Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Padise - läbi raskuste tähtede poole


Pildil: Padise printsess Anni ja tema õuekoer Suli - sulaselge russell.                                             Äsja arutles Oliver Kruuda, et ajakirjade kinni panemisest oli see kasu, et nüüd patsutatakse tagantjärele õlale: väärt värk oli. Umbes sama asi on - ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla! - nekroloogidega, mille kohaselt tegelikult on kõik maailma parimad inimesed teatavasti ära surnud ning ingliks saanud. Sama paradoksaalne lugu juhtus ka Padise kui kohaga. On juba mõningaseks meediamulliks kujunenud, et Horsemarketi-Kati auto tagaukse klaas virutati seal sisse.  Ent tegelikult võib seda uskumatut sooritust täiesti siira positivismiga vaadelda. Rääkigem siis omadele lühidalt ära, mis värk. Sõitsime koos Ranna Rantsho Andega end pealinna tuulutama. Käisime Kroonika peol - kus tema valis endale augustikuise raskeveokate päeva puhuks õhtused esinejad - ja Parlamendis vene kultus-Muumitrolli kontserdil. Teel oli meil valida, kas jõuame läbi põigata Muusika-külast Rene ja Ülle juurest - või Padise tallist Liisu juurest. Valisime Padise - ja arutasime Munalaskme kaudu Vasalemma-Rummu-Ämari liini läbides, et kuitahes kenad need asulad muidu ka on, vanglad on nende nime ja hinguse põhjalikult ära pitseerinud. Uisutasime gigalibedaid võõraid teid pidi tiba valesti, nii et jõudsime Liisu ja Mihkli tallist umbes saja meetri kaugusele haruteele - mille risti me auto jätsime. Ehkki tõhusa intuitsiooniga Ande käis peale, et viime ikkagi talli juurde. Ah, mis! Veetsime Liisu ja lastega umbes poolteist tundi ning eriti heade tunnetega autosse kobides ei märganud esialgu, et meie tallisoleku ajal on koll kaubiku kallal käinud. Koll oli ilmselt kaikaga aknasse virutanud. Aknaklaas oli imepeenikeseks ämblikuvõrguks pihustunud ning hakkas metsavahetee raputuste peale kontsentriliselt pudisema. Keila bensukasse jõudsime paarikümnesendise ümmarguse auguga - aga seal võis kogu klaasi lihtsalt näpuga tihendi seest juba välja korjata. Korjasime, kasisime auto põhja killutolmust, ja arutasime: ilmselt oli virutaja üks läbinisti rusutud ja räsitud vandersell. Vaatab: kuradi rikkur laiutab siin keset teeristi oma käruga. Ei märka vihapimeduses, et kärus on lapse turvahäll ja tagasivaatepeegli küljes pisike kihnu kört ja pihlapuust pärlid talismanideks. Lihtsalt äsab. Mis siis, et ilmselt on meesinimene - ja paneb üsna otseselt naistele-lastele vastu näksimist. Ju ta oma viimsed veeringud viinana vereringesse on imenud - ja tee totaalselt püsti ees. Mis sa sellise peale solvud? Teine kord kuulad sõpra, kes soovitab oma auto tükkis endaga talli juurde viia ja mitte usaldada romantiliselt lumist põlismetsa koos väikeste muhedate kodudega seal teede lõpus. Hämaras on asju.

Aga nüüd tuleb selle klaasijama positiivne jutulõpp. Esiteks ütles sportlik jeebi-mees, kes aitas meil Keila bensukas mulgu prügikotiga kinni teipida, et ta on Padiselt ning idüllilisemat-vaiksemat-turvalisemat kohta kui see pole maailmas olemaski. Teiseks ütles kohe Kroonika-peol ühe esimese inimesena meile uksel vastu tulnud fotograaf Väino Silm, et ta on 30 aastat Padisel suvemaja pidanud, mu auto oli ilmselt pargitud paarisaja meetri raadiusse ta kodust, ning ta kinnitab: tegemist on Eesti universumi kõige vaiksema ja ilusama kohaga. Ja ma olen absoluutselt kindel ja nõus, et täpselt niimoodi ongi. See on lummavalt ürgne ja jõuline mets, mille keskel on väikesed idüllilised kodud, rahu ja kestmisjõud. Et kogu see paigas ja positiivne vägi mõjule pääseks, peabki keegi oma juhusliku afekti nii absurdsel moel välja elama. Võtkem teema kokku ühe Vägede Valitsejanna äsjasaadetud sms-iga:

Vahel on nii, et kui osad on ÜLEMINEKUL, siis siiajääjad näevad väga nirud välja. Seda juhul, kui üleminejate asjad on omavahel lepituseta.

Leppigem ja lepitagem. Siis saab sujuvalt ka Veevalaja ajastu dimensioonidesse üle minejaid rohkem.  

Kevadesse kulgeva Eestimaa lumeilu ja helesinised hobused. Padise tallil on kolm osanikku - Mihkel Kangur haldab poolt, Liis Ira veerandit ja kolmas osanik veerandit. Kolmas eelistab oma boksides pidada trakeene. Mihklil on uuemal ajal üha kõrgemal tasemel KWPNid - vt. www.padisetall.ee - keda vastavalt kevadks pööramisele pakutakse lahkelt mõistagi ka aretusse - ning Liis peab oma kuueboksilises veerandis vaid üht isiklikku hobust ning on läinud omanikuhobuste teenindamise-ratsastamise stabiilset teed. Kolm paralleelset suunda - millest neil hobustel helesinisel maastikul tuhkagi tähtsust pole. Neil on lihtsalt kena korrapärane elu.

Liis nendib neid noori siredaid poisse silmitsedes, et tal on uuemal ajal suisa mõisaproua elu. Varem olid küll ka mingid tallimehed abiks - aga nii kaootilised ja umbmäärased, et enamus tööd tuli ikka endal ära teha või vähemasti üle kontrollida. Nüüd on esimest korda selline külamees abiks, kes armastab vaatamata senisele kirevale elukäigule nii hobuseid kui töid ning teeb ja teeb ja teebki.

Kui Liisu ja Mihkli tütretirtsu Anni käest - kes näeb oma emmet sellisena! :) - küsida, millal tema ema tegelikult viimati üldse kleiti kandis, vastab pisike Padise printsess kiirelt ja täpselt: "Siis, kui väikevend sündima hakkas. Siis emme ei ratsutanud ja midagi peale kleidi selga ei läinud."

Liis, kes väidab, et tegelikult oli tal kleit seljas ka hiljuti ühel sünnipäeval käies, arutleb naiselikkuse teemadel hoopis teisel tasandil: "Naisterahval peab majandamine olema stabiilne. Ma proovisin alguses ka niimoodi toimetada, nagu Mihkel oma osa boksidega - põhiliselt müügihobused. Aga see on ikka väga ebakindel ja rütmist väljas elulaad. Mõnel hetkel, pärast müüki, oled või sees - ja siis on pikk paus. Kui naisel on lapsed, siis ta ei talu selliseid pause. Siis on mõistlikum siin, Tallinnast 40 kilomeetri kaugusel omanikuhobuseid teenindada."

Üks teenindatavatest omanikuhobustest on Kallaste Arhivar. Tänu sellele poisile saab Liis üle pikkade emme-aastate regulaarselt kodust välja. Kuna Padisel pole maneezhi, viis ta enda kätte sõita toodud täku Jüri talli. Sõidab iga päev sinna ratsastama. Saab ühest küljest tuulduda ja värskelt pühenduda - teisalt Arhippose geenidega liidetud ema-isa Premiumi pärandatud ilusat hobuse-iseloomu nautida. Arhivar teeb oma võluva isiksusega Liisule iga päev saavutus-kingitusi. Mis korvab sõidud Jüri-Padise vahet. Mis leevendab kartust, et kuivõrd aastaid pole kukutud, võib see statistilise paratamatusena äkki ükspäev juhtuda - ja kardetavasti puruneb teatud ikka jõudnud inimene kukkudes kildudeks. Mis paneb uskmatult küsima, kuidas siiski need tegelikult ja päriselt toime tulevad, kes läbi aasta õues ratsutavad ja ratsastavad. Liis ei arva, et mudas ja lumes saab koolisõitu harrastada. Ometi oleme siin jutustanud tallidest, kus harrastatakse. Igatahes on selle variantidepaljususe juures ülimalt kena, et Liis ja Arhivar praegu omavahel kenasti klapivad ja head tööd teevad.

Kui Liis vaatab oma pere noort jack russelli kutti nimega Suli, on ta ka ise üllatunud. Selle üle kõigepealt, kui nutikas ja hakkamasaav tegelikult selline tõug ikka tõepoolest on. Tallides ja võistlustel näeme küll neid väheldasi toimekaid tegelasi, kes ei tee välja ei üksteisest ega inimestest, aina toimetavad vaikselt ja kiiresti, nagu oleksid mingi inimestele tabamatu salaühingu eriagendid. Kui selline väheldane vennike koju võtta, selgub - ongi nii tragi ja taibukas, nagu eemalt tundub. Samas üllatab Liisi, et tema nii väikese koera võttis. Seni on alati suured olnud. Paraku jäi eelmine, eesti hagijas pulma. Esimesel ringil tuli rapitu ja hädisena koju, sai kokku traageldatud ja poputatud - ent loodus kutsus ta otsekohe uuesti tädiranda. Ja sinna ta jäigi. Haavatud isendid, kes erose-hääle kannul instinkte järgivad, kipuvad sageli tanatose valda jõudma. Inimestel sama. Nagu ikka, on mõistlik loomadelt õppida. Ja ühtlasi saab Suli-suguste kabariitidega susliku kätte sattunud teatepulka tõlgendada ka säästurezhiimile üle minemisega. Ka koerad olgu meil nüüd väikesed, aga tublid. Söögu vähe ja suutku palju, võtku vähe ruumi, aga valvaku ulatuslikku territooriumi! 

Mis sellesse territooriumisse puutub, siis lähinädalatel kolivad Liis ja Mihkel tallist mõnesaja meetri kaugusele ehitatud koju. Talli juures olev köögi ja toa kaval kombinatsioon, kus viimastel aastatel on elatud ja õnnelik oldud, on oma ajutise lahenduse aja täiega ära teeninud. Laguneb nii materiaalses kui tunnetuslikus mõttes. Kodu vaim on hakanud asju pakkima ja uude elumajja kolima, nii et ei kaitse enam sissetungijate eest - teate küll seda fenomeni! - nii satuvad juhuslikud trakeeniostjad noore pere elutoast läbi vessasse marssima, ilma et taipaksid, et on kellegi kodus. Kui see ilus ja hele pere oma majja kolib, jääb tallile aga tõepoolest kenasti sisse kantud ja töökorras puhke- ja abiruum.

Küll on mõnus kuulda, et keegi kolib ja sisustab. Praegu, mil enamus meie maast ja rahvast halab ja kidub kinni kiilunud laekumiste, maailmast otsa lõppenud raha ja hävivate projektide tõttu. Ehk - tsiteerides siin jällegi klassikuid - kui keegi oleks paari aasta eest prognoosinud, et meil on 2009. aastaks ilma panganduseta riik, kus töökohad kaovad ja palgad langevad, oleks teda segaseks peetud. Nüüd võtab jahmatav tegelikkus meid endid segaseks. Ja siis on kõige mõistlikum korraks maha istuda ja oma asjad kokku lugeda. Nagu teevad juudid pea igal hommikul. Vastavad kolmele pealtnäha lihtsale küsimusele, mille vastused aga võivad olla valgusaastate pikkuste sleppidega.

Kes ma olen.

Kus ma olen.

Kus on mu asjad.

Kui rääkisime Jaak Mae ja Andrus Veerpaluga majanduslanguse mõjust suusakunnide olmele, arutlesid need lasterikkad Otepää pereisad, et erinevalt varasemate aegade sinusoidi-põhjadest on meil praeguseks uskumatult palju olemas. Meil on kodud - peale mõne tuhande maksehädalise enamusel ju siiski välja lunastatud - kodudes on mööbel ja mikser, maalid ja raamatud. Meil on autod ja haagised. Meil on aiariistad ja kodumasinad. Meil on lapsed, koerad ja hobused. Riided ja kinopiletiraha siiski ka ju. See kõik on juba ära soetatud. Olemas. Tänu sellele, et eriti midagi sellest, mis meil on olemas, müüa ei saa - tuleb end mobiliseerida olemas oleva hoidmisele ja kaitsmisele. Peame soetatut toitma ja katma. Aga samas õpime uuesti kogu oma varustust ja omandust paremini hooldama ja lappima - iga lagunemise-rebenemise peale ei osta kohe uut. Tänu sellele, et ei hobuseid ega tõukoeri, varustust ega kinnisvara ei ole võimalik praegu müüa, ei saa ülearu paljud meist ka kergema vastupanu teed minna. Et nuuks - ja loobun. Ei saa loobuda! Tuleb matka jätkata - ning oma leidlikkus ja töökus täiega mängu panna. Et elementaarset energiat osta. Süüa, elektrit ja kütust. 

Mu heale teekaaslasele kingiti äsja lihtsalt lambist bemar. Kompuutri ja telekaga. Sõbrapäevaks. Mürts. Miks? Sest tema pojale maksti üks arve selles bemaris. Nüüd on hea teekaaslane püsti hädas. Esiteks on tal toretsev kandi-auto, mille tõttu teda liikluses pidevalt valesti mõistetakse ja koheldakse. Teiseks rüüpab see benssu 20  sajale, nii et kodukülast linna saab Tallinnas-käigu hinnaga. Taksot tellides saab kah soodsamalt.  Aga bemarisunnikut ei saa ju müüa ka. Sest pole see aeg, mil rahvas januneks kompuutri ja telekaga limot. On see aeg, kus nii mõnigi siinsest sõbralikust perest püüab hobustes ja sadulates arveldama hakata. Eelmise languse ajal olevat panga õuele palke ja turvast kallutatud. Küllap keegi kusagil sinna ka toreda täku või sugumäraga on jalutanud. Ja tegelikult on päris hirmutav mõelda kõigele sellele 100 tuhandele inimesele, kes meil suveks töötud on. Kuidas nad...

Vaatame parem ilusat pilti. Ja vastame küsimustele siis, kui suudame vastuseid taluda.  Kui need kolm kutti oleksid ühe omaniku sport-torikad, saaks täiesti erakordse troika, millega nafta põletamise asemel külla ja kirikusse kupatada.

Ja see ongi Akhnaton. Padise talli au ja uhkus, kelle põlvnemine on vaadeldav Mihkli ja Liisi kodukal. See olekult muhe ning kõrguselt ja välimuselt uhke KWPN on 2008. aasta Eesti sporthobuste best-in-show parim noor täkk - suvatsege teietada!

Padise tallis sündis paari nädala eest ka Akhnatoni esimene kodune tootenäidis - mära Wominka tütar Aminka K. 

Padise kaunitarid - suutlikud ja viljakad, ajutist kõrvade lidutamist ei maksa tähele panna.

Annil ja Ottol on männimetsas keset hobuseid käsil üks õnnelikumaid mooduseid laps olla. Kassil on eriarvamus. Liisi sõnul oli ta seal aknaaugus ametis mitte kraadiklaasi vaatamise ega talli fassaadi ehtimisega, vaid piketeeris. Sellepärast, et perenaisel läksid Suli ja kassi krõbuskid sassi ning kassi alandati koerakrõbinatega. Njäuh.

See morn kiiss ja kraadiklaas tuletasid meelde ühe igihalja anekdoodi, mida saab muudetud ameti- ja tööriistanimetustega mängides ja varieerides igal elujuhtumil kasutada.

Pariisi Prostituut pistab varba Seine'i jõevette ja valmistub ujuma minema. Teda silmitsev mees küsib, kui külm vesi on. Mispeale kuuleb vastuseks: "Ma olen lits, mitte termomeeter!"

Selle lookese juures on ilus ja õhuline, et see juhtus just Pariisis, mitte Viru hotelli purskkaevu kõrval. Ja õpetlik on sõnum, mida "preili-mitte-termomeeter" oma vastust kähvates ilmselt ise ei teadnudki: me keegi pole maksmata arve, vaid tubli inimene - mitte katkenud rahavoog, vaid teadmiste, oskuste ja elujõu kogum. Nagu Padise tallis rühitakse läbi raskuste tähtede poole, nii aitavad just raskused neid tähti väärtustadagi.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat