Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Veskimetsa tall ? hinnad Helsingis, tase Tallinnas


Ausalt öeldes on Veskimetsa tallis, puhkeruumides ja maneezhis nähtav üsna suures vastuolus limusiinidega, mis tema ees seisavad, nettide mimmidega, kes sinna trenni kõpsivad ning eriti veel hinnaliste hobustega, keda omanikud seal peavad ja pöörast boksihinda maksavad.

Täpsemalt öeldes on ruumid üsna väsinud, boksid kipuvad lagunema ja üldse. Pole luksuslik, noh. Kõik on üldjoontes olemas. Kõik olemasolev on suur. Aga vajaks ilmselgelt kõbimist. Mille edasilükkamisele ma kõrvalseisjana pihta ei saa, arvutades igakuiseid sissetulekuid kasvõi selle pealt, et 70 boksikohast on täidetud 60, neist üle 50 omanikuhobuste käes ning kuu hind on kolm ja pool tonni tükk. See teeb…

See teeb välja ikkagi selle, et Veska treenerid teevad ise luua- ja hargitööd ning Pille Elsonil on hea meel jutuajamiseks vahepeal selga sirutada ja nina pühkida.

Pille: Ma olen siin tallis algusest saadik. Jüri Villemson ehitas seda kümme aastat, enne oli koos oma naise Helgiga Tondi tallis. Veska sai läbi suurte raskuste valmis 1990. aastal tänu sellele, et Ratsaspordi Föderatsiooni president oli Bruno Sauli parem käsi.

Veska omanik on praeguseks OÜ Ratsasport – see on ratsaspordi liidu äriühing. Omanikeringis on näiteks Heiti Hääl… jajah, seesama, kes omab ka Ruilat. Kuna ta oli ratsaliidu juhatuses, siis ta ennast mitmesse kohta laotaski. Üks omanikest on Andres Kallas – mullune Aasta Isa, Maarja kooli ja küla eestvedaja ja hipoteraapia fanaatik.

Kati: Treenereid on kõigest kaks?

Pille: Jah, ja töötegijad on uuemal ajal järjest lahti lastud. Aga selle eest on meil igal aastal vahetuvad ülemused ja ülemuste ülemused.

Kati: Millised üritused selle talli leivanumbriks on?

Pille: Maailma karikaetapid, mida on siin 1994. aastast peetud. Mullu jäeti see mäletatavasti hobuste viiruse tõttu ära. Eks meid puudutas ka tänavutalvine võistlustesari Härmas Ratsanik. Sellega oli parajalt palju segadust, aga nimi on üritusel lõbus.

Kati: Kelle omad on siinsed hobused?

Pille: Üheksa hobust ja viis poni on osaühingu enese omad. Ligi viiskümmend on omanikuhobused. Hinnad on aasta aastalt tänu suurepärasele asukohale Helsingi tasemele tõusnud, aga talli tingimused on minu meelest lihtsalt viletsad.

Kati: Selle ütlemise eest kinga ei karda saada?

Pille: Ei karda, vaadake ise. Kõik laguneb. Tehnikat pole. Iga nurk karjub investeeringute järele.

Kati: See on inimese hinnang. Kuidas hobused end siinsetes pidamistingimustes tunnevad?

Pille: Lagunemine nende silma muidugi ei riiva, aga nende jaoks on vilets see, et nad ei saa õues olla. Alguses oli meil paar koplit. Uus omanik ehitas need ümber kuueks väiksemaks. Ülejärgmine omanik otsustas, et koplite asemel peaks hoopis muru olema. Et siis on ilus ja esinduslik. Selle asemel, et koplid korda ja kenaks teha, jättis hobused hoopis möllamiskohata.

Aga keset linna elav, boksis seisev ja tundi või sporti tegev hobune tahab ju stressi välja elada, lipata ja karata ja teiste hobustega aktiivse kariloomana suhelda. See, et me neid maneezhi jooksma laseme, pole kaugeltki see – mitte loodus, vaid kinnine ja igav ruum ju.

Kati: See-eest tundub Veska olevat koolilaste paradiis – hästi kättesaadav ja plikasid üsna täis ka.

Pille: Iga päev tuleb trenni vähemalt kümme last. Kokku on meil neid siin umbes 80. Lisaks ligi 40 täiskasvanut, kes oma hobustega trenni teevad. Tegevus käib kogu aeg.

Kati: Ühegi talli hinnakirju vaadates pole ma aru saanud, miks laste ja täiskasvanute hinnad nii erinevad on. Täiskasvanu võib olla ratsutamist hilja alustanud, ei pruugi kes teab mis teenistusega olla ega harrasta ratsutamist luksuse ega tippspordi pärast, vaid laeb ennast analoogselt aeroobikaga.

Pille: Jah, laste jaoks maksab meil trenn hobusega 115, poniga 92 krooni ning täiskasvanutele tavatrenn 180, hüppetrenn 200 ja individuaaltrenn 300. Seda individuaali on küll küsitud, aga tellitud ei ole – trenn on ju ikkagi ka seltsielu, suhtlemise ja lõbutsemise moodus ning meie rühmad pole nii suured, et treener ei jõuaks iga ratsanikku jälgida ja juhendada.

Kati: Ehk treenitakse lapsi sellepärast poole odavamalt, et neist loodetakse tallile auks ja kuulsuseks tippsportlasi?

Pille: Tunnihobustega sõitjatest tippe ei tule. Tippu jõuavad need, kelle vanemad saavad võimaldada oma hobuse ostmist ja pidamist. Ühena vähestest on üsna kindlalt tippu teel Anni Mägi. See 14aastane juunior sõidab oma hobusega, kes on Palladiumi järeltulija.

Kati: Millised tipud Veska veel oma visiitkaardile kirjutada võib?

Pille: Klubis Grand Cavalier on meil kaheksa liiget. Heiki Vatsel sõidab Epicurosega. Andres Treve sõidab praegu Joanne Vaughani ja Marko Mihkelsoni hobustega. Varem sõitis ta Aare Urmile ja kompaniile kuulunud Resonantsiga, kes sai mäletatavasti legendaarseks sellega, et ära varastati. Naljakal kombel sõitsin ma just sel hommikul tunnihobuseid tooma ja kui pool tundi varem teele oleksin asunud, oleksin teda Mäo ristis kohanud. Kõigepealt viidi ta Koeru ja sealt edasi Luunjasse Saksa talli, kus teda kaks nädalat peideti. Inetu lugu.

Rohkem midagi sellist meil siin õnneks juhtunud ei ole.

Tipu poole teel on meil aga meil veel Monika Pärno ja koolisõitja Maria Tshulets. Koolisõitjatel on väga hea treener Alla Gladõsheva – ise megasõitja ja õpetada oskab ka. Marlene Vassil, kes on rebib lausa olümpia poole, ostis Jüri talli ja jättis meid kahjuks maha.

Eks siinse talli põhiline ülesanne ole ikkagi noortele sportimise ja vaba aja veetmise võimaluste andmine ja käepärases kohas hobi harrastamine täiskasvanutele. Kui vaid hobused õue ja tall modernsemaks saaks… Jajah, hobustele lubati jooksuratas osta, aga…

Ja kui vaid saaks nii, et kõigis tallides, kus profid ja harrastajad läbisegi sõidavad, tegijad ja isakesed tagasihoidlikematest üle ei sõidaks, pahandab Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes peab koos oma koolisõitjast kaasa Joanne Vaughaniga Veskas nelja hobust: “Mina olen vaatamata hilises eas ratsutama õppimisele oma Dustinis väga kindel. Ta päästab igast olukorrast ära – kui minul võistluspinges sammude lugemine sassi läheb, hüppab tema mind ikkagi amatööride meistriks ja maneezhis ei lase meist hoolimatutel isakestel üle sõita. Aga kui Joanne harjutas Liberoga, kihutas üks ülbe proff talle niimoodi sisse, et mu õbluke naine lendas laias kaares vastu maad ning oli tükk aega haige ja oimetu. Tahaksin lapsevanemaid hoiatada, et nad ei lubaks oma järeltulijatel samal ajal trenni teha, kui kodanik V. maneezhis oma halastamatut stiili harrastab.”

 

Sihuke kamm ja tõuklemine käib tegelikult igas suuremas tallis, kus rohkem rahvast. Ent mina hoiataksin kõiki Veskasse sattujaid teisel korrusel asuva ratsatarvete poe eest. No ei saa sealt minema – teate küll, kui hästi need nahast ratsatarbed lõhnavad, eks ole. Seal on neid ka nii mitmekesine ja põnev valik, et jäädki neid näppima isegi siis, kui osta ei taha. Sama firma filiaal on Viljandi külje all Jämejala talupoes, aga seal pole mul küll asi nii lõppenud, et vaatan sisse, nuusin ja näpin nii kaua, kui hakkan osta tahtma. Kui midagi tahtma hakkad, siis on teada, et ta jääb hinge külge. Ei osta – jääb pikalt painama. Samal ajal kui veterinaar Michael Byersi seminarile koos minuga tulnud sõbrantsid valisid kabjatõrva, stekke ja harju, jäi minule käe külge üks roheline fliis. Kuradi kurat, nii soe, pehme ja kohe esimesest hetkest minu oma. Rinnale tikitud sadulad-kaskad-saapad ja muu taoline. Rootsi firma TaffRider töö. Ja kuna on ratsatarvetele spetsialiseeritud firma töö, siis on hind selline, et… Aeh! Loomulikult ostsin ära. Sõbrantsidelt laenasin sularaha juurde, sest kaardiga Veskas maksta ei saa ning kuna rahakad prominendidki on ausõna peale sadulatega minema kõndides arved tasumata jätnud, siis tagantjärele tasumise arvega kah asju ajada ei saa.

Selge, et ma selle super-sooja, üdini armsa ja mõnusa fliisiga kodumetsade vahel ja provintsi maneezhides ratsutamas ei käi. Lihtsalt kannan teist iga päev ja tunnen ennast temas ilmselt sama kaitstult ja koduselt nagu Mark Soosaar oma lahutamatus Kihnu kuulikindlas trois.

No nii, pole minu asi, kuhu panevad Veska omanikud Helsingi mõõtkavas kokku kühveldatud papi. Aga see on küll minu asi, kus võiks küll asuda eestlaste praktilise äri meel ja vaim. Rootsist-saksast toodud ratsatarbed – pean praegu silmas just rõivaid, ehkki ma tavaliselt neid üldse silmas ei pea – on spetsiaalsuse tõttu sigakallid. Miks ei võiks eestlased ise hakata fliise-veste-tunkesid-jopesid-pükse-ja-nii-edaseid õmblema? Võin nimetada paari erakordselt kvaliteetset arvutil põhinevat tikkijat – mehed loomulikult! – kes ihuvarjudele hobuvärgi peale pistaksid. Ja isegi kui välisvärgi hindadest poole võrra odavamalt müüa, oleks omadega või sees. Isamaised õmblusnaudid, ärgake!


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat