Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU » Pool elust sadulas


Pool elust sadulas
Nõukogude Naine nr. 4, 1969
Helle Rätsep
 
1940. aasta alguspäevil peatusid ühes talus ratsaväelased. Ohvitser täitis 11-aastase tüdrukukese palve tõsta ta hobuse selga. Suur oli ratsameeste imestus, kui tüdruk rohkem nende abi ei vajanud. Kust võisidki nad teada, et Mall õppis ratsutama juba mitu aastat tagasi ja järjest üksipäini ringi sõitis.
Kaheksa aastat hiljem peeti Tallinnas esimesed Eesti NSV meistrivõistlused ratsaspordis. Naiste kolmevõistluses oli ülekaalukalt parim TPI ettevalmistuskursustel õppiv Mall Kirsipuu.
Nii see algas. 1949. aastal krooniti Mall Kirsipuu Ivanovos armeevõistlustel NSV Liidu tšempioniks kolmevõistluses. Järgmisel aastal oli blond eestlanna oma Saturniga samas tiitlit kaitsmas. Esimese päeva järel asuski ta liidriks, jätkates edukalt ka teisel päeval maastikusõidus. Kuid siis, krossi viimasel kolmandikul – tuli raske kukkumine: sõitja murdis jalaluu. Mall Kirsipuu ei oska praegugi öelda, kuidas ta suutis krossi lõpetada. Tšempionitiitel tuli unustada, kuid nooruke võistleja otsustas vähemalt teiste medalite saamisel kaasa rääkida. Ta varjas juhtunu arstide eest, lõpetas kolmandal päeval takistussõidu ja võitis hõbemedali!
Tookord saamata jäänud tšempionitiitleid on hiljem jätkunud paljudeks aastateks. Ka siis, vahepeal, kui raskes takistussõitu ja kolmevõistlust ei peetud naiste aladeks, ei lahkunud Mall Kirsipuu hobustest. Valida oli ainult üks tee: hakata treenima meeste seas vähepopulaarses koolisõidus. See tee viis teda Riiga, Leningradi, Moskvasse; matšidele Gruusia ja Ukrainaga, Läti ja Leeduga. Auhinnalised kohad tulid sellel alal ka vabariigi meistrivõistlustelt.
*   *   *
1961. aastal sai Mall Kirsipuust Elva (hiljem Tartu) rajooni ratsasporditreener. Aasta hiljem oli tema kasutada jälle takistussõidu hobune – Ballett. Samal aastal sai Mall Kirsipuust NSV Liidu maanoorte tšempion. Sellest ajast peale on tema kodus ka “Jõu” parima naissportlase iga-aastased mälestusauhinnad.
1963. aasta vabariigi maanoorte meistrivõistlustel võitis Tartu rajoon ratsaspordis ülivõimsalt esikoha.
Kui Mall Kirsipuu treenerina Jaroslavis võistlustel viibis, helistati talle kodunt, et juhtus õnnetus: hobused pääsesid tallis lahti ja raiusid üksteist kurjasti. Kannatada sai ka Ballett. Sportlane sõitis koju tagasi, jooksis otse rongilt kliinikusse ja... Ballett hirnatas talle vastu.
Kohtasin neid samal päeval Tartus Riia mäel: elavas autodevoolus liikumas üksik ratsanik. Mall Kirsipuu ei tahtnudki oma rõõmu varjata: elus, elus, tema ballett on elus! Mõni aeg hiljem Ballett siiski enam ei olnud – sisemised vigastused osutusid liiga ränkadeks.
Kuid temast on jäänud raamitud foto Mall Kirsipuu kodus.
1964. aastal sai malle ratsuks mustakarvaline täkkhobune Barguzin, kellega Mall Kirsipuu võitis palju medaleid. Ent Barguzini jalg ei pidanud koormusele vastu ja sõitja jäi korraliku hobuseta. Enda ebaõnne taustal võis treener tunda seda suuremat rõõmu õpilaste edu üle. 1965. aastal võitis kolm maanoorte “kulda” Einar Ruber, kes nüüd on meistrikandidaat ja kahekordne Eesti tšempion, 1967. a. sai maanoorte tšempion Avo Annamaast.
Tuli 1968. aasta. Eesti maanoorte meistrivõistlustelt sai Mall Kirsipuu kõige raskemas takistussõidus hõbemedali. Selle toojaks oli äärmiselt võimekas Kristall. Eesti noorte meistrivõistlustelt sai “kulla” ja “hõbeda” Avo Annamaa takistussõitudes, teise koha võitis ka tema õpilane Henno Ostrat kolmevõistluses. Hiljem Priekulis toimunud NSV Liidu noorte meistrivõistlustel sai Avo Annamaast Hrustiga meie kõigi aegade edukaim noor – ta võitis tšempionitiitli ja lisaks veel kaks hõbemedalit.
Mall Kirsipuu oma Kristalliga otsustas aga veel kord revideerida eelarvamusi. Ta võttis jällegi ainsa naisena osa Eesti meistrivõistluste takistussõitudest. Avatakistussõidus edestasid teda vaid aumeistersportlased Jüri Villemson ja Albert Rästa. Valiktakistussõidu ajal sadas kõvasti, oli raskeid kukkumisi, ees oli aga Villemsoni maksimumtulemus... Järsku Kristall tõrkus. Loogilisem oleks olnud nüüd valida mingi kergem takistus. Aga Mall Kirsipuu juhtis hobuse raskele veekraaviga okserile ja spetsialistid vangutasid päid. Kristall tõusis, libises ja prantsatas selili – sõitja jäi alla... Võistluste arst ei teadnud midagi Mall Kirsipuu mitte veel täiesti paranenud rangluumurrust, mis juhtus ühel treeningul. Tema aga istus uuesti sadulasse, jätkas ja tuli 9. kohale. Ta täitis arvestusnormi ja tõi “Jõu” koondisele vajalikud punktid. Kui Mall Kirsipuult hiljem küsiti – arvates, et tegemist oli lihtsalt raudse võistlejahingega -, miks ta valis tõrke järel koha nii raske takistuse, vastas ta: “Aga see ei olnud ju raske!” Ikka käib ta oma juhtlause, Hannibali sõnade järgi: “Ma leian tee, või teen selle.”
Meistrivõistluste viimase alana oli kavas sõit hüppevõimsusele. Esimese vooru järel selgusid kaks esimest, kolmanda koha omaniku pidi otsustama seitsme võistleja sõit teises voorus. Mall Kirsipuu tuli tõestada: kas suudab hea naisratsanik hea hobusega olla meestest üle? Suutis! Lõpudefileel anti talle hinnatav pronksmedal.
 
*   *   *
Kui küsisin Mall Kirsipuult, mida peab ta oma valusaimaks kaotuseks ja suurimaks võiduks, siis kuulsin vastuseks: “Valusat kaotust pole, kuna eesmärgiks on alati lihtsalt hästi sõita, mitte aga iga hinna eest võita. Ei meeldigi need ratsutajad, kes sõidavad ainult selleks, et võita. Peale võidu on spordis, eriti ratsaspordis, veel teisigi tegureid, mis ala köitvaks teevad. Üldse ei tohiks ratsaspordi juurde lasta neid, kes ei armasta hobuseid, vaid tegelevad nendega üksnes auahnuse või edevuse pärast.
Suurim võit? Et üldse veel võistlusspordiga tegelen! See tähendab – võit iganenud eelarvamuste üle. Olen kindel, et kui omaaegsetele edukamatele naissportlastele (Olli Toome, Irene Toming ja teised) oleks antud häid hüppehobuseid, sõidaksid nemadki veel praegugi suurepäraselt. Või Evi Trillo Paide rajoonist, ka üle kolmekümnene naine. Kuna ta on suutnud kõigi rünnakute vastu hoida oma võimekat hobust Mikut, siis on ta arvestatav konkurent igale eesti tugevamale mehele sadulas. Just sellepärast oli mulle väga tähtis hea esinemine viimastel Eesti meistrivõistlustel, et veel kord tõestada: kui naistel on käes meeste hobustega võrdsed ratsud, siis suudavad nad täpselt samuti esikohti rünnata.”
Kas loobumist ei ole mõttes, ikkagi 20 aastat sadulas? –
“Ei. Kuni tervist on, seni sõidan. Dport ei lase vananeda! Aga kui enam sõita ei saa, siis nn tervisesport jääb ikkagi.”
Tähendab, ei väsimust, ei tüdimust?
“Mis puutub hobustesse, siis ei tunne ma kunagi tüdimust ega väsimust, sest ma tahan nendega tegelda. Aga inimeste vastu... tekib küll vahel tüdimus.”
Eeskujudest räägib Mall Kirsipuu järgmist: “NSV Liidu ratsaspordis on naistest kõige enam meeldinud Niina Smõslova ja Aleksandra Levina. Kuid eeskujuks on kindlasti meistersportlane Raigo Kollom. Pärnu rajoonis töötav õpetaja, 1967. a. NSV Liidu maanoorte tšempion. Tõsi, meil on sõitjaid, kes on temast rohkem saavutanud, ent kuidas nad selleni on jõudnud – selles peitubki võti. Just Kollomi puhul austan tema tööd (mitte toorutsemist!) hobustega, töötab ta aga palju raskemates tingimustes kui teised eesti juhtivad sõitjad.”
Hobused on Mall Kirsipuule nö eri seisus. Kuidas on suhtumisega teistesse aladesse?
“Spordihuviliseks ma ennast ei pea. Väga meeldib vaadata iluuisutamist, ka sportlikku võimlemist. Ja ballett! Milline tohutu treening peab olema iga esinemise taga.”
Ja jõudsimegi spordist välja. Hobuste kõrval on esikohal muusika. Kõige tugevamini mõjuvad Bach ja Beethoven. Borodin kindlasti. Meeldib ka hea džäss. Teistest kunstiliikidest köidab vahest kõige enam arhitektuur (küllap on selles ka isa – arhitekt – “süüdi”). Lemmikpoeetideks on Mall Kirsipuul Tagore ja Jessenin, kirjanikest aga:
“Kunagi olin Glasworthy vaimustuses... Kuid jäänud on Lev Tolstoi. Tolstoi juurde tulen alati tagasi ja leian ikka ja jälle midagi uut.”
Milles seisneb inimese tugevus? (seda oli huvitav küsida naiselt, keda peetakse tugevaks ja kes ise nimetab oma nõrkuseks – laiskust!)
“Tugev on raske olla. Toob ebameeldivusi. Nõrkadel ja järeleandlikel on kergem eleda. Inimene peab suutma ilma mingi kõhkluseta jääda alati, ükskõik millise hinnaga, truuks oma veendumustele.”
Poetess, Tartu Ratsaspordibaasi kunagine kasvandik Linda Ruud kirjutas:
“Kui olnu saab ebareaalseks
nagu kaugusevines mäed,
siis hobuse sooja kaela
sada aastat veel tunnevad käed!”
 
Mall Kirsipuu on mõtlik: “Kas või ainult selle tunde pärast on tasunud elada. Vist küll kusagil mujal ei kohta niisugust truudust ja ausust kui hobuse juures...”
Ta on olnud kakskümmend aastat sadulas. Tervelt pool senisest elust.
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat