Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Vőistluskalender
Kontakt








 
 
AJALUGU » Ikka ja jälle teel


Ikka ja jälle teel
Spordileht nr 11, 1969
H. F. Oertel
 
Seda päeva ei saa ma unustada. Täpselt samuti nagu oma esimest reportaaži, nagu Emil Zapoteki jooksuvõite, Täve Schuri esikohti. See oli päev Hoppegarteni hipodroomil.
Minu kogemused hobuse turjal olid äärmiselt kasinad. Kord koolipoisina saadeti meid ratsutamiskursustele. Meid oli umbes kakskümmend jõmmi, päris kohmetud. Kõige õnnetum olin mina. Umbes kahekümne sekundi pärast pikutasin maneežitolmus. Sinna paiskas mind hobune, kelle nimi oli Jahimees ja kelle turjal sõitsin maneeži. See on mul meeles nagu oleks see juhtunud alles eile. Hobune oli helepruun ja nägi välja küllaltki heasüdamlik.
Möödusid aastad, enne kui jõudsin nii kaugele, et uuesti sadulasse ronisin. Meie telefilmis “Šlaager Berliinis” pidin režiiraamatu kohaselt ronima ühele hobusele, ratsutama umbes 200 meetrit ja lõpuks laskma isegi galoppi. Ka see seiklus jäi unustamatuks. See toimus Hoppegartenis ja meie võttegrupp oli “Dünamo” ratsasektsioonist muretsenud ühe eriti väsinud hobuse. Ta nimi oli Dujardin.
See suurepärane elukas oli nii suur nagu mälestussammas. Ainult siis, kui tahtsin ronida sellele ausambale, muundus hobu erksaks poisikeseks, kes napi kümne tsentneriga tegi, mida tahtis. Mul läks igaks võtteks vaja vähemalt kolme abilist. Üks assistentidest hoidis seni peal käsipidureid, kuni ma selle kaunitari Dujardini turjale ronisin ja režissöör stardikomando andis. Ratsutasin siis 100 meetrit sammu. Siis tuli aga anda kannuseid: galoppi! Ja alati sel hetkel meenusid Dujardinile ilmselt tall ja sinna jäänud kaunitarid. Risttee kiskus teda kõrvale. Minul oli aga vaja otse edasi sõita. Teine abiline seisiski seal ja tõrjus ratsut tagasi. Viiskümmend sammu edasi oli selle kurva galopi finiš. Seal pidurdati mind siis lõplikult. Viimane abimees haaras hobusest ja ma olin päästetud.
Need olid minu silmapaistvamad esinemised ja iga kord olin eriti rõõmus, kui ei juhtunud olema pealtvaatajaid ja kui kõlas režissööri “Stopp!” Kuidagi ei suuda ma mõista Shakespeare’i Richard III, kes hüüdis traagiliselt: “A horse, a horse! My kingdom for a horse!” – (Hobune, üksainus hobune! Kuningriik hobuse eest!) Kui nii, siis – hädaga pidavat kurat isegi kärbseid sööma...
Noil päevil olin igatahes valmis ohverdama oma kuupalga ratsasportlase teadmiste eest. Kui ma praegu sellele mõtlen, oleksin vist isegi rohkem ohverdanud, et õppida tundma hobuseid, nende elu, üleüldse elada sisse miljöösse... Minu sõpradeks oleksid olnud treenerid, tallimehed, džokid...
Minu esimene reportaaž Hoppegarteni finišitribüünilt oli kõike muud kui meistritöö. Ja selleks olin ma valmistunud terve päeva. Ajalehti teadsin peast. Džokide värvid – Graditz must-valge, Görlsdorf veinpunane, Boxberg heleroheline, kõik ilusti hobuste järgi reas – olid mul peas nagu passinumbrid. Nii hobused kui ratsanikud. Suure publiku ees hargnes suurepärane võistlus. Ka ilm oli ilus. Mitte aga mine reportaaž, kus ma kokutasin igas lauses. Keegi, kes suhtus minusse hästi, sugereeris mulle, et pean kaasa võtma tingimata binokli. Sellest sai minu nuhtlus. Minu ebakindlaid teadmisi arvestades polnud ma suuteline sünkroonselt käsitsema mõlemaid tööriistu – mikrofoni ja binoklit ning stardiprotokolli. Alatasa vahetasin nad ära. Rääkisin binoklisse, vaatasin läbi mikrofoni, kaotasin protokolli ja üldse ülevaate toimuvast.
Vahepeal olen ratsavõistlustest juba teinud üle viiekümne ülekande raadiole ja televisioonile ja alati, kui mul kästakse minna Hoppegartenisse, olen õnnelik ja rahuldatud.
Neil aastatel õppisin tundma ka saksa kõigi aegade parimat džokit, Saksa DV parimat ratsanikku Egon Czaplewskyt. Paljusid tema võidusõite olen talletanud raadios ja televisioonis. Ta jutustas mulle oma loo, loo mehest ja tuhandest hobusest.
“Juba poisikesena ratsutasin ma, kus vähegi sain. Siis, pärast sõda – elasime Karlshorsti raja läheduses – alustasin džoki õpilasena. Kaalusin kakskümmend kaheksa kilo ja esimeseks võistluseks 6. novembril 1947. aastal sain Hoppegarteni jaoks veel eriloa, sest olin vaid kuueteistaastane. Ratsutasin ühel kimlil ja saabusin finišisse päris tagaotsas. 16. juunil 1949. aastal sain uuesti ühe kimli ja selle Pantriga saavutasin esimese võidu. Üleüldse, mulle meeldivad kimlid, nad on mulle alati õnne toonud.
Viiekümnenda võidu sain Filibertoga Gladiaatorite võistlusel ja sajanda Angela Borgiaga 1954. aastal Leipzigis. Leipzig osutuski minu juubelite tähtsaimaks paigaks. Viiesajanda võidu ratsutasin seal 29. mail 1960. aastal Yeniga. Jah, edasi läksid järgmised viissada juba kiiremini. 1965. aasta detsembri alguses oli asi nii kaugel: Leipzigis võitsin Merenäkiga oma tuhandenda võistluse!”
Kes juhtub seda väikest suure võitlejasüdamega meest nii jutustamas nägema, ei taha kindlasti uskuda seda võitude seeriat. Rahulikult, nagu kohmetult räägib ta startidest, võitudest ja kaotustest.
1000 võitu – see on haruharv sportlik juubel. Otto Schmidt saavutas küll 2000 võitu, kuid hoopis paremate stardivõimalustega. Püüame mõista ka ameeriklase Johnny Langtoni “maailmarekordit”, kes peaaegu iga päev startides on USA-s saavutanud üle 5000 võidu!
Ka Egon Czaplewskyl on oma rekord, mis talle eriti suurt rõõmu valmistab. 1965. aastal võitis ta sada võistlust.
“Proovisin seda korduvalt. Kunagi aga ei klappinud. 1958. aastal oli mul hilissügiseks üheksakümmend üheksa võitu, kuid meil oli hooaeg juba lõppenud. Katsusin Pariisis saada sajandat võitu. St. Cloud’s võistlesin seitse korda, kuid võiduni ei küündinud. Nii jäingi rippuma üheksakümne üheksale... Ka selles osas oli Otto Schmidt edukaim sakslane, kord jõudis 143 aastavõiduni, kuid seda palju enamate startidega. Minu 1006 võitu kuni 1965. aastani olid pärit umbes kolme tuhande viiesajast võistlusest. Seega oli siis edukas iga kolmas-neljas võistlus...”
Selle, meie jaoks ainulaadse saavutuse eest autasustati Egon Czaplewskyt hõbedase Isamaa teeneteordeniga. Saksa DV kaheteistkordne meisterdžoki on ka rahvusvaheline meister ja saavutanud seni 26 võitu rajatagustel võistlustel. Esimese neist sai ta 1954. aastal rahvusvahelistel võistlustel Hoppegartenis Ugandal. See oli üleüldse esimene Saksa DV ratsutajate võit.
“Kuidas on aga lood derbi ja “Grand Prix’ võistlustega?”
“Kolmel korral võitsin ma Saksa DV derbi kolmeaastastel hobustel. Esimest korda 1957. aastal. Esimese “Grand Prix’”sain 1955. aastal. Seda kordasin veel kahel aastal...”
“Ja ikkagi meie kodumaistel Görlsdorfi kasvandikel?”
“Alati. Alates 1955. aastast olen Görlsdorfis ja sealne töö valmistab mulle rõõmu. Mul on seal palju sõpru ja hobustega tegelemine pakub meile kõigile suurt rahuldust.”
“Kolme tuhande viiesaja võistluse jooksul olete kindlasti istunud paarisaja hobuse sadulas. Või on neid isegi rohkem?”
“Täpsemalt on neid umbes tuhat ja nende hulgas oli mitmeid suurepäraseid ratsusid, nagu Maranon, Kuusekäbi ja Lipukandja. Maranon oli minu parim ratsu. Jumalik hobune. Minu lemmikhobune oli aga Ilves. Nüüd on ta juba kaheksa-aastane. Temaga ratsutan veelgi. 1965. aastal tõi ta mulle neli võitu. Selle hobuse tahaksin endale osta. Minu juures peaks ta sööma väljateenitud armuleiba. Merenäki keres peitus terve kurat. Tema pärast vihastasin end korduvalt roheliseks ja siniseks. Kuid see oli just Merenäkk, kes tõi mulle sajanda aastavõidu Leipzigis ja tuhandenda esikoha... Nii see on! Tubli hobune oli ka Võitlusvaim, kuid kahjuks kukkus ta 1965. aastal Hoppegartenis end surnuks.”
“Millist võistlust peate oma ilusaimaks, millist raskeimaks?”
“Raskeim? 1961. aastal Moskvas. Rada oli üleni vee all, kuid siiski õnnestus mul Ilvesel võita...
Ilusaim? “Grand Prix’” võitmine Lipukandjal...”
“Jutustasite, et karjääri algul kaalusite vaid kakskümmend kaheksa kilo. Kuidas täna lood on?”
“Iga džoki võitleb kehakaaluga. Mida vanemaks saad, seda raskemaks muutub kaal ja võitlus sellega. Olen 166 cm pikkune ja kaalun umbes 55 kilo. Pean aga hoolikalt treenima, iga võistluspäeva eel tuleb maha võtta oma kaks-kolm kilo. Selleks sõidan siia sauna ja higistan nagu meeletu... Jaa, see pole sugugi lihtne. Kui oled juba üle kolmekümne, siis ei lähe see nii kergelt. Tuleb aga võidelda.”
“Kuidas veel?”
“Näljutamisega. Hooajal söön alles pärast hommikust treeningut. Ja siis ainult kild leiba, üks muna ja tass kohvi. Lõuna langeb tavaliselt vahelt ära. Õhtuti söön aga väga mõõdukalt. Peale selle joon ma hästi vähe. Vedelik suurendab ju kohe kehakaalu. See on raske võitlus. Ja nii juba seitse aastat. Kuid sellega harjub. Palju söömine ja joomine on inimesel vaid halb harjumus.”
“Kui kaua mõtlete jätkata sellist elu?”
“Veel paar aastat. Nii kaua kui suudan püsida vormis ja nii kaua, kui see lõbu pakub. Siis hakkan võib-olla treeneriks. Meie spordialal on suhteliselt vanu aktiviste. Rudi Schmidt ratsutab näiteks veel oma viiekümne kaheksa eluaastaga. Minu hea sõber Rudi Lehmann oli veel neljakümneaastaselt heas vormis.”
“Kas tunneb üks džoki huvi ka teiste spordialade vastu?”
“Ma olen veendunud, et kõik džokid tegelevad teiste spordialadega palju rohkem kui teiste spordialade esindajad meie alaga. Mulle meeldub jalgpall ja jalgrattasõit, võib-olla sellepärast, et ma iga päev sõidan rattaga, mis hoiab vormis ja aitab kaalu vähendada. Kui ma poleks džoki, oleksin võib-olla proovinud jalgrattasõitu. Minu suur eeskuju on Täve Scur. Suur sportlane ja tore inimene. Olen imetlenud ka Recknagelit. Tont võtaks, lennata trampliinilt, see on juba midagi...”
“Teie kodurada on Hoppegarten, mida on ümbritsetud kuulsusega ja tihti kiidetud. On ta seda väärt?”
“Hoppegarten on väga ilus ja samal ajal kõige õiglasem rada. Ta on ideaalne. Kõik, kes siin ratsutanud on, on teda kiitnud, nii Nõukogudemaa meisterdžoki Nassibov kui ka teised. Ka Budapestis ja Viinis on head rajad, loomulikult ka Pariisi St. Cloud. Kõigi nendega võib Hoppegarten julgelt konkureerida.”
“Kas džoki-amet on Czaplewskyte perekonnaamet?”
“Ei. Minu isa polnud ratsanik, kuigi ta selle vastu tunneb suurt huvi. Vend Joachim proovis küll ratsutada, kuid tal oli veelgi suurem mure kehakaaluga kui minul.”
“Te tulete ainult iga pühapäev võistlema ja võitma?”
 “Nii see ei ole küll ühelgi spordialal. Igal hommikul treening kella viiest kuueni. Igal hommikul, olgu see siis suvel või talvel. Hobused vajavad liikumist. Selles seisnebki meie meeskonna tegevus, kuhu kuuluvad treener, hobustesöötja ja tallimees.”
“Ütlesite, et sööte vähe. Aga kuidas hobused?”
“Ka hobuseid ei tohi sööta rasvaseks. Kes on rasvas see kaotab vormi. Tähtsaim on head heinad, mida tuleb täpselt jaotada, ja alles siis kaerad. Enne võistlusi saavad ratsud süüa õige tagasihoidlikult. Ka juua antakse neile vähe. Pärast võistlust on neil aga suurepärane isu.”
“Kunas algab tavaliselt teie töö hobustega?”
“Pooleteistaastaselt tulevad hobused meie kätte. Seni kasvavad nad mängukoplites. Siis algab neil tõsine elu, võistlusratsu aabitsakool. Iga ratsu omandab seda isemoodi ja ka reageerib sellele erinevalt. Täpselt nii nagu inimesedki. Mõned näitavad oma klassi varsti, teised hiljem, mõned aga mitte kunagi. Siin peavadki ratsanik ja treener tihedalt koos tegutsema...”
“Kuidas veedate vaba aega?”
“Suvel suplemisega, talvel suusatan meelsasti, parima meelega Zakopanes.”
“Mida arvate publikust?”
“Keeruline küsimus. See on nii nagu igal teisel spordialal alati erinev.”
“Kas võtate osa ka kihlvedudest?”
“Ei. Pole veel kihla vedanud ja ei tee seda ka kunagi. Mis puutub aga traavlitesse, siis proovin ma mõnikord totalisaatoril õnne.”
Egon Czaplewsky lahkub. Aeg on sauna minna. Õhtul aga õige õrn eine. Need on tšempioni mured, kes tahab tšempioniks jääda.
Nii edasi kuni järgmise tuhandenda võiduni. Kas ta sinnamaale jõuab, polegi tähtis. Kindel on vaid see, et Czaplewsky on meie parim džoki. Punkt.
Nii on siis lõppenud peatükk kummardus meistri ees, keda nii mõnigi jalgpallist või poksist vaimustatud spordisõber ei taha tunnustada. Veelgi enam on see kummardus spordiala ees, mis on mulle nii palju raskusi toonud ja rõõmu valmistanud.
 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisőidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussőidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sőidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jőesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tđempionaat