Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Maarjaküla ja must pori


Kõik asjad siin ilmas on omavahel seotud - ka Maarja küla ja Mihkel Raua menuraamat. Üks olulisi eesmärke, mida Miku põrutav kirjatöö täidab, on vendadelt Urbidelt tema isa loodud "Tõlla ees meil tormab" tagasi saamine. Sedasama tehti - küllap suuresti bestsellerist inspireeritult ka intellektipuudega noorte küla toetuseks antud seitsmendal Eesti kõigi teatrite näitlejate ühisel kontserdil. 

Need kontserdid on algusest peale olnud nagu palverännak. Ühest küljest lauldakse seal ülemlaulu ebatäiuslikkusele. Laulda tohivad ka need näitlejad, kes väga viisi ei pea. Peaasi, et tahe on hea. Teisest küljest tänatakse Jumalat, et endal on kõik "normaalne" - tuuakse ohvreid ja annetusi. Alateadlikult. Mis siis, et uuema aja suhtumised leiavad eriliste vajadustega inimestele üha mõnusama pesa ja eneseteostuse, ikkagi on nii hirmus hea, kui pole ülearu eriline. Piisab sellest, kui on sedavõrd erilie kui lühikestes pükstes Vürst Volkonski Arvo Pärdi lastelaulu esitamas. Või Jan Uuspõld, kes elumuutusest tingituna uue imago külge haakinuna näeb välja nagu rahvamajas tantsuks laulva külameeste pundi solist, laulmas filosoofilist ballaadi "Maskeraad". Mis Jani hobusepidamisse puutub, siis kesksügisel kopsitud tall on tal valmis ning hobuseid nüüdseks juba kolm - aga esimesel maamehe-talvel ta neid siiski enda juurde koju võtta ei söandanud. Järgmisel kindlasti.
Julgus ja kogemus kogunevad. Mu kuueaastane poeg üldiselt pelgab erilisi inimesi. Tal on nende poole tugev tõmme ja uudishimu - aga hirm ka. Maarja küla "Kuula palun" kontsertidel on ta juba seitse aastat käinud - esmakordselt kõhus. Nüüd nõudis ta pärast vaatemängu resoluutselt, et pääseks tagaruumidesse kallistama minimõõdus suurmeest, näitlejat nimega Alo. Pääses. Ja see oli üks ilus, pikk ja kõnekas kallistus. Ühtlasi nõudis väike mees, et teda viidaks vaatama seda küla, millest nii palju räägitakse. Küla, kus noored inimesed, kes koduses erakluses oleksid ühiskassa ülalpeetavad, tulevad nüüd õiges keskkonnas ja mõistlike suhtumiste paistel üsna ise toime.
Narr lugu, aga ma ei osanud esimese soojaga öelda, kus Maarja küla asub. Endal kõik kontserdid käidud. Küla saamislugu kaasa elatud: Keiu Kaljujärv, kes selle kena idee teostamisega alustas, veendus, et kuivõrd kogu teda nõuab nii küla kui lihane pere, tuleb valida; tema täidetud sai aga see missioon, et abikaasa Hannese ja õe Anu abiga õnnestus kaasata ja hoogu jättagi kogu Eesti näitlejaskond. Hakkasid - ja jäidki - laulma. Aga mida nende aastate jooksul ehitatud on? Kus see kõik asub? Meie pealiskaudsusel pole piire.
Tänu väikese poja küllamineku soovile sain teada, et õndsate noorte loomulikult ja lihtsalt ise majandamise küla asub Taevaskoja taga, ülejärgmine peatus pärast Saesaaret. Lahemaa ürglaantega võrreldavate metsade rüpes.
Seal elavad noored on meie, "tavalistega" palju sarnasemad kui me iial ette oskame kujutada. Me kõik oleme ühtmoodi edevad ja tunnustusjanused, eneseteostuse ja millegi suure saavutamise isuga - ainult et "normaalsed" on õppinud neid inimlikke tunge enam-vähem varjama. Kuna Maarja küla õndsad ei varja, võib lisaks ebatäiuslikkuse ülemlauluna kõlavale kontserdile "Kuula palun!" neile külla minnes saada peegli-elamuse "Vaata palun!" Vaata meie heatujulikku lapsikust, eksitavat edevust ja õhinasse ajavat kiitusenorimist - ja sa näed iseennast. Üks ühele. Inimlikud tungid ja kired on sama ühised kui õhk ümber Maa. Patune boheemlane elab oma piinad ja õõva välja loomingus - lihtne või suisa õnnis kuulaja neelab seda toodangut, aimamata, millest koosneb muusika või muu meelelahutus, millest tema oma maailmavalus hingepidet leiab. Näiliselt kaugete ilmade maailmavalu kohtub - ja patuta-aineteta süütu eriline noor saab fännatud rokkarite muusika kaudu ikkagi seda kõiki ja kõike ühendavat musta pori näkku. 
Mihkel Raud rahuldab raamatuga “Musta pori näkku” nii palju üldinimlikke kirgi, et seda kassid ostaksid. Ligi 30 tuhat patust kassi on ostnud ja mitu korda nii palju käest-kätte lugenud. Baas-kired, mida Miku poriprits rahuldab, on ta enese edevus ja auahnus – millega lugeja omakorda saab empaatiat tunda. Miku, kelle ambitsioonide lagi pole kindlasti superstaarisaate žüriis mitte milleski süüdi olevate laste peale karjumine, saab hellitada edevat poisikest endas: lugege, kui julgelt ma nooruses elasin, saage teada, kui vapralt joodiku lapsepõlvest väljusin – imetlege, kui ausalt ja osavalt sellest nüüd kirjutan. See ongi imetlusväärne. Eluliselt rokkiv rõvedus, mille hägustes hämarustes lavale ronitakse, armastuseta aelemine, surmapiiril pohmakad ning üksteise kui vennas-alkohoolikute aitamine ja alandamine on kirja pandud nauditavalt ilusas ja stiilses eesti keeles. Kirjasõnas on kahe kirjaniku poeg geenide survele alla andnud ja meistriteose sooritanud – pole kaugeltki piirdunud “lootustandev” olemisega, milleks ta rokkarina jäigi. Sest kui poleks jäänud, oleks end lootusetult ponnestades surnuks joonud. Kaineks saamine suunas ta hoopis teisele teele. Isaks. Oma laste, superstaaride, raadio- ja teleauditooriumi. Ja läbi kirjasõna nüüd ka munasid õpetavaks kukeks: ärge teie nii tehke nagu mina, sest see ei viiks mitte kusagile mujale kui Wismarisse – proovitud.
Ma isiklikult ei kavatsenud seda porivärki lugeda – aja ja rahaga on ju praegu kõigil, nagu ta just on. Aga mu filosoofist ja sotsioloogist äi tahtis seda teost jõuludeks. Kui filosoof ja sotsioloog tahab teada, mis põhjustab eestlaste seas ostubuumi, siis tema peab seda fenomeni lugeda saama. Seda enam, et kokkusattumused soosisid seda ostu: sain augustikuus ajakirjas “Naised” ilmunud mustlaspastor Georg Vinogradovi loo eest Euro-auhinna Eesti-vooru võidu ning autasuks rõõmustava paki Rahvaraamatu kinkekaarte.
Kiidangi, näe, siin end lapseliku avalusega, nagu mõni Maarja küla kogukondne. Normaalne!
Aga Raua-raamatu soetamisega kaasnes kohe ka tõhus õppetund: ära kunagi kedagi mingite väikeste veidruste pärast naera. Olen heatahtlikult muianud tädide üle, kes üksteisele raamatuid kinkides need ise enne läbi loevad. Kaaneprao vahelt, et seda lõpuni lahti väänates mitte raamatu uut muljet rikkuda. Nüüd tegin ise sedasama.
Pildil on tee, mis läbi Taevaskoja metsa Maarja külla viib. Kaitsku see kodakondseid maailmast ligi hiilivate mustade jõudude ja mõtete eest!
*
Kaanteprao vahelt sai loetud rokkarite maailma praotuva ukse vahelt valikuliselt paljastatavat. Lisaks eelnimetatutele rahuldab see uudishimu – kuidas on loodud ja esitatud enamus neist lugudest ja lauludest, mille saatel oleme kasvanud ja elanud. Kui purjus keegi neid lugusid esitades on olnud, mis on fotode taga ning kellel on kombeks lavalise kulminatsiooni ajal seemnepurse saavutada. Kuulsuste sekselust rohkem saame siiski teada, kuidas etanool inimese olemusest kõik peale seljaaju tasandi ihade lahti ühendab ning instinktid ja nende avaldused uuesti kokku lahutab, häbiks kõigile loomadele, kelle seast vaid inimene end uimastada ihkab. Miks ta küll ennast kui Jumala loomingut sedasi vihkab, et narkoosi vajab?
Niisugune enesevihkamine on põhjus, miks sünnivad eriliste vajadustega lapsed. Nad pole mitte statistika, vaid selle tagajärg, kui ennast põlgav ja surma janunev inimene enne siit ilmast ära pääsemist uue elu sigitab. Ent need erilised vajadused pole samas ju saatuslikud - Maarja küla on näide õnne võimalikkusest. Mis iganes oli erilisena sündimise põhjus, milline iganes oli kodu kust kogukonda saabuti - õnn on siin ilmas kõigi jaoks olemas!
Koos alalisele eksistentsiaalsele küsimusele vastamisega saab Miku raamatu lugeja ühtlasi rõõmu tunda võrdlevast relatiivsusest: mina olen parem ja puhtam. Ja saab osa ühismälust. See on üldrahvalik kõnts. Õigupoolest globaalne saast, millesse kuulsuse koorma all nõrkenud ja joobunud iidolid on kõigi maade ja rahvaste seas emakese Maa mähkinud. Avalikustamine teeb meid kui inimkondliku ühiskehandi liikmeid tugevamaks. Informeeritus on suur osa turvatundest ja teovõimelisusest.
Eelmises “Meeleheitel koduperenaiste” osas oli võõrutuskliiniku seinale kirjutatud: “Inimene on nii haige kui haiged on tema saladused.”
Pildil olev Eesti maja ongi see uus hoone, mille ehitamiseks praegu raha kokku lauldakse ja fonditakse, jõuluannetatakse ja suuremeelitatakse. Ta on juba õige mitmes (vt. www.maarjakyla.ee) ning ühtki peremaja ehitama hakates polnud ju ette teada, kas ja kuidas täpselt selleks raha koguneb. Peab kogunema - sest maailm, kus kõik on kõigega seotud, saadab nii Maarja hõimu kui teistesse eriliste isiksuste kodudesse üha uusi tulijaid.
*
Iidolid on sageli haigemad kui eriliseks diagnoositud. Härra Raud on eliit-ringkondade haigeid saladusi avaldades astunud uskumatult pika sammu ühiskehandi tervendamise poole. Millise hinnaga? Peeter Volkonski ilmselt naerab selle üle, et Miku kirjeldab, kuis ta purjuspäi Luunja pensiokatele ja lastele roppu jõuluvana tegi. Hardi Volmer muigab mõistvalt, kui tema nokastanud lavasooritusi naljakateks hinnatakse. Roald Jürlau vist saab aru, et tema surmapiirile joomiste kirjeldused võivad uusi põlvkondi aidata. Ent Garšnek ja Mäks oma kännuämblikuks kaanimise juhtumeid ja laval tõesti sündinud keisse vist küll raamatusse raiutuna näha ei taha. Või äkki just lubasid?
Kui ka ei lubanud ja nüüd pahandavad, siis Miku on sedavõrd teisemas elujärgus, et isakeste raev teda vist väga ei raputa. Üldrahvalik hiid-kingitus – teadasaamine, millest on tehtud meie naudingud, kultuurielamused ja hedonism üldiselt – on ohvreid väärt.
Mingu pildil oleval Einaril Termikate fännamisega hästi!
*
Salauksi praotav Miku tuleb vastu lihtinimeste alateadliule vajadusele eliiti tunda. Kirjanikel-rokkaritel-näitlejatel on pööbliga ühised patud. Ent võimendatumad – tundlikkuse ja ahvatluste tõttu. Issanda poolt õrnadeks timmitud loovisiksustel on pattudeks ettekääne, võimalus ja õigustus. Lisaks oskavad nad – erinevalt pööblist – oma hõrkudes urgastes toimuvaid rõvedusi sõnastada. Juhul, kui ellu jäävad. Ellu jäävad nad enamasti tänu naistele. Seda kirjeldab Miku Aino Perviku ja Eno Raua näitel – nii kui Pervik kirjanike pansionaadis mõnd oma hitt-Kunksmoori kirjutamas oli, nii Raud kuu aega järjest tinutas, kaaslasteks Kuku-klubist koju tassitud… kes iganes. Lugege ise. Tänu Ainole oli Eno üksteist kuud aastas täiskarske – Ainota lajatas kuu aega jutti. Nii need naised oma andekaid ja õrnu mehi elus hoiavad.
Raamatu pealkirjaga on Naksitrallide vennast poeg Mihkel teinud kummarduse ja kingituse oma isale. Kuivõrd Naksitrallid on Eno Raua pojad, on nad ju Miku vennad, eks? Mihklile on ilmselgelt ammu hinge pihta käinud, et vennad Urbid omastasid elegantselt “Tõlla ees meil tormab…”, mida nad on küll kenasti esitanud – ent mille sõnad ja viisi lõi Eno Raud. Vaevalt nüüd Urbid meelega laulu tuuri panid - nad on seda rahvalauluna levinud meistriteost lihtsalt nii palju esitanud, et seondub. Ja ju nad pole raatsinud väga vastu ka vaielda. Et laulu autorlus rahva teadvuses õige looja kontosse raiuda, selleks see raamatu pealkiri. Mitte selleks, et eks-joodikuna joodik-teekaaslastele prao vahelt musta pori näkku panna ja selle pealt rängalt teenida. Kobe teenistus tulebki siis, kui aetakse õiget asja. Tõestus selle kohta, kui õigesti antud asi aetud, on kasvõi fakt, et Maarjaküla toetuskontserdil “Kuula palun!” esitasid Pärnu teatri omad nood tori täkud, teadustades valjusti ja selgelt, et selle pori näkku autor on Eno Raud. Ilus!
Eks Vürst (kes Andres Raagi kingitud põlvpükse kandes esitas Maarjaküla kontserdil omakorda Arvo Pärdi loodud mudilaslaulu) - ja Volmer, Graps ja Nuude kui tita-Miku joodik-staarist iidol ole selles pühas ürituses küll ka pisut nagu lapsed, kes pole milleski süüdi. Igaüks neist isiklikust ja üldisest haigusest tabandatud. Ja omavahel seotud. Nii, nagu kõik on kõigi ja kõigega seotud. Üks pani selle kõik kirja. Aga mitte nii, et see kõik liiga vastik oleks. On nagu on. Nii mõnigi lugu lendavate taldrikutega jälle lahendatud. Kui tsiteerida klassikuid.
Pildil on ise põllundava ja majandava Maarja-rahva talvine lilleaed. Meiegi tulevik ja lahendus - olgu vihjatud.
*
Võibolla oleksid muda-raamatuga pühadused rappimata ja ilusad hinged käkkimata jäänud, kui sõnaosav ja keelekultuurne Raud oleks oma kirjatöö fiktsiooniks pööranud. Sedasi ees- ja isanimedega tundub tükati julm. Tal endal on käsil 18. karske aasta – raamatus kirjeldatu on ülejäänud elu ettevalmistus ja karske elu esimene päev Wismaris. Teised aga istuvad ju vahelduva eduga tänini ketta peal. Tänu õigetele nimedele on see taies analoogselt “Ruja” muusikaliga samas ausalt ja uljalt dokumentaalne. Ja mul oli säästurežiimil paotatud kaante vahelt seda praovahet absoluutselt huvitav ja mõõdukalt raputav lugeda. Seal praos on asjad, mida kõike me oleme teadnud või aimanud, näinud või kogenud. Eks neil ole kirja panduna täisväärtus muidugi just sedasi dokumendina. 

Pildil olevad Maarja-hõimu meisterdatud jõulukellad sobivad hästi puhastuseks. On vaja teada ja kaasa kogeda, mis huvitab ja erutab su armastatud rahvast nii, et rokkivast roppusest saab seller. Aga pärast teada saamist tuleb meeled puhastada. Kasvõi nende kellukeste süütu ja rikkumata paitusega.

*

Aitäh, mustlaspastor Georg Vinogradov, et olemas oled – ja et sinust kirjutatud loo eest pälvitud auhinna eest kogu oma klannile kopsaka elamuse sain. Eks lapselapsed loevad vanaisale kingitud raamatut – isver, kui põnev, jeerum, kui rõve. See päästab nad ära kurjast ega saada mitte kiusatusse. Kindlasti!

Autod, mis juuresoleval pildil keset küla pargivad, tõid järjekordseid töökoha vaatajaid. Kogemused on näidanud, et nii erilise rahvaga koos elamisel leiget varianti ei ole: töötaja sobib küla-kogukonna kaaskondseks kas jäägitult - või ei sobi üldse.

Meie planeedi ühisvälja normaalsuse suunas aitava Maarja küla argipäev ja ülesehitus on sama lihtne ja loogiline nagu sellel kunstiteosel siin. Küla keraamika-meister Aivar võttis tõmmise iidselt puunotilt. Midagi sellist, nagu Jumal paljude aastatega, inimene välja ei mõtle ega üle ei trumpa. Sama ürgne ja loomulik on ka Maarja küla toimimise metoodika. Mistõttu Taevaskoja-tagune kants on ilmselge vastus küsimusele, miks seni veel maailma lõpp ei ole tulnud. Maailma lõpp ei tule seni, kuni hea ja halva tasakaal on 51:49 hea kasuks. Niisugused kooskonnad selle tasakaalu pisitasa sedapidise hoiavadki.

 See lihtne ja asjalik elukorraldus algab sedasi, et noor inimene tuleb Maarjakülla saabudes esmalt peamajja. Vanast talust järk-järgult ümber ehitatud kenasse ühiskoju. Seal ülemise korruse tubades siseneb uustulnukas järk-järgult küla ühisrütmi, kuni saab valmis kolima mõnda väikemajadest. Valmis peab saama ka tema pere. Mõistagi juhul, kui tal see on. Erilise lapsega perel on reeglina oma võsuga ülimalt tihedad, eriti jõulise vastutustundega seosed - mistõttu ohjade lõdvemaks laskmine ja vabaduse võimaldamine ning usalduse tekkimine võtab aega. Erilisusega kaasnev tunneterägastik - süü- ja haledustunded ristirästi - panevad klammerduma. Külaelu alustajal on vaja aga oma tee otsale jõuda. Ja selleks vabadust. 

 Maestro Edgar Valteri Pokuraamatute valik, "Suur maalritöö" ning Juhani Pütsepa "Öös on müttajaid" ja igihaljas "Silver Ükssilm" uusväljaandes on Maarja küla peretuppa jõudnud.

*

Pesuköök ja arvutituba, nagu igas hästivarustatud ja tänapäevaselt funkavas kodus ikka.

See on erinevate materjalide rütmis toimiv töökoda, kus noori juhendavaid ja nendega koos elavaid kauneid inimesi nimetatakse teenitult meistriteks. Käsitöö ja puukoja, savikoja ja nahakoja meistrid. Mõnus!

Peale aiapidamise on Maarja-omad istutanud suurte maalappide kaupa noort metsa.

Juhataja Ly on oma ametikohale ainumõeldavalt sobiva iseloomuga - rahulik ja stabiilne. Ootab asjalikult ära, kuni karusselli pöörlemine sobiva ukse avab ning tekivad võimalused järjekordne maja püsti panna. Läbi seinte murdmine nii jõulise ja delikaatse ettevõtmise puhul kuhugi ei vii.

Pildil on äsjavalminud fotomeenutus iidsest majast kaasaegse keskuse saamisest.

*

Ametlikust tutvustustekstist: Maarja Küla - sild inimeste vahel. Kogukonna üles ehitamise mudel Maarja küla näitel. Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.

(Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1, vastu võetud ÜRO Peaassambleel)

Pildil Philipp Morrise pannoo taga paistvas liivakastis mängivad suuri ja ilusaid mänge Olympic Casino ja Rotary, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Lions. Nad kõik kuulavad seal liivakastis sel kombel loodud muusikat, nagu kirjeldab Mihkel Raud. Nii palju kui võimalik, kaitseb Anne Maasiku šamaanitrumm ja Heiki-Rein Veromanni hingesoojus Maarja-hõimu omi välis-ilma poriste tuulte eest. Ent kuna kõik on kõigega seotud, siis oleme teekaaslased sõidul, kus "tagumiku alt meil läbi lendab maa".

Maarja küla elanikuks on intellektipuudega noormees või neiu, kes on lõpetanud põhikooli. Elanik on Maarja küla kogukonna liige oma õiguste ja kohustustega. Küla kaaselanikeks on kohapeal või väljas elavad tegevusjuhendajad, majaperenaised, töökodade meistrid, vabatahtlikud ja terapeudid. Kaaselanik on samuti Maarja küla kogukonna võrdõiguslik liige, kes vajadusel abistab elanikku tema igapäevastes toimingutes.  Juhataja põhitöökoht on Tartus asuv kontor. juhataja korraldab sihtasutuse igapäevast tööd, annab huvitatutele teada Maarja küla tegemistest ja püüab leida rahalisi vahendeid sihtasutuse eesmärkide täitmiseks. Nõukogu koosneb 9 liikmest, kelle seas on Tartu Maarja Kooli õpilaste vanemad, Tartu Toome Rotary klubi esindaja ja teised oma ala asjatundjad. Nõukogu kavandab sihtasutuse tegevust, korraldab sihtasutuste juhtimist, teostab järelvalvet ja vastutab selle tegevuse ja arengu eest.

NB! Tartu Toome Rotary president on PRIA juht Jaan Kallas. Nii et taas põimub kõik kõigi ja kõigega.

Asutajad lõid SA Maarja küla 7. aprillil 2001. aastal. Nemad valivad ja kinnitavad oma korralisel, vähemalt iga kolme aasta tagant toimuval koosolekul nõukogu koosseisu ja hindavad sihtasutuse senist tegevust.

Maarja küla elu põhialus: missioon on kantud ideest, et intellektipuudega inimestel on õigus elada täisväärset ja mõtestatud elu. Eesmärgid on: elanike eluliste oskuste suurendamine, toimiva kogukonna loomine, ühiskonnale näitamine, et intellektipuudega inimesed võivad olla võrdsed partnerid. Eluliste oskuste all peetakse silmas oskusi, mida läheb inimesel tarvis igapäevaelus töötamisel ja vaba aja veetmisel. Nende suurenemisel on mitmel elanikul potentsiaali tulevikus asuda elama ja töötama väljaspool küla. Teiste elanike puhul võib aga Maarja küla jäädagi nende koduks elu lõpuni. Mida kompetentsemana inimene end erinevates valdkondades tunneb, seda õnnelikumalt ja täiuslikumalt kulgeb tema elu. Eluliste oskuste suurendamise eelduseks on vastava sotsiaalse ja füüsilise keskkonna olemasolu.

Pildil on Elmeri toa uks - poiss palub end kutsuda DJ-ks ning elab üleni poppmuusikas ja -muusikale. Sellega on aga... nagu ülalpool arutletud.

Toimiv kogukond loob asutajate ja asukate meelest parimad eeldused elanike eluliste oskuste suurendamiseks. Kogukonna alla mõistetakse organisatsiooni, mis koosneb võrdsete õiguste ja kohustustega liikmetest, kes tunnevad end ühiselt vastutavana teineteise hea käekäigu eest. Tänaseks võib öelda, et Eesti ühiskond on aktsepteerinud intellektipuudega inimeste olemasolu. Meie eesmärk on süvendada arusaama, et nad sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.

Kui vaid "normaalsed" - need kuulsaimad ja imetletuimad iidolid oma väärikust ja õigusi tõeliselt kasutada mõistaksid. Kui vaid rahvuskehandi kõige andekamad esindajad enda kallal pidevaid loomkatseid ei teeks...

Esimeste elanike sissekolimisel Maarja külla 2003. aasta oktoobris lepiti kokku elukorralduse struktuur, mis lähtus juba eelnevalt elanike, kaaselanike, juhataja ja nõukogu poolt paika pandud eesmärkidest. Arvati, et ei ole vaja kokkasid ega koristajaid. Eestis ei ole eriti palju kodusid, kus on palgalised kokad ja koristajad. Otsustati, et ka selles külas tehakse need asjad ära üheskoos. Maarja küla on olemuselt maa-majapidamine koos põldude ja metsaga. Otsustati, et nii palju kui võimalik, tehakse vajaminevad tööd ära oma jõududega ja ülejäänu osas kutsutakse appi sõbrad.

Nähaolev puitskulptuur on Tartu Kunstikooli õpilastöödest üks. Neid on külas mitmeid. Taustal on küla klubihoone ja laululava, mida ehitab Põlva mees Oliver Kruuda. Nii, nagu ajad ja võimalused lubavad, nii ehitab - süda ja osa energeetilistest sidemetest on aga alaliselt siin.

*

Et ei unustataks koolis õpitut, otsustati, et on tarvis jätkata enese igakülgset harimist nii kehaliselt kui vaimselt. Tartu Maarja Kooli õpetajad koostasid vastava programmi ning elanikel avanes sellega võimalus osaleda täiskasvanute koolitusel. Alustati Põlvas laulutundides käimist ja ujula külastamist.

Vaid paari kilomeetri kaugusel on ühel pool Kiidjärve ja teisel pool Taevaskoja küla. Põlva linnani on vaid 12 kilomeetrit, sama palju on maad valla keskusse Vastse-Kuustesse. Õige pea oli Maarja küla rahvas ümberkaudsetele pidudele ja kooskäimistele kutsutud ning vastasid omapoolsete kutsetga. Sõbralik läbikäimine ümbruskonnaga on aidanud oa elukorralduse planeerimisel leida toetust nii väiksemates kui suuremates asjades.

Paari aastaga on küla elanike ja kaaselanike arv mitmekordistunud ning seetõttu on elukorraldusse toodud sisse muudatusi. On loodud esialgsed pisikesed töökojad, kus elanikud koos meistritega loovad oma kätega teoseid, millest ollakse huvitatud nii Eestis kui välismaal. Kord nädalas toimub ratsutamistund ning üks päev on pühendatudmuusikale ja muinasjutuvestmisele. Elatakse loodusega tasakaalus, seetõttu tegeldakse mahepõllumajandusega, sorteeritakse prügi ning hoitakse küla ja seda ümbritsevaid alasid.

Traditsioonilise keldrikünka taga on hobusekoppel. Hobusekoplis elab valge eestlane Lalli, kes kuulub Maarja külale, vaid suvel. Siis, kui suure looma pidamine ei nõua eritingimusi, ekstrapingutust ja pühendumist. Teate küll, mida tähendab hobuse ületalvepidamine: sööt ja sõnnikumajandus, sisse-välja-laskmised, libeda ja pimedaga turnimised... See oleks külas aastaringselt mõeldav, kui mõni kaaselanikest oleks paadunud hobuinimene ja võtaks hobusega majandamise enda peale.

Seda, et külale kuuluv hobune Lalli elaks külas koha peal, mitte Luunjas sõprade juures, nagu Maarja-omad asjalikult väljenduvad, oleks tegelikult väga vaja. Just kontsertide "Kuula palun!" plakatitel poseeriv Leane näeb hobuse kõrval kõndides välja kõige kaunim ja õnnelikum, kurt-tumm noormees Maerold paneb pooled kommunikatsiooniprobleemid hobusega suheldes lihtsalt ära ja kõrvale. Kui hobune elaks - soovitavalt koos teise hobusega muidugi - külas kohapeal, saaksid Leane ja Maerold iga päev ilusad ja probleemitud olla. Ainult et suure looma pidamine võtab tavalisegi inimese keerulisematel aegadel võhmale, mis siis õrnemast hõimust rääkida.

Maeroldi uksel on suhtlemist hõlbustav pildikeel.

Sellest asulasildist sõidavad Taevaskoja-tagused Luunjasse Lalli juurde minnes mööda. Edasi-tagasi. Läbi külade ja linna oma hobuse juurde. On ikka mõistlik asjade korraldus või?

Meister Lya juhendatavas käsitöökojas on küll kõik asjad mõistlikult korraldatud. Pisitasa ja järk-järgult - aga kindlalt ja asjalikult, nagu emake Maa pöörleb ja tiirleb.

Elukorralduse alustala Maarja külas ja terves sihtasutuses on esmaspäeva pärastlõunati peetav külakoosolek. Selle jooksul lepitakse kokku tuleva nädala konkreetsed tööd ja tegemised, räägitakse möödunud ja saabuvast nädalast ning tehakse ettepanekuid tulevasteks tegevusteks. Küla elanikud ja kaaselanikud osalevad külakoosolekul võrsetel alustel, elanikud on kaasatud otsuste tegemise tasandil. Koosolekul osaleb ka küla juhataja. Külakoosolekule eelnevad pühapäeval majades peetavad majakoosolekud, kus otsustatakse muuhulgas toimkondade koosseis tuleval nädalal, kes hoolitseb mägiveiste jootmise, kes vana maja ja sauna kütmise eest ning kes toidab sel nädalal külakoera. Majakoosolekutel vormistakse nädalaplaan, kuhu lisatakse teadaolevad külastajad ja majainimeste liikumised.

Nojah, võrreldes paari aasta vanuse ametliku bülletääniga on olukord nüüd sellevõrra teine, et külakoer jäi pulma. Ent ükski olukord pole igavene. Ka praegune koerata ajajärk kindlasti mitte.

Maerold koob vaipa. Kui tihti muide teie tööd tehes naerate ja rõõmust rõkkate?

*

Külakoosolekule eelneb kaaselanike koosolek, kus kooskõlastatakse ja vaieldakse läbi elanikke puudutavad personaalsed küsimused, arutatakse tuleviku ja saabuva nädala tegemiste üle. Elukorraldustes lähtutakse Eesti rahvakalendri traditsioonidest - tähistatakse vastlaid, lihavõtteid, jaanipäeva, mihklipäeva, jõule

Meister Lya saab savikoja tootel pepust piuksu kätte.

Need armastuskirjad kirjutas Anneli, kes sai hiljuti doonorilt neeru.

 Sama Anneli, kes lõi sellise pildi, kirjutas armastuskirjad ja alustas tänu neerule uut elu, on seadnud uueks sihiks oma lihase vanaema ülesleidmise. Mis pole loobutud lapsele absoluutselt lihtne ülesanne. Ehk siiski...

Töökotta on kogunenud rahvusvaheline seltskond - nagu Maarja külla tervikuna - siin ollakse Tallinnast-Tartust-Pärnust - ja Prantsusmaalt kah.

Nahakoja meister Aino armastab tekstiilikoja emanda Lyaga võro keelt kõnelda. Mõnuga. Mõnda aega külas elanud noored hakkavad seda ka üsna kiiresti mõistma ning peagi ka vastu kõnelema. Mis on ses mõttes ainumõeldav, et kui sina kellegagi koos elad, siis sina temaga ühes rütmis looma ja lehvima hakkadki.

Üleval vasakus nurgas on kogumi tunnuslogo - sild inimeste vahel. Pildi keskel istub Angel oma kõige tüüpilisemas hoiakus - palvetades. Ta joonistab ja voolib, vestab ja õmbleb ka pidevalt ingleid ja kõike sealpoolsusega seotut. Niipalju siis nimemaagiast. Sõnamaagia asjus aga õpetas esiplaanil naerev Mari mulle asjalikult, et kellegi kohta ei tohi "lollakas" öelda. Mitte kunagi. Iseenda kohta ka mite. Mitte keegi ei ole lollakas. Sõna teeb lollakaks. Ei tohi öelda. Niimoodi õpetas tüdruk seepeale, et ütlesin iseenda kohta "täitsa lollakas" - seoses sellega, kui paljusid asju enamus meist väga noortena ei märka. Ei märka tõesti. Aga "lollakas" öelda Mari sellest hoolimata ei luba.

Hasartmängijate läkitatud rahapada. Loodetavasti mustadest kirgedest tee peal, läbi ürglaante sõites, puhtaks puhutud. Mingeid hingetõbiseid tõmblusi siia kodusse küll vaja ei oleks.

Võru savimeister Aivar on tänu Maarja külale leidnud alalise rakendumise ja pideva pühendumise - see külgneb ja ristub, kattub ja haakub tema loominguga ning võimaldab kodulähedast erialatööd, mis kujuneb uuemal ajal paljude elus imeasjaks.

Leidlike võtetega loodud taieed, mida Maarja külas tehakse, on ka imeasjad. Savi saab ümara vormi vot sedaviisi.

Savi ümaraks vormiseks võib kasutada ükskõik kui palju paari käsi.

Otsekohe tegid need kümme paari savist kätt sõbralikult tolmuseks Saksa maja perenaise Helgi, kes ilmus savikotta, oma enda isiklik sünnipäev kaasas - mispeale ta saviseks kallistatigi.

Puumaailmas teevad mitmed poisid töid, mis võimaldavad neil tegusat äraelamist vajadusel ka väljaspool kaitsvat ja kodust küla. Igasugusteks aegadeks ja asjadeks on mõistlik valmis olla.

Igaühelt vastavalt võimetele...

... igaühele tema vajaduste järgi. Niisugune marksistlik mõttearendus tuli miskipärast meelde neid Maarja-küla karbi-kaunistuste teemalahendusi silmitsedes.

Indrek on oma vajaduste ja võimetega siin ja praegu totaalselt oma elemendis.

Külmutuskapiga suhtleva Sigridi võimete pagasisse aga on Looja pakkinud keskmisest kõrgelt suurema lauluhääle. Avalikkus on seda teleri vahendusel ja suurtel kontsertidel kuulnud. Ja kuuleb veel.

Aino ohjatav naha ja aianduse, viltimise ja veel tuhande asjaga tegelev töökoja tiib on veel tiba pooleli. Aga optimistlikult vaadates on ta samas oluliselt rohkem valmis kui Eesti Maja ja võrreldamatult valmim kui sõrestikuga visandatud klubi-laululava. Küll saab. Kõike. Järjest. Aega on.

Maerold naudib pildistamist. Nagu paljud meist. Kes avalikult, kes salaja.

Maarja küla väikebussiga kaasa sõitev käibetarkus. Sobib retseptiks imehästi.

Kõige tavalisemast vineerist saab ilmastikukindlaid seinavooderdusi siis, kui teda õigete looduslike õlidega immutada. Muutub iseenesest selliseks, nagu palju kallim moekas kiudplaat. Teadsite?

Saksa maja köögis seisab Helgi sünnipäeva puhuks kaetud laua otsas Olivia. Ta on Prantsusmaalt. Ta on päris pikka aega vabatahtlikuna Maarjakülas töötanud. Mitmed teised noored muudest riikidest on ka. Aga kevadel on Olivia otsustanud oma elutee ja arenguga edasi minna. Mis on ses mõttes nukker, et tema leebuse ja helguse, peene taju ja selleks tööks ideaalsete omaduste edasi rändamine saab olema kogumile tõsine ilmajäämine. Ent kui üks kaunis hing kulgeb edasi uute väljakutsete poole ja inimsõbralikumasse kliimasse, küllap siis vabaneb koht uutele tulijatele. Ja see on ju ometi põnev. Nii et ärgem kurvastagem.

Otsekui nimemüstikast kantud, teab ja näeb Angel taevaste väravate ja teispoolsuse taha. Temalt saab seletusi mitmete üleinimlike asjade kohta - nii nagu Maarja küla tervikuna näitab inimeste olemust ja kooselu võimalikkust eriti suure ja ausa luubi all. Nii hapra ja hinnalisena, nagu Nemad multifilmis "Horton" - need Nemad, kes ühiselt ja kõigest kõrist hüüdsid "meie-siin-meie-siin-meie-siin",  et kanapimedate maailmavalitsejate toores jõupoliitika neid ära ei küpsetaks. Nii tahaks neid kaitsta musta pori näkku lendamise eest - et kasvõi sellesse paika, kus on nii suur eriliste kontsentratsioon, jääks heledam oaas. Aga teler ja arvuti hoolitsevad mõistagi selle eest, et ei jää.

Helgi jõudmine Maarja külla, Saksa maja emandaks, on ühtaegu nii ootamatu kui enesestmõistetav. Tema poeg on selle küla planeerinud ja kokku joonistanud. Seetõttu on ema maandumine sinna tööle justkui enesestmõistetav. Ent kes oskab päris noorena kujutleda end erilises kogukonnas elukogenud ja valuküpse nunnana elamas? Iga pakkumine tuleb siis, kui elujärk ja aeg, valmidus ja olud on selleks küpsed. Helgi ütleb, et tema valmidus elu teises pooles Maarja küla sugusesse kohta teenima tulla, sai pandud idanema elu esimeses pooles, kui kahe poja vahel sündinud sügavalt enneaegne laps ei pidanud operatsiooni vastu ja lahkus.

"Ta sai nii palju valuvaigisteid ja protseduure, et kui ta oleks ellu jäänud... oleks temast üsna kindlasti kujunenud just selline Maarja küla asukas, nagu on need noored, kellega ma siin praegu koos elan. Loomulikult ma mõtlen niimoodi, et see on hea, et see väike, eluvõimeks liiga vara ilmale tulnud keha pääses edasistest lõpututest vintsutustest ja on nüüdseks ammu uuesti sündinud. Aga tegelikult ajab meenutus sellest lapsest mind tänini nutma. Minu teenimine Maarja külas on pühendatud sellele lapsele. Pojad on suureks kasvatatud ja tublideks kasvanud - olen nende ees oma ülesande täitnud. Nüüd pühendun siinse missiooniga oma kolmandale lapsele," tunnistab Helgi. Ja manitseb alati meeles pidama, et ükski eluperiood ei ole igavene - ja kõige enesestmõistetavam asi on tegelikult hinnaline kingitus ja ime. "Inimesi, keda on sedalaadi kaotused tabanud, on palju rohkem kui me teame. Nad ei räägi. Nad avanevad vaid omasuguste seas. See, kellega Juhtub, satub uude maailma - teised samalaadset kaotust kogenud saavad tema uueks, sama taustsüsteemiga ringkonnast. Tere tulemast klubisse - öeldakse vist sellisel puhul? Kui sinuga juhtub õnnetus, ärkab kogu see osa inimestest, kes moodustab analoogsete tragöödiate statistika, sinu jaoks ellu - ja tänu sellele jääd ka sina ellu. Need haavad ei parane - leevenduvad ja armistuvad. Aga lasevad elada. Ja kui oled piisavalt küps, kui elufaas on õigeks arenenud, siis tuled Maarja külla pühenduma ja teenima." 

Samavõrd kui Helgi on mõnel hetkel ikka veel üllatunud, kui hommikul eriliste asumis oma tagasihoidlikus nunna voodis ärkab, on üllatav ka eriliste poiste harilikkus. Natuke riukalikud ja ülbed, loikamlikud ja patukotjad, mugavad ja laisad ja mis kõik - tunduvad nad, kui neid koos nende pooside ja maskidega eemalt piiluda ja poose uskuma jääda. Kui nende, tegelikult nii tavaliste kuttidega natukene koos olla, selgub, et ülbust ja laiskust pole ollagi - ja seski näiluse mõttes on nad "tavalistega" vapustavalt sarnased.  Palju paremad kui alguses tundub. Enesekaitse maailma eest, kus "hobused on vahul, ragisevad rangid..." õpetab poosid kätte. Me teeme nägusid ja oleme üha kaitsel ja valvel, kui me üksteise kõrval ja üksteise eest "kihutame nagu põgenevad vangid, kelle kandu limpsab verekoera koon".

Indrek ja Maerold, Angel ja Leana elavad siin selle Helgi tiiva all, kelle poeg projekteeris Maarja küla. Minu meelest võiks sellesse külla vabalt kolida üks paari hobusega hobuinimene, kelle ees väljaspool karmis ilmas "otse püsti ees on pimeduse sein". Ta sisustaks endale talli juurde varjupaiga - hobused oleksid pidevalt külarahva ligiduses, kes neid nii väga vajaks - ja kohatuks põrganud hobuinimesest erakul enesel oleks lahendus siin samas võtta. Ma tean mitut sobilikku, kes võiksid end pakkuda. Küllap mõni neist avastab ühel hetkel ka ise, et on üks lahendus, kuidas edasi elada. Ja sirged ristuvad.

Leanast üks ülesvõtte-hetk elab aga ajas ja loos osana kultuuripildist selle plakatina. Igavesti. Palju igavikulisemalt kui nii mõnigi igavesena tunduv ajalik tuju või röögatus.  Lihtsalt ja iseenesest.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat