Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kilgi talli avamine Reola ja Unipiha vahel Läti külas


 Möödunud nädalal koos karmi tsükloniga Saksamaalt Tartumaale jõudnud shetlandi poni Buzta küsib ilmselt üsna nõutult: "Miks te mind siia tõite? Miks te ise siin elate? Miks te siia nii suuri ja kapitaalseid asju ehitate? Miks te ise selle ogaruse juures nii lootusrikkad olete? Kolige lõunamaale, kui te tahate hobuseid kasvatada - normaalsetes kliimavöötmetes pole vaja mingite sisehallide püstitamisega kangelaseks saada. Oletegi siuksed märtrid või? Oi-mai-või!"

Seal, kus väike poni ise sündis ja kasvas - Saksamaa normaalse kliimaga haljastel aasadel - pole mingit sisemaneeži ju tõepoolest vajagi. Hobused sünnivad-kasvavad-sigivad lageda taeva all, ilm on alati hea ja väga hea. Meil siin kujuneb hobuste pidamine kulukaks ja tülikaks. Kõik see tallide ja maneežide keerukas ja töömahukas maastik, kogu lõputu  söödavarumise ja sõnnikumajanduse kirju karussell. Külmalt kaalutledes võiks öelda, et hobuseid ning ka puu-põllu-juurvilja loomulikult  - ongi mõtet ainult Euroopa lõunapoolsemates osades kasvatada. Mida kandilisepoolsed kapitalistid teatavasti ütlevadki. Siin kliimavöötmes on vastu ilmastikku rühkimine haigelt kulukas, tülikas, tüsilik ja depressiivne. Piinab nii inimest kui tema potitatavat looma. Nii suure osa ajast peavad hobused - ja ka lehmad-lambad, sigadest rääkimata - boksides passima. Looma eest, kes loomulikes oludes, ehk siis karjamaadel end ise hooldab, peab terve brigaad sõnnikuharkide-kaerakärude-medikamentide-tekkide-jnedega varustatud inimesi hoolitsema. Igasugused preid ja köhad, tolmuallergiad ja mudas ära venitatud kõõluste draamad. Õudne!

See shetimärakene ise, diplomeeritud ja premeeritud, nelja-aastane ja lapilisest täkust tiine, ootab nüüd, kus ta juba siia oo-Eestimaaaaaa-le sattunud on, muide ostjat. Assimileerub. Aga Freddyl-Airel on nüüd juba hilja äsja-saabunud sakslase värskepilguliste küsimuste peale mõistusele tulla ja asi katki jätta. Tagasi maamõõtjaks ja juuksuriks või? Hea mõte - ainult et nüüd enam ei saa. Maneež sai Saarmidel sõidetavaks juba möödunud aasta samaks ajaks. Nüüd valmis maneeži kõrval asuv tall koos sööda- ja abiruumidega. Rentnikud kolisid sisse ning oligi põhjust linti lõigata. Kohtunikeruum, selle peale ehitatav publikutribüün ja teisel pool maneeži asuv teine tall saab valmis hiljemalt tuleva aasta samaks ajaks. Enne seda on Uniküla ja Reola vahel Läti külas asuv Kilgi aga juba valmis ülevaatusteks ja võistlusteks. Reedel püstitas noorpaar Saarm selle valmisoleku märgiks oma kätega rajatud hiigel-asja kvaliteetliiva peale tavatu parkuuri. Salati- ja näksilauad, kringlid-krõpsud-kohvid-kärakad. Iga külaline läbis parkuuri puhtalt ja maha ajamata - ehkki saabunute seas oli ohtrasti teisigi tallide ja ka maneežide omanikke, võistlejate silmis kadedust märgata ei olnud. Kes nii metsiku töö ära suudab teha, nii palju mängu paneb, nii paljuga riskib - ja eluga sellest katsumusest välja tuleb, väärib puhast imetlust.

Poolteist aastat tagasi püstitatud sarikapärjale eelnes pinnase koorimine ja kuivendamine, vundamendi valamine ja kindlustamine - ja kuna see kõik on võrreldes elumajaga nii suur ja eri-nõudlik, võtab ainuüksi selle töömassiivi ettegi kujutamine kargu pehmeks.

Ehitamise ajal kallines viimne kui materjal ja detail, lisandus töid ja kulutusi, millega asja alustades ette arvestada ei oska. Õnneks ei tea neid kallinemisi-lisandumisi ette - ainult niimoodi sellise hullu üritusega alustada julgetaksegi.  

Kui sarikad ja seinad on olemas, siis tuleb - olgu see tulevastele maneežiehitajatele teada - tagasitäide ja liivaga katmine. Rullimine ja soolatamine. Kasimine ja asendamine. Lõputult. Aga see käib talli ehitamise - ja seejärel talli haldamise - kõrvalt. Laste kasvatamise ja elumaja kõbimise kõrvalt. Või asemel. Kui eriti kiired ja teravad ajad on.

Praegu koos abikaasa Maxiga Palamuse lähistel Mokko turismitalus resideeriv imeliselt kauni näokesega sheti Mausi pani emand Aire käest täpselt aasta tagasi veel vabalt läbi poolvalmis uksemulgu jee. Nii need talli logiraamatu memuaaripeatükid kogunevad. Seda, kui midagi ei juhtu, ei mäleta ju keegi.

Aktsiooni "Teeme ära!" ajal moodustati Kilgi talli Lätiküla Ratsarügement, mille ümber koondus paarsada metsade kasijat. Pärast seda, kui Chalice ja teised sealtkandi metsi rookisid, oleme ise kokku korjanud sigadused, mida tundmatud sangarid taas ja taas metsaradadele pasandavad. Kilekotitäite kaupa kaltse-kosse-purke-värke. Paari ratsaradade äärsesse kraavi juba jälle veetud mööbli ja autojuppide kohta aga... peaks äkki tõesti avalduse tegema, kuhu vaja? Ülimõistvana võid ju mõelda, et näed siis, osa inimesi loodab, et igal aastal hakatakse Eestimaad teemeäratama. Tegelikult tuleks troppidele, kes nüüd senisest veel enesekindlamalt isamaa ilu prügikastina kasutavad - küll keegi korjab! - lihtsalt peksa anda. Oleks, peaks... 

 Oleks-poleks tasandist oluliselt kaugemale jõudnud Saarmidele tuli avamispeole külla paar eriti hinnalist tegijat - Horsemarketi boss, Luunja talli pealik Sven Shois ning komplekt Mihkleid. Ses mõttes, et Mihkel, kes suure osa sellestsinasest maneežist oma kätega ehitas - olles selleks kogemusi kogunud Liivaku talli ehituselt ning viies pärast need kogemused edasi Soome. Ja treener-ratsastaja Egne, kes pärast Põlva legendi nukrat lõppu mõnda aega Läti külas tegutses. Põhjus ja tagajärg, miks Mihkel ja Egne elavad praegu Hiiumaal, on juuresoleval pildil. Mihkel töötab Koit Tiku tallis sellest saadik, kui Hiiumaale mindi ja tema vanemate suvekodusse Kassaril asuti. Egne on samas hobusekasvanduses viimasel kuul juba jälle samuti tööle hakanud - sest nende tütrekene on juba kolmekuune.

29. augustil sündinud Isi on pannud nii noore isa kui ema maailma asjadele hoopis teisiti vaatama. Nad näevad nüüd, kuidas on korraldatud teiste lapsega või lastega tegudeinimeste elu - mismoodi pilk lapsi jälgib, kuidas elukorraldus tööd ja lapsi ühitab. Ühtlasi näevad nad, kui erinevad on emased ja isased isendid - kuitahes hooliv ja südamlik on isasloom, ikka võib ta väiksekesele kogemata peale astuda-istuda, sest pilk on perspektiivil. Emasloom - eriti kui tal eneselgi on lapsi olnud - ei astu-istu kellelegi peale. Niisugusi tähelepanekuid värskete lapsevanemate suust kuulda on õpetlik - kel kauem kogemusi, on tuimaks harjunud ega märka selliseid lihtsaid ja ilusaid pisiasju. Ka siis mitte, kui nad iseendal küljes on - õigupoolest siis ei märka kohe eriti mitte.

Hiiumaal toodetud roosa ime nimi on Isi.

Isi - see assotsieerub sõnadega "ise" ja "bizi", "iisi" ja Isadora - millest seesinane lühend tuleneb. Oma erilise nimega on tüdrukutibal lootust alati ja igal pool tähelepanu äratada. Mis on stardiasendiks aina hea. 

Ema Egne ees arutavad asja tädid, kes stardi asendist oluliselt kaugemale jõudnud. Karl-Eriku ratsatalu perenaine Karin Pangodi äärest ning treener-ratsastaja-rajameister-kirjutav hobuinimene Raili oma kodusest tallist.

Hobustega tegelemine annab aegsasti ülitõsise elukooli, võib Läti küla Ratsarügemendi tüdruk Maris oma treeneri Egne tütrele Isile omadest kogemustest rääkida. Saad paljude laste eluunistuse - oma hobuse... Ja siis selgub, et sulle on müüdud künahaukaja. Hakkad saavutama toredaid auhinnalisi kohti... Ja siis saab su ratsu silmatrauma. Hobune paraneb kõigi vettide prognoosidest hoolimata eduliselt... Ja tõmbab jala oma energia ülejääkide käes sedasi ära, et järgneb taas kuudepikkune seismine. Ning kordetama minnes eluohtlikud paueri-pursked. Aga selle eest autasuks saab olema kindlasti jälle koos võistlemine ja edu. 

Erle oma Bahraga, Imbi ja Veiko Princese ja Samueliga võivad rääkida tundide kaupa samasuguseid lugusid. Kes teeb, sel juhtub - ja sellega tehakse. Nii Veiko kui Margus - Kavilda talli peremees - on harrastajate klassis samas üsna kobedatel kohtadel. Ning Freddy paremaid sõpru Margus omakorda peab ka oma talli ja maneežiga mõõdukalt progressiivseid plaane.

Kilgi tallis üha enam kutsutud ja palutud treener Annika jagab Railiga oma kogemusi. Taustal muljetab  emand Aire Arbavere talli perenaisega. Janika peab Pallase tallidena tuntuks saanud asutust renditallina - puha omaniku hobused, keda teenindab palgaline tööjõud ning mida omanikud külastavad nädalavahetusel. Omanikud ise on endale treeneri kutsunud, omanikel on vaid kundedega koos tee joomise rõõm. Kõlab nagu unistuste elu!? Ptüi-ptüi-ptüi, et neil palgalistega veaks, eks ole.

Täkuboks. Freddy ja Sven otsivad sooja. Kohv ja vildid. Sõprade ja hobuste lähedus...

... ja ikkagi ei saa väike Buzta aru, miks. Miks nad ometi nii hullus kohas nii hullult suuri, loodusseadusi trotsivaid asju ette võtavad. Meie, kes me oleme siin sündinud ja siia uusi elusid sünnitanud ja kutsunud, saame aru küll. Planeet Maa vajab asustamist ja õigete asjadega katmist.  Mida rohkem õigeid asju on, seda parem ja kindel on neil, kes tulevad pärast meid.

  


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat