Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tartumaa RSK asutajaliige Nõmmoja hindas Kilgi talli avavõistluse põhjal Lõuna-Eesti kauneimaks


Läinud nädalavahetusel oli Reola-Unipiha vahel Lätikülas Kilgi talli omadel ruunadel põhjust maneežiesisele parkimisplatsile kogunevaid veoautosid-treilereid ja sealt maha kõndivaid tippkutte silmitsedes küsida: "Mis nad tulevad meie õuele kaklema?"

Räägib võistlussarja peasekretär Andri Sabrodin "Kahe võrdväärsete omadustega talli, Luunja Ratsakooli ja Kilgi kui uue tegija ühine karikasari pühitses Freddy ja Aire Saarmi suure algatuse ametlikult avatuks. Ratsakeskuste puhul on justkui pisut sündmatu neid ilu järgi hinnata - pole ju missivõistlus. Ent paratamatult on sellel, kes viimasena oma ehitused-rajatised valmis saanud, kõige kaasaegsem ja värskem tulemus. Praegustes oludes peab neid, kes enne majanduslangust oma asjad püsti ja kehtima said, põhjust ekstra õnnitleda - Tartu ümbrusse kavatsetakse püstitada veelgi sisemaneeže, et kes ja millal seda nüüd niipea suudab? Ilma teevad need, kes on - ja kes on teinud õiged valikud. 

Õige valik on kapitaalsus - kui juba, siis juba. Mitte üksnes kast püsti - vaid ka kõrvalruumid ja olmeline mugavus. Ja õige valik on kvaliteetne platsipõhi. Liivaalune pinnas on parimatel tegijatel üles kooritud, ära korjatud kõva savikilbi asemel uus tagasitäide veetud ning hästi valitud liiv maitsekalt soolaga tembitud. Et ta ei tolmaks ega jäätuks, vaid kannaks ja haakuks - nii et hobuste liigesed ja kõõlused laulavad. Selline sooritus maksab vähemalt 100 tuhat raha ning kes katteliiva valides jäi uskuma ärimehi, kes oma kraami müüa püüdsid, sai näiteks punase pudru, mille pealt üle meetri ei hüppa. Korralik põhi laseb hobusel hüpata nii kõrgele kui loodus talle annet andnud.

Ütlen Luunja talli kohta "meie oma" sellepärast, et minu lapsuke Stefani treenib seal. See on mind ennast - ülalnähtaval pildil kogun stardikalõmmi Tjorven Siibojalt ja Kaisa Väljalt - pannud taas talli vahet voorima ja ratsaspordisse panustama. Olen praegu logistika ja transpordiäris - sellega teenitavat panustangi. Omal ajal tegelesin ratsaspordiga Kepi ja Kutti käe all, nagu Tartu poisid ikka.

Mul on meeles. Noorena tuntud võistlustahe ja õhin, põrumise hirm ja kartus karmide kohtunike ees on meeles. Meie ajal olid trennid tõsine drill - alguses rivistus, siis ühtne saduldamine, rühma vanema juhtimisel distsiplineeritud trenni kord. Tänu täpsusele ja korrale mahtus hobuseid platsile palju, kokku ei põrgatud ega kakeldud, tunti reegleid... Ühest küljest polnud nii, nagu praeguste hellikute puhul, kes pahatihti kahe-kolmekesigi maneeži ära ei mahu. Teisalt ei räsitud noori väga julma ordnungiga.

Minul isiklikult on hirmus kahju, kui noor sportlane tõrke või eksimuse - või kaks sentimeetrit liiga pika steki pärast - diskvalifitseeritakse. Üks tõsine võistluselkäik maksab ju oma kaks ja pool tonni. Kui sul pärast apsu "õpetuseks" enam uuesti proovida ega edasi sõita ei lubata, oled saanud ülimalt hinnalise nutu kogu selle raha eest. Ja oled saanud vastumeelsuse edaspidi üldse kuhugi end näitama minna. Või isegi tahtmatuse ratsutada.

Meie oleme Luunjas ja Lätikülas läinud seda teed, et võib uuesti alustada. Võib veel kord katsetada. Tulemus ei pruugi ehk kirjagi minna - aga hea enesetunne ja kogemus saadakse igal juhul.  Kui ikka kuidagi ei edene, siis on küll jah kõik - teised tahavad ka platsile tulla, eks ole. Olulisim on kurjade aegade ja olude kiuste mitte noortelt tahet ära võtta, vaid seda niisuguste võistlustega hoolega juurde tekitada.

Üks oluline põhimõte on ka lokaalsus. Tartust Tallinnasse või Saarde kupatada on kallis, väsitav ja ohtlik. Olete kindlasti märganud, mis liikluses toimub. Küllap olete kogenud, kui karm on treikuga maanteel vehelda. Lisaks kütus ja energia - nii nafta kui inimeste ja hobuste energia. Pole vaja priisata. Olgem mõistlikult lokaalsed. Ja ärgem ahnitsegem - pole vaja ei auhinnafondi ega osavõtumakse taevasse ajada. Kõik olgu mõõdukas.

Ühest küljest on niisugused võistlused vanade heade külavõistluste moodi asjad - teisalt juba päris kõrgel tasemel. Maailma parimad Klettenbergid, kellega noored sportlased kõrvuti võistelda saavad, toovad ettevõtmisele globaalse mõõdu ja hingamise - motivatsiooni ja uhket tunnet peaks tundma iga väike plika, kes vana Raagi ja tuntud headuses Hõimuga kõrvuti hüpata saab.

Iseasi, kas ja kustkohast need noored nüüd ikkagi tegelikult peale tulevad. Treenerite puudus on juba aastaid olnud - ja läheb järjest põletavamaks. Laste treenereid! Keskmise taseme edasijõudnute treenereid on vaja! Ehk korrastab majandussinusoidi rängem aeg tööjõu turgu ka selles mõttes. Noored hobuinimesed mõistavad, et kõigist neist ei saa juriste ega ärijuhte - hoopis tegelikke tegijaid on vaja.

Pikka aega on olnud nii, et ratsasporti on tuldud ilma a-st ja b-st alustamata. Hobuse olemuse kohta pole kaua aega loenguid peetud, pedagoogikast pole õhkagi olnud - asutakse kohe c juurde. Kukutakse koledasti, lahmitakse reegleid tundmata. Eriti andekad panevad looduslikust andest küll tipu poole - aga jätavad ratsakooli tähestikust suuri tükke välja. Tegelikult tuleb alustada teooriaga ja ratsastusega. Kulla sõbrad, istak ja ratsastamine on kõige alus - dressaaž pole üksnes nende jaoks, kes ei julge lambist ja nullist hüpata ning mööblit ja konte lõhkuda.

Paratamatult on noortel andekatel ratsanikel õnnestunud - ise põhja kätte õppimata - ka teisi noori hakata ilma treenerihariduseta õpetama. See võiks nüüd küll ära lõppeda. Treener peaks tohtima olla see, kes on läbinud keerulise ja mitmekihilise, tülika ja mahuka kursuse - mitte see, kes ise paneb, nagu torust tuleb ning õpetab uusi torust panijate pljeaade peale. Tahaks turvalisust ja kvaliteeti. Ja selle nimel meie karikasari ka tulemuste ja tagajärgede erinevuse esile tõi - kel pole korralikku kooli, saavutab tagajärjed.

Tulemuste nimel peab õppima minema selliste maailma tasemel korüfeede juurde, nagu näha juuresoleval pildil. Ehkki vanadel tegijatel ei lähe minu teada majanduslikult sugugi pahasti, peaks nende kogemused ja oskused neile ka kõrvaliste rahastajate süstideta minu meelest tagala kindlustama. Kletude juures koolis peaks olema nii uhke käia, et see maksab õiglast hinda ja tasub taadi vaeva. Loogiline ju?

Kerttu on oma andekusega oma taadi vaeva juba kuhjaga tasunud.

Urmas Raag võistles ennast läinud hooajal auhinnafonde puistades päris kenasti mäele.

Nüüd tahaksin mina isiklikult nägema hakata raha mõistlikku voogamist. Enam ei peaks vist olema need ajad, kus rahamees investeerib hullu moodi küll hobustesse, varustusse, küll palgalisse isiklikku tallimehesse - aga koolitusse näiteks ei investeeri - ja siis imestab, miks need igakuised kümned tuhanded ikkagi võite ei too. Ja õige investeerimine ei tohiks mu meelest hoburahvast ka lapsikul ja truudusetul kombel kuhugi masinate juurde vedada. Kui oled õige suhtumise ja tõelise pühendumisega, ei kuku sa äkki kannapööret tehes kuhugi rallisse panustama, ei hakka hirmsa lärmi ja haisuga muda üles keerutama ja heast peast naftat maha põletama. Suhtumised ja ustavus...

Andri Sabrodin küsib: "Teate, sõbrad, millest praegu puudus on? Seltskondlikust ekstaasist ja lõbusast ühtehoidmisest. Luunjas jõuluvõistluse paiku sadulata hüpete ja stoilo käigus sai nalja ja pulli, nii et süda hõiskas. Igal ratsasportlasel peaks olema sellistest hobuinimestest, kes nädalavahetuseti nõksutamas käivad, fännklaab. Loosungid ja naerupahvakud, trall ja naer ja klubielu - kui selline fännitraditsioon meie võistlustel tuju taevasse kruviks, paneks selle paueri pealt läbi igasuguste kriiside. Raudselt.

Kilgi tallis - ja meil Luunjas loomulikult ka! - on fännide istutamiseks-astutamiseks täitsa-lõpp-milline plankudest külalistetoa mööbel, Freddy ja Aire emad on pädevad avama Marju Puhveti - tulge, sõbrad, teeme möllu ja pulli ja saagu meil hea! Muide, see jutt on mõõdutunde ja mõistusega inimestele - kes õnnelik olemise asemel kaklema ja strippama kukub, saab talli keelu. Lihtsalt ja konkreetselt.

Tall on argipäeval see koht, kus me ennast laeme ja maandame.

Pidupäevadel toob tall elusolendite ümber koondunud sõbrad ja teekaaslased kokku.

Järgmiseks peaksid Saarmid tingimata välja pakkuma koolisõidu võistlused. Võibolla natukene Allasid-gurusid telge ja taset tekitama kutsuma. Ja muid alasid harrastatakse Kilgis ka - Helen teeb oma Poolusega vägagi tasemel hautschulet. Kõiki neid väljundeid ja suundi tuleb näidata ja selle teenistuses rakendada, et võimalikult paljudel inimestel ja hobustel oleks võimalikult hea.

Tartumaa RSK asutajaliige Siim Nõmmoja õnnitles Freddyt ja Airet veenva avalöögi puhul, nimetas neile soolaleiva kingituse asemel nende ratsakeskust Lõuna-Eesti kauneimaks - ning soovis nii pererahvale, ratsutajatele kui hobustele kõva tervist. See, et hobused kõnesse said kaasatud, meeldis mulle isiklikult kohe eriti. 

Kingitud hobuseraud on tõeline õnne toov rariteet - ja meie kohtume veel. Saame ühiselt rõõmustada, kuidas koolituse läbivad üha uued professionaalsed treenerid, kes kasvatavad peale uued tippsportlased - keda omakorda teenindavad uued kohtunikud ja sekretärid. Nüüd me alles sadulas püsima hakkame, härrased!"

Ütles Andri :).


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat