Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Michael Byers levitas Veskimetsas globaalsuse hõngu


Tallinnas peaaegu sama soodsas kohas kui hipodroom asuvas Veskimetsa tallis on globaalsust nii või teisiti. Soome lähedus ja soomlaste hobused. Inglanna ja tema hobused. Venelastest hobuseomanikud, tallitüdrukud ja nende hobused. Väga rahvusvaheline värk.

Mind isiklikult tõmbas omade vahel Veskaks kutsutud hobuasutusse ajakirjas “Lemmik” leidunud nupuke. Selles seisis kirjas: “Briti tippveterinaar tuleb Eestisse. Briti tippveterinaar Michael Byers, kes on kandnud hoolt prints Charlesi, Eric Claptoni, Ringo Starri ja teiste kuulsuste hobuste eest, jagab oma kogemusi Veskimetsa tallis. Huvilised saavad kuulda hobuste õige toitumise põhitõdedest, hambahoolduse alustest ja muust. Korraldab Eesti Koolisõidu Selts.”

On ju nii, et kuulsustega kokku puutunutega kokku puutudes on selline tunne, et oled kokku puutunud ka kuulsuse endaga. Seepärast pole ime, et Saku suurhalli ja loomaaia naabruses asuvasse talli oli kokku puutuma tulnud umbes kuuskümmend hobuinimest – mis siis, et reklaam sellele kokku puutumisega kokku puutumisele oli üpris tagasihoidlik.

 

Suurilma hõng

annab endast minusugusele keskealisele maanaisele tunda muidugi ainuüksi võsast välja pealinna ronides. Ei, ma pole mullani maakas, olen Tallinnas sündinud ja mis kõik, aga sealsed üha siginevad suurhooned, liiklus ja neurootilised rütmid lajatavad silmade vahele ikkagi.

Luunja, Põlva ja Pärnu tallide ümber nähtava-tehtavaga harjunu võtavad mõtlikuks kasvõi Veska ette keeravad jeebid ja limod. Viimase peal mukitud ja rõivil tibid, kes trenni tulevad. Suurilma hõng lööb hinge aga lausa kinni, kui talli ukselt hinnakirja lugeda: täiskasvanule hüppetrenn 200 krontsa, üks hobuse-pidamise-kuu-hind 3500, treileri rent… aeh! Oeh! Aivai!

Sisenedes on vaatepilt muide hoopis midagi muud kui hindadest järeldada võiks. Pigem tagasihoidlik ja kulunud on kõik, mitte luksuslik. Ning tallides tiirlevad sommid-svenssonid pole ka Tartu- ja Pärnumaal enam mingi ime. Oma maksujõuga õõnestavad eestlaste jalgealust, ei muud midagi.

Veskas seisid nad Byersi-päeval fuajees ringis ümber musta ruuna ja vadistasid oma keeltes. Kõige keskel keksles ähmis ja õhinas Aili, ikka see tunnustatud hipodroomi vet Ruul.

 

Kodused puhvaikad

ja dressipüksid tegid teatavaks, et globaalsuse püha paiste ei välista kodusust ja töisust. Aili rääkis musta hobu kõhu alla midagi armsalt kipakas inglise keeles. Sidus looma sabasse sõlme, millest vaest meest kinni hoida. Ning venelannadest hobusepiigadega käras nii kaua ladusat venet, kuni hopsile mokapöör peale sai ja mees kõrvad lonti lasi.

Siis selgus, et hobuse kõhu all on veel üks mees. Hädisest olukorrast tölli vajunud türbli kõrvale ilmus aristokraatlik inglasenägu, suu ja sõrmed väikseid süstlaid täis. Asus kähku ja käratult liigesesüste tegema, vahepeal vennikese vänta häirimatult näo eest ära pühkides.

Habras, kaunis kasukas veetlev inglanna jooksis teenistusvalmilt auto vahet ja tõi globaalsele loomaarstile sealt, mida kästud. Ning viimaks venis tulnukas-tohter hobulooma kõhu alt püsti pikaks elegantseks noorepoolseks meheks. Valmis. Mispeale Aili hõiskas õnnelikult: “Nii lihtne! Ma oskan ka!”

 

Seminar kui sissejuhatus teemadesse

Oli õigupoolest ka lihtne. Paari tunniga natukene kõigest rääkides hobusehobilistele midagi epohhiloovalt uut ju teada ei anna. Eks juba valdavalt teada jutule andiski lisaväärtuse see, et rääkis Tema Ise. Ning silmailu oli ka täiesti olemas: et loeng peeti maneezhi kohal rõdul, sai tõlkepauside all jälgida, mida teevad maneezhis tibidest koorunud asjalikud ratsaplikad. Hea tasemega ja mõnusa stiiliga treeneri juhendamisel trenni tegid, mis muud.

Loengu sissejuhatuseks selgus, et hunnitus kasukas daam, kellest Aili rääkis tükkis tema hobustega kui pühadusest, ongi Joanne Vaughan, kes Mister Byersi Eestisse kutsus. Kõigepealt sellepärast, et tema enda neli hobust on Veskas. Ja teiseks sellepärast, et Mike on ravinud ka teda ennast: “Ma sain Moskvas olles toidumürgituse, mida minu meelest sealses haiglas õigesti ei ravitud. Helistasin oma arstile, aga temal on keelatud telefoniteel konsultatsiooni anda. Siis helistasin Mike´ile ja hakkasin end tema nõuannete järgi ravima, sain kiiresti terveks ning minu arst kiitis tema meetodi heaks. Vahe ongi selles, et inimeste arst tohib ravida ainult inimesi, loomi mitte – hea loomaarst ravib igal moodusel nii inimesi kui loomi.”

Mis loomade ravimisse puutub, siis sissejuhatuseks teemadesse saime teada, et Eesti veterinaaria – ja iseäranis hoburavi – tase on maailma omast kõvasti allpool. Et ravimid ja riistad on kallid. Et hobustele keskendunud veterinaare on siin liiga vähe, et kiiret ja asjatundlikku abi saada. Ja et eestlaste hobusehooldus on juhuslik ja metsikuvõitu.

 

Mosaiik

Kui Michael oli näidanud meile slaide ultraheli- ja röntgeniaparaatidest ning esmaklassilistest hoburavi-riistadest, sekka ka endalegi üllatuseks oma sõpradest ja tõenäoliselt metseenide logodest, saime teada, milleks on hobusel hambad.

Söömiseks. Ja meie poolt vaadates ka selleks, et korralikult suulisi suus hoida. Et hobune hästi toitu haarata saaks, peab aegajalt tema lõikehambaid teritama, et heinakõrred kenasti poolesendisteks juppideks saaksid hekseldatud, tuleb purihambad korras hoida. Lõike- ja purihammaste vahele sätitavate suuliste tõhusa paiknemise huvides tuleb mõnikord purihambaid maha viilida – hobune, kellel pole valus, on paremini ratsastatav.

Selleks, et hobusele antud hinnaline toit raisku ei läheks, tuleb talle korrapäraselt ussirohtu anda. Ussid levivad hobuse kehas kõikjale, kurnavad ja piinavad teda ning neist on lihtsam ja targem hoiduda kui neid ravida.

Õige toitumine ja koormus hoiab hobuse liigesed korras. Kui liigesed käest ära lähevad, tuleb veterinaaril lasta neid võimalikult kohe ravima hakata, sest kui hobune on juba mõnest jalast lonkama hakanud, on lonke ravi seda pikaldasem, mida kauem longe olnud on. Sageli ei saagi ratsut endisesse vormi tagasi.

Toitumise asjus oli Mike´i seisukoht, et hein peab hobusel kogu aeg ees olema – tal on suht väike magu ja ta peab pidevalt sööma ning pidevalt tallis hoitud hobusele on krõmpsutamist vaja sellekski, et tal oleks tegevust ja aju püsiks toonuses ka piisava tegevuseta. Kaera ja toidukontsentraatide hulga üle peaks otsustama koos veterinaariga ning selle sobivus paistab välja nii hobuse välimusest ja käitumisest kui ka pabulate koostisest. Kui mõni rikkurist hobuseomanik tahab toita oma lemmikut üheaegselt mitme erineva söödaseguga, mis kõik on juba parajaks timmitud, ei saa keegi talle sellist raha paigutamise moodust keelata.

Ka ületreeningust ja närvitsemisest tingitud lihasekrampe on lihtsam ja odavam vältida kui neid kulukate medikamentidega maha võtta.

Tiirude puhul tuleb hobusele anda valuvaigistit, et ta piinast shokki ei satuks, palju juua – ja teda ägedasti liigutada. Kokkuhoidlikumad mehed jooksutagu koolikatega hobust korde peal, tehes sagedasti järske suunamuutusi, et teda võimalikult palju loksutada ja sooled lahti raputada. Rikkamad pangu tiirlev hops treilerisse ja kihutagu mööda auklikku teed. See raputab ka sooled lahti. Kui ei raputa, siis kähku laeva peale ja Helsingisse lõikusele!

Asi, mida ma enne näinud polnud, oli slaid hobuse sooltest, kuhu oli liivasel platsil pidades kogunenud pea poole soolemahu võrra liiva, mis põhjustab liiva-tiirusid. Aga eks (looma)arsti teadus olegi selline nähtus, mille kogu kunst ja kavalus tuleb ilmsiks tegutsemise käigus ning (looma)arsti fakiirlikud oskused iga üksiku patsiendiga toime tulles, diagnoosides, ravides. Teooria jääb paratamatult mosaiikseks – justkui loeksid sisukorda, mis selles paksus raamatus tegelikult kirjas seisab, eks ole.

 

Pühade osadus

langes auks nendele, kellel oli oma hobuse hooldamise asjus väga konkreetseid küsimusi või isegi röntgenpilt kaasas. Kui seminarikülastajad küsisid lihtsalt selleks, et Tema Endaga isiklikult dialoogi astuda, kuidas ikka just tema hobust toita, oli tipptegija sunnitud lihtsalt üle kordama, et heinad olgu kogu aeg ees ja siis kaera ja…

Küüslaugu, õlide ja õunaäädika kohta arvas ta, et neid võib muidugi anda, sest halba nad ei tee. Kui inglaste seas oli suur Aloe Vera buum, siis tegi see neile sestap halba, et ravimitööstus litsus ravimtaimed kapsliteks ja müüs looduses tasuta leitavat giga-hinna eest.

Röntgenpiltide krüptika murelikele hobusõpradele lahti deshifreeritud ja mõned näpunäited, kuidas vastupunniv elukale kott pähe tõmmata ja ta ikkagi treilerisse kõnnitada, viis Byers kuulajaskonna fuajeesse elusat hobust vaatama.

Pidevalt siseruumides ringleva hobuna põhimure olid haruldastest kärbse- ja parmuhammustustest jäänud kublad, mitte pügajaraig ega täid. Ja siis ma mõtlesin, kui õnnis elu on ikkagi neil pooliti vabapidamisel elavatel suksidel, kes Tartu-, Pärnu-, Viljandi- ja Põlvamaal koplites vabalt ringi uhavad, omavahel suhtlevad ja klaarivad, päikese ja vihma eest puu alla poevad ning putukahammustusi hajameelselt vastu puutüvesid ja üksteise molusid nühivad. Kuidagi õige, ilus ja armas tundub see loomulikkus, mida Inglismaal lühidalt metsikuseks ja arenematuseks nimetatakse.

Michael Byersi klassi meeste Eestis-käigud aga annavad midagi hoopis enamat kui kasin loeng, mõne väljavalitud hobuse üle vaatamine, diagnoosimine, liigeseblokaadid või siis minusugustele mõtlemisaine, kui oluline on tsiviliseerumisega piiri pidada.

Ja nimelt: nad annavad noortele motivatsiooni jälle loomaarstiks õppima minna. Hobuseid – mitte neid töö-, vaid just hobi- ja sportloomi – tuleb üha juurde. Konkurentide meelepahaks talle samuti. Niisiis ei tähenda veterinaaria koerte kõpitsemist ega hamstrite hiilimist, ka mitte lehmikutest piima välja väänamist ega kuldimunadega jukerdamist. On aeg minna õppima hobuste arstiks – baiersid näitavad ette, kui kõrgel “kelleks tahad saada” unistuse täitumise latt tegelikult asuda võib.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat