Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiiumaa Seitsmes Lugu. Inimesi ja lootust pole? Hobuseid ja ruumi on - edasi, kõik viis meest külas!


Pildil: Pühalepa kirik Hiiumaal                                                                                                        Me tüdineme kõigest, millega oleme harjunud. See on paratamatu, et armas ja oma tundub mõnikord ammendunud ja kulunud. Niiske ja külm, porine ja depressiivne Eestimaa viskab eranditult kõigil meil puhanguliselt üle. Kui aga siit korraks ära käia, siis tunduvad tüütud puudusedki kallid ja erilised. Võid soojamaa kuivas, valges paradiisikliimas küll oma köhast ja liigesevaludest lahti saada - aga kodune plärts on ikka armsam. Võid imetleda inim- ja loomatühje kõrbeid, kus vaid oaasid ja beduiinikülad lasevad ellu jääda ning kulg tühermaal tutvustab sulle su väiksust ja haavatavust. Ent koduste külade inimtühjus näib naastes pigem lootusrikas kui trööstitu - kui linnades enam kuidagi elada ei saa, siis külades ja saartel, metsade vahel ja praegustel söödiväljadel saab ikka. Pärast sellistes kohtades ringi vaatamist, kus loomadele sööta ja inimestele toitu tuleb kaugelt tuua, kokku kraapida ja kollektiivselt hankida - muidu sured lihtsalt välja - näib Eestimaa kõigi oma kaamoste ja külmadega nii tore ja turvaline: meie saame siin ju suvel samast kohast loomade heinad niita ja viljad kasvatada, kus need loomad elavad. Isegi kui on ikaldus ja vihmad, midagi me ikkagi kätte saame ja üles korjame - sadade kilomeetrite tagant midagi vedada pole vaja ning kui inimesel on vähegi tööoskust ja südametunnistust, jätkub meil toitu ka meestele ja vanuritele - mitte ainult varssadele, tiinetele ja töös olijatele. Nii loomadele kui inimestele. Kusjuures lumetutel talvedel saavad issanda kulust söönuks ka selliste peremeeste loomad, kes söödavarumisse ei panusta. On jah meil luuvalu ja prei, niiskuse ja pimeduse vaevad nii ihus kui hinges - aga see kõik on ikkagi oma ja turvaline. Me teame, kuidas sellega ümber käia. Ja selle tõsiasja meelde tuletamiseks peab ära käies energiaid liigutama. Seisev energia läheb hallitama ja muudab ülemäära kriitiliseks.

Hiiumaal Suuremõisa lähedal - seal, kus on mõisas suur ametikool - on näiteks Viilupi küla.

 

Viilupi külas on kodu, kuhu kuulub hetkel Kärdlas töötav ja õppiv ratsu Colani H - ja kodu, kus oma väikest karja peab Viivi Saarnak.

Meie, siitkandi inimesed, teame, kui ilus ja helge, hästi lõhnav ja romantiline on selline pinnas suvel - seepärast ei vaja me kaastunnet ega kriitikat. Nagu ka kõrberahvad, kellel on nende kivised ja kuivad, kidurad ja kasinad probleemid - nemad ka ei vaa kaastunnet ega kriitikat, õpetust ega abi, sest nad on oma keskkonnast pärit.

See on Colani H kodune kamp - sälg on Terrori laps ning taamal terendav pensiokas aitab tal kena kevadet oodata. Me siin oleme kõik risti-põiki omavahel seotud ja tuttavad. Teiste maade rahvad ja loomad omavahel just samamoodi. Meile mõistetamatul kombel. Küllap me sinna pikemaks elama sattudes järje peale ja aimu saaksime - aga päris oma ja selge on vaid see, mis siin.

Siin elab Viilupi küla Viivi - tasaselt ja asjalikult, nagu oma koha ja pühenduse leidnud emandad ikka.

Oi kui porised - võib ohkida lõunamaine kuiva-ala-inimene - ja kui ümmargused... Meie omakorda imestame kuiva-ala-hobuste kondisuse ja kuivuse üle. Piisab mõõdukast ärakäimisest - ja juba on see matsakas mudasus, millest tüdimus tekkis, su silmale jälle nii nunnu ja õige. Võrrelge siin keskkonnas tiba allpool näha olevate Siinai kõrbe Habibi talli omadega... Ma valiksin ikkagi need kodu-(h)iidsed trullad koos pori ja kliimaga.

 

Täiesti inimtühjas päratalvises Soonlepas on üks paljudest Eestimaa ajaloolistest mälestistest - mõisa varemed a la Giza püramiidid. Samas funktsioonis ju need mõisajäänusedki meil, nagu templid-obeliskid neil - peaksid turistidele Maa erinevatest ilmetest ja olekutest jutustama. Kui oled oma seiskunud energiatega siin pikalt paigal loksunud, tundub arusaamatu, mida võiks kellelgi üldse siin vaadata olla.

Võõrsilt Eestisse naastes jällegi tahaks just vastupidi, et ka muud maad ja rahvad näeksid meie olustikku ja ilustikku ka sügis-talv-kevadises tegelikkuses - selles on midagi lummavat ja ebamaist. Suurlinna lõunamaalased peaksid seda reaaliat näha saama.

Seda enam võiksid külalised aastaringi tulla ja olla, et meie muistised pole üksnes museoloogilised - nende kõrval ja taga ELATAKSE.

Maa iga piirkonna kividel on oma vägi, tegu ja nägu - ja inimkäed on selle paiga rütmidele kohaselt sealse kivivägisega imesid teinud.

Soonlepa mõisast veel jupi maad ilmalõpu ja saareveere poole jäävas talus on peremees Mati Paljasma oma hobused ümbritsenud hoburiistade kollektsiooniga, mis on laotud spaleer-aiaks tallist elumajani. Ühest küljest on see muuseum ja mälestusmärk inimkäte jõule ja osavusele.

 Teisalt ei pruugi neid atrasid-äkkeid-vankreid vaadata vaid minevikulise pilguga - siin võib peituda ka meie tuleviku võti. Homsed uudised eilsest. Lahendus ja väljavaade.

See vanavara on ellu äratatav ja kasutusele võetav. Nõnda et isand Paljasmal on kodus ühtaegu nii muuseumi filiaal kui uue ajastu traditsiooni-põhine taas-kasutatavate riistade park. Rikas mees!

Oma kobedat värvilist eestlaste karja hoiab Paljasma - mees, kes on rikkam kui ta ise ilmselt aimabki! - suures vabapidamise põhimõttel toimivas tallis.

Ükspäev oli au ja põhjust vestelda pikemalt suusakuningas Jaak Maega. Üheks teemaks tuli jutuks - üllatus-üllatus - majanduslangus. Mae sõnastas väga tabavalt ja põhjendatud optimismiga meie praeguse siinusepõhja eelised võrreldes eelmistega: "Meil on ju praegu kõik juba olemas - kodud ja autod, ametiks ja tegevuseks vajalik varustus ja aparaadid, mööbel ja riided - lõpuks ometi õpime oma asjadele truud olema. Ei vaheta neid iga tühja asja pärast välja, vaid parandame ja putitame, hoolitseme ja kõbime. Nagu muiste." Õigus!

Hea, et suusa-Jaak selle sedasi ära sõnastas.

Põhimõtteliselt tuleb sealt üks Paljasma heasüdamlik ja muhe hobune. Aga miskipärast assotsieerub see vaatepilt ja hetk, olukord ja meeleolu hiiega. See kompositsioon on HIIS, voh.

Neli asustatud majapidamist külas. Ühel mehel kodukülas töökoht. Mati Paljasma tallimehe nimi on kah Mati.

 

Säärast asjade seisu ei pruugi võtta katastroofilise hüljatuse ja tühejenemisena - võib ju võtta nii, et Hiiumaa noored hobused ja tallimees on paras seeme selleks, et oleks, kelle jälgedes tulla ja olla. Kuni keegigi tuld näitab, on näha. Ka ühe tulukese järgi saavad tulevased tulijad tulla.

See noor hobune oli muide hirmus sümpaatne isiksus. Sisendas keset kaamostki head tuju - ütles: "Huvi on, tahet on - tulge ja olge, meil siin ruumi jätkub!"

"Tulge! Tulge kohe paljukesi - siin Hiiumaa alumises vasakus nurgas ainult meie olemegi."

Oli üks põhjus, miks vaatamata teadmisele, et peremees on tööl, sai siiski väike põige metsatukka tsitadellina turvalise elumaja juurde põigatud - uudishimu ajas vaatama, kes hüüab.  Sugumürsk ja vändagängsta, kes muu! Kui metsa taga häälitseb Elu ise, siis usud ikka natukenegi, et küllap saab igasugused ajad üle elatud.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat