid loomi puurides asuvate armetute ning näotute kiskjate pärast, ja ta vaatab, kuidas hobused pilluvad oma uhkeid päid, ja ta näeb, kuidas nad selles tohutus karjas üksteisele lähenevad ja jällegi kaugenevad, ja kuidas mõned panevad koonud vastamisi, ja näeb, kuidas nad armastavad, hobused keset luhta, keset oma ainukest päeva, oma ainukest ööd, vabad siidise kaelaga hobused, armastajad üheks ööks keset pikka igavest hääletut ööd, ja ta näeb peenikeste jalgadega varssu, kes kukuvad karja hulgas maha – minu vennakesed, sosistab ta, ja ta ei tunne enam hirmu, tema väsimus on nõrgunud rohukõrtesse, ja tal on nii kerge olla, et ta võib kukkuda ja tõusta, ja nõnda ta uinub kiiktoolis, pooleldi riides, sellal, kui katuseakna taga läheb valgeks ja tuppa tungib natuke niiske lõhnatu linnahommik ja sinise nöörikera vaba ots kiigub tasakesi nähtamatus õhuvoolus.
 
1964. a.
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat