Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiiumaa kolmas lugu. Emmaste Ernes


 

Valdi, Erko, Rocky, Donna – ja kõik teised mõniteist Aare aaret on jõudnud Emmaste lasteaia tagant algava teoreetilise jäätrassi veerde erinevaid radu pidi. Isand Erne – või Ernese, kuis ta nüüd end just käänab-pöörab – iga hobuse senisest elukäigust võib kirjutada terve raamatu. Valdi kui teeneline pensionär on Ivo Männi poolt Koit Tiku jaoks välja õpetatud. Ivo Mänd ise elab Kõrgessaares, õpetab Suuremõisas Hiiumaa ametikoolis poistele kõiki võimalikke meestetöid puust rauani, kivist tuhande ja ühe imetööni. Jänedalt Kassarile kolinud Koidu esimese hobuse õpetas aga välja just tema. Erko omakorda on ponitäkk, kellega Linda Tikk kunagi aastate eest ratsutama soostus – ja kelle Koit hiljem efektiga talle kinkis. Nüüd peab Aare teda-hambutut kaerakördi peal – mille eest täkk vastab talle igal aastal mõne kobeda värvilise varsa meisterdamisega. Rocky on Poanses Hilja Oberschneideri – Ema HO – juures valmis tehtud ning elu keerdkäike pidi Emmaste ratsatüdrukute teenistusse jõudnud leebe ja mõistlik hõberatsu. Donna on helgelt seltsiv ristandmära, kes tekitab igale karja ligi astuvale südamesooja otsijale tunde, et too on eriti meeldiv ja suhtlemist-väärt isiksus – ja parem on mitte teada, et tegelikult sellele tibile lihtsalt meeldivad inimesed. Siis jääb kena illusioon olen-nii-armastusväärne-kuju-et-seda-kassid-ostaksid rikkumatuna alles.

Muid illusioone seal Emmastest Saaremaale algava jäätee stardikohas tegelikult pole. Kõik muu on tegelik. Kui külma juhtub tegema ja emake Balti kinni kaanetub, võivad autojuhid, kes Aare värvilisi hobuseid imetleda tavatsevad, rahuliku südamega lasta silmailul hea maitsta. Pettust ega pettumist pole karta.

Pildil: Tänase seisuga on Tamula Võrus juba kinni ja kalamehed kükivad nagu hülged. Ju meri teeb omale peagi samuti kaane - ning õngega ja õngeta hülged.

*

Paljuvärviline kari ongi täpselt nii terve ja tubli, nagu paistab. Isand, kelle ümber kogunenud hobuste elu veereb nagu Erne hoole all, ei soeta ega paljunda neid müügiks. Seepärast ei pane ta rõhku tõupuhaste aborigeenide tekitamisele ega toetuste taotlemisele, vaid kaunite ja elujõuliste varssade-kui-niisuguste aretamisele.

Emmaste lasteaia taga vasakul pool teed on Aare ematalu – andku Jumal vanale perenaisele enda ligi kena hingamist – ja selle õue peal kobe trenniplats. Paremal pool teed on Erne enda rajatud talu, koplid mõlemal pool ja kena keik. Peale selle, et nüüd, kus mehel on hallata-vallata kaks talu, ei jõua ta enda sõnul õieti kumbagi päris korras pidada. Nagu see ikka on. Sa ei saa siin ja praegu, täna ja kohe elades jätta oma vao ajamist kuhugi tulevikku, mil sind vanade olijate adra manu lastakse. Ajad vana vao kõrvale uue. Aga ühel hetkel on sul kaks vagu ajada – üks jalg ühel, teine teisel rajal. Ja katsu siis seal üleinimlikus asendis astudes nõnda tark olla, et tuul pükse jalast ära ei sööks. Ja et süda kahe pühendumise vahel ei rebeneks.

Jagagu Ernes end siin- ja sealpool jääteed, nagu oskab – hiiu piigadele on tema ja ta vahva värviline kari selgeks õnnistuseks. Saavad sõita ja tegelda, pusida ja proovida, ratsastada ja võistelda. Tänu sellele, et katse-eksituse meetod on neil tüdrukutel nii selgelt peo peal, ei kasva Eestimaa sellest kandist üsna kindlasti niisuguseid tüdrukuid, kes teavad kõike ja oskavad kõike ja õpetavad kõiki – ilma et ise oleks miskit mõistlikku veel näinud-teinud. Tegelik ratsutamine ja ratsastamine ei jäta aega netigeeniuste kontrollimatutel kangelas-areenidel laamendada – siin toimub tegelik Elu.

Erne elu juurde kuuluvate elukate suhtlemist-kohtlemist iseloomustab kõige kõnekamalt nende heauskne lootusrikkus – nad on inimeste suhtes mõnusasti meelestatud, nii et okastraadi taga peatujat märgates kobivad südamlikult kohale. Mis räägid?

Pildil: Esiplaanil veteran Erko järglane.

*

Aare ise räägib, et okastraat – mis uskumatult suurt Eestimaad veel teenindab, aga paratamatult ka ohustab – pole harjunud hobustele väga ohtlik. Kui traat püsib posti küljes, siis vilunud hobud oskavad teda vaadata ja arvestada. Kui maha kukub, siis läheb kurjaks ära. Ja siis ka, kui hobused midagi peljates või kuhugi kimades valvsuse kaotavad – või vihastades monoprotsessorilisteks muutuvad. Emmates on ka juhtunud.

“Tüdrukud hakkasid nendega just võistlema minema, kui õhus elevust tunnetanud tüübid pöörasid omavahel tülli. Üks süvenes nii tõsiselt teisele lajatamisse, et unustas okastraadi – ja rebis jalanaha lõhki. Patu palk ja kuri saab teenitud karistuse, võib öelda, eks ole. Aga võistlusele sai ikka mindud. Kui sihuke väljund ja motivatsioon ära jääks, oleks suur tükk tüdrukute tegemisrõõmust puudu,” teab Aare.

Igale naisele, kes suhtub väikestesse meestesse üleolekuga, olgu õpetuseks väheldaste hobulaste vitaalsus. Erkot tuleb enam-vähem lusikaga kördiga sööta – aga näe, milliseid nublusid ikka veel teeb. Rosett Rutjal Arma talus ja Elkar Saugas Maret Kärdi juures lähenevad paaristõugetega 30. eluaastale – ja ikka jaksavad. Eakaaslastest aborigeeni- või poni-mammid hoiavad koplis nooremate märade lapsi – eks püüdku nooblid verelised sinnani küündida. Vaid mõni torikas ja raskeveokas peaaegu ulatub. Andku hobuste haldjad Mokko-talu torimoorile Küllikese poniaedikus kabedat astumist ka neljandal elukümnendil…

Me, elusolendid siin Maa peal, oleme üksteise eludes külalised – kui pikemaks pidama jääme, tundub, et oleme tihedamalt seotud kui tegelikult oleme. Kui põgusalt üksteise rajalt üle põikame, on pilt tegelikum ja tõepärasem – vilks, üksteise kaleidoskoobist läbi. Aga kangesti hea, et Aare juhtus just selle põgusa siuhkamise ajal oma ühest talust teise ohkima – saime ikka kokku, näe.

Kollane kumera näoga tänavune varss viis omakorda kokku mitmed nähtud-kuuldud mosaiigikillud. Ta meenutab näoldasa Tartumaal Hillar Kaldi tallis tehtavaid aarialikke kumerninu. Käitumiselt aga tuletab meelde lugusid, mida räägivad nostalgilised setu vanamehed – kui hobu juhtub inimese maha lööma, siis enamasti on ta ikka varsa-ealine, just varsa vihaseid jalgu ja kaootilisi kalpsamisi tuleb peljata. Seesinane kuldne kenakene on  erinevalt kogu ülejäänud kirjust kambast miskipärast kah metsikuvõitu ja ohtlikupoolne. Aga küll Emmaste neiukesed-noorukesed temagi taltsutavad.

Me siin näitame mõnuga taevavee-märgi hobuseid, kes tulevad oma loomuliku loomaeluga väga viieliselt toime ka maoni mudas kahlates. Emmase-kandi omadel on õnnelikult kõrgema koha peal koppel, pole nii plärts kui muil – aga arututele loomakaitsjatele tuleb muudkui näidata, näidata ja veel kord näidata, et märg ja mudane hobune on rõõmus loom. Elusa hobuse koht pole toas puhvetkapis.

Elus hobune jõuab reeglina varem või hiljem oma koju – nagu ütleb ka Ridala tallis oma kümmet suksi pidav Anita: “Hobune tunneb kodu ära. Ta võib vahepeal eksida kuhu iganes – lõpuks tuleb ikka oma õige peremehe juurde. Alati.” 

Pildil: Oberschneideri juures valmis tehtud Rocky.

*

Üksteiseni jõudmistest moodustuvad meie elude ristuvad ja külgnevad lood. Muidugi oleks sujusam, kui varsad saaksid kohe võõrutamise järel päriseks oma eluaegsele peremehele, nagu koerakutsikad. Aga on, nagu on – ja vähemalt 51% juhtudest on hästi ja õigesti.

Aare Ernese kepsaka karja seesinane nooruk tuletab oma – juhusliku tabamusena, nagu parimad asjad enamasti, mõistagi! – pildile jäänud ilmeka moluga meelde üht zooloogia-guru Aleksei Turovski tarkust.

See tõde õpetab mitme tasandi arukust ühe korraga. Sa ei saa pidada ennast maailma loojaks ega omanikuks, vaid tänulikuks osanikuks, kui mõtled indiaanlase kombel: “Indiaanlastel on loomadega väga mõistlikud suhted. Vaba loom ei kuulu inimesele. Inimene kohtub oma asju ajades loomaga – ja sõlmib temaga ausa kokkuleppe. Kui indiaanlasel on vaja kiiresti ühest kohast teise jõuda või endast kiiremat saaklooma küttida, küsib ta vabalt hobuselt abi – see konkreetne asi aetakse koos ära, ning minnakse tänades ja naeratades oma teed. Kumbki ei omasta teist. Ei võta pikemaid kohustusi ega sea sõltuvussuhteid. Ammugi ei äranda teiselt tema teeneid – küll mina olen kiire, kuna mina oman seda ja toda looma. Ei – loom on kiire ja võimaldab lahkelt mulle oma teeneid, kui mina olen väärt neid vastu võtma.” Me siis võtame vastu sellesinase kingitud näo :)

HO. Head uue aastaga saabuvat vana omamise-maailma lõppu! Rahumeelset uut Olemise aastat ja ilma!

Donna, kes laseb inimesel uskuda, et just tema on maailma kõigist inimestest kõige armastusväärsem. Kusjuures Donna veenmise peale pärast vähemalt natukene aega oled ka...

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat