Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Patrol - ometi üks meeldiv patrull maantee ääres


 Üht maanteed sageli triikides tahad ikka teada, kesned ja kelle.  See tekitab turvatunde. Olukord on vähemalt sellest mõttes kontrolli all, et tead, mis on teeääres elavate isiksuste nimed. Kuidas nad lõhnavad ning mismoodi käituvad, kui nendega silmast silma lähisuhelda.

Tallinn-Tartu magistraali Ravila-Vardja teeristi kaenlas on mitmed maaliliselt künklikud hektarid valgeid poste täis pikitud - nii et hobusepidamises kahtlustada on seal asuvat talu ammu võinud. Mõnel päeval on ka neli hobust ise asitõenditena näha olnud. Ühel hommikul Tallinnasse loengut pidama sõites tuli äkiline impulss: suunatuli, pidur, parempööre, paarsada põõsastevahelist teemeetrit ja tere! Oli kolossaalselt pime ja raske hommik ning sellistel päevadel pole mõtet küsida, miks  meie esivanemad siia sellisesse kohta tulid - ja mis veel andestamatum, ka jäid - tuleb ennast aidata. Enne loengu pidamist  on mõistlik end head väge täis laadida - loengu eest on kuulajad koolitusfirmale maksnud, kuulajad räägivad tuttavatele, kuidas oli, ning sellest oleneb, kas veel kutsutakse, kutsumistest oleneb, kas ja kui hästi loengupidaja lapsed-loomad toidetud saavad. Nii et kui uskumatult hullu ilmaga , värvitust kummist hommiku sisetunne käsib "Peatu hobuste juures!" - siis tulebki teha väike varahommikuvisiit tallu, mille valged hobukoplipostid on ammu silma jäänud.

Osutus ülimalt õigeks äkk-otsuseks. Esiteks laadis hommikuses kodutallis kohatud hobunelik selle päeva õiget vurtsu täis. Teiseks jäi kestev teadmine kõigiks möödasõitudeks: hei! lehvitagem! see on ju Sky ja Patroli, Filipinka ja Athena kodu! Mingu teil hästi - ma siin, näe, tulen aga jälle ja lähen aga jälle ja...

Kolmandaks on Hinno Nokkuri hobused kaunid ja tasemel - neid võib julgesti koos uhke ja õnneliku peremehega eliithobusteks nimetada. Pole miskid põõsa-paukad. Ses mõttes on asjad koerte ja hobustega üsna sarnased.  On õuepaukasid ja aristokraatlikke sordiloomi. Mõlemad on armsad ja ilusad, omal kohal ja omas funktsioonis - ainult et kuudi küljes klähviv rakats ja elumaja peatrepil kuninglikult trooniv majesteet-koer on kaks väga erinevat olendit. Külast külla sõites jääb paratamatult silma see selts hobunaid, kes keti otsas tare kõrval üksildase vanaldase hoburondi elu elavad. Luidrad seljad ja mornid näod, pahklikud jalad ja sassis lakk - aga oma elurõõm ja -isu silmis ikka. On oma onni ja umbes samas tehnilises seisukorras peremehe kõrval kenaks täienduseks.  Hinno suksud - tegelikult küll auga ja täie õigusega öeldes Ratsud - on aga silmarõõmustavalt kaunid esindusloomad.

Seda, et tegemist on Hinno Nokkuri Hiie taluga, kuulsin pool üheksa hommikul padvihmasest detsembrist sooja ja valgesse kööki astudes. Peremees Hinno lõpetas koos emaga hommikueinet. Täiuslik valik päevalehti laual. Emal kaunis klassikaline pearätik ja rangelt läigatavad prilliklaasid, mis mõõtsid kööki ilmunud tulnukat. Kui vanaperenaine kasutaks nüüdis-kõnepruuki, öelnuks see pilk: "Normaalne..."

Peremees ei pidanud ootamatut uksekoputust kummastavaks. Kuna tema ema käis hobusega tööl, neil on pea alati - väikeste pausidega - hobused olnud, hobused kuuluvad tema elulaadi juurde, siis ei üllata teda, et inimesi tõmbab hobuste poole. Mõni on mööda sõites pidevalt selle majapidamise hobuseid silmas pidanud ja astus nüüd sisse? Nii peabki. Ja peremees, kes sedamoodi suhtub ja käitub, on mu meelest ütlemata sümpaatne. 

"Oi, mis sa nüüd - pole ühti need postid metallist. Siis oleksid nad ammu oma teed läinud. Tead ju küll, mis ajad. Postid on plastikust. Ja õigupoolest on Eestis pidevalt mingid... ajad. Eks meil on nende igasuguste aegade jooksul ka igasuguseid äriideid peal käinud. Ah, mis äriideid - oleme talule mõistlikku profiili ja nišši valinud. Sigu ja veiseid sattusime kasvatama just sel ajal, mil need "produktid" midagi ei maksnud. Nüüd ongi hobused - emal lambad ning mõned pardid. Elatist teenime muude aladega, mitte taluga," nendib Hinno. "Angaaris? Sööt on seal."

Söödaga läks peremees Nokkuril erinevalt paljudest teistest õnnelikult. Tabas need mõned nädalad - õigemini päevad - mil heina sai teha,  nii et tema mõõduka suurusega loomakasvatus ei ikaldunud. Nendel, kes ikaldusid, tuleb praegusel ajal üpris hirmsaid hiiobi-otsuseid teha. Lihakombinaatidele lähedal seisvad inimesed kinnitavad, et praegu veetakse tapamajadesse õõvastavalt ohtrasti tiineid loomi. Söödapuudus ei võimalda majanduslikult hävimata tiineid loomi üle talve pidada. Ja siis lähevad - emotsionaalselt väljendudes - rasedad naised giljotiini alla. Selle koletu paratamatuse saaks veel mingilgi määral positiivseks pöörata, kui tapetud loomade sisikonnast leitud loodetega tehtaks midagi tarka. Kuuldavasti on need loomaaia kotkastele ja teistele aristokraat-lindudele parimad palad. Paraku pole tapamajades norme ega korraldusi loodete külmutamiseks ega käitlemiseks. Ja nii läheb eriti eksklusiivne kraam pigem hukka kui kogu oma traagilisuse juures kellelegi kasu toob. Kuramuse normatiivid ja paindumatu asjakorraldus - mida muud siin öelda. Hinno majapidamine ei pea taeva ja tubli peremehe, hea õnne ja vilunud pererahva abiga dramaatiliselt rapsima. Kõike on parasjagu. Hobuseid ka - neli on Hinno meelest täpselt õige hulk.  Või viis, heakene küll...

"Tere hommikust!" ütleb hommiku-saepurune ja mõnusalt unine noor täkk Sky Spartacuse poeg. "Mis tõite?"

Tavaliselt hooldab Hiie hobuseid 30aastane "poiss", Hinno poeg, kes nendega ka ratsutab. Ja hommikune talitus algabki üheksa paiku - pärast seda hüppab noorperemees oma "pirukasse" ja sõidab ametisse, mis teda ja isatalu, hobuseid ja muid ootel musisid täidab ja toidab. 

Peremees Hinno, kes mõistagi samuti tööl ja teenistumas peab käima, nendib keset oma loomade magamistuba seistes, et tahaks kõige meelsamini olla ülepea üldse kodus. Talle meeldib teha kivipüramiide ja proovida a-st b-st alustada puitskulptuuridega. Tahaks nikerdada ja mõtiskleda - aga kes meist seda ei tahaks? Ja kes meist saaks elada nii, nagu tahab...

"See ka mõni torikas!" muigab Hinno oma ilmse lemmiku ja uhkuse, noore mära Athena kohta. "Teda nimetatakse torikaks - aga tal on trakeeni-värki kõvasti sees, tema isa on Amerigo ja ta ise on Ulvi juures Heimtalis kah kenasti ära paaritatud. Torikas... Kaunis ja kõrge, tugev ja efektne eliithobune on!"

On jah. Tõesti on.

Seda kaunitari võib pererahvas vabalt oma kapitaliks nimetada. Kui Ulvi juures tema sisse tehtud selle-pere-viies hobune ilmale tulnud, saab temaga taas kui ratsahobusega tegelda. Seninähtutest meenutab Athena kummalisel kombel kõige enam Valmiera lähistel hobuseid kasvatava Astrida Orlova kasvatatud Gregorettit.

Esiplaanil haigutav Filipinka on "kõigi rahvaste ema". Tema sünnitatud on nii Sky kui Athena. Erilise värvusega nägu, kes Filipinka tagant uudistab, on aga eestlase segu Patrol. Soe ja leebe, südamlik ja helge, nagu päike. Mõni hobune on kohe selline, et toetad lauba vastu teda, seisad ja oled ja tegelikult on kõik hästi. Teate küll, kuidas mõni isiksus mõjub. Hinno kinnitab, et Patrol on tõepoolest nende omadest kõige südamlikum, sotsiaalsem ja suhtlejam - 30aastane "poiss" temaga just sõidabki.

Kõik see mees on ESHSi liikmed - Hinno ise on rahvaerakondliku mõõdukana kohalikku omavalitsusse kandideerinud ning Harjumaal ja Kose vallas üldse üsna innukas tegijamees.

Kui loomal on notsu nina ja karu kõrvad, siis ta on kass. See on näide omaette nokitsemisest, mida vabahärra Nokkur kõige meelsamini teeks. Kui võiks vaid sellega piirduda, mis endale tõeliselt meeldib.

Hinno veedab suurema osa päevast nii, nagu peab - mitte tahtmise järgi. Mina ka. Ja ilmselt sinagi seal, kes sa äsja koos minuga Hiie talu pimehommikusse talli sisse vaatasid. Kui pikk siis õigupoolest on inimese elu, et ta võib elada teisiti kui tahaks? Inimese tahtmine on enamasti tingitud sisetundest - nii oleks õige. Igasugune mitte-õigesti - et mitte öelda valesti - elamine käib sisetunde vastu. Sisetunne aga on meil kõigil timmitud selle järgi, milline on meie tegelik tee. Tegelikust teest kõrvale kaldumine on aga oma elu raiskamine. See raiskamine on elu kui hinnalise kingituse ära pudistamine. Patt, mille eest saab karistada. Mitte pärastises põrgus - juba praegu ka. Kõik valed valikud valutavad ju. Igal hetkel. Millest tulenevalt ei tohiks me keegi vastu oma tegelikke tahtmisi elada. Aga kõik elavad. Paradoks.

Ja see armas isiksus on niisiis Patrol. Uskumatu värvusega eestlase-segu ruunakutt, keda on mahe ja lahe endale südamekotta mälupildiks pakkida. Hea Tallinnas ja maailma lõpus hingetoeks kutsuda. Oli mõnus kohtuda ja rikastav tutvuda! 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat