Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eda ja Everest


 

Inimesed ei pruugi alati omavahel sobida - nagu saatuse poolt ühte karja satutatud hobusedki ju sageli. Ei sobita, üksteist väga ei armastata - aga peab kõrvuti kõndima ja mahtuma. Kasvõi sellist nägu tehes, nagu väheldane sinisilm koguka kimmeli peale. Või targu taamale vaatlejaks jäädes - nagu raskeveokas taustal. Ent kui aastaid üksteist võõrastades ja võimalusel vältides siiski paratamatult kõrvuti kulgeda, tekib ikkagi mingi isevärki hoolimine ja ühtehoidmine. Ükskõik, kui pahasti su saatusestsaadetud karjakaaslane ja reis-meit sulle on öelnud või mõelnud - hakkad tasapisi ikka temast hoolima. Andres ja Pearugi hakkasid. Mis siis veel väiksematest võõrastajatest ja sobimatutest rääkida. Möödudes peatud ja vaatad, kuidas tal läheb. Oled näinud pealt nii palju tema püüdlusi ja unistusi, põlemisi ja otsast alustamisi, väsimisi ja toibumisi. Võibolla oled muianud tema lootuse peale olla näiteks mingi asja esimene ja kõigekõigem. Nagu näiteks Sõmerpalu mõisahärra püüdis olla Eesti-maailma parim astelpaju-fakiir ning eesti ja tori tõugu hobuste genofondi pidaja. Astelpajuga on... nagu on. Genofondi asi tuleb mulle isiklikult pidevalt meelde, kui vahin tõtt oma hobustest järgmises boksis elava Moona-Mooriga. Ta on tori mära Maali tütar. Sõmerpalust. Tuletab pidevalt meelde asju, mida... on järelikult vaja meeles pidada. Kui paar-kolm aastat tagasi oleksid rahad kiiremini liikunud, oleksime Sõmerpalu 13 viimast genofondi kandjat sealt boksielust ja ebamäärasest olust välja ostnud. Inimesed, kellest ma toona kuulnudki polnud - ja kes nüüd mu hobuseid üle talve peavad - ostsid viis. Ameerikasse jõudnud tippspordi täku Castro ema Pandora väljus boksiõhulisest paigalmarsist kopsuhaigena. Mõnel lähevad käest ära närvid, mõnel atrofeeruvad lihased. Hobune on liikuma loodud. Rahad tookord - vist õnneks - nii kiiresti liikuma loodud ei olnud ja... kuuldavasti hoiavad mõned suksid Sõmerpalus endiselt hoonel talli nime. Me ei õienda ega halvusta, sest praeguseid sealseid olusid ei tea ja toonaste tagamaad olid kah keerulised - peab ütlema, et "genofondi" sinnapaika jätmine läks vist tegelikult hästi. Mis sa temaga ikka nii väga teed. Kui oled korragi näinud saartel sadadena, kogu värvikülluses ja vitaalsuses kadakate vahel ringi trallavaid eestlasi või Toris-Päriveres-Rumba Topis lõpututel karjamaadel kenitlevaid torikaid, siis tekib kõhklusi ja kahtlusi. Kas kümmekond kapis kinni istuvat - või istu-nut, võibolla on praeguseks alles jäänud seltskonna elulaad nüüdseks jälle tibens, ei tea... kas need kümmekond ikka miski tõu-eliit nüüd olla saavad. Aga praegust olukorda ei tea sellepärast, et kui midagi muuta ei saa, pole isu oma südant tsäksida. Mis juhtub päris kindlasti, kui nina valesse kohta pista. Koht, kus sul mitte midagi teha ei ole, on aga elu ja energia asjaliku kasutamise mõttes igal juhul vale.

Siin näidatav koht on aga õige. Ta seisab meeles, sest sealt on sageli asja mööda sõita. See on Tõstamaa vallas Kõpu ja Seliste kirikute vahel asuv Maria talu ja tema kaks talli. Ka siin on olnud genofondi ambitsioone, lambaid ja veiseid ja mida kõike ilusalt idealistlikku. Pärast mitmeid prohmakaid on oma õiged nišid ja mõõdud leitud ning praegu näib Ennu majapidamisel igati kenasti minevat. Eriti päikeseliselt karge ilmaga, kui kogu anabioosis loodus pöörab üllatunud potilillena üle pikkade kuude välja ilmunud päikese poole. Siis tundub kõik kena ja võimalik. Maria talu suure karja ja liikidepaljususega kõrgaeg on nüüd stabiliseerunud 21 hobusega puhketaluks, kus on linnast väljas hinge tõmbamise võimalused nii üksi kui perega, seltskonna kui kollektiiviga. Peamaja on traditsiooniline suhteliselt jõukas talutare - musta laega madal seltsituba, pereisa kabinet ning teise korruse numbritoad sooritavad ekskursi läbi erinevate ajastute. Aidas on peretuba, ja üha üles ehitatud saun on korduvalt põlenud. Just selle üles ehitamine ning korduvalt uute niššide ja väljundite poole pöördumine näitabki Maria elujõulisust ja kohanemisvõimet. Pole halbu aegu - on valed valikud.

Kunagiste kuulsate Maria motelli ponipäevade asemel on nüüd Maria talu argipäev enda tarbeks peetavate eestlaste ja raskeveokatega. Kusjuures see enda-tarve toob ülevaatustele ikkagi selliseid superloomi, nagu mullu parimaks pärjatud Naeratus. 

Vana ja uue talli vahel karget maanteed mõõtvad sulased teevad majapidamises kõiki töid. Maria tööjaotuse juures võib inimesi, kes nii- või naapidi hobuseid teenindavad, loendada oma viis-kuus. Pideva trenni ja ratsakooli jaoks oleks olemas hobupark ja plats - aga kilometraaž Pärnust... Ühesõnaga korrakem: pole halbu olusid, on valed valikud. Ja Enn näib olevat õigete valikute mees.

Eks puhke- või turismitalu kui nähtus iseenesest näitab üsna ilmekalt, kui paigast ära on inimeste elukorraldus linnastunud maailmas. Samal ajal, kui põlluharimine ja karjakasvatus, villa ja nahkade töötlemine ning mesindus on põlised alad, millega kodud oma kondseid elatavad, toidavad ja katavad, on äärmuslik linnastumine neist aladest teinud eksootika. Linnades kuhjuvad abitud närvipuntrad vajavad turismitalusid, et linnast välja pääseda. Nad vahivad lõõtsutades, kuidas lambaid niidetakse, kedratakse ja kootakse. Proovivad viltida ja savi pätsida, mesilase vahaga mässata ja linakiududega tuttavaks saavad. See on teenus. Ekstreem. Ja kui nüüd asja peale avali ja värskete silmadega vaadata, siis peab õigupoolest vist taevast tänama, et majanduslangus ajab inimesed alalisemalt normaalse elu juurde tagasi. Praegu püüavad Maria-sugused oaasid ajutiste õhu ja energia, liikumise ja looduse süstidega inimesi elus hoida - aga ülemaailmne majanduskriis peaks tegelikult inimkonna tagasi elutervuse juurde tooma. Lasnamägede-Papiniidude-Annelinnade-Paalade rahva metsade vahele taludesse. Nii ta läheb. Ja kui läheb, saavad kuu pealt kukkunud Ennu-suguste sideme ja pideme hoidjate käest küsida, kuidas üks või teine asi käib.

Praegu pakub ühe jalaga linnas, teisega Marias resideeriv härra Rand seal raskeveokate taga paistvas rabas matku - kuni inimesed taas-avastavad, et rabas kasvavad marjad-seened-ravimtaimed, matkakugi vähemalt.

Üks asi, mis on muutuvate ambitsioonide ja vahelduvate alternatiivide vahel püsiva õnnestumisega välja kukkunud, on Maria talu uus tall - pool-vaba-pidamist võimaldav, mitte vahekäigu, vaid iga-mehe-boksi süsteemiga. Ja lapiline poni, näe, on neil ka alles (all vasakus nurgas) - kipub sümboliks ja vapiloomaks jääma.

Oi, tere Eda!!!

Nüüdseks Tartu Ülikoolis bioloogiat õppiv Eda oli mõne aasta eest Marias tallitüdruk. Praegu käib ta kodukanti satutud nädalavahetustel ja semestrivaheaegadel lapsepõlvekaaslasteks kujunenud hobuseid sõitmas või otsast ratsastamas. Sel päikesepäeval võttis ta ette Elkari poja Everesti - poiss on juba algratsastuse kätte saanud. Praegu veenab Eda teda iseseisvamaks ja julgemaks - et sälg igal sammul inimesele ei loodaks ega toetuks. Ülimalt mõnusas suure-poni-mõõdus poisi kaelakumerusel õõtsuvat rasvikut - millelaadne on enamusel Elkari-lastest ja õigupoolest ju üldse eesti tõugu hobustel - nimetab Eda geneetiliseks taagaks. Kui üks tõug on nii sitke ja vähenõudlik nagu eestlased, siis peab tal kusagil olema tagavara. Kaamelil on olulised asjad küüru sees, eestlastel kaelapealses rasvapadjas.

Everesti valjaste küljes olev lipik ütleb "Imperial" - kes on tegelikult Maria talu esindusratsu. Temaga on ratsutanud transilvaania hertsog - ja ainsaks puuduseks leidnud maastikul komistamise kombe. Mis Eda sõnul on ka praegu, mitu aastat hiljem, täiesti alles. See komistamine. Sellel talul aga veab, et Eda Tartust ikka endiselt nende juurde käib. Ratsutab ja ratsastab ning hoiab atškoo-21-pealist seltskonda tsiviliseeritud seisundis.

"Mina olen veendunud koolisõidu, dressaaži ja ratsastuse - milline sõna just valida! - inimene. Ma ei armasta ekstreem-hüppamist. Mõistlikul määral meeldib ka hobustele endile hüpata. Aga need tohutud kõrgused ja riskid, kolin ja kukkumised - neid ma ei poolda. Suisa eitan. Sest megahüppamine on ohtlik ja jõhker nii hobuse kui ratsaniku suhtes. See on minu arvamus. Mulle meeldib tundliku sääre ja pehme käega ratsastada - iga lihaskimbu ja neuroniga hobusega teineteist vastastikku tunnetada. Siis saab hobune samavõrd sind kui sina hobust õpetada. Ja see ongi asja olemuslikum ja sügavam mõte," kirjeldab Eda. "Eks selline tundlik ja säästlik, kuulatav ja igal hetkel mikro-valikuid tegev suhtumine laieneb kogu elule. Ma ei käi sellepärast Tartus olles eriti kusagil ratsutamas, et olen valinud ülikooli. Läksin sinna linna selleks, et õppida. Vabadel hetkedel tulen kodukanti - ja siin on hobused, ratsutamine, seda laadi liikuv maailm. Tartumaal nägin viimati hobuseid siis, kui käisin Lätikülas tädi juures. Mu tädi ostis Kilgi tallist Freddy käest endale kaks poni. Neid vaatamas käies silmasin loomulikult eemalt ka Saarmide maneeži ja keerulist koplitesüsteemi. Tahan Annika ja Grete koolisõidutrenne ning Heleni haut-schule koolitust vaatama minna küll - aga nagu öeldud, kui oled üliõpilane, siis on see sinu koolisõit. Kui on hobustega tegelemise aeg - siis on ka see mul jäägitu, üleni ja eksitamatu. Valikud, valikud... " 

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat