Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Stiff - hardcore staff


 Lubage teiega jagada ülimat, mis mul on - soojust, kogemusi, elamusi ja mõtteid. Viin teid kaasa Siinai kõrbe. Pakkugu see teile siin ja praegu veerand tundi ilma miinus viieteistkümneta, majanduslanguse ja isiklike muredeta. Lihtsalt tulge ja olge. Mul enesel kulus selle kogemuseni jõudmiseks aasta. Või ligi 42 aastat, kuidas võtta. Ja araabia hobusega Siinai kõrbes kihutamine pole tegelikult mitte pärale jõudmine, vaid järgmise peatüki suur algustäht. 

Ali El Shazly küsis mei kõrbesse-ratsutamise eelõhtul, kas olen varem ka ratsutanud. Mühatasin, et miskid neli mul seal kodus on jah. Ja et tegelikult ei rista ükski arukas inimene araablast hannoveriga, sest...

Ali inglise keel on üsna kööbakas. Seega vaevalt ta nüüd mu aretusteaduslikest jahvatustest midagi jagas. Aga noorsand Shazly on ülimalt sensitiivne. Taiplik ja tundlik, nagu sitke ja sire kõrbe-antenn. Samal ajal, kui hobusemees mu sõbra Ahmed El Hanafyga retke üksikasjade ja tingimuste teemal kaupa tegi, jälgis ta mind oma hobuste vahel liikumas. Ja nähtu põhjal otsustas. Kui eelmisel õhtul oletasid poisid, et võõras valge moor saab ilmselt vana turvalise mära, siis hommikul selgus, et Ali oli otsutanud tundmatule eurooplannale tunde järgi valmis panna...

... selle siin. Kui ma rikkaks saan ja vabalt, sisetunde järgi maailmas ringi kulgeda ja südant kuulates materiaalseid ja mittemateriaalseid rikkusi jagada võin, siis ma kuldan su üle ja kroonin kuningaks, Ali, usu mind! Kõik me tahame parimat võimalikku. Nii ise teha kui maailmalt vastu saada. Kui võõras koer suhtub sinusse sümpaatiaga, siis võid ennast hea inimesena tunda - sa ei pea ennast tõestama ega midagi andma, oled lihtsalt kellelegi meeldiv. Kui üks Punase mere ääres oma talli pidav, hobuseid aretav ja õpetav, hotellis puhkajate rõõmuks hobustega tantsiv egiptuse nooruk hindab poole tunni jooksul su liikumist ja hobustega suhtlemist jälgides su oma karja parima täku vääriliseks... siis see teeb lihtsalt õnnelikuks. Ali ütles, et Stiff on nutikas, võimas ja äärmiselt tundlik - nii et temaga peaksin ma oma täiusliku kõrbeelamuse kätte saama.

Selleks, et ka Stifi jaoks oleks talli kõrvalt tavapärase tünni küljest lahti pääsemine võimalikult nauditav ja rikastav, ütles Ali mulle vaid ühe vihje: "Tal on väga õrn suu." Tegelikult tähendas see õrn suu, et täku kaelalihaste reageeringuks piisanuks ka kärbse istumisest ratsmele. Kui võtsin noormehe musiga sellise ratsmekontakti, nagu vajab mu enese araabia-hannoveri bitš, sain teada, milline põiklõugne-umbpäine mõrd mu oma mära tõeliselt on. Tema suu tööle meelitamine nõuab filigraanset peale sõitmist, kaela sirgeks sudimist - ja treener Annika lähedust. Pool ränkraskest tööst saab tehtud läbi selle, et Annika on olemas. See täkk polnud kundedest põnditud - oli värskelt sadulasse pandud, õhk-õrnade võtetega ratsastatud ja nii tundlik, et samavõrd kui juhuslik säärevääratus lennutas poisi linguna minema, pani baltimaine tugeva käega töö kallale ta mitte ainult taandama, vaid suisa maha istuma. Aga me siin saame ühest vihjest aru - Stifi käitumine rääkis sama, mida Ali: "Tal on väga õrn suu."

Minu sõber Ahmed - kes peab pildil Aliga läbirääkimisi, kuni tädi tundmatut täkku uurib - kontrollis pisteliste küsimustega, kui turvaline ja meeldiv see matk mutile olema saab. Mitte et ta nüüd minust nii pööraselt hooliks, et iga võimaliku kukkumise juba ette ära polsterdaks. Aga esiteks loodab härra El Hanafy tänavusel suvel lõpuks ometi Eestisse jõuda - tegin talle kutse juba mullu, aga siis takerdus tema Eestisse-pääs arutu asjaajamistekarusselli taha liinil Eesti-Istanbul-Helsinki. Kuna Ahmed teenindab vähemalt pooles ulatuses eestlasi, oleks mõistlik oma turiste tagala poolt uurida. Nii et läheme uuele katsele. Teiseks on tema mu peagi-valmiva Egiptuse-teemalise raamatu üks peategelasi. Aga kolmandaks oleme aasta jooksul omavahel uskumatult mahedasti sõpradeks saanud - ehkki lühidalt ja pisteliselt koos olnud, oleme teineteisele näidanud oma kõige väsinumaid-ärritunumaid-ehedamaid meeleolusid. Seega illusioonideta ja õõnsa romantikata - oleme nagu Petka ja Tšapai. Kaks võitluskaaslast, kellel on sarnane huumorimeel ja teineteise suhtes esimesest silmapilgust soe poolehoid. Omad. 

Ahmed jälgis mustas Toyotas, kuidas tema balti sõbrants noore araabu seljas kõrbesse kaob. Nagu ma Habibi talli nime saamisest kirjutades ja seniidis asuvat täiskuud kirjeldades ütlesin: inimesi tuleb karta, kõrbe mitte. Nõnda siis turvas Giza päritolu, kahe kõrgharidusega - neist üks hispaania filoloog - elukutseline reisikorraldaja-giid mu kadumist kõrbe suunas, kuni oht inimeste poolt oli kadunud.

Siin on väheldase Stifi taustal Hurghada panoraam. Meie paaritunnine minek sellest linnast eemale käis suuremalt jaolt galopis. Kui päevi tünni külge köidetuna veetev noor hobune valla päästa, vilistada ja teada anda, et nüüd võib, siis... Vabalt lendaval araablasel on selg kihutades täiesti paigal. Ei mingit vupsaki-vupsaki kiikhobutamist, kael on sirge, selg paigal - ja jalad töötavad selle paigal kere all niisuguse kiiruga, et... Kuna kuivas õhus ja tolmus, ergavas kõrbepäikeses ja ekstaatilises oih-tundes hakkavad silmad korralikult vett jooksma, ei saa sa niisuguse ladumise juures õnneks ise vaadata, kus ja kui suured kivid just maas on. Vaataksid kivi valmis - ja käiksidki selle taha ninuli. Kuna vaadata ei saa, siis endale ise kolli valmis ei pabista - ja ei kukugi. Lihtsalt lendad. Suu lollakalt kõrvuni. Või arukalt. Sest tegelikult on just sellised sooritused meie elu tähetunnid, mis eluloo olulisimad helendamised välja valgustavadki.

Mida need eestlased õigupoolest Egiptusest nii massiliselt otsivad? Instinktiivselt pürgime inimkonna hälli juurde - Toora ja Koraan, Piibel ja muud, pühakirjade välised legendid on loodud just siin. Täpselt siin. See äratundmine võtab põlved nõrgaks. Oma esimesel Egiptis-käigul leidsin põhjuse Siinai kõrbes põlvitada ja vargsi palvetada - tookordsel jeebi-safaril polnud mitte kõik see rahvas selline, kellele näidata, et palvetad. Esimesel käigul saad sisetunde, et see koht planeedil Maa on inimkonna jaoks oluline. Pehmelt öeldes. Ja õige. Siin läheb kõik õigeks.

Nohu paraneb päevaga, küüned ja juuksed muutuvad tugevaks ja hakkavad kiiresti kasvama, viimne kui liiges ja soolakubu naksatab liikvele, vinnid-punnid hajuvad, silm läheb särama. Eranditult iga põhjamaalane, kes esmakordselt Egipti trehvab, jutustab vapustatult säärastest metamorfoosidest. Keha vingub mõnust.

Hing ka. Sa ei unusta küll pärisel ära, mis värk sul kodus ja kuidas maailmas tervikuna  käsil on. Aga see muutub talutavaks ja ülesaadavaks, süsteemseks ja hõlmatavaks. Said juudid Egiptusest välja, läbi Punase mere oma riiki rajama mindud - saame meie oma riigi peetud ja hoitud. Tingimata.

Mitmendat korda siin maailma kõige tervendavamas ja laadivamas piirkonnas olles ei taha sa enam klaaspõhjaga paate ega jeepe - tahad valida endale sobivaima Maa tunnetamise mooduse. Meil teiega, kes me siin kodukal kohtume, on selleks elemendiks ja mooduseks otse loomulikult hobused. Kui õnnestub trehvata õige inimesega ning saada tõeline kõrbeseiklus - mitte tunnipikkune lentsimine kondise kronu kukil, mida näiteks Kairo-kandis sulle valdavalt müüa püütakse - siis see ongi täpselt SEE. Sa kihutad läbi tulikuiva õhu, hing valla ja vaim taevaga otseühnduses - ega usu selle lummuse lõppedes, et see oled tõesti sina.

Neile eestlastele, kes Egiptusesse kauemaks jäävad, ei tundu aga kõigist neist avarustest piisavat. Nad kaklevad ja trügivad, nagu Lindora laada ühe ainsama müügiputka pärast. Lugu tundub olevat selline, et põgenemiseks ei kõlba tegelikult ükski paik siin ilmas. Kui sa kimad kodumaalt minema siin endale kaela kurjustatud-kardetud-kidutud probleemide eest, siis oma hädaoru tassid sa ju endaga kõikjale kaasa. Alguses on hea kliima ning kõik-kõik-on-uus-fenomen. Siis saabub argipäev. Isamaata. Probleemid ikka alles. Ja läheb andmiseks. Olen aasta jooksul näinud-kuulnud sellist määrdunud inimsuse virr-varri, et kohati tekib küsimus: kas Jumal ikka tõesti tegi inimese oma näo järgi - on ta ikka alati kodus ja kuuldel - miks... kuidas... kas...

Üks, mis kindel - minu kirjutatavat raamatut ei pruugi mitte keegi karta. Ma ei paljasta, ei osata, ei anna hinnanguid ega kasuta ära. Tahan luua kirjatöö, mis kaitseks ja soojendaks, naeraks ja lohutaks. Seda on kergem saavutada, kui mind kartvad isikud

a. ei paneks iti-meediasse mu surmateateid    b. ei teeks pistelisi sõnatuid telefonikõnesid   c. ei fabritseeriks vandenõuteooriaid, kuidas ma ise ennast surnuks kuulutasin, kuidas koostööpartner Eha mind surnuks kuulutas, kuidas... Öäk, seltsimehed.

Ei saa teist keegi minu raamatu kangelaseks ega peksupoisiks - rahu nüüd noh, ometi, laske mul elada ja kirjutada! 

Lõplikku tõde pole olemas - ja mina sellele ei pretendeeri. Olgu kinnituseks sellele, et ma tean, kui subjektiivne, valikuline, juhuslik ja kallutatud on inimeste ilmapeegeldus, juuresolev foto miraažist. Taustal terendava fatamorgaana juurde sobivad ka jeepide rattajäljed päris hästi. Ühest küljest näitavad nad, kui rikutud on inimesed - igale poole nad oma tehnikaga ronivad. Teisest küljest sümboliseerivad need jäljed mulle ka inimeste väiklust ja omandikirge. Üsna paradoksaalsest rakursist, muide. Kõrbes elavad eestlased näivad pahatihti arvavat, et kui nad isamaast loobusid ja Siinaisse kolisid, siis vastutasuks kuulugu see kõrb nüüd neile. Ainult nemad teavad, kuidas peab. Nemad, omanikud, on volitatud hinnanguid andma - ja kõiki teisi kasvõi surnuks solvama. Kõrbe-eestlased tavatsevad julmalt sõimata ja mõnitada kõiki, kes ei tunnista, et ainult neil on õigus, ainult nemad teavad, kuidas peab. Vaadake, härrased kõrbe kirjatundjad, mina ei arva, et jeep-safari on maailma ainus moodus kõrbesse beduiinidele külla sõitmiseks. Aga kui mul oli möödunud aastal punt väikseid lapsi talvematkal kaasas, ei saanud ma ei toona kohatud musta araabu-täku Fatiga ega kaameliga kõrbe minna - jeep oli ainus moodus nii mulle, haigete jalgadega vanainimestele, kogenematutele ja kartlikele täiejõulistele. Niisiis - jäägu teile teie miraaž ainuõigel moel kaamelitega ja-või jalgsi külastatavast kõrbest - aga ärge suruge seda peale inimestele, kes oskavad või tahavad, suudavad või vajavad teisiti. Pärnus, muide, elab üks mees aasta läbi selle nimel, et kord aastas nädal aega jutti atv-ga mööda kõrbet jõurata. Et kõrbe-eestlane selle peale kaabib ja undab - kumma probleem see on? Näe, minu probleem vist - mis ma nende ilmavaadete põkkumiste kohas muidu seisan ja säutsun :)

 Selge, et saaste ja reostus on meie ühine probleem. Ja kuidas veel. Mullu Hurghadas maandudes vahtisin lihtsalt jahmunult, kuidas keski sõge on lihtsalt lambist keset kõrbe linna maha pannud. Tänavu nägin midagi uut - teretuttava juba-näinud pilk kiunatas, kui tabas kõrbes ümber linnade ja oaaside laieneva prügimäe. Tervest kõrbest on saamas prügimägi. Lihtsalt. Linnas sees võtab esmalt tiba keeletuks, et pole kanalisatsiooni ega prügimajandust, kõik visatakse konkreetselt ukse taha ja aknast välja. See näeb nii välja, nagu jäädvustab juuresolev pilt. Tänu müstiliselt soodsale kliimale ei võta see sitta lippama ega haise eriti - kõik mumifitseerub mõne tunniga ohutuks. Aga ei kao. Tonnidena purke-totsikuid-kotte-karpe linnas. Veel enamate tonnidena ümberringi kõrbes. Uskumatult jube pilt. Ülalolev pilt pole mõistagi tehtud otseselt kõrbes - vaid kõrbesse rajatud linna kangialuses. Helendavate asjade seas sajad on kasside silmapaarid. Nad söövad seda. Eeslid söövad ka seda. Aga plekk ja plastik - seda ei söö ei liiv, päike, aeg ega mitte ükski loom. Ja õigupoolest teeb see mind oluliselt murelikumaks kui kisklevate eestlaste variatsioonid samalaadse prügimäe erinevate tippude otsas. SOS, sõbrad. 

 Kuna kasutu kaagatamine ei tee kedagi õnnelikuks, saagem kõrbeteema lõpetuseks tuttavaks Michael Jacksoniga. See on läheneva eesli nimi. Mõni aeg varem oli oluliselt pildistamisväärsem hetk - aga siis polnud kõrbest tagasi Habibi talli (tuletagem meelde - Horsemarket pani ise tallile selle nime!) ähkival õnnelikul emandal fotokat käe pärast. Michael Jackson viskas poodi suunduva tallipoisi seljast maha. Lapiti asfaldile. Põmm. Kui kutt püsti tõusis, ladus kümme korda jutti talle tagasillatsi mööda kannikaid. Jalga ei lasknud ja alla ei andnud - lihtsalt tagus. Kutt pääses selga tagasi - ja udjas vastu. Kusjuures pärast neid kahte eluvenda lähemalt vaadates selgus, et nad meeldivad teineteisele ja on lapsest saadik sõbrad.

 Nüüd ma teen pattu oma sõbra Ahmedi vastu. Ahmedist sai meie ühise retke tulemusel Ali vahendaja - selles mõttes, et ta lisas poisi ratsateenuse oma büroo paketti. Kui lähete Sakkala keskuses hotelli Minamark juures asuva kaubanduskeskuse koridoris asuvasse reisibüroosse, pakub Ahmed teile Habibi talli ratsamatku - üks tund, kolm tundi või terve päev pikad. Patt seisneb selles, et reedan saladuse: kui lähete otse hotelli Alf Leila Wa Leila - kus etendatakse kõigi turismibüroode paketis olevat 1001 öö muinasjuttu - vastas asuvasse talli, saate Aliga ka ilma vahenduseta kaubale. Vahendatult on see hea asi, et Ahmed viib teid kohale, aitab kaupa teha - ja tiba ka tõlkida, sest inglise keele järeleaitamisest peaks Ali küll tiiru läbi käima. Aga kui te ei vaja muud kui Alid, hobust ja kõrbe - võite ausalt öeldes Ahmedi vahele jätta. Mitte et mul oleks oma sõpra kahju teiega jagada - aga mõned asjad võivad ju käia ka otse, mitte ringiga.

 Kui teil on ratsutamisest ja ratsastamisest vähegi muljet jätvat aimu, siis võtab Ali teid õhtuti tasuta kampa oma noorhobuseid välja sõitma. Seda kõike, mida Habibi tall poisilt eeldab ja nõuab, on ühe inimese jaoks lihtsalt kohutavalt palju. See kena raudjas mära näiteks nõuab antud hetkel Stifilt varssa - et sama mära on tarvilik hotellis tantsiva hobusena, ei ole võimalik paaritada enne, kui asendaja on välja sõidetud... Nokk kinni, saba lahti.

 Hõissa, pulmad, võiks olla selle pildi allkiri, kui ma poleks pilti nii väikseks teinud, et mära saba all vilgutav kutsuv tuluke väga silma ei siraks. Ankur-söötja-tünni sisu kohta olgu öeldud, et sinna ilmus hetk hiljem täiesti haljas mass. Mitte Luxorist veetud, nagu kaks korda nädalas kohale taritakse, vaid kohalikest parkidest niidetud kanalisatsioonita linna reovete peal kasvanud mahlakas malts. Ühegi asja puhul pole vaja teada, kuidas seda tehakse... 

Michael Jackson püüdis välja uurida, mis on valgel tädil kotis. Valge tädi vahetas Aliga kontaktid ja andmed, et suhtlemist ja ühist asjaajamist jätkata...

 ... sellest asjaajamisest sõltub natukene Stifi ja tema karja edaspidine käekäik. Järgmises Egipti-loos seletan. Hoidke silmad lahti - võibolla on idee, mille Aliga koos välja mõtlesime, just teie jaoks.

 Aliga asjaajamine muide on äärmiselt meeldiv ja asjalik sooritus. See pole muide enesestmõistetav. Kui Luxoris Niiluse-matka sihtpunktiks oleva banaanisaare omanikule Saidile ütlesin, et võin tema teenust eestlastele soovitada - mispeale vahetasime telefoninumbrid - tõlgendas vaene vennike seda mingi eriti rafineeritud suhte-alustus-signaalina. Oli järgmisel päeval kõpsti! Luxorist Hurghadas ja ei saanud sugugi aru, miks ma kohe ja silmapilk ei alusta temaga suhtekorraldust Egiptuse moodi. Vihased sms-id ja afekteeritud telefonikõned on nüüdseks harvemaks jäänud... Aliga seda ohtu pole. Tema saab aru, et ratsutamise soovitamine, tema talli tutvustamine ja eestlaste seas promomine tähendabki soovitamist-tutvustamist-promomist. Me vahetame küll sõbralikke sms-e, aga me saame asjadest ühtviisi aru - nii et jummala eest, Ali - ma kuldan ükspäev, kui rikastun, üle nii sooja ja asjaliku su enese kui su särtsaka ja õrnakese Stifi.

Selle loo viimasel pildil on hetk, mis läheb mu kondiüdisse - ja mil teadsin, et olen õnnelik. Siin ja praegu. Sama teilegi soovitan. Kogu südamest. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat