Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiiumaa Kuues Lugu. Nastiku käsk


 

See kirjasõna siin on natukene nagu reekviem või testament. Sest autori-toimetaja hetke meeleolu kehtestab paratamatult valikud. Kas jutustada siin ja praegu äsja Eesti Ratsaspordiliidus pärjatud mullustest edukaimatest – Eesti parim takistussõitja Gunnar Klettenberg (maailma arvestuses kõrgeimal kohal Rein Pill), parim koolisõitja Maria Chulets ning parim klubi Saaremaa RSK – hip-hip-ihhahhaaa! Ent kel klaviatuur, sel voli endale hetkel olulisimaist asjust kirjutada. Reekviemi meeleoludes jutustamisel on mitu subjektiivset põhjust.
Esiteks lendan paari tunni pärast Egiptusse. Ärge raisake end kadeduse tundmise peale – ma ei lähe puhkusereisile. Kirjutan liinil Hurghada-Kairo-Luxor valmis raamatu, mida olen juba pea aasta koostanud. Aeg on tunnise täpsusega planeeritud… araablastega?! Nalja teen võin?! Nojah. Igatahes kui teatud eluperioodidel armastatakse väikeseks surmaks nimetada orgasmi, siis õigupoolest võib vabalt ka äralendu, reisimist, otste andmist, õhku tõusmist väikeseks surmaks nimetada. Kuitahes palju inimene lendab – tõusmise (ja laskumise) füüsikaseadusi forsseeriv hetk on igal juhul õõvastav ja inventuurile innustav. Õhku tõusmises on midagi rebivalt lõplikku – erinevalt romantilisest merele seilamisest. Ja seda võimendab ka Egiptusse potsatanud põhjamaalaste kaame uimasus – nad on nagu kamp patsiente. Hädised ja loppis, kahvatud ja haiglase jumega – mis läheb reeglina paari päevaga paaris tõugetega paremaks. Mina loodan kummi kiiresti täis saada kohe pühapäeval, täiskuuööl Siinai kõrbe araabia hobustega mõnetunnisele ratsaretkele minnes. Doktor Mohammediga – vaadake siit altpoolt, jutustasin aasta tagasi veterinaar Agyadist, kes Esplanaadi lõpus hotellis Intercontinental araabudega turismust pakub. Ma siis nüüd võtan. Ja Kairos püramiidi otsa ronimiseks valisime ka muide hobu-meetodi. Läheb andmiseks!
Pildil: Helilooja Rudolf Tobiase kodu. Heli ja Toivo Singi Kärneri talu lähim tuntud kultuurinähtus.
*
Reekviemi-meeleolu teiseks põhjuseks on, et äsja lõpetasin Irja Kassi raamatu “Kuidas ma lähen” lugemise. Ka tervetena on meil analoogseid tundeid ja kohmerdamisi nagu rinnavähi maksametastaasidesse hääbuval naisel – ja ka oluliselt õnnestunuma reisi puhul kui Kalju Kassi tütre Tais-käik keemiaravi kõrvalnähtudega – oleme kohati üsna samamoodi haavatavad, kobad, õnnetud ja… Suremas, noh.
Irja raamat on põrutav striptiis – ta on haavapõhjadeni alasti ning manitseb ka lugejat meeles pidama, et surm seisab igal hetkel meie õla taga. Alati tuleb oma suhted ja asjad, dokumendid ja aluspesu hoida nii, nagu võiks SEE õla tagant välja astuda.
Pildil: See koer sümboliseerib tänast Eestimaad. Ta elab Nasva külas. Seal, kus asuvate kadakate suunas näitab pruun vaatamisväärsuse teeviit nii Käina kui Orjaku poolt. See on Vaikiv Koer. Konkreetselt see väärikas ja kaunis kuts elab ühe sellise talu hoovil, mis on väga kenasti üles ehitatud, kus on ilusal küpses eas emal lisaks pea täiskasvanud lastele väike beebi käe peal. Ja kus ei teata naabritest midagi. Võimalik, et see parimas eas pere on üsna hiljuti Dagöle tulnud. Nad on vana talukoha hubaseks ja koduseks ehitanud ega tea naabritest eriti midagi. Kohalikud väidavad, et see ongi Hiiumaal praegu tüüpiline. Oma enese küla inimesi, järgmise metsasihi otsas elavaid naabreid ei teata ega tunta. Ja väga ei taheta ka - sst suhtlemine tundub väsitav ja ohtlik, paneb kohustusi õlgadele, mille peal on nagunii ülemäära vastutuse ja mure kandamit. Eks suur osa neistki just-korda-kõbitud taludest ole ju pangalaenu peal... Mis sa siin veel naabreid tead või tunned.
*
Irja raamat ei pälvi nii palju klikke ega raamatut bestselleriks tegevat uudishimu kui Mihkel Raua must pori ja selle analüüsimine. Sest haigused pole sel määral seksikad ega erutavad kui joomakooma sügavaimas põhjas pihku tagumine, pardon. Nimi Irja tõmbab majanduskriisi põhja lamedaks löödud masside tähelepanu ilmselt lootusega, et see on see, kes Innoga seksib. Ma ei tea, kui palju Kalju Kassi tütar Saksamaal elades siinsest pasamerest teab.
Aga seda tahaksin ma küll, et tema esimest raamatut “Kuidas ma lähen”, loetaks (ja mu oma kontideni siiraid raamatuid ka) – teate küll seda jagada-tahtmist, miks me muidu kirjutame. Seda jah, et kirjutame oma valusaimad elamused ja sügavaima üksinduse endast ära arvutisse selleks, et ennast aidata ja puhastada – raamatuks kaanetatuna on need pihtimused aga abiks tuhandetele saatusekaaslastele, kes on oma elu karmimail hetkil sama üksinda. Mida raskem hetk, seda kindlam, et üksi. Vahet pole, kas käsil on täispööretega elamine või suremine. Mul on küll enamasti niimoodi juhtunud, et need, kellele olen oma viimse karje tegelikult kirjutanud, seda ei loe. Küll aga need teised, kes peavad analoogseid lahinguid. Aga statistika ütleb, et neid on… Kes peab, see teab. Nii statistikat kui seda, kas-kes-kuidas neid meie testamente ja karjatusi loevad.
Pildil: Šoti mägiveised. Nad mõnulevad ja mäletsevad Nasva kadakate ümber nii, et võid nood kadakad kui niisugused suisa vaatamata unustada. Ent kadunud venna Peetri soovil Heli Singi poole pürgides on just Vaikivate Koerte tõttu ülilihtsasse kohta üliraske jõuda - m i t t e   k e e g i  ei tea, kes elab järgmises teeotsas. Kõik on lähestikku. Aiad koos. Aga kirjeldatakse, nagu sõitu maailmalõppu. Nendest veistest Kärneri tallini on mõnisada meetrit - aga seoses Vaikivate Koerte sündroomiga õnnestus järjest kõiki valesid võimalusi läbi torkides alles kolmandal katsel kohale jõuda.
*
Meil siin võõrastatakse ja kardetakse küsimust, kuidas ma lähen. Põhjamaine ja euroopalik eitamise värk. Kui Irja seal oma rinnavähi maksametastaaside käes lagunedes, ja keemiaravi kõrvalnähuna käe-jala-sündroomi tõttu ebola-laadseid kannatusi kogedes üksinda hirmul ja meeleheitel oli, luges temagi nüüd kah reinkarnatsiooni puudutavaid ja elu-pärast-elu-tüüpi raamatuid. Meil pole orientaalset-budistlikku ühtekuuluvustunnet Jumalaga ega loomulikku teadmist, et praegune on vaid üks eludest. Sellepärast me oma minemist kardame ja läinuid leiname. Selmet iseenda ja armastatu Jumala juurde puhkama pääsemise üle rõõmustada, nagu arukamates kultuurides.
Karismaatilise osaduskiriku patriarh, rabi Benjamin rääkis aastavahetuse teenistusel, et jälgis Nigeerias misjonitööd tehes lummatult, kuidas leinatseremooniat sooritav neegrisuguharu küla vahel tantsis-laulis-rõõmustas. Rabi tunnistas: “Mina kuulutasin Aafrikas Evangeeliumi, aga surnu pärast rõõmustavaid inimesi nähes kogesin tõelist usku ja usaldust, et Jumal on hea ning tema juurde pääsemine on puhkus ja õnnistus.”
Ma soovitaksin Irjal – ja Sinul, hobuinimene või muidu meie keskkonnas kondaja - tingimata lugeda väikest raamatukest “Viis inimest, keda kohtad taevas”, kui juba sedalaadi raamatute lugemiseks on läinud. “Ma tean, mida te tunnete…” – ah, seal Saksamaal ei näidata vist telekast neid nohurohureklaame, mida meil.
Pildil: Mahajäetud kaluriküla. See asub Käina ja Kassari vahelise abaja kaldal. Ühest küljest näeb välja nagu spikker Heifer- ja muude programmide käivitajatele: jagatagu linnas hävinutele sellised onnid ja tiined noorloomad kätte! Teisest küljest väidavad sellised väikesed vähenõudlikud kalurikülad, et aeg on tagasipööramatu. Kapten Hillar Kuke - olgu kodutee talle laduss! - kaasa Kati õpetab Suuremõisa ametikoolis väikesadamate käitlemist ning on sellesinase põliste lautrikohtade taastamise üle mõtisklenud. Mida sa taastad, kui kala ei ole? Inimesed võivad linnakarpidest saarde ja metsa matsatades kohaneda stiiliga sitt sees, vesi väljas - ja kohaneda naturaalia ning kitsikusega. Aga kui meres kala pole, siis sedasorti restauratsioon jääb igatahes ära.
*
Ühesõnaga – nagu iga inimene teab, mida tähendab nohu või peavalu, on praegu ka üha enam vähki põdenuid. Kes on ellu jäänud. Vähemalt mingiks ajaks. Mulgi on samadel põhjustel juba 12 aastat olemas testament, mida iga poole aasta tagant uuendan. Et ikka kehtiks. Niisiis – kuulun kah selle saladuse jagajate hulka.
Testamenti uuendasin just eile, kui pakkisin kotti Egiptusse-lennuks. Aga Irja Tai-reisi naturalistliku kirjelduse lugemine läks mu Egiptimaale raamatut koostama lendamisega lausa vapustavasse resonantsi. Kui pekki mul seal püramiidides turnimine ja katakombides tuhnimine või araabia hobustega kõrbes kahlamine ka läheks – nii raju raputust kui Kass Kalju tütar, ma ikka ilmselt ei saa. Ehkki – piisab ka raju-liht kogemustest, et empaatiliselt aimata, kui lihtsalt ja põhjalikult abituks võib seni hakkamasaanu pudeneda. Ja kui õõvastavalt asendub uhkus alandusega ning optimism hirmuga. Seda lugedes on hale Sinust – tahaks Sind Su lihani-haavade kiuste sülle võtta – ja endast ja kogu inimkonna hädadest ja viletsusest. Täiesti tõenäoline, et samal ajal, kui tipin oma lugu testament-raamatust, on jälle mõni ingellikult ilus laps Gaza sektorist surnuks pommitatud…
Pildil: Kärneri üleadne, kes ei tea Singidest ega hobustest midagi. Aga üks asi on temaga väga hästi. Ta ehitab. Ja selles ehitamise mõttes on olukord nii Hiiumaa - kui laiemalt Eestimaa - külades üsna teistsugune, kui ajalehtedes kirjutatava põhjal arvata võiks.  Kui teed küsid või eksled või küladest läbi ja mööda sõidad - ikka ja igal pool ehitatakse. Mastaapselt seejuures.
*
Kassi roomava purgatooriumi muudab õhulisemaks ja väljakannatatavamaks ilmselt isalt Kalju Kassilt pärinev huumorimeel ja eluterve tähtsusjärgede paigas pidamine – mis on ka Irja õe Kristiina lasteraamatutes nauditav. Isa Kalju reisikiri – kah fataalne ja vapustav – on hõlmatud minu tõsieluraamatusse “Kümme neegrit Katjušaga”. Isa Kass ja Lia Laatsi poeg Jaak Vaha ja Andres Maimiku isa – Tartu kultuurimehed pluss motosportlased – läksid mootorpaatidega 1970ndatel Nõukogude Liidu jõgesid-järvi-veehoidlaid-meresid pidi kultuuri viima. Pillid kaasas ja puha. Paar kontserti jõudsid anda – üldiselt oli üks otsatu ilma ja tehnika, piirivalve ja katastroofidega heitlemine. Kaljul olid juba seal krõbedad malaariahood – ja rühmajuhid sõitsid end Rõbinski veehoidla peal Tšerepovetsi linna all surnuks. Ma saatsin selle raamatu nüüd Irjale. Nagu ta ise ka kirjutab – kõik tahavad aidata ja osaleda.
Olen dr. Peeter Padriku ja prof. Hele Everausidga ning diagnoosiga koos elava Tea Otsasoniga vähiravi teemadel just keemiarünnaku aspektist üsna mitmeid artikleid kirjutanud ning edastanud ühe kolme lapse ema kümme käsku minekuks valmistujatele. Seal seisab, et kõik, mida kavatsed teha, tee täna, sest homme… Ja et kui su lapsed võtab ikka keegi oma tiiva alla, siis just lemmikloomade sinu-järgne käekäik tuleb ette ära korraldada. Ühest küljest oli see vihje, et Irjagi võiks endale need lood ette googeldada – ma ju vajajaile hingepidemeks ja toeks need lood kirjutasin.
Pildil: Suve ootavad Hiiumaa hoovid ja õued - vaatega Kärneri hobustele.
Ja teisest küljest on nii vähk kui selle ravi kui muudel põhjusel minema asutamised reeglina vapustavamad kui sündimised ja neist kirjutamised. Näe, Ain Mäeots sai jõululaupäeval tütre – nimeks Marthareet – ja katseklaasilaste kangelas-isal Andrei Sõritsal sündis lapselaps Sebastian ning koos Pärnu linetantsu-ema Kaie Segeriga õnnestus meil möödunud aasta finišeerida ühe elurõõmsa vanaema sedavõrd tõhusa julgustamisega, et too läks aastavahetusel mehele. Sünnid ja pulmad ja… Ometi pole ükski neist eksistentsiaalsetest sähvatustest nii vapustav kui Irja mitmekihilise kuidas-ma-lähen-küsimuse taga peituv striptiis. Inim-olemuslik alastus haavapõhjadeni. Igahetkeline surma puudutus. Mis ei erine tegelikult “tervete” inimeste ja üldse elusolendite alalisest surmalähedusest. SEE on kogu aeg meiega – kui keegi seda nii ehedalt ja üdini meelde tuletab, ongi vapustus.   
Pildil: Õige ja tegeliku Kärneri-tee (keerab  t ä p s e l t Käina ja Nasva teede vahelt ühe talu nurga taha) ääres on monument inimeste vajadusele palvehelmeid sõrmitseda ja seejuures ausammast rajada. Elu aegu. Kas nüüd just endale...
*

Kolmas reekviemiliku melanhoolia põhjus on Singide rantšost pajatades Pets. Temast räägibki sellesinase loo pealkiri siin. Nastiku käsk.  

"Peeter lubas juba mitu aastat tagasi sind siia meie hobuseid ja majapidamist vaatama tuua!" hüüatas Heli täpselt meie kohtumishetkel.

Peeter on tegelikult juba mitu aastat teisel pool.

Kohtusime Heli vennaga aastatuhande vahetuse esimesel suvel Pärnus. Ta oli ülimalt jõukas mees - eelmise riigikorra ajal meremees olnud nüüdne sadamaomanik, kes oli kiindunud mustlastesse - ja kelle elus puudus boheemlaslik särts ja värving. Aga kõike, mis tema elus puudus, oli tal vägagi kiire sinna ellu hankida, sest juba siis, kui läbi mu toonases Raeküla majas elanud mustlas-emanda tutvusime, oli ta väga raskesti haige. Ravimatult ja pöördumatult. Boheemlasliku särtsu sai Peeter oma ellu tänu sellele, et meil oli Raeküla hooviteater - hobuste ja marionetnukkudega iga-ea-muinasjutt "Ja siis tuli Prints". Raeküla hoov ja majake olid tillukesed - lobisemise õhtuid ja basseiniga saunas käimist ning pundikesi ööbimist tavateseti harrastada Petsi juures. Ta pakkus peavarju näitlejatele ja nende sõpradele, teatrit vaatama sõitnud inimestele kõikjalt maailmast. Ning - mis seal salata, aitas ka näitlejate palkasid maksta.

Sellest hobustega hooviteatri suvest algas südamlik ja soe sõprus, mis kestis Peetri elu lõpuni. Mees oli sügavalt kiindunud meie etenduses Haldjate Kuningannat mänginud daamisse - kuna ta ise oli aga siit ilmast lahkumas, polnud tal ambitsioone. Ta tundis rõõmu proovide ja etenduste vaatamisest, teiste loomingust ja õnnest ning pakkus öömaja ja basseini, abi ja tuge.

Kuni asi läks käest ära. Peeter kaotas oma sadama - ja sellega seoses elu mõtte. Kui muidu oleks tema tõbi lasknud tal ehk veel kaua kesta, siis see ilmajäämine oli nagu mäest alla tõukamine. Kusjuures ta enese rajatud pirakas häärber osutus tema tõeliseks sõbraks - tema isikliku saatuse Haldjate Kuninganna ei lasknud tal saatuslikku haigusse hääbuda, vaid kustutas ta järsult ja leidlikult. Jäägu üksikasjad, eks.

Kõigil kolmel sõpruse aastal kordas Pets sageli: "Me peame Hiiumaale mu õe juurde sõitma, sest te olete väga sarnaselt hullud." Alates päevast, mil Peetri maja ta peale ülimalt osavalt halastas, käis üks nastik mulle Peetrit ja tema tahet meelde tuletamas. Ebatavaliselt suur nastik. Sõnumitooja. Tuli minna.

Kummaline, et Pets pärast sadama kaotust ei otsinud hingepidet siit juurte juurest, kus ta koos õe Heliga üles kasvas - siin vanaema talus võinuks ju veel vägagi õnnelik olla. Aga me ei tea ju, mis teise inimese õnnelikuks teeb. Või mitmendas elus.

Ka Heli ja Toivo Singi pole seni veel alaliselt Kärnerisse elama asunud, ehkki on teda pidanud ja ehitanud, hooldanud ja arendanud varsti paarkümmend aastat. Heli ütleb küll, et elumaja korda tegemine neelaks miljoneid - parem on püüda Kärdla-majagi korras hoida. Aga arvata võib, et Singidel on lihtsalt vajadus nn. tööl käimise järele. Meil kõigil on ju tarvidus teel olla. Kasvõi Kärdla-Käina vahelisel teel. Hommikul rantšosse hobuseid ja metsa, maid ja hooneid hooldama - õhtul tagasi Hiiumaa pealinna. Selline kulgemine... kuni kütust suudetakse osta.

"Ma ei taha mingeid turiste ega ratsakooli, ei vastutust ega kära," kinnitab Heli kirglikult. "Pole teeviita ega teenuseid. On hobused kui mu oma pere. Mõniteist tükki, kõik nagu oma lapsed. Minu kari. Ehkki Krista halvustab, et lakkade lõikamine teeb eestlaste kaelad lühikeseks ja jämedaks - minule meeldib!"

"Vähe sellest, et ma ei taha oma hobuseid turistide ega trennide teenistusse anda - müüa ka ei taha. Aga seda mõistagi peab. Ja hobuse ära saatmine kuitahes heasse koju on mu jaoks nagu matus," tunnistab Heli. "Kõige rohkem rahul on mu süda Marko-hüüdnimega ruuna pärast, kes teeb Vodja koolis Esna kandis hipoteraapiat Gunnar Aarma tütretütre käe all. See on õige töö ja kaaslane."

Heli ei ratsuta juba aastaid, ehkki Peeter kirjeldas varasemat teda uljaspäise dzhigitina.  Üheksakümnendate keskel, veel turismi teenust pakkudes, oli Helil kord turistide grupis üks võõras täkk. Sillast üle minekul tekkis tõrge. Oma enese hobustega vastastikku harjunud Heli läks hobuste vahel siksak-põimides ratsusid üle silla aitama - ja võõras täkk virutas talle kabjaga näkku.

"Õnneks varisesin otse maha, ei kukkunud vette. Tallinnas lapiti näokoljut ja raviti ränka peapõrutust - ja sellest saadik pole ma tohtinud oma peakest enam raputada. Mistõttu ma ei ratsuta. Hobustel seljas käin vaikselt boksis. Aga mu põhiline tegevus nendega on mängimine ja trikitamine," selgitab Heli, kelle suhtlemine-kohtlemine karja keskel näeb üsna sedasi välja nagu Pignonil või Lucy Reese'il. Ise ta seda hobulausumiseks ei nimeta. Loomulik olek.

Kui Pets  ütles, et kinkis Helile ATV, kujutlesin mingit suurustlevat neliveoga jõrramist... Armas aeg, kui ekslikult me üksteise elulaadist ja taotlustest, muredest ja rõõmudest ikka arvame ja oletame. Õekesel oli maastiku minitrakut vaja selleks, et töödega toime tulla. Et raske trauma järel vahemaid läbida, majandada ja askeldada. Mitte suurustamiseks. Ja siinkohal tahaks kõigilt vabandust paluda, kelle ilmavaate või tegutsemise kohta ekslikult mõelnud või öelnud olen.

Heli on seda meelt, et eesti hobusest peaks ülevaatliku raamatu kirjutama. Saares ja Hiius, Muhus ja mandrilgi on neid - omavahel risti-rästi sugulasi, kompaktseid ja vähenõudlikke värvilisi hobuseid nii palju, et ammu oleks aeg nad kaanetada. Sama arvab muide Kõrgessaare taga eestlasi kasvatav Valdu Laid. Ja Koit Tikk lisab, et kui raha pärast enam eesti hobuste galoppe-värke pole, siis mingi väljund peaks ju ometi jääma või tekkima. 

Osatakse aretada ja kasvatada - peaks oskama need kogemused ka talletada.

Ehk jõuab.

Selle hobuse nimi on Rannapoiss - ja inimeselaps on sündinud pärast seda, kui nastikute kaudu sõnumeid saatma hakati, mis Heli juurde käsutasid.

Heli ütleb, et bokside tegemine ja sättimine viib ta tundideks väga erilisse seisundisse - meelisklevasse unustusse, millest ei taha väljagi tulla. Ja küllap ta mõne aja möödudes Kärdla-vahet voorimise lõpetab. Vajadus kulgeda ja "tööl käia" taandub.

Toivo, kes sel nastiku käsu järgi kohtumise päeval metsatööd tegi, on parim uudis, mis mul sealpoolsusse edastada on. Kulla Peeter, nii hooliva ja armastava pilguga, nagu vaatab see mees sinu õde, ei silmitse üksteist paljud värsked noorpaaridki. Sinu õde on hoitud ja armastatud - ole ise ka. Seal, kus iganes sa praegu oled. Ja aitäh, et nastiku keeles mu Heli juurde saatsid - mitu juhtlõnga sattus sealt edasiseks sõrmisse. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat