Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hiiumaa Teine Lugu. Näärikingituseks töökoht


 

Reeglina liigub Horsemarket hobuinimesi ja talle, paeluvaid fenomene ja inspireerivaid üldistusvõimalusi pidi niimoodi, et Regio atlas on käes ja ees. Kohad, kuhu minna, kerkivad verstapostidena meie ette nii, et meid kutsutakse – või saadetakse. Et seal ja seal on inimesi ja loomi, majapidamisi ja ettevõtmisi, mida sõnas ja pildis kajastada. Mõnikord jääb pilk hobundusele viitavaile vihjetele lihtsalt mööda, kuhugi mujale sõites. Teinekord aga saab spikriks ette võetud emma-kumma seltsi liikmeregister. Nii lihtne ongi. Ainult et ajad muutuvad ja asjad teisenevad ning leppemärkidega kaardil lubatavaid “tooteid” ja teenuseid tegelikkuses üldsegi ei eksisteeri. Enam. Kui näiteks Hiiumaa paarikümne talli ja hobupidaja asukohta püüda tolle teedeatlase järgi tuvastada, siis see saadab maiseltmaalt saarde tulnu hobuseid leidma Kassarisse, Suuremõisa, Kärdlasse ja Sõrusse. Põhimõtteliselt on Suuremõisa lähedal ja Sõruski mõned hobused täiesti olemas – ent ratsaturismi seal siiski ei pakuta. Nõnda võib pruukida vana head kõnekäändu: kui poolt usud, oled ikka petta saanud. Kassari ja Kärdla – aga ka Emmaste ja Undama, Kõrgessaare ja Nasva-lähiste hobupakkumiste ja turuga on asjad väga peade-jalgade-värvuste rikkad.
Aga Sõruga on sedasi, et Kaja Sepp pakkus seal varem hobustega teenust küll. Kui tema abielu läks laiali, läksid osad hobused mehele, muist neile tüdrukutele, kes neid varem sõitsid. Nõnda et praegu on Sõru vaid see koht, kust käib praam Hiiumaalt Saaremaale. Mis on kohutavalt tähtis – Kaja töötab selle praami peal. Koristab ja teenindab kohvikus – ja ootas kolm jõulueelset nädalat, kas koondamiste-muundamiste käigus jääb tema koht alles. Jäi. Tänu millele suudab naine oma majakese kenaks koduks kõbimise pangalaenu maksta. Ei pea Tallinnasse ema juurde kolima. Millega oleks kõik seni rajatu ja tehtu tasa lülitatud. Ja mis ühtlasi oleks täiesti vastupidine kulgemine kõigi vähegi mõtlevate ja üldistavate, töö- ja teovõimeliste inimeste liikumisele.
Milliseks iganes meie ajad ka pööravad, igal juhul võib kasvõi Sõru sadamas ringi vaadates õnne tänada, et on olnud vahepealsed õitsvad ja edenevad ajad. Ehkki populistlikud kurjakuulutajad täädutavad praegu, et nää, eestlased raiskasid seitse õnnelikku aastat priisates ja kulutades – ostsid asju ja autosid, reise ja papist maju – ei varunud ega kindlustanud… Tegelikult on sumedas vaikelus Sõru just praegu näide sellest, et rikkalikel aegadel on nii Euroopa kui rahvuslike rahadega ju ometi end varustatud ja kindlustatud. Seal kai ääres seisavad praamid, kaldale on tõstetud muud laevad, sadamahoone on korda ja välja ehitatud, platsid silutud ja asfalteeritud ning kõrval vägev muuseumihoone. Hea küll, et muuseum tehakse vaid helistamise ja tellimise peale lahti. Aga see kõik on ju juba valmis ehitatud. Saate aru – see kõik on olemas!
Soovitaksin samamoodi mõelda ja suhtuda ka nende pläägutustesse, kes elatavad end kurja kuulutamisega. Olgu need majandusajakirjanikud, opositsioonis poliitikud või hiromant-apokalüptikud ja astroloog-aferistid. Vaadake oma kodus ringi. Kohe praegu. Kui palju mööblit ja raamatuid, nõusid ja riideid, asju ja esemeid – liigagi palju! Millised iganes need kapitalismijärgseteks hirmutatud ajad ka tulevad – meil on kõiki jämemateriaalseid vigureid kingadest supikulpideni nii kauaks ette, et kümme aastat saame rõõmsasti kõike seda tarbida, mis meil juba olemas on. Astromant-psühhohuligaan Igor Mang ütles äsja Maalehes avaldatud uue aasta prognoosides seda küll õigesti, et ajastute-formatsioonide teisenedes ja inimkonna kulgemisel uutesse dimensioonidesse peame tagasi-edasi pöörduma maalähedaste-säästlike-kodutootlike tegevuste juurde. Ent selle tõsiasja välja mõtlemiseks ei pea teadjamees olema – vaadake Lasnamägede-Annelinnade abituid akenderivisid, kujutlege seda inimmassi elektri-vee-soojata seal kuhjumas, võimetuina end ise aitama – ning jõuate samale järeldusele. Linnastumine käib kulminatsioonis ära, näitab inimkonnale tema tehis-abituse kätte – ja siis hakkavad tühjad külad ja metsavahed inimestega täituma. Inimesed tulevad juurikaid ja loomi kasvatama, vilja ja heina, kodulinde ja ravimtaimi vilejelema-korilema-harilema. See on ülimalt loogiline ja ilmne sündmuste areng planeedil Maa.
Sõru on hetkel inimtühi. Pood on kinni.
Külluseajal ja suveti siin tungelnud inimesed kükitavad väsinult ja hirmunult kodudes, ei prassi puhkemajades - loevad Mangi apokalüptikat. Ja siinkohal lubatagu öelda, et papi Igori kurjakuulutuse paljundamine jõuluaegse maarahva ja eestluse elujõu kandjate kätte on kuritegu. Maaleht pani oma lugejatele inetu lõuahaagi. Hea küll – Mang on igal aastal oma mulli ajanud. Mulli, mille suudab valmis puhuda iga harrastusastroloog. Mulli, mille saab üles ka tähekaarte arvutamata – lihtsalt protsesse vaadeldes ja töödeldes. Me kõik prognoosime. Enda ja oma perekonna, riigi ja Maa tulevikku. Mang puhub ennast elatava mulli täis musta jõudu ja kurja energiat. Ja laseb niigi aastalõpu väsimuses, jõuluostudest koonuses, aasta-aruannetest ja tühjaks-töötamisest ninuli rahval kummi lõplikult tühjaks. Mina ostsin Maalehe, et lugeda pikka intervjuud Siim Kallasega ning Jüri Aarma vestlust Ivo Linnaga. Seal – auväärse ja professionaalse rahvalehe keskel laiutas lehekülgede kaupa haiget mangiõõva, mis toimis nagu väsinud südamesse oksendamine. Õnneks võisin naaberkülla Segeri-moori juurde õhtusöögile minna, musta huumorit ja sooja nalja nautida, end tühjaks puhkida ja kadumanava vanuri surramurra üle naerda. Ent esimene hetk – soe tuba Liu rannas, küünlad aknal, luikede kluugatused roostikus – ja siis Mangi must mana, kuidas tuleval aastal vihisevad kuulid, kõik lähevad pankrotti, tapetakse ja röövitakse ja tuleb nälllllllllllllg uuuuauuuuauuuaa bööööööö! – oli ikka rõve küll. Õnneks on sõbrad. Ja Sõru inimtühjusesse lubatagu tegelikult suhtuda kui ajutisse nähtusse – peagi kolitakse sinna tagasi. Alaliselt elama, mitte vaid puhkemajandama.
Pildil Kaja maja Sõrus
*
Õnneks on Liu Paadi pealik Ivo Tart. Astus mede soojast tarest Liu majaka all aastalõpu puhul läbi – ja ütles, et kõik on hästi. Tema tehas toodab kalapaate kõikjale Baltimere kaldale. Tellitakse kenasti. Ja pangad annavad ka liisingut kalapaatide peale kenasti – erinevalt autodest ei kiputa neid varastama, kraavi ega puusse ajama – need on töövahendid. Nõnda et Liu meestel pole tööpuudust niipeagi näha. Ka nendel mitte, kes meil siin kalatööstuses ametis – sääraseid räimetsehhe on nõnda vähe jäänud, et ainsam on oma unikaalsuses kenasti töös. Mede Mari pani küll poe kinni – ega saanud supelrikkurite sõgesusserduste tõttu hoonet ära müüdud – aga tänu sellele, et lähim pood on Audrurannas, 7 kilomeetri kaugusel, seisavad jällegi mehed kained. Okei, kaine-ma-d. Sest nagu ütleb Ivo – küll siga pori leiab. Aga purjuspäi tema ühtlasi ka koju lendab – ja päev kirja ei lähe.
Küsisin Ivolt, kuidas ta sellesse suhtub, et Reformierakond on oma reigionaal-ajalehes haaranud mede küla siin Sorgu ning Manija taga ühte punti Hiiumaa ja Saaremaaga. Äsja Hiiumaal veedetud nädal näitas, et vaid pealinnas, büroode võhiklikust kõrgusest ja kaugusest võib üritada Pärnumaa ja Hiiumaa ühe ajalehe sisse keerata. Me võime küll leida ühiseid jooni selles, et meri ei elata enam suurt osa senisest rannarahvast ei mandril ega saartel – et suur osa külasid on uuemal ajal kaetud suvemajade ja motellide, mitte alaliste kodude võrgustikuga, et ja et. Aga üldiselt on meeleolud ja pulss väga erinevad. Ent ka sellele pealiskaudse võitu üleolekule – mille pealt mu meelest küll valijaid ei püüa ega uusi oravaid kokku ei hüüa – leidis Liu Paadi parun Tart positiivse põhjenduse. Eelmise sajandi alguses käisid ju hiidlased tõesti Pärnumaal kala püüdmas. Ehitasivad Jausa külast Jausa lahe äärest tulles muu hulgas Jausa talu. Ainult et üksnes püügihooajaks siiakanti laekunud saarlased ei teadnud, kui kõrgeks kus kohas vesi tõuseb. Mistõttu need, kes nüüd neis aastal 1920 ehitatud majades raamatuid kirjutavad, lapsi kasvatavad ja hobuseid peavad, on aegajalt kannini jäises vees. Ehitavad nii majale kui kuurile teise korruse peale – ja elavad ikkagi edasi ja ära. Mis siis ikka. Mang ja Maaleht? Ivo mõtles korra, kas viitsib õhtul per-internet lugeda, mis möga ära paljundati… ja otsustas siis, et läheb ja kütab hoopis tehases katelt, et laevade kvaliteet aastalõpu uisapäisa käes ei kannataks. Õigus!
Kui Sõru ringtee ääres resideeriva Kaja juurde teed küsida, siis näed niisiis unenäoliselt inimtühja tanumat. Majade juures on üsna kaugele ja selgelt näha, milline neist on suvilaks taandatud, milline kodu. Millises püsitakse toas – kas tööpuuduse või gripi tõttu – ja millisest ollakse Kärdlasse-või-kuhugi tööle sõitnud. Ainsam küla vahel liikuv meesolend oli… kindlasti talvisest unnapüügist muserdatud näoga.
Aga selle eest on igaüks endale oma traktori liisinud, oh issakene küll. Selle asemel, et ühineda. Igaühel oma – maad taskurätiku jagu, tänavusel eriti-plärtsul aastal see taskurätik kah kurgumulguni vee all – aga oma traktor liisitud.
Kui seda õnne, et Kaja töökoht Hiiu-Saare praamil alles jäi, laiemalt ja üldisemalt vaadata, siis on tänu sellele säilimas kodu, mille tarvis võetud pangalaenu ta maksab. Niisugused kodud hakkavad peatselt taas kogu Eestimaad katma. Suvemajad asustatakse alaliselt. Tühjalt seisvatesse taludesse kolitakse. Maad haritakse üles – toit! Niisugustesse tallidesse, nagu Kajal kodus, toovad aga loendamatud tänulikud hobuomanikud oma ratsud. Praegu peetakse neid 3000-6000 krooni kuus makstes ratsaspordikeskustes, mille juures on maneež ja muu täis-söövis. Paljud need, kes on muianud konservikarbi-laadsete lihttallide üle, mille üks näide on kasvõi Ostrati märade-noorhobuste topsik Äksis – toovad peagi ise oma hinnalised hobused taolistesse toosidesse. Hea küll, et sisemaneežis on treenimine võrreldamatult tulemuslikum – aga vaadake, kuidas Kaisa Kajo Elleka juures Härmakosul Eesti tipptaset teeb! Nõnda et ei häda kedagist – praegu hiigelsummasid neelavad hinnalised hopad kolivad just sellistesse taludesse, nagu emand Sepal seal Sõrus. Ja eks siis kallitesse ratsakeskustesse rendivad bokse porod ja svenssonid. Kuni olud ja rütmid muutuvad ja teisenevad – ja eestlased asustavad taas need kallid ja kaunid keskused, mis üsna ilmselt vahepeal maarjamaiste hobuinimeste jaoks liiaks osutuvad. Kõik muutub ja teiseneb – küll keskuste omanikud välja veavad, küll hellik-hobudki lihtsates raske-aja-karpides vastu peavad. Jäetakse klippimata – ja algab, näe, tavalise hobuse elu…
Tippspordisse panustavad inimesed peavad seda juttu küll ketserlikuks – ent tegelikkus saab olema selline, et praegu kinni pandud väikepoed avatakse taas, sest inimesed ei vihu enam küla ja linna ega saarte ja mandri vahet. Nagu ei tuuseldata ka Taide-Egiptide vahet. See aeg oli ära. Nüüd tuleb uus, säästlik ja mõistlik maalähedane aeg, mil hobune saab tagasi hobuseks – või annab otsad. Ses mõttes, et seilab Skandinaaviasse ja jätkab seal viie tekiga imelooma karmi kulgu.
Muide, Horsemarket hoiab pöialt Rebala emand Julia Kotokile – ja paljudele teistele hobuinimestele – kelle peale loomakaitsele ja tohter Tuvile kaevatakse. Et hobuseid hoitakse keset talve muda sees õues… Teate mis, kui hobuseid ei tohi õues pidada ning mudastes talvedes ja plärtsus kliimas on hobusekasvatajad süüdi, siis peaks terve Hiiumaa lukku kinni ära keerama. Ka kõrgeimates kohtades, kus Horsemarket näiteks mitte ainult tuhandevärvilisi eestlasi – ka oldenburge-trakeene vaatlemas käis – tuli paratamatu Dagö-muda üle kõrge kummiku serva. Lihtsalt on nii! Inimesed, kes tikuvad puurihiiri vabastama, lähevad tsirkuselõvi territooriumile tema õiguste eest võitlema ning seisavad õues hobuse kombel hobuse elu elavate hobuste eest – viige tuppa, klippige ja tekkige??? – teevad loomakaitsele nii kohutavalt palju halba, et see on suisa kuritegu. Niisuguselt foonilt ei saa tegelikud loomakaitsjad ju enam oma pärisasja ajadagi – naerdakse eos välja, sest need, kes ussikesi mullast päästavad, on loomakaitse margi maani teinud. Fui. Pea vastu, Julia – Sa oled tubli ja vinge moor, pane edasi, las kabjad löövad neile musta pori näkku, kes Sind Su missioonil energiast tühjaks üritavad vampiirata.
Kui teile kipuvad kallale apokalüptilised meeleolud, võtke endale taksikoer. Nagu on Kajal. Ta loodab küll veel noorukese Jacki puhul, et temast õnnestub kombekas kuts õpetada, aga need, kes peavad taksikoeri, teavad, et sellelt tõult võib saada piiramatult elurõõmu ja vitaalsust – aga mitte komilfoo-tsiirlihhmaniirlihhi. Seda paidust pole neile lihtsalt sisse kodeeritud.
Kaja vajab hingepidet seepärast, et hiljuti olnud elukorraldus on laiali pudenenud – mees ja ratsatalu ja mis kõik – ent tänu Jackile jätab ta loodetavasti uitmõtted Tallinnasse ema juurde taanduda. Ära mine, pärast pole kuhugi tulla. Aga tulema hakatakse – kõik tulevad sealt korteritest tagasi mulla peale. Kes enne hädaseisu, kes häda tiivul – aga tullakse. Nii et mõistlik on juba nüüd enesekindlalt ja veendunult juurte juures olla. Juured ei armasta noid edasi-tagasi-siia-sinna istutamisi.
Kaja koju riputatud Kleopatra-papüürus – millelaadseid me kõikoleme Egipti-retkedelt toonud – on nagu nomaadluse ikoon.
Oli üks periood, mis tundus enesestmõistetava ja ainumõeldavana – igal aastal uus auto, suurem pappmaja, kaks või juba isegi kolm soojamaareisi – aga see on nüüd möödas. Oli ilus ja õpetlik.
Mis kirja Kaja näärivanale kirjutab? Täkk Winnie otsib kodu. See täkk on traavel. Ameerika ja vene traavli ristand. Seitsmeaastane, ratsastatud ja mõnus mees. Müümise põhjus on see, et Kaja majapidamises on lisaks märale, kellele seesinane täkk on mitu tubli titte teinud, säluks kasvanud noor täkk. Kahe täku pidamine käib üksinda lapsi kasvatavale emale üle jõu.
Näärivanale sai kirjutatud: “Sepp Kaja. 53487760 – Fotoalbum.ee, kasutaja Muzi – traavlitäkk 7a. Ema vene traavel, isa ameerika traavel. Turja kõrgus 168cm, sõbralik. Pilte võimalik näha ka Hobu.ee.”
Kui tütar koolibussiga koju saabus, selgitas täkku müüv Kaja: “Tüdruk ei julge temaga ratsutada. Täkk on tark ja südamlik – aga kui on kaua sõitmata, siis loomulikult ülemeelik. Ja kui ta ringi kargab, siis läheb hobuseid ja ratsutamist jumaldav tütar hoopis Tilgale vanaema juurde tema kahe heleda hobusega ratsutama. See on ilus ja armas hobune – et ta kindlasti uue kodu leiaks, annan 15 tuhandega ära. Kui ma merd sõidan, on kahe täkuga siin väikeses tallis ikka väga tõsine jama.”

“Et Regio atlases näidatav hobuteenuse märk Sõru koha peal valeks ei muutuks, jätan mära koduseks lemmikuks – ja kui ilmad lähevad külmemaks-lumisemaks, kutsun Tiidu noort täkku kastreerima. Vanemat täkku ei raatsi ruunata – mõni traavliaretusesse panustaja saab hea sugulooma. Eks me kõik oota, et Kärdla hobukuningas Jaanus Berkmanni tütar Maris – või Tikkude juures hobuinimeseks kasvanud Riin – Tartust loomaarstiks õppimast kodusaarele naaseksid. Olgu mu enese majapidamisega, kuidas on – siin on nii palju eesti ja igat muud tõugu hobuseid, keda hooldada ja ravida, et korraliku väljaõppega hobuarsti on hädasti tarvis. Kuule, tüdruk, kas sina ei võiks loomaarstiks õppima minna, kui teised saarepiigad maiselemaale suurkooli minnes muudkui ridamisi mehele saavad ja linna jäävad?” Võid. Pead!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat