Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Pangaarveta Eestimaa uhkus


  "Minul? Internet? Iiiimeili aadress? Mis sa nalja teed!" ohib ja itsitab Elle Lassi ehk lihtsalt Ellekas, kui temalt küsida, millisel aadressil temaga suhelda. "Paluks lahkesti minuga suhelda aadressil Härmakosu, Anija vald, metsa see - Elleka oma tall. Postiljon käib iga päev. Mind ennast küll päris iga päev kohal ei ole. Mõnel päeval vean enda või teiste hobuseid siia ja sinna - meil siin Eestis ringlevad hobused tallist talli. Kõik on kõigiga tuttavad ja seotud - ja hobuste ringi tassimine, justkui kass poegi, annab minule tööd. Mõnel päeval vean lehmi. Põhiliselt sinna. Kust tagasi ei tulda. Mis sa ikka teed - elu on selline, tööd on vaja teha, et elada. Kui üks su töödest on vedamine, siis vead, keda vaja. Internetti? Mul ei ole isegi pangaarvet. Igal kuul, kui mobiili arvet käin maksmas, küsitakse - kas me ei teeks nüüd püsikorraldust, suvatsege vaid endale pangakonto avada. Tänan, ei. Need inimesed, kes mul siin traktori või labidaga abiks käivad ja teenuseid osutavad, mingeid arveid ei esita. Mina omakorda ei pea mingit firmat - mul on tall kapriisi, aastates tädi hobi korras. Päriselt ka. See pole mingi maksuameti jutt. Ma ei pea ratsakooli ega osta-müü-vaheta. Mu hobused on minu pere. Mu armaskallis kari. Ja mul on hullu moodi vedanud, et mu mees sellise kuluka ja tülika hobi kenasti välja kannatab. Ise oleksin ma ilmselt päriselt ja täiega siia talli kolinud. Mul on siin köök-elutuba ja kaks ülestikku ehitatud magamistuba jumalast olemas. Aga kodurahu huvides pean ikkagi mõnesaja meetri kaugusel elumajas resideerima. Ja raskematel hetkedel võin nii ennast kui meest lohutada - kohe, kui üle viskab, lõpetan ära. Saadan karja sinna-tänna laiali ja hakkan normaalseks. Ainult et nii mees kui ma ise teame, et seda ei juhtu. Mu loomulik olemise viis ja ainumõeldav päevarütm tiksubki siin koos hobustega," kirjeldab Elle.

"Hommikul kobime Kaisaga - Kajo, kes nüüd on Arro, noh - üheksa paiku kohale. Hakkame aga otsast musisid metsa koplitesse laskma, bokse tegema, neid sõitma - või treileri abi vajajaid sõidutama. Selle tallist talli roteerimisega on naljakas lugu. Hobused muudkui käivad käest kätte - ja igaüks arvab, et on kangesti kasudega kaubelnud... Mina, näe, viisin just Ridalasse Riina ja Marge talli Anitale tori poni - sihuke naljakas ristand-frukt ongi. Tema vastu vahetasin endale tagasi ühe mära - ehk nagu Anita väljendub, hobune tunneb kodu ära ja jõuab lõpuks ikka sinna, kuhu kuulub. Hobused ringlevad - raha ei mõhkagi - aga kõik on rahul ja millestki kuidagi ikkagi söönud!" seletab emand.

Pildil: Ponikene, kes Ellelt ühe kopsakama sugumära vastu Anitale edasi-tagasi sai vahetatud.

 

"Kuni meil on tallides hobustel sööt ees - ja Eestimaa kaetud sääraste metsadega, nagu meil on, pole põhjust mingist dramaatilisest majanduslangusest unnata. Küllap küllatulija värkse pilk näeb siin meie Härmakosu metsades seda värsket ilu, mida ise näha ei taipa. Enam. Järgmisel korral viin sind tõeliselt ilusatesse kohtadesse. Ratsa. Nagu oma sõbrannasidki viin. Kui mul käivad nädalavahetuseti sõbrannad külas, käime pikkadel retkedel. Siis teeme süüa ja lobiseme ja oleme õnnelikud. Selleks pole jumala eest mingit firmat vaja, et sõbrannadega metsi-pidi koperdada ja elu teises pooles sedasi elada, nagu oled kogu aeg tahtnud - ja nagu inimene peabki elama," õpetab Elle.

"Nojah, Kaisa auhindade valik meil siin peretoa nurgas on muidugi muljet avaldav - nagu mu araablastegi välja teenitu. Selles mõttes on olukord tiba paradoksaalne tõesti - on justkui lihtne põlve-otsa-hobi, aga tulemused on suisa profi tasemel. Aga vanasti ju ainult looduses ja igasuguseid ebamugavusi trotsides treenitigi. Todi maneež oli Tallinnas nii ainus ja haruldane - ülejäänud inimkond pani ikka poris ja vihmas. Ja me oleme siin metsa sees ka nagu eelmisest ajastust pärit inimkond. Ühest küljest on hea, et keegi ei näe, kui lihtsalt ja mugavusteta Kaisa meil siin paneb - ei devalveeri teda kui tippsportlast. Teisest küljest tuleks meie eriti vähenõudliku elulaadi nägemine kasuks neile tibidele, kes ilma sisemaneežita enam üldse hobust jutule ei võta - ja kes kolmekesi täismõõdus platsile ära ei mahu. Tingimused ei ratsuta. Inimene ja hobune koostöös ratsutavad!" manitseb Ellekas.

"Vana väetisehoidla on. Nullist alustasin siin Kaisa ja mõne teise naisega. Haamrikestega tagusime seestpoolt seinte küljest väetise maha ja hakkasime pisitasa tegema," meenutab perenaine, kuidas 8-9 aastat tagasi tekitati majapidamine, kus iga pisiasi räägib leidlikust-maitsekast-vaimukast naisekäest.

"Hästi järk-järgult tuleb teha - kui tahad kõike trahh! ja korraga! lähed ilmaasjata närvi. Tasapisi. Kõbid ja toksid, saed ja paigutad - asjad loksuvad sammhaaval ise paika, kõik sujub, kui aega ja hingamist annad. Nii asjadele kui endale," teab Elle.

"Kogu majapidamise peale üks tõeline vaatamist väärt asi mul ikka on. Näe, pannivars. Kui nädalavahetuseti hobusega padrikusse tulevatel sõbrannadel on keegi võõram kaasas, siis hirnuvad ja pildistavad aina," muigab Elle. "Miks leivad pannil on? Aga kuidas neid meie ilmade juures muidu ilma hallituseta hobuste jaoks kuivaks saada, ah? Vaata, mõne inimese jaoks on kujund ja sõnumitooja see pannivars - teise jaoks jällegi fakt, et inimene kulutab oma päevi leiba kuivaks sussitades...

 

"Niva - vana hea araabia mära - on mul küll tiba kopsuhaige, aga mina käin metsas just nimelt temaga sõitmas. Kopsutõve vastu aitab kena väliboks, kus ta vähegi sobiliku ilmaga mõnuleb - ei tolmu ega kedagist."

Pildil oleva nahatüki - nagu Elle talli hobunimesildid tehtud ongi - peal on näha mitu kõnekat-olulist asja. Esiteks et Niva on olnud parim. Teiseks et tema isa on Vopros - aga see on teatavasti nõukogude ajast väljunud araabude hõimu esiisa. Kelle kaudu väga ja väga ja väga paljud Eesti araablased on omavahel hobused. Kolmandaks võiks kirjapildi "araabja" ümber filoloogilist manitsuslikku tarkjuttu puhuda - kui see kirjaviis Härmakosu emandatel nii sihikindlalt ja otsustavalt sildist silti ei korduks. Ja kuna kordub, siis assotsieerub araabja-haabja - ning muutub eriliselt õhuliseks mantra-sõnaks.

"Mul on sellepärast kaheosaline tall, et mina teen seisustel vahet ja tahan rahu," itsitab Ellekas. "Mu ilusaimad ja uhkeimad, mu pühendumine ja hingeloomad on araablased. Nemad on ühistalli ja magamistoa vahel eraldi talliosas. Sinna ükski juhuslik läbikõndija ei satu. Kui ma oma tubades oma asju ajan - jah, ma ise ka ei saa aru, miks ma alaliselt ja üleni siin ei ela... siis araablased on oma sakstekambris. Ülejäänud kamp teeb suures tallis Kaisa ja teiste Eesti koolisõidu esinimedega tööd."

*

Mis Elleka kõrgesti autasustatud araablastel muud teha kui kah uhked ja õnnelikud olla, et emand nimetab nende kodu uhkelt ja rõõmsalt ja täiesti õigustatult koolisõidu talliks. 

Kamba pealiku armastatud käe puudutusest katarsise saanud araabu nägu sobiks hiilgavalt jõulukaardiks. "Jõulurahu teilegi" või mõni muu analoogne soovitus kirjaks juures - ronige teiegi kell neli, kui pimedaks läheb, voodisse.

"Anita võttis selle tori poni täitsa päris iseendale sõitmiseks. Mul on selle hopade rotatsiooni üle sellepärast hea meel, et just tollel valge lauguga iludusel on karuputke vastu eriti tundlik nahk ja nina kogu aeg kuplas - äkki Ridalas läheb üle," loodab Elle. "Meil paneb siin metsas iga ilmaga üks reibas islandi hobune kah ringi - sellistel aborigeenidel pole häda kedagi, aga need valged musid ja sokid, mis vähe peenemal kaadril küljes, on üks igavene nuhtlus. Putk neid tabab ja prei neid rabab..." 

"Eks jah neid vankrirattaid ja kirstusid ja muud vanavara ole saanud aastate jooksul siit ümbertkaudu kokku hüütud ja korda kasitud," nendib Ema Elle, pussnuga vööl, nagu ugrimugri esiemal muiste. "Aga mu meelest peab sihuke muinasvara ja muuseumiväärtuses kraam kah rakendatud olema, mitte jõude fondides tukkuma. Me panime Kaisaga iga hobuse isiklikud asjad sellistesse kirstudesse-vakkadesse - sadulapuu sisse, väikesed sahtlikesed ka - ning toimib suurepäraselt ja käepäraselt. Siin valtrapid, siin harjad, siin vastavalt vajadusele võided-spreid. Siin valjaste ja päitsete konks.Patenteeri või ära."

Kaisa Kajo-Arro, kes sõitis enne pojakese sündi iga päev 7-8 hobust, nüüd koos pojaga 5-6, ongi Elle patent ja kauba märk, tali süda ja kese ja au ja uhkus.

Hobustevaliku poolest võiks kaubamärgiks ja tootenäidiseks nimetada ka seda kaunitari. Müügis. Paras sutspüss ja eputrilla, nagu üks potentsikas dressaažihobune olema peabki - kanaliseeri vaid tema pauer õigesti, ja sõidab sulle aina kulda.

"Ratsakooli mina pidada ei taha," arutleb Elle keset talvevarusid ja töövahend-treilerit, millega saab igal nädalal 2 kuni 12 vedu sooritatud. "Kära ja võõrad, segadus ja vastutus. Milline risk ja oht on ratsakool ja ratsaturism - ma kukun ainuüksi mõttest, ette kujutamise peale ümber. Mul siin metsa taga elab sõbranna Ülle Rink oma Aegviidu ratsataluga. Igal nädalavahetusel hoolitse ja vastuta tüdrukute ja turistide ees, naabrid panevad sulle igal võimalusel täiega põske, närvitse ja pabista... Tänan, ei! Minul on oma rütm ja olemine, oma kindel ja maailma parim Kaisa - ei mingit võõraste kontide ega oskamatusse kätte sattuvate hobude pärast pabistamist. "

Ariman... ariman... Seda küll, et araabia hobuste - ehk Elleka moodi väljendudes araabja-haabja - näitustel paneb ta võõrsilt toodute ees oma kodukootutega esikohad kinni. Aga mida meenutab see sõna. See hobuse nimi, see Ariman... Meelde tuli! Malaisia. Kuulsuste robinsonaad. Tõsielusari Baltimaade tuntud inimeste toimetulekust vihmametsades. Muude ülesannete seas ülesandeks ja eksamiks malaisia keele õppimine. Sadu sõnu. Ariman nende seas. Ja see tähendab malaisia keeles TIIGER. Meelde tuli!!!

Kaisa meeled ja kogemused, loovus ja hoolimine töötasid aga välja sellise süsteemi. Natuke meenutab pessoa valjastust-varustust. Aga on kummist. See kumm käib sadulavöö, mitte suuliste külge. Ta seob hobuse tagakeha rinna vastu, mitte suu külge, nagu kipub igasugune muu tagumisi veerandeid vormiv seadeldis tegema. Kaisa välja mõeldud kummist seadeldis koondab ratsu justkui patsikumm - ta enese rindmik hoiab kintsud koondatutena keha all ning suu abil, jõu ja vägivallaga kedagi ei vormita. Jällegi samunegi, et - patenteeritagu ära!

"Mina pean Kaisa pojakest oma lapselapseks. Mul on kolm lihast last - ja Kaisa. Kellega ma olen päevast päeva pead-jalad läbisegi koos elanud ja hinganud sellest päevast, kui Estonia triivis silmapiiri taha teispoolsusse. Kaisa vanemad on seal kõiksuselaevas. Kaisast sai minu kasulaps, mu südamelaps ja elutee kõige tihedam kaaslane. Mul on kolehirmus hea meel, et ta vaatamata pidevale tallis müttamisele väga kobeda mehe leidis. Mees pani nende esimesele pojale nimeks Erlin, aga mu jaoks on ta Elvis. Ja mu teine lapselaps on Heinz. Nõnda et Heinz ja Elvis," räägib Elle alla aastasele poisijussile, kes talli vahekäigus tudub ja maailma ilusaimat-õigeimat lapsepõlve veedab, kuni ema multifunktsionaalses ring-koplis üht hobust teise järel sõidab, hobuseid suurematesse koplitesse toob-viib ning bokse teeb. "Me Kaisaga loodame, et see mees jääb maale. Saab päris töö tegijaks. Talumeheks. Tal on selleks kogu ja kämmalt, mis hirmus. Kui teised emad-vanaemad tahavad oma lastele edu ja linna, kunstlikku valgust ja arvutite päikest, siis meie Kaisaga tahame oma pojakesele tõelist elu. Õhku ja liikumist ja tegelikku elusat edu."

"Mul ikka mõned bokside rentijad on," tõdeb Ellekas oma trikoloorse tallikassi pilgu all - igas teises tallis on mõni dekoratiivne trikoloor. Lääne-Virumaa Mätta ja Kärdla tallis - kõikjal, kus hobused, austatakse elu ja võetakse ilu pärast kolmevärvilised kiisud, kes on reeglina emased ja paljunevad kenasti... "Ma pean oma tallis ainult heade sõprade ja lähedaste inimeste hobuseid, keda tunnetan pereliikmetena. Mina ei oska niimoodi, et tõmban hinge sisse pliiatsiga joone vahele - nii, nüüd toidan-hooldan oma isiklikke hobuseid ja sirutan nende poole koos söödaga peo peal südame, aga nüüd on rendihobuste hooldamine - nüüd panen pool südant lukku. Minu hobused on kõik minu kari ja pere - võtan juurde ja kampa vaid neid, kes käivad enda omadega võrdväärselt südame juurde."

Uinakust, mille jooksul emme on ühe - aga vahel ka kaks - ratsut jõudnud sõita, ärgates vaatab pojakene emmet kõige ehedama ja siirama imetlusega. Nii ilus ja osav - minu emme! Nüüd, kus emmel on poja, ei tohi ta sel määral riskida, nagu enne. Pojakestega emmed mõtlevadki töö ladusamaks muutmiseks ja ohutumaks timmimiseks välja patsikumme hopade kimpuköitmiseks - see, et kuitahes sõge suks peab saama kaunisti ratsastatud, ei tohi nüüd enam elu hinnaga käia. Pojake peab saama emmet aastakümneid sama vaimustunud pilguga imetleda.

"Niisugune multifunktsionaalne ongi see koppel," seletab Ellekas, kuni Kaisa ühe omaniku traavlil, kellest saab koolisõiduhobune, ülearust vahtu pealt ära kordetab. "Siin saavad väljas olla need hobud, keda me metsa suurde koplisse ei vii. Siin saab kordetada. Siin saab ratsastada. Iga ilmaga. Eesti - aga mu meelest kogu Maa - parimal tasemel." 

"Kaisa ei riski küll enam nii hullusti, nagu enne Elvist, aga sellised hullud hobused võtab ta ikkagi ette, keda keegi teine sõita ei taha ega julge," tunnistab Elle. "See on muidugi natukene raiskamine ka. Ajaga, mil minu Kaisa neid kõvasid pähkleid välja sõidab, võiks ta ennast Eesti tipust maailma tippu treenida. Aga elatab paraku nende hullude sõitmine. Sedasi siis tuleb teha neid kompromisse. Mu lähim naabrinaine - Ave Nahkur oma naivistlike koomuskipiltidega - räägib samadest lõpmatutest kompromissidest. Ei taha ennast raisata, ülearu suhelda ega inimestega mehkeldada - aga sa pead. Sest muidu vorsti ei söö."

Peru traavliga tülitseva - piu-piu-takkaüles-tehnikat talitseb muide ümber kanni köidetud kumm sama tõhusalt kui et hobust koondada aitab - Kaisa kõrval paistab jõujaam. Härmakosu hulludel eitedel on oma aetud elekter! Genekas. Urr ja mürr - ja mitte üks sõltumine venelaste gaasijuhtmest ega olukorrast Ida-Viru ettearvamatus vabariigis. Ei tule elektriarvet ega katkestusi - vool on siis, kui vaja. Tase! Seal metsa vahel ei saa hästi propeller-genekat püstitada - ranniku ja lagendike eided võiksid seda varianti kaaluda. Mõnel eriti optimistlikul inimesel on ka päikesepatareid katusele upitatud - aga rehkendades, et lõppeval aastal oli augusti algusest jõuludeni 97% päevadest pilves ja sajused, jääb päikesepaneeli kasutegur kesiseks. See käivitab vast tasku-kalkulaatori, aga mitte majapidamise elektrivajadust. Sihuke kliimavöönd, et... Ühesõnaga jõujaam mürrab. Kui Kaisa ja Ellekas insenerimõttel veel lennata lasevad, hakkab ilmselt hobuste pidev liikumine kordekoplis kah elektrit tootma. Väike klemm ja ajam ja...

"Kaisa töö selliste sõgesikkudega annab neile sõitva katusega traavlitele tuleviku. Kui Kaisa ei teeks, ei teeks keegi - ja tulevikku ei tuleks. Aga tänu meie koolisõidukeskusele on helge homne," arutleb Ellekas.

"Selliste tingimuste ja ajakasutuse juures jääb Kaisal paraku ennast olümpiatasemele sõitmata," möönab mamma Lassi.

"Aga selle eest hakkab meie Kaisa üsna ilmselt kuuluma traditsiooniliste ja legendaarsete Eesti naisratsutajate nimistusse. Proover-Kelle-Rätsep-jne - naised, kes kõik on suurema osa oma kuulsusrikkast karjäärist teinud lageda taeva all, põlvini mudas. Need ilmastikukindlad naised püsivad kaua noorte ja vintsketena. Hobustega tuleb lihtsalt seda rehkendada, et kui pinnas on pehme ja raske, saab trenni lühemalt teha. Tegemata ei jää miski. Optimist ütleb, et kui koormus tuleb kiiremini kätte, saab sitke sõitja ühes päevas lihtsalt rohkem ratsusid ära teha. Ja nii ta legendiks saabki," ennustab Elle.

Legendide, iseenda ja maailma tunnetamisega on millegipärast alati seotud TREPP. Trepp kui sümbol ja nähtus. Tõsiste tegijate jaoks on alati trepp oluline ja kujundlik. Marlene Dietrich arutles, et alles alustav näitlejanna ütleb oma repliike trepi jalamilt alt üles - karjääri tipul seisev näitlejanna troonib seal üleval, või astub aeglasil saatuslikel sammel, öeldes epohhiloovaid sõnu, mis kujundevad maade ja rahvaste elusid ja saatusi. Trepid on meie telkide ja kodade kui elulava dekoratsioonide sedavõrd oluline osa, et iseloomustavad neid kodasid ja kodakondseid. Küllike Alekand pidas Palamusel pärast põlengut ülioluliseks, et trepp saaks betoonist ja valatud. Elle Lassi esimeste väetisehoidlasse ehitatud ruumide vaheline trepp on üdini käsitöine. Üks külamees ehitas üles magadiskambrisse viiva trepi ainsagi naelata. "See on kõige algus," sõnastab Ellekas nii fakti kui filosoofia - sellest algas tema oma tall ning see sümboliseerib... treppi

Talli esimene ruum annab tulevikuski veel valikuvõimalusi. Samavõrd kui Härmakosu hakkajad hännad võivad ükspäev oma muinasjutu lõppenuks lugeda, võib Ellekas oma karja juurde homme päriselt elama kolida.

Ja see siin on saladus. Avalik. Elle maalib. Hästi maalib. Kui miski muu enam ei, siis see saladus ikka elatab.

Umbes sel hetkel, kui Ellekas muumimammana rõõmu tundis, kuidas Elvis ja väike mõrsja lutipudelit jagavad, helises telefon. Horsemarketi Kati-nimelist isikkoosseisu kutsuti TV 3 austamisgalale "Eestimaa uhkus". Kati oli meelitatud - näe, peetakse eliiti ja arvamusliidrite hulka kuuluvaks ka siis, kui kaks kolmandikku elust saab tallides veedetud ja loomade seltsi inimeste omale eelistatud. Horsemarketi seesinane isikkoosseis oli hetkeks kõrvust tõstetud - ent siis tuli maa peale tagasi. Eestimaa tegelk eliit ja elujõud on hoopis see siin. Nagu hiljem seal TV 3 galal näha oli, auhinnati kaht erinevat tüüpi saavutusi. Ühed pisarad poetati ühekordsete kangelastegude auks - kui keegi afekti ja efektiga kedagi ära päästab. Teised liigutuspisarad aga vallandati nende inimestega, kes oma rutiinset igapäevast Teenimist toimetades need tegelikud isamaa ilu hoidjad ja väe kandjad ongi. Elle ja Kaisa teevad seal Anija metsade vahel nii rutiinseid kui igapäevaselt ühekordseid kangelastegusid. Hobuste puhul on riski ja rassimist pehmelt öeldes päris palju. 

Horsemarket tänab galakutse eest - mis päädis isikkoosseisu voodis-lõdisemisega 40-kraadilise viirusepalaviku paistel - ning vihjab vaikselt, et meie toimetusele on teada veel ja veel inimesi, kes need tegelikud ja tõelised Eestimaa Uhkused ongi. TV 3 võib lahkesti meie keskkonnas spikerdamas käia - siin on ja siin kasvab peale. Au, uhkust ja väge.

Elleka neitsitorni siseakna klaasi peal on selline teadaanne. See jutt kehtib kellaaegade poolest suveaja kohta. Talvel peaks oldama talveunes - ja üks väike karu tõmbab vahekäigus hopade vahel tegelikult paar-kolm tundi jutti magusat massi. Mis lõunauinaku tarkusse ja kunsti puutub, siis kunstnikepaar Jüri ja Piret Mildeberg seal üsna lähedal Läsna külas valdavad seda trikki ja nippi täiuslikult. Kui pärastlõunane null-laengu periood nutikalt maha magada, saab arukas inimene looduselt kingituseks kaks ühes. Kaks päeva ühe asemel. Lõunajärgse siesta järel tuleb täisvõimsusega teinepäev. Neile, kes oma õhtuid teleka ees maha ei maolda. Ja tegliku elu asemel tele-seepe vahtides thämaralt ja vahendatult eada ei saa, et malaisia keeles on "ariman" tiiger. Tegelik elu käib jõujaama ja kordekopli, asja-kirstude ja vankrirataste, naelteta trepi ja põlislaane vahel. Ka siis, kui meil siin on käsil aasta lühim päev - nagu täna.

Teadmiseks teadmata tulnukaile - juuresolev kaukaasike on siis, kui karu magab, ketist lahti.

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat