Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Gelem-gelem...


 
Horsemarketile on kummaliste, et mitte öelda kahtlaste huvidega tõmmude inimeste liikumisest märku antud pidevalt. Teame, et Ruila kandis ilmusid hiljuti hobustega majapidamiste õuedele küpses eas "mustad mehed" - eesti keelt kõnelevad mustlased, kes kõigepealt pakkusid müügiks kala, siis aga küsisid, kas hobust saaks osta. Teistes Eestimaa kohtades on hobuste vastu huvi tundnud erinevas eas, nii naistest kui meestest koosnevad pigem venekeelsete mustlaste rühmakesed. Selge, et inimesed on mures. Kui keegi tuleb su õuele kõigepealt kala müüma ja siis küsib särasilmi su hobuseid pilguga neelates, kas mõnd neist osta saaks, on väga paha ja ebakindel tunne. Seda tunnet ei tee põrmugi paremaks viimastel aastatel kaduma läinud hobuste ja hoburiistade loetlemine. Aga üht-teist on läinud ju küll. Paari aasta eest aeti Soomaal kaks AA-le kuuluvat hobust treileri peale - jälgede järgi oletades - ja veeti minema. Kuna enne nähti sealkandis liikumas mustlasi ning üks hobustest saadi hiljem kätte Lätist, kuhu ta mööda metsavahelisi teid oli salakaubana kõnnitatud, said romad selle saavutuse oma teenete nimistusse. Järgmiseks pandi kodanik KL küünist pihta kena ja korras vedruvanker, millega ta lõbusõite tegi ja hobuste abil elatist teenis. Vargused on vastikud ja võikad igal juhul - kui aga asi lõpeb nii, nagu HM-lt varastatud mära lugu, on asi topelt õudne. Tiinel märal tingis rööviga kaasnev rigin-ragin-prõmm nurisünnituse, hukkusid nii ema kui laps.
Nüüd ehk aitab.
Tõestisündinud kolelugude loetlemisest, ma pean silmas. Mõistagi aitaks ka röövidest-tapmistest ja muudest inetustest küll ja kuhjaga - ent tundub, et Kõigevägevam laseb siiski inimkonnal veel oma mustema poole inetustes smoorida ja kümmelda. Tema teadmise ja loata ei juhtu siin ilmas midagi. On jube ja vastik, alatu ja ebaõiglane - aga mida me selle vastu teha saaksime?
Horsemarket on sõnaga tapmisest ja verbaalsest kurja üles keerutamisest alati distantseerunud. Kui mõnel ringkonnal on parasjagu käsil ilmselgelt sõitva katusega teismelise risti tõmbamine (tõmbajate endi väljend) - selle eest, et ta sisesunnil võõrastest tallidest hobuseid "vabastab" - siis meie selles tõmbamises ei osale. Kui hääled kellelgi midagi käsivad, võib see olla nii müstilise pühaku saabumine Maarjamaale - kui tõenäolisemalt meditsiiniline probleem. Paljastamine ja peksmine ei vii kuhugi. Kutsume arsti - ja distantseerume. Agarate ogarate liikumisest tuleb teada ja teatada - aga maaslamajat lüüa ei tohi. Kes teeb hirmu külvamisest ja nnetute patukottide tümitamisest oma missiooni ja elu sisu, selle enesega on midagi väga valesti. Peame oma kallitel ja varal silma peal hoidma niikuinii - haigete inimeste ja tervete rahvuste sõimamisest ja ohverdamisest midagi head ei tule. Süüdistamine ja kahtlustamine ei hoia meie hobuseid kodus ega vilja selle salves, kes tema kasvatas. Valvas tuleb olla - aga mitte vihates. Mitte kartes ja põlates. Hirmuga tõmmatakse teatavasti seda ligi, mida vihatakse ja kardetakse.
Meie maailma ei mahu kurje sõnu ega lahmivat ähvardamist grammigi juurde.
Arukalt valvas tuleb olla.
Nii teadjamehed kui valeprohvetid ennustavad uue ajastu alustuseks röövlijõukude ergastumist. Uus ajastu algab majanduskriisiga - vanad majandamised, suhtumised ja seosed enam ei tööta ning üleminekul uutesse olekutesse astuvad paljud inimesed õhku. Hädaga ei oska primitiivsem osa inimkonnast endiselt muud teha kui seda, mida aastatuhandeid. Röövides-tappes ümber jagada. Tegelikult ei pea selleks prohvet olema, et näljaste rändrottide ründeid prognoosida. Lihtne loogika viib samade "ennustusteni". Järelikult tuleb uksed lukus ja järelvalve hoolas hoida. Nagu ikka. Ainult veel rohkem.  
Nii, nagu me ei tohi ega taha materdada haigeid inimesi - neid liigub hoburingkondades teatavasti õige mitu - ei ole meil õigust ka rahvusi mõnitada ega üldistada.
Kõik mustlased on... hobusevargad?
Samavõrd on kõik eestlased litsid ja juveelivargad. Ja pangaröövlid ka. Mitu eestlast on ju meie rahvust maailmale niisuguste harrastuste kaudu tutvustanud. Üldistame või? Ärme üldista. Mustlaste puhul sama - lahmiv ja kartlik, üleolev ja samas alaväärne üldistamine näitab võhiklikkust ning on päris kindlasti ebaõiglane.
Kes on mustlased?
Horsemarketi Kati on kirjutanud nendest kaks raamatut. "Mustlasena sündinud" on mõnevõrra idealiseeritud ja soovunelmaline - ent seal alguses on üsna põhjalik uurimus. Mustlased on Põhja Indiast pärit rahvas, kes oli juba vanade ürikute kohaselt geneetiliselt andekas laulma ja tantsima, lugusid jutustama ja käsitööd tegema, hobuseid kasvatama-ratsastama ja ka inimlooma hinge tundma - ent traditsiooniliste tööde asjus laisad, nagu vanakuradivanaisad. India ülikud vihastasid nende kena kombe peale vili külvamise asemel ära süüa ning seejärel ikkagi tantsu ja ennustamisega raha teenida, sedavõrd, et saatsid nad Indiast kus-kuradi-kuuskümmend-kuus. Mustlased rändasid Lõuna-Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse - kus haakisid endale külge mõnevõrra eksitava nimetuse (e)gipsy - nagu on eksitav ka Itaaliast näpatud roma-nimetus. Rännates nabisid tsõgad igalt külastatud rahvalt laulu ja tantsu, käsitöö ja toimetulekutarkuse motiive. Mistõttu vene roma(!)nsid ja madjarite tšaardašid on ühtaegu nii venelaste-ungarlaste loome kui edasiarendustena musltaste pärisosa.
Ahastus ja igatsus, mis nende ballaadides kätkeb - nagu ka joovastunud las-minna - on tuttavlik igale inimesele. Kuna tsõgad jutustavad inimestele nii lauldes kui ennustades seda, mida inimesed kuulda tahavad, ongi nende teeneid ostetud. Nad ise on vabalt rännates ja endale geneetiliselt sobilikke alasid harrastades õnnelikud olnud.
Eestis on nad 15.-16. sajandist saadik olnud ühiskonna loomulik osa. Pahasti läks neil 2. maailmasõja ajal - justkui teistel sõja ajal hästi läheks... - kui neid koos juutidega Kloogal puuriitade vahele laoti ja põlema süüdati. Hiljem on neid üritatud integreerida - mida sunniviisilisemalt, seda tulutumalt. Loomulikult saavad nad aru, et haridus annab töö, tööd tehes tuleb makse makstes täita riigi ühiskassat - seal on raha, mida jagatakse arstiabiks, pensionideks ja jällegi hariduseks, mis annab töö... Aga kui saaks kuidagi muidu, siis ajaks ilma selle tüütu seoste-tsüklita läbi. Jätkaks kohustusteta - aga selle eest piiramatute õigustega nomaadidena. Nagu kirjeldab Horsemarketi Kati raamat "Puugid kuubis". Mu oma kooselu Läti-sugemetega eesti mustlastega ei kujunenud vaatamata sellele eelnenud 25aastasele sõprusele pehmelt öeldes just ladusaks. Kui oli ilmne, et koos me elada ei saa, panid nad karistuseks mu auto tuuri ja toppisid Sirtsu sohu. Ning kui olin nad majast välja saanud, tulid kaks eakat tsõga-taati sügavale sisemaale, kus hobuseid pidasin, mulle sadulat müüma. Hoiatuseks. Me teame, kus su hobused on. Ostsin selle tsaariaegse rivisadula - et ennast nende käest vabaks lunastada. Ent lasin enne seda rituaali Tartus kingsepa ja salaviinamüüjana tegutsenud Singhil ta korralikult ära polsterdada. Selle rivisadulaga sai käidud Palmse-Sagadi jahiratsutamisel, mille korraldasid Riina Pill ja Merike Pallas, kes nüüd on - ja nii edasi. Kõik siin ilmas on kõigega seotud. Luna-sadula korda teinud Singhi käes on minu õmmeldud mustlaslipp - rohelise põhja peal 12 kodaraga kuldne ratas. Sadula enese kinkisin ühele hobunaisele, kellel oli piisavalt väge, et selle slepiga toime tulla.
Me teame, kus keegi meist hobuseid peab, kus koolis kellegi lapsed käivad... Hea, et käivad!!!
Nii, nagu eelpool kirjeldatud, on üldise ja keskmise rahvuskehandiga.
Aga see on väga visandlik ja lai laast. Selle rahvuse seast on võrsunud mitmeid haritlasi - peale Leksa Manuši ei oska me sellepärast neid palju loetleda, et nad on integreerunud ja assimileerunud. Teadusdoktorist tsõgamooril on asjalik poisipea, kuldraamidega prillid ja pükskostüüm. Professorist tsõgataat näeb välja, nagu sa-armas-Mooses, kes mõtleb oma eriala, mitte identiteedi peale.
Merle Karusoo ja teised idealistidest visionäärid on soovind näha vähemasti laule-tantse-muinasjutte ka hariduse ja assimileerumise käes edasi kandumas. Aga ega see kõhnuke suslik, kes tänaval sulle kilekoti sees kampsuni fassaadi üritab müüa või ennustada tahab, ei tea oma etno-autentseid laule-tantse. See kõhnuke suslik pole enamasti ka Eesti mustlane.
Kilesse pakendatud rämpsu on siin tänaval müütanud läti ja vene  romad - ja selle bisnisega meie kohalikele rahvuskaaslastele hullu moodi halba teinud. Mark jälle maani. Maanteel peatasid autosid, püüdsid kulla pähe vaske ja vuhvel-tagisid müüa rumeenia romad. Aga igal maal on omad romad. Käitumise ja olemuse külge noppinud kohalikust kultuurist ja kommetest, keelest ja elulaadist ilmselgelt ära tuntavaid laene - ja... lihtsalt kuidagi Omad.
Eestis, muide, on mitu erinevat geneetilist mustlasliini. Läbi Läti ja Venemaa saabunud Põhja-India juursed on need meie tüüpilisimad. Omad romad. Soome kaudu on saabunud pikka kasvu ja teistsuguse keele ja olekuga tõuliinid. Kui lubate sedasi väljenduda. Apostel Andreas, kes rändas 30 aastat Iisraelist Põhjalasse, et üles leida kadunud, 12. juudi kuninga järglased, leidis nad Laiuselt. Skandinaavia kaudu tulnud Laiuse tõuraamat on seega juutide suguvõsa käes. Nad pole välja surnud. On haritud, eestlaste - ja kõigi teiste maailma rahvastega rahulikult ja loomulikult segunenud. Nad teevad oma tööd, kannavad oma paguneid ja teaduskraade ega mõtle suuremat oma identiteedi ega põlvnemise peale. Vaid siis, kui mustlasi või juute arvustades neid halvustada püütakse - või mõnesse muusikapalasse on geneetilisi sisekeeli puudutav hingekarje peidetud - võpatab rohujuur.
Karjuva rumaluse ajad võiksid möödas olla. Eestlased pole pangaröövlite sünonüüm - ja mustlane pole a priori hobusevaras. Mustlane pole isegi mitte üks ja seesama rahvus - nii, nagu ugrimugridest elavad siin kõrvuti eestlased-setud-võrokesed-saarlased-janiiedasid, on ka siinsed mustlased India-juursed romad ning Iisraeli-päritolu tulnukad. Kellele teevad ühtviisi halba nii rumeenia rahvasaadikud kui läti lendsalgad.
Niisiis, milline oleks positiivne programm?
Kuidas käituda, kui su õuele tuleb sõbralik tsõga, et müüa kala või sadulat ning muu hulgas vaadata, millised hobused sul on ja kuidas talli uks lukku käib?
Käitu, nagu Egiptuse tänavakaubitseja. Neil vendadel on seal ürgset tarkust.
1. küsi nime
2. võta temast käega kinni
3. kingi talle mingi tilluke asi
Superlihtne ja vapustavalt, universaalselt töökindel tõrjemaagia, muide. Egipti tänavamüüjad küsivad ju alati su nime - et selle lihtsa olmenõidusega sulle küüned taha saada. Samamoodi saad sina oma õuele tuleva tegelase biovälja ja peenmateriaalseid mune pidi pihku, kui küsid tema nime. Ta on sul hinge pidi peos ka siis, kui nime valetab. Ja ta teab seda.
Käega kinni võtmine seob teda sinuga jämemateriaalsemal tasandil. India tänavakaubitsejad kangutavad sind kätt ja riideid pidi - et sa oleksid temaga seotud. Tillukese asja kinkimisega muudad sa ta relvituks. Psühholoogid võivad sulle tublide koolilastena loetleda kümme käibepsühholoogilist punkti, miks väike kingitus inimese kurjad kavatsused halvab. Tal on süü ja häbitunne, seotuse ja tänu koorem ka siis, kui ta on viimane saast. Rõngas ninas ikka.
Räägi inimesega.
Ära löö teda.
Vaikimine ja hirmunud pilk, põgenemine ja hoidumine - see kõik teeb su relvituks nii mustlaste kui mongolite suhtes. Räägi. Küsi, kui palju tal lapsi on - millega tema õed ja vennad tegelevad, kus tema kodu on ja kustkohast ta esivanemad siia on tulnud, kes talle selle vahva kuldhamba pani ja mida ta oma lonkava jala arstimiseks on seni tarvitanud, sina soovitaksid talle...
Võõra sissetungijaga südamlik ishiasest ja tädi Zohrast rääkimine on tüütu ja aega nõudev? Ära jama. See võtab sinult veerand tundi. Kadunud hobuse otsimine ja leinamine, vihkamine ja üldistav süüdistamine võtab paraku kogu ülejäänud elu. Kaitse end mis tahes rahvusest röövlijõukude eest sellega, et tee nad käepigistuse ja silmavaatamise, sooja huvi ja inimkeelse pöördumisega oma sõpradeks - kuni võimalik, kui vähegi võimalik, kus üldse võimalik.  
Kasutagem iga vahendit - sõna ja pilku - inimsuse poolt, mitte kellegi vastu võitlemiseks. Astugem avalikkuse ette nii sõnaga kui telekaamerate ette pürgides siis, kui me teame, millest räägime, kui meil on positiivne programm ja idee, kuidas olukorda leevendada.
Ärgem paljundagem hirmunud süüdistusi, ennast alandavat põlgust ja vägivalda.
Juba esimest pilti vaadates küsisite kindlasti: miks hobusepilti pole? mis sunniku kivihunnikud.
Head sõbrad, need pildid näitavad lausa maagilise täpsuse ja selgusega, mis värk on.
Taustal olev mõhnaline põsk on Eestimaa savist tehtud poti pale. Kui täpsemalt tahate teada, siis seal poti sees on sibulad.
Selle mõhnalise maarjamaisest savist poti ees olevad paar suuremat kivi on pärit Iisraeli Nutumüürist.
Väikesed kivid - mustjas südamekujuline ja kõik see dekoratiive riburada ning Nurumüüri kivi peal olevad moodustised on... Sapikivid.
Ühe naise kõhust võeti äsja välja nii see peotäis kui veel terve hulk väiksemaid sapikive, mida ta nüüd purgikese sees kaasas kannab. See naine näitab neid sapikive oma klientidele - arveametnik on ta! - kui õpetlikku näidet, kuidas viha ja kurbus kuju võtab. Sapikivid kui kurja lilled on liivakivimid. Nad on täpselt identsed Iisraeli Nutumüüri liivakivimiga. Nii välimuse ja värvuse, katsutavate kui tunnetatavate omaduste poolest.
Kui mina need sapikivid oma sõnatöökoja, arvuti peale laotasin ja neid endale kingitud Iisraeli-tükikestega kõrvutasin, sain vägeva ja mitmekihilise vapustuse. Loodan, et mul õnnestus teile sellest midagigi edasi anda.
Mis on gelem-gelem? Mustlaste hümni esimesed sõnad. Edasi on sedasi, et
"Gelem, gelem lungone dromensa
maladilem bahktale Romensa.
A Romale katar tumen aven,
E tsarensa bahktale dromensa?
A Romale, A Chavale!
Vi man sas ek bari familiya,
Murdadas la e kali legiya.
Aven mansa sa lumniake Roma.
Kai putaile e romane droma.
Ake vriam, usti Rom akana,
Men khutasa misto kai kerasa."
Eesti keeles lauldagu nii:
"Käisin, käisin pikkadel teedel,
kohtasin õnnelikke mustlasi.
Oh, mustlased, kust tulete
vankreis, õnnelikel teedel?
Oh mustlased, oh sõbrad
Kord oli mul suur perekond.
Kõik tappis Must Leegion.
Tulge minuga, maailma mustlased -
mustlaste ees on lahti teed.
On aeg, ärgake, mustlased!
Liigume, tõuseme kõrgele!"
Lõpetuseks pakun teile teksti, mis on kirjutatud Andrease mäel.  Andrease mägi asub Meegomäe kõrval. Sellest kohast on juutide 12. kuninga lapsi otsinud apostel Andreas mööda kõndinud ning Laiusel need lapsed leituks tunnistanud. Vestlesime seal pastor Vinogradoviga. Selle teksti tunnistas üks Euroopa ajakirjanike konkurss auhinna vääriliseks. Aitäh. Ja palun - lugege, selle asemel, et abstraktselt karta ja vihata.
Kirik seal, kuhu näitab Kreutzwaldi käsi
Mustlasrahvusest Georg Vinogradov on Võru pastor, kellel on omal kodus kirik. Ta on teel praeguse positsioonini läbinud nii pika ja põletava protsessi, et esiteks ei taha endale elu ajal monumenti püstitada, nagu paljud edevad mehed – rahvusest olenemata. Teiseks sisendab temaga suhtlemine tunnet, et saad osa millestki väga suurest ja õilsast. Georgiga suhtlemine puhastab ja ülendab. “Teiste teadlik ja olemuslik teenimine on jõukohane vaid kõige suurematele,” teab ta.
Aastate jooksul on see kaheksa lapse isa, moldaavia-vene verd Ljuboviga abielus vaimne liider püüdnud sisendada romadele ärkamist, haridust ja lojaalsust Eesti riigile. Ljubovi armastus oma Mehe vastu on aga nii suur, et ta on olnud valmis talle nii palju lapsi sünnitama vaatamata sellele, et kolmel korral neist pühadest katsumustest on naine uut elu ilma tuues ise hinge vaakunud. “Kas sinul on kaitseingel?” küsib ta, kelle üliraskete sünnituste ajal on kogudus ja vaimulikud kõik ilma inglid appi ja kokku hüüdnud. Samal hetkel püüab üks tema poeg kinni mu tütretiba, kes päris kõrgelt kukub… On.
Georg peab püha võitlust kahel suunal. Esiteks on vaja isoleeritult oma identiteedile keskendunud mustlasi pidevalt, ühekaupa ja korraga veenda, et on vaja haridust, tööl käia ja makse maksta – siis saab riigi hüvedest osa. Seda valgustustööd saab teha vaid mustlane. Mainekas ja positsioonikas mustlane.
Teiseks aga on positiivsete näidetega, üha pettumusi ja solvumist maha surudes tarvis eestlasi – tööandjaid ja õpetajaid, ametnikke ja naabrinaisi – veenda, et mustlased on meie riiklik rikkus, kelle ainete ja võimete kasutamata jätmine oleks arutu raiskamine. Kõmujanuline meedia aitab sellele raiskamisele jõudsalt kaasa. Kuni romad ületavad uudiskünnise vaid tänaval kaubitsemise, ennustamise ja vargustega – või petturluse käigus avariisse sattumisega, nagu Rumeenia romadega äsja juhtus, on keeruline teada anda, et Georgi laste ning õdede-vendade seas on andekaid arste ja sotsiaaltöötajaid, polüglotte ja loovisiksusi.
Aga on. Mitte erandite, vaid reeglina. Kusjuures mustlastele endile peaks Vinogradovite hõimu näide olema ses mõttes julgustav, et kuitahes kõrge haritus ei tähenda identiteedi kaotust ega rahvusetuks assimileerumist. Kuna Georgi pere kõik haritud liikmed on ikka mustlased, jääb tõdeda: identiteedikaotusest räägivad need laisad ja rumalad, kes lihtsalt ei viitsi õppida ega inimeste kooselu korraldamiseks kokku lepitud seadusi tundma õppida ega järgida. Selline seltskond on olemas iga rahvuse hulgas. Alaväärsus näitab end samas sageli üleväärsusena välja. Hirm ja hakkamasaamatus võtab upsaka ja ülbe maski.
Igal pühapäeval on Vinogradovite juures jumalateenistus ning tema juurde hingepideme ja südamesooja järele võib minna igal kellaajal. Et nii ala- kui üleväärsusi klaarida ning maske näo küljest lahti harutada. Et õppida, kuidas hingeliigutuse ajal – või hinge liigutamiseks! – põlved maha panna. Kuidas kõrkusest vabaneda. Palves.
Pojad Daniil ja Jelisei, kes Meegomäe kõrval Andrease mäel, kus meie Georgiga kohtusime, kaasas olid, on 10- ja 12aastsed - erakordselt kena ja vaoshoitud käitumisega, südamlikud ja eriliselt aristokraatlikud. Täpselt vastupidised sellele, millised on hangunud stereotüübid mustlaspoistest. Ka teised seitse last on kõik tublid ja haritud. Nii et nende peale mõeldes kordab Georg üha ja üha: “Ma olen õnnelik.”
Georgi kaasa Ljuba – Amastus! - ütleb, et kui sõimatakse venelasi, piuksatab pool temast, kui moldaavlasi, teine pool. Ning abielu mustlasega – ja mustlaslastele emaks olemine veel enam – paneb ka mustlaste põlastamist-süüdistamist kuuldes võpatama. Igasugune üldistamine teeb kellelegi liiga.
“Me ajame praegu seda liini, et mustlaslastele tuleb enne kooli eesti keel selgeks õpetada. Muidu juhtub ainuüksi keeleoskamatuse tõttu nii, et nad pannakse erivajadustega laste kooli. Seal on masendav ja alandav. Nad loobuvad kiiresti. Otsustavad, et piisab elementaarsest lugemise ja rehkendamise oskusest – ja jätavad mulje, et ei taha haridust. Tegelikult on keelebarjäär. Hariduseta ei saa aga teatavasti tööd ega seadusliku raja peale – ja ongi nõiaring,” arutleb Georg, sitke ja vilgas nii mõtlemise kui ka kujundite leidmise poolest. Tema pilgus vilksatab see vitaalne kassilikkus, mis mustlastele ikka omane – ent jumalariigi töö tegemine on sellele riuklikule pilgule andnud tähenduslikkuse ja tuhat süvakihti.
Kui Georgilt küsida, miks ta kristlikest variantidest just nelipühi pastoriks sai, ütleb mees, et ei mustlast ega nelipühilist saa mingite jäikade raamide sisse pressida: nii nagu on omavahel erinevad ka konveieril toodetud tassid, on ammugi erinev nende sisu, ehkki põhimõtteliselt: tass on ikka tass
Mis puutub Eesti mustlaste saamisse, siis tuldi ilmselt vähemalt kahte erinevat rada pidi. Esiteks ränne Põhja-Indiast, peaaegu Pakistani aladelt mööda Lõuna-Euroopat siia, mida tõendab sealsetest koobastest leitud seadustekogu, mida Eesti romad tänini järgivad. Ja mille pärast mustlasmeestel – analoogselt juutidega – on vägagi põhjust igal hommikul taevast tänada, et teda naiseks ei loodud.
Teisalt oli üks Skandinaavia poolt lähenenud hõim pikemat kasvu ja teist tüüpi – Laiuse mustlased, keda uuris ka Paul Ariste. Neid peetakse kaduma läinud 12. juudikuninga järglasteks. Apostel Andreas, kes neid otsima tuli, rändas kolmkümmend aastat siia ja tagasi ning tema teekond viis Võrumaalt läbi. Tänasel Võrumaalgi elab aga väga mitmel erineval moel tulnud mustlasi. Kes rohkem hindu moodi, kes vaarao lapse laadne, kes juudilik… Tass on tass?
Kramplik identiteet on Georgi sõnul olnud pea ainus asi, mis isamaatul-pidetul jumalarahva killukesel omaks pidada ja alal hoida. “Minu meelest on loogiline jada selline. Põlastavad stereotüübid peletavad romad koolist eemale,” arutleb Georg. “Tööle ei võeta. Makse ei maksa ja sotsiaalsetest hüvedest ega ühiskassast osa ei saa. Mis sa siis teed? Nutad? Ei, teatad uhkelt, et polegi vaja, sina hoiad oma eripära! Ainult et millestki on ju vaja elada. Siis ennustad-kasiinotad-äritsed-varastad. Selge, et igasugusel Elul on sisemine tarve areneda. Igal hingel on turvalisuse igatsus – kui areng ja kindlustunne on nõiaringis ära blokitud, tulebki ülbus. Näiline. Millega samaväärselt mööda on mu meelest teine äärmus – blondeeritud ja lõplikult assimileerunud mustlased, kes ei tunnista enam iseendale ka, mis rahva seast põlvnevad.”
Igavene jama on tänaval äritsevate-ennustavate rändperedega ka kohalikel mustlastel endil, sest reeglina tulevad seda tegema ja uudiskünnist ületama mustlased võõrsilt. “Nad mõjuvad meile nagu salakütid seaduslikele jahimeestele – salakütt keerab jama kokku, aga ühises teadvuses on hulk aega kõik jahimehed pahad,” võrdleb Georg. “Selleks et mitme inimpõlve vältel lõhet ja umbusku vähendada, tuleb esile tuua sarnasused. Väga rumal oli, et sinu kirjutatud mustlasraamatu puhul kritiseeris Eesti kirjanduskriitika seda, et portreteeritud mustlashõim on liiga eestlaste sarnane. Sageli elabki kohanenud ja paikne mustlashõim ju nagu tavaline agulipere. Just sarnasust ja rahustavat tavalisust rõhutada tulebki! Palvetame, et see sarnasus meid liidaks.”
Kirglik rahvas vajab tegelikult alailma omavahelist lepitamist. Tulised karakterid, kellest igaüks on omateada kuningas, pööravad klannide kaupa tülli, nii et pärast ei mäletagi, milles asi oli. Leppida ei lase uhkus, ja kirikuõpetaja on siis selle sädemeid pilduva portsu otsas vahemees.
“Õnneks ma tean, millega on tegemist. Mäletan. Nähes sellist mind, nagu ma olin 20 aastat tagasi, oleksid üle tänava läinud. Me poleks siin filosofeerinud ega mustlastele helgeid tulevikumustreid joonistanud. Ma olin paha. Olin pealiskaudne, julm ja halb, halb, halb!” meenutab Georg kuidagi kummaliselt kahvatuks tõmbudes. “Esimesi kordi kirikuõpetaja juures käies – aga mul oli juba siis, paha ja patusena, paradoksaalne sisetunne, et religioonis on minu ja mu rahva pääsemine! – oli mul püstol taskus. Neid oli nõukogude ajal lihtne saada. Mul oli üks sääne vihamees – mis põhjusel, ei mäleta! –, et ma tahtsin ta maha lüüa. Ja mõni ime siis, et Sõna mu ees piiblis esiti ei avanenud. Viha oli ees. Sõna avanes, kui relva Tamulasse viskasin.”
Praeguseks loeb Georg pühakirja kõige nauditavamal kombel. Teda on hea kaasa kuulata. Ta enese jaoks oli aga elamus, kuidas siis, kui peale kirikuõpetajaga rääkimist hinges miski liikvele läks, juhtus nii, et vihamehega kohtudes kallistati järsku, pisarad silmis. Sama kirglikult kui enne vihati, nüüd ka andestati ja lepiti.
“Sa ei saa üksinda kakelda, ja lepitustöö on kahepoolne. Õigupoolest kolmepoolnegi. Kui vaimulik palvetab mõlema hinge eest, saab puudutatud kolm hinge – ta enese oma ju ka,” kinnitab Georg. “Kui truud me mustlased oma riigile sisimas oleme, ei kujuta eestlased ilmselt ettegi. Kui olen eestlastelt küsinud, mida nad teeksid, kui Putini-Medvedjevi omad peale tuleksid, ütlevad nood, et püss põõsasse ja välismaale! Mustlased ütlevad, et läheksid võitlema. Eestimaa eest. Meil on nii vähe, mida hoida ja omaks pidada.”
Georg ütleb, et on varasemas elus kogenud oluliselt vähem tõelist armastust, kui inimene vajaks. Vähese armastuse tagajärjel on temalgi, nagu enamikul meist, olnud raskusi tingimatu armastuseni jõudmisega. “Praegu olen ma nii uhke ja õnnelik, et mul on nii suur ja ilus naine. Näe, ja polegi mustlanna! Seda ma poleks küll poisikesena ette osanud kujutada, et mul on kaheksa ilusat ja andekat last, kes püüdlevad hariduse poole ning kiidavad sõna ja teoga loojat. Tänu oma naisele ja lastele tean, et tegelikult pole rahvastel piire,” ütleb Georg tänulikult. “Jah, me oleme Jumala lapsed. Pole oluline, kui segaverelised või võõrsilt tulnud – kõik oleme õed ja vennad. Kui sellest nähtusest aru hakkad saama, võid tajuda midagi, mis on väga lähedane õnnelik olemisele…” kinnitab Ljubov. “Saatan matkib jumalikku kõiges – peale armastuse. Varem panin minagi kaarte. Ennustasin, ehkki eriti pole ma kunagi seda teha tahtnud. Kole asi oli, et mu ennustused läksid täide. See oli kiusaja ahvatlus – näe, tuleb välja küll, tee veel!”
Georg ütleb, et seletab seda saatana susserdamise fenomeni ükshaaval igale mustlannale. Naised saavad sellest aru küll. Samamoodi aimab tegelikult iga inimene, kas tema suu ja tegude kaudu kõneleb Jumal või saatan. Juhtub nii, et inimese parimatesse kavatsustesse tuleb mingi seletamatu kala sisse – siis on selge, et deemonid segavad. Kui aga kõik läheb näiliselt hästi ja õigesti, on susserdava deemoni sobinguid raskemgi ära tunda. Kui mustlannad oma tegevuse patusust teavadki - kui neid tööle ei võeta, millega nad siis oma lapsi toidavad, kui ennustamisest loobuvad?
“Ma ei saa nõuda, et hei teie, Euroopa Liidu eestlased, võtke kohe homme kõik tööd vajavad romad tööle, muidu nemad ennustavad ja sebivad saatanaga! Minu tee ja töö on vaimulik, ma ei taha ennast mitte ühtegi pidi esile upitada. Mina ei ole kuningas, nagu nii paljud mustlasmehed olla tahavad,” mõtiskleb Georg. “Aga tead, mis lood on kõrgusega? Kui sa oled juba kõrgustesse roninud, siis on sul kohustus seal püsida. Kõrgustes püsid, kui oled teistest sammukese ees. Mullid ei püsi õhus ega tühjad kotid püsti, sest sama pealiskaudselt ja lihtsalt, nagu nad tekitati, saab nad ka tühjaks ja alla lasta. See, kes on sammuke ees, ei lähe lõhki ega kuku pikali. Tema teeb ise mudelid, mitte ei järgi kehtestatuid. Ja kui sa oled uute mudelite tegija, siis oled juba kohustatud kõrgust säilitama ja teistele valgust näitama.”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat