Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU » ALBA


Viisteist aastat tagasi tulid tartlannad Aino Vars ja Meta Viirmäe-Selg Nõukogude Liidu tšempionideks ratsutamises. Samadel võistlustel debüteeris hobusel Gladiaator ka 24aastane tartlane Albert Rästa, täites esmakordselt I spordijärgu. Sellest ajast peale ei ole tema osavõtuta möödunud peaaegu ühtegi tähtsamat ratsaspordivõistlust.
 
Kuidas see kõik algas? “Pagan seda teab, hobused meeldisid!” ütleb Alba ise. Ometi on tal selgelt meeles üks päev – 1. oktoober 1948. Siis algasid treeningud. Tartus Tamme staadionil oli kord demonstratsioonesinemine hobustega, Rästa vaatas ja otsustas proovida. Esimese lihvi sai ta Tartu tolleaegse parima treeneri Riho Hanneste käe all. Seejärel oli juhendajaks Martin Soots, vahepeal Ago Linnus. Nüüd “allub” Alba vabariigi koondise vanemtreenerile, Eesti NSV teenelisele treenerile Mihhail Fadejevile.
 
Koolipäevil ujus ja suusatas noormees väga palju. See pani aluse tugevale füüsilisele ettevalmistusele, ilma milleta ei saa heaks ratsutajaks. Mitmekülgsuse printsiipi järgis ta ka õppimises – EPA metsandusele lisandusid Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuri osakonnas, mille Albert Rästa 1956.a. vehklemistreenerina lõpetas. Tolleks ajaks oli ta omandanud takistussõidu alused väga erinevate hobuste seljas. Et Tartu ratsabaasi hobusekoosseis polnud just kõige hiilgavam, siis õppis ta sõitma kõigepealt kehvade hobustega. See tähendab aga palju. Kes nii ennast konkurendina näitab, areneb parema hobusega veelgi edasi.
 
Ja siis istus Alba “päris” võistlusratsu selga. Piraat oli suur ja võimas, kuid äärmiselt flegmaatiline hobune. Tartlane ise leiab, et tema sportlik karjäär siis alles algas. 1957.a. Eesti NSV esivõistlustel tõi Piraat kolm pronksmedalit. Paremad olid tolleaegne eesti esimene takistussõitja tallinlane Virgo Kotka Legendil ja tartlane Jüri Villemson Sõbral. Samal aastal toimunud Balti matšil saavutas Rästa oma esimese suure võidu – edestas kõiki favoriite kahevoorulises takistussõidus. Neid võistlusi peab ta seni oma parimateks. Kuidas nii? On ju hiljem tulnud ridamisi suursaavutusi. Võib-olla annab sellele vastuse A. Linnus, kes leiab: “Hindan ka praegu kõige rohkem tema sõitu Piraadiga, kes oli – võrreldes Gromi ja Sõbraga – kehv, andetu hobune, kuid füüsiliselt tugev.
 
1958.a. tõi jälle kaks “pronksi” vabariigi meistrivõistlustelt (V. Kotka ja J. Villemsoni järel), kuid lisaks ka tšempionitiitli – kahevoorulises takistussõidus Eesti NSV karikale 12 karistuspunktiga J. Villemsoni (21,25 kp) ja V. Kotka (36 kp) ees. Viie liiduvabariigi matšilt Riias tulid võit ja teine koht, nelja Balti linna matšilt talvel Tallinnas võit kõrgemas klassis.
 
1959 – NSV Liidu rahvaste II spartakiaadi aasta. Vabariigis jällegi esikoht sõidus Eesti NSV karikale, avatakistussõidus koguni kaksikvõit: “kuld” Piraadiga ja “hõbe” Tundraga. Lisaks veel üks esikoht Tundraga. See oli suur edu! Seda ajal, kui tallinlased tartlastele üha vähem võite jagasid (Villemson elas juba Tallinnas ja hüppas oma kuulsa Poolusega). Aga “Kehakultuuris” kirjutas tuntud tunnustatud ratsaspordispetsialist A. Kald sel aastal järgmist: “Kuigi A. Rästa oma vigadele kiiresti reageerib ja suudab neid korrigeerida, mõjuvad need hobusele…” Ikka siit ja sealt tehti etteheiteid sõitja tehnikale, peamisena märgiti puudulikku tasakaalu sadulas (see rikub ka hobuse rütmi). Küllap ka tehnika taha jäi pidama meistrisportlase nimetus.
 
1960. aastal pühendas Villemson end täielikult Poolusele. Sõber jäi vabaks ja temaga läks võistlustulle Rästa. Talvisel matšil Vene NFSV – Leningrad – Eesti NSV võideti kaks auhinnalist kohta, kevadel tuli Leningradi maneežis kõrgemas klassis paljulubav 5,75 kp. Kuid suvel vabariigi meistrivõistlustel Rästa nime auhinna saajate nimekirjas ei olnud. Ka järgmine aasta ei kujunenud paremaks. Seisak? Või koguni tagasiminek? Kaks aastat oli ikkagi liiga pikk aeg uue hobusega harjumiseks.
 
Vastuse andis 1962.a. hooaeg. Villemson ja Poolus võitsid kodustel võistlustel kõik “kullad” takistussõitudes. Karikasõidus langes Rästale Sõbraga “pronks”. Kõrgemas klassis tuli “hõbe”. See medal on praegugi kõige kallim, sest selle hind kirjutati alla 7,5 karistuspunktiga ja … Tartu sai uue meistersportlase ratsutamises. Nüüd tundis võistleja end oma suure eeskuju, oma sõbra ja 1953.a. Nõukogude Liidu ratsutamistšempioni Ants Pindingu väärilisena.
 
1963.a. talvel Moskva “Burevestniku” juubelivõistlustel võitsid Alba ja Sõber üheminutisõidus. Avatakistussõidus lõpetati distants küll võitjaga võrdselt vigadeta kuid halvem aeg jättis teiseks. Võitis Nõukogudemaa üks nimekamaid ratsutajaid Juri Soskov Moskvast. Neil võistlustel tuli ka esimene (ja seni vist ainus) “närviminek”: “Tundsin, et hakkan higistama, midagi ei ole teha… Siis nägin: Soskovi pluus oli üleni märg. Tema närveerimine muutis mind kohe rahulikuks.”
 
Rahvaste spartakiaadiks oli Rästal varus ainult üks “pronks” vabariigist. Sellegipoolest oli just tema see, kes koos Villemsoniga saavutas viimasel võistkondlikul alal Moskvas ja Vene NSFV järel kolmanda koha. See sõit tõstis kogu Eesti NSV ratsaspordikoondise viis kohta ülespoole- viiendaks. Neist päevist pärineb sportlase enda arvates tema parim tulemus NSV Liidu meistrivõistlustel. See oli küll vaid 10. koht, kuid… 170 cm kõrgustel tõketel (35,25 kp).
 
Sõber hakkas vanaks jääma, ka vigastused tulid kimbutama. Tartu Noorsoo Spordikooli kaasaegse viievõistluse treeneri pähe kippusid loobumismõtted. “Aastaid koguneb turjale, teater ja lugemine on juba maksnud nii palju lõivu spordile, pole ma enam see kotkas, kes olin…Perekond on küll seni aru saanud kõigist loobumistest ratsaspordi nimel, aga … Leigelt seda ala teha ei saa, ei tohi!”
 
Oh, Alba, Alba! Kord ütlesid, et üle kõige hindad töökust ja sihikindlust, et vihkad lõtvust. Ja Nõukogude Liidus on palju häid mehi sadulas- Šabailo, Favorski, Purtov, Kartavski, muidugi Soskov, Villemson… Kas tõesti loobud võistlemast?
 
Tartus oli veel üks hobune. See oli Grom. 1964.a. vabariigi eelvõistlustelt said tartlased ainult kaks “pronksi”. Need võitsid Albert Rästa ja Grom. See polnud paha algus.
 
Tuli 1965. aasta. Alba ja Grom olid taas Eesti paremate hulgas- kaks “hõbedat” ja üks “pronks”. Ikka “jäi jalgu” Nõukogude Liidu koondise liige Jüri Villemson oma Poolusega. Alba aga ütles: “Meil on häid mehi: Viira, Kollom … Oleneb hobusest. Villemsonile pole aga häbi kaotada. Ta on Eesti sõitjana parim. See on nagu aamen kirikus!” Taas võistlused poolakatega - teine koht. Gromi hing polnud muutunud. Just seda püüdlikku ja visa hinge ning tahtmist edasi minna hindab sõitja oma hobuses kõige rohkem.
 
Vahepeal läks Tartu ratsabaas ülikoolilt üle linna spordiliidu alluvusse. Uus direktor Ago Linnus võttis kõigepealt käsile hobukoosseisu suurendamise. Väljasuremisele määratud baasist, kus veerandsajast hobusest vaid 4-5 vastasid kaasaja ratsaspordi nõuetele, on saanud jälle Tallinnale konkurent. 45 hobusest võib juba tugeva võistkonna välja valida. Koondise liikmed võisid seni vaid kadestada tallinlasi, nüüd ka neil peaaegu igaühel käes 2-3 hobust, ka noort hobust. Alba omadest näib olevat võimekam Premjer.  
 
Aasta 1966. Albert Rästa kordas suve algul Priekules (Leedu NSV-s) viiendat korda meistersportlase normi ja sai aumeistersportlaseks. Vahetult enne Eesti NSV meistrivõistlusi vaieldi tuliselt. Oli ju Pooluse süda aasta algul seisma jäänud, hakkas küll jälle tuksuma, aga… Igatahes Albale pakuti vähemalt kolme tšempionitiitlit. Kuid raudne Villemson oma veelgi raudsema Poolusega avas kaardid juba esimese sõidus – läbis ainsana parkuuri vigadeta. Järgmised kohad selgitati lisahüpetega. !965.a. VSV Liidu parim maaratsasportlane torilane Raigo Kollom ja nooruke tallinlane Lembit Tuur jätsid tartlase neljandaks. Ka järgmisel alal olid Villemson ja Kollom eespool. Siis tuli dramaatiline karikasõit. Pärast esimest hüpet Grom komistas ja kukkus… Sõidul, kus iga sekund ja karistuspunkt maksis medaleid, sai Rästa puhtalt juhuse tõttu kohe 15,75 karistuspunkti. Lugupidamisega jälgiti võistlejat, kes ei loobunud. Ja jõudis kahe vooru kokkuvõttes jälle neljandale kohale. Järgmisel päeval sai ta kõrgemas klassis ikkagi teise pronksmedali. “Igast oma sõidust teen vastavad järeldused, püüan analüüsi tulemusi arvestada järgmisel võistlusel… kuigi need ei pruugi õiged olla… kontrollin.” Mõned muigasid.
 
Aga järgmisel võistlusel sai Albert Rästa just oma kaalukaima tulemuse Nõukogude Liidus- võitis “Burevestniku” üleliidulise tšempioni tiitli! Sõitis edasi matšile SDV ratsutajatega (Leetu) ja saavutas tugevas konkurentsis kaks teist kohta. Hooaja lõpul peetud Balti matšil olenes ainult Albast Eesti NSV üldvõit – ja ta tuli Gromiga kõrgemas klassis vajalikule kolmandale kohale.
 
Nüüd hakati rääkima Albert Rästa “teisest noorusest”. Ta ise jäi tõsiseks: “Paraku tuleb “teine noorus” ikkagi koos aastatega. Vana olen!” Aga aastatega on tulnud ka kogemused. Ja lisas: “Ainult töökus ja suur huvi asja vastu on minust midagi teinud, tegelikult olen täiesti keskmine ratsutaja.”
 
Ainult töökus ja suur huvi… Ratsaspordisõbrad on näinud talviste võistluste teleülekandeid Tallinna maneežist. Aga Tartus harjutatakse talviti juba paarkümmend aastat vanas väikeses küünis. Nüüd on maneeži ehitamine lähema viie aasta plaanis. Aga seni sepistatakse võite just nimelt küünis. Ruumikitsikus ja pakane, need on tuntud nii Albale kui ka ta õpilastele. Küünist on aga Eesti NSV koondisesse jõudnud Henno Soome ja Aleksander Puusepp. Siin lihvis Rästa käe all oma ratsasõitu ka vabariigi noortemeister kaasaegses viievõistluses meistersportlane Enn Jaigma.
 
Alba on võistlustel korrektsus ise. Seda teavad kõik. Kuid imetelema peab tema ääretut lugupidamist oma hobuste vastu nii treeningutel kui võistlustel. Ei mingit asjatut karistamist, ägedaid sõnu, veel vähem toorutsemist. (Ei saa salata, et väga paljud meie ratsutajad selle all kannatavad. Küsisin kord temalt: “Kas sa oled piitsa tarvitamiseks liiga mugav, või …?” Ta kortsutas kulmu: “Hobust tuleb arvestada! Hobust tuleb abistada. Teda tuleb õpetada lihtsamalt keerulisemale. Milleks peksta? Enamasti makstakse hobusele kätte oma eksimusi. Karistada tuleb teadlikult, ja  ainult siis, kui oli tugev eksimine hobuse poolt. Hobune võib sageli just sõitja tõttu lohakaks muutuda.”
 
1967.a. võistlushooaeg algas vabariigi siseesivõistlustega Tallinnas. Kahevoorulises takistussõidus olid Alba ja Grom kindlalt parimad, valiktakistussõidus alistuti ainult Villemsonile. Eesti NSV VII suvispartakiaadil võideti esimesel päeval avatakistussõit (130 cm) kõigi meie paremate ees. Kolmandal päeval oli kavas väga raske kahevooruline kõrgema klassi (130-160 cm) takistussõit Eesti NSV karikale. Kaua püsis parima tulemusena 15,25 karistuspunkti. Siis startis Grom, kellesse olid pandud Albert Rästa kogemused, tahe ja kontsentratsioon. Ainsana lõpetasid nad vigadeta. Kuigi teises voorus tehti kaks viga (8 kp), kuulusid kindel “kuld” ja publiku tuline aplaus väsimatule tartlasele ning nende võistluste hinnatuim punane rosett Gromile.
 
Viimase alane oli kavas Eestis harva nähtav 170 cm kõrgune parkuur. Nagu Alba hiljem tunnistas oli ta korraga “närvi läinud”- 23 kp. Kas sellest piisab võiduks? Piisas küll teiste meistersportlaste vastu. Aga juhtus nii, et I järgu sportlane Boriss Udalov Audrust valmistas suurima sensatsiooni hipodroomil, võites “kulla” 16 karistuspunktiga.
 
Ent Albert Rästa oli ikkagi Eesti NSV meistrivõistluste parim ratsasportlane.
 
Ees seisis NSV Liidu rahvast IV spartakiaad. 21. korda kuulus Albert Rästa juba meie vabariigi koondisse.
 
“See on minu viimane spartakiaad,” ütles ta ise. Neist nukra alatooniga lausutud sõnadest kõlas mure halastamatult kasvava aastatekoorma ja hobuse pärast. Samal ajal aga peegeldas ta nägu endiselt enesekindlust ja tahet anda oma parim koondise heaks. Me teame, et kahevoorulises takistussõidus NSV Liidu karikale suutis ainult J. Villemson Poolusel täita raske arvestusnormi. Albale sai komistuskiviks kolmeline süsteem. Meie au päästsid aga kolmevõistlejad (3. koht) ja lõppkokkuvõttes kaitsti 1963.a. võidetud viiendat kohta. Suur eesmärk, mille Eesti NSV ratsaspordiaktiiv oli endale võtnud, täideti sajaprotsendiliselt.
 
See leevendas, andis usku, näitas teed edasi, ikka edasi…
 
Ka treener Albert Rästale.
 
 
H. RÄTSEP                                                              
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat