Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Karu ja El Dahari eeslid


  Alaliselt Bergenis - Norras, tähendab - resideeriv ehitusettevõtja Peeter Karu püüab küll kinni pidada õpetusest, mis oli kirjutatud selle auto aknale. Auto seisis ühes araablaste omas, mitte turistide bussijaamas, Kairo bussi peatuses. Peeter püüab - aga vahelduva eduga õnnestub tal järgida vaid retsepti teist poolt. Käitu tolana. Ära usalda kedagi - sellega tema toime ei tule. Mees, kellega tutvusime Punase mere kaldal reisibüroos El Karnak - ning seiklesime seejärel ta perega koos nii Egipti linnades, merel kui kõrbes - ei hakka iialgi kedagi umbusaldama. Ta on üks lapsemeelsemaid ja helgemaid inimesi. Ta annetas Khan El Khalili moshees raha sihukese vanaema matmiseks, kes oli minu meelest oma seitsesada aastat ikka juba surnud olnud. Kuna ettevõtlikud sägad nutsid muumia juures veenvalt, siis Peeter Karu muudkui annetas.

Kui Peetriga Sakkala keskuses reisibüroos juttu hakkasime ajama, rääkis ta, et on Tartu poisina üles kasvanud Ülo Kepi taktikepi all - ta on terve lapsepõlve ja poisiea nii kolehirmusjube palju ratsutanud, et nüüd ei aja teda ükski vägi enam hobuse selga. Kui eluliselt vaja oleks, siis muidugi. Lusti ja eksistentsialismuse pärast - never! Ehk nagu Pets ise enamusele ebameeldivatest küsimustest vastata tavatseb: WHY???

Reisibüroo sisevaate teine rakurss on Horsemarketi sõbralikule perele juba varasemast tuttav. Põhjus Peeter Karuga juba esimesel kohtumisel hobustest rääkida ei tulnud lambist, vaid istus Ahmed El Hanafy (+20106559421) laua taga ja tutvustas oma modellialbumit. Kuni Ali El Schazly (+20160106762) jättis oma talla alt vaibale selget hobusesitta, meie isand Karuga Ülo Kepi karmist koolist vestlesimegi. 

Miks nende skarabeuside telefoninumbrid siia asetasin? Kinnituseks kasvõi Triinule - ja teistele kõrbes hobustega töötamisest huvitatud neidudele - et tõepoolest on võimalus Siinaisse tööle minna. Kirjatöö "Let's pusiness" peale ergastunud Triinule - ja teistele ka! - kordan, peab olema valmisolek eurooplaste seas turgu teha, päevi-nädalaid-kuid kõrbes hobundada - ja antagu minna! Mina läheksin kohe täna, kui... Äh.

Kolmas rakurss Peeter Karust on see siin - tema kõrval Dr. Aladdin Safty Ph.D. Biological Oceanography - PADI Master Scuba Diver Trainer CMAS*** Instructor -  mereuuringute laeva Shehab pardal. Dr. Saftyl (+20167750350) on oma laevas nii moshee kui raamatukogu ning temaga koos läheb ülehomme korallriffide vahele sõbrapäeva veetma meie jurist Alar M. Miks ma Aladdini telefoninumbri siia sutsasin, ei oska täpselt öelda. Ilmselt selleks, et neid, kes siinsest surutisest korrakski jee tõmbavad, kõige-kõige paremate asjade juurde juhtida. Spikerdage ka www.redseascuba.net

Üks meie värvikamaid ja eksistentsiaalselt õpetlikumaid käike aga oli koos Peetri, tema naise Pirjo ja tütre Martaga El Dahari toiduturule. Reastan õpitu punktidena, kui lubate:

1. El Daharis kulmineerub kanalisatsiooni ja prügimajanduseta elukorraldus põlvini ulatuvateks solgiojadeks - sellest hoolimata ei põeta kõhulahtisust. Pole vaja muretseda ega üritada ennast millegi vastu vaktsineerida - pole epideemiaid ning see orgaanika ei nakka.

2. El Daharis müüvad toiduaineid kõige tavalisemad inimesed - nagu Pärnu või Tartu turulgi - ja ostmas käivad seal ka tavalised inimesed, kenad kodanlased ning üsna ülikudki - turg on turg!

3. El Dahari toiduturult - mis näeb just põhilisel ja tüüpilisimal kaubitsemise ajal, hilisõhtul mil üldse kõik see Egipti elu toimub ja toimib - pole karta ei bakterite ega bandiitide kambakat: mõnesaja meetri kaugusel on hoopis kardetavamate taustadega Hiltoni hotell.

Mees, kellele on selja peale kirjutatud "Dicocor Yourself" - a la omaaegsed Eestigi turukaubanduses levinud "Didada" ja "Labidas" kaubad - on Pärnu päritolu kloun-animatsionist Vernek Sepp. Peeter Karu resoneerus tema oskusega hetke nautida ja päeva püüda - kehakeeles kõik vajalik ära seletada, väikese tomatimüüjast araablasega kokku lüüa seda, mida parasjagu on - ning õppis endast poole nooremalt arlekiinilt siin-ja-praegu elamise kunsti. Nagu me kõik. Üksteiselt õpime.

Lihtsalt õnnelikud, näe!

Peeter Karu arutleb: "Jah, minu isa on Toomas. Toomas on arst – arstiteaduse professor, kelle leiutatud on vahuti. Vahuti on ilma harjadeta templimoodi vigur, millega mehed saavad habemeajamisvahtu lõuale kanda nii, et nahk harjaste all ei kannataks. Kui lõug saab iga päev vatti, läheb ta valusaks. Mehed ei kannata valu, sest mehed on õrnad. Seega on mu isa leiutis tõepoolest fenomenaalne.

Mitte ainult mu isa, professor Toomas – ka tema vend Laur – oli meditsiinikorüfee. Meditsiinijuht suisa. Kuivõrd isa ja lell saavutasid Eesti meditsiinimaastikul absoluutse tipu, polnud minul ei kutsumust ega tahtmist samale alale turnima minna. Tartus on juba nii palju arstide ja teadlaste, intellektuaalide ja geeniuste dünastiaid, et sellise seaduspärase suguharulise soorituse vastu võib vabalt tõrge tekkida.
Mina olen ehitaja.
Uskuge mind, ma pean ehitustööd tehes iga päev mingite leiutistega lagedale tulema, et uudislikke ummik-olukordi lahendada – nii et isa vahuti-patendi toonud geenid ilmutavad end ka minus. Olen oma ehitusfirmaga Bergenis – see on muide Norras – juba nii kaua töötanud ja toiminud, et see ei tekita minus enam väga hõiskavaid ahhaa-elamusi. Jah, kui ma läbi mägede oma autoga Bergeni poole sõidan, näen loomulikult, et on ilus. Aga nüüd enam pole seda perioodilist võpatust, et issake-kas-see-olen-tõesti-mina. Nüüd on vastutus.
Mu haare ja spetsiifika ehitusmaailmas on iga aastaga avardunud. Alguses panin Norras püsti ainult Antsla-tehases tehtud palkmaju. Nüüd teeme juba kõike. Kilpi ja lauda, plokki ja kivi. Kui ma ise kohal olen, siis teeme. Kui mina olen ära, siis tõrgume ja põimime. Tean küll, et hea juhi tunnus on, et meeskond toimib ka tema äraolekul. Mul on sel alal veel arenemist – mind oleks igal hetkel Bergenis vaja.
Mu perel on mind aga Tartus vaja. Mul on kaunis kaasa Pirjo – ta läks hiljuti taas ülikooli. Seekord Maaülikooli. Meil on teismeline tütar Marta. Ja armas kodu Karlova linnaosas. Mida Pirjo haldab ja majandab, remondib ja ehitab - oh piinlikku paradoksi. Aga ehitusmeestega muide reeglina niimoodi ongi. Kodus ei ole neist millekski asja.  
Minagi olen aina kodu poole teel, üha igatsust täis – vastutuserist põiki turjal. Sest firma minuta ei funka, kaunitaride ja kodu soove aga loen mina silmist. Loen - ja imetlen, kuidas nad ise oma soovid täidavad. Ma pean ja tahan igast nende palvest ja vajadusest endale käsu teha, aga mind on vaid üks...
Piigad soovivad päikest ja vaheldust? Palun, seda ma jaksan - põrutame soojale maale! Seal soojal maal võib juhtme seinast välja kaksata ja näiteks El Dahari turul end koos noore indigo-mehe rasta-Vernekiga arklekiiniks lihtsutada. Lühidalt, aga vapustavalt.
Ma avastasin – kuni naine ja tütar sisseoste tegid – endas klouni. See polnud protestimeelne ilkuja kloun, vaid heatahtlik ja vähenõudlik arlekiin. Mitte terav õuenarr, vaid suuremeelne ja mõnus hampelmann iseeneses. Avastasin, et kui valjusti hõiklen, siis terve turutäis lapsi ja noorukeid hõikleb kaasa. Miljon musta silma ja rõõmsas naerus säravat lumivalget hammast – hoo! Tantsisin piduritest vabanenult mööda idamaist turgu – hooo! Eeslid ja plaanvankrid, peapeal kantavad korvid ja kastid – hoooo! Lasksin sügavalt luuüdist läbi võimaluse, et heidan – voh, näe, siia uinuvate koormaeeslite vahele – turuserva magama, ärkan hommikul ühegi mureta, vähimagi vastutuseta, pissin ja ringutan ja söön ühe tomati.
Jumalik! Hooooo! Ja siis hakkan ma El Dahari turu lastele ja noorukitele õpetama lühikest ja ilusat laulukest: AND-RUS-VEER-PA-LUUU – HOOOOOOO!
Minus ärganud kloun tahtis, et alati, kui keegi sellele turule sattunu ütleb, et on Eestist, hakkaks kogu turutäis lapsi ja noori laulma and-rus-veer-pa-luu-hooooooo!

Küllap on teilgi selliseid sisemise lapse süüdimatu vallalepääsemise õnnestavaid hetki. Kasvõi kujutlustes. Aga puänt tuleb alles nüüd: ühel päeval saabub sellele turule Jaak Mae ja ütleb tomatimüüjast noorukile, et ta on Eestist…"

On nii vähe õnneks vaja...

Taustal vasakult kulisside tagant emaeeslit ja Horsemarketi-Katit silmitsenud kloun-Karu mühatas ülimalt tabavalt: "Näh, kaks koormavedajat emaeeslit - mõlemad viis korda väiksemad kui nende koorem."

Just. Kahejalgne emaeesel tunneb end sageli nagu orjatar, kelle kuri lumekuninganna saatis südatalvel metsa maasikale - ning keda vaatamata sellele, et ta need maasikad ära toob, alandatakse ja karistatakse. Neljajalgseid emaeesleid koheldakse samamoodi - nad aetakse hiidkoormaga liikvele niimoodi, et kohe sissejuhatuseks saavad nad heleda laksu. Eesel kolgitakse hirmu ja õudusega liikvele, nagu majanduslaoses Eesti rahvas. Tal pole ühegi sotsiaaldemokraatliku partei ega ametiühingu poole pöörduda kurtmisega, et ei tänata ega tunnustata, üksnes lüpstakse ja lüüakse.

Kui kaamelite tuim kohtlemine on veel mõistetav - nad ongi ühed parajad hiid-lambad, kelle astraalne olek varjab igasugust intellekti, kui see peaks ka olemas olema. Eeslite jõhker klobimine ja koormamine on täiesti mõistetamatu - nad on väga intelligentsed ja iseloomukad olevused. Tunneme neile kaasa? Kaastunne on alandav. Olukorrasse sekkuda ka ei saa. Järelikult vaatleme, võtame teadmiseks, käsitleme kujundina, õpime - ja paneme kogemuste pärlikeesse.

Võrdleksin eesleid kassidega. Üsna ühtviisi kõrge intelligentsi ja ellujäämisvõimega on mõlemad. Prügimajanduseta inimasustuses töötavad kassid ümber loomsed ning eeslid taimsed jäägid. Kõik peale plastmassi ja metalli süüakse ära. Ollakse terved ja tugevad - haiged pole ei loomad ega inimesed. Kõik jaksavad. Ehkki kõrvaltvaataja võhikliku pilgu jaoks on see suutlikkus mõistetamatu.

Pleki ja plastikuga on aga küll selline lugu, et seda ei suuda neutraliseerida-utiliseerida ka mitte kogu Siinai kõrb. Allah ise teab, mis sellest topsi ja pakendi vaibast, mis kõrbeliiva peale veetakse, sajanditega saab. Teatud tiheduse ja ülekuumenemise taseme juures süttib plastik ehk ergava kõrbepäikese toimel põlema ning põlevas kõrbes sulab ka metall? Taevas teab... 

Karu ja moshee. Kiitus olgu Kõigevägevamale nii meeldiva seikluskaaslase eest - mis aga puutub hobuste ja eeslite kohtlemise erinevusse, siis selle juurde pöördume tagasi. Horsemarket leidis äsja kirjastuse Olion poolt tunnamullu eestindatud-kirjastatd raamatu "Hobune", millest lähipäevil täpsemalt jutustame - erakordselt helge ja tundlik pool-ilukirjanduslik-dokumentaalne taies on. Tartu Tasku Rahvaraamatus oli ta soodsate raamatute kastis. Ja üsna selle teose alguses on tsitaat Koraanist: "Kes hobusele ühe viljatera annab, saab ühe patu andeks."

Aga eeslid? Saavad proteiinid turu-liga seest ise kätte, nii et inimkonnal tuleb oma patud ikka ise kanda.  


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat