Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lombi-Mitja Poisu


Hobustest huvitatud silm harjub pikkadel sõitudel loomadega, kes tee ääres unelevad. Juba on teada, kes kõõlub koplis Rõngu ja Viljandi, kes Pärnu ja Kilingi-Nõmme, kes Tallinna ja Aegviidu vahel. Mida rohkem on sõitmisi, seda loomulikumaks maastikupildi osaks nad kujunevad.

Samamoodi olime terve perega aastate jooksul harjunud, et Võrtsjärve ääres Vehendis veedab ketis päevi üksildane matsakas ruun. Kümmekonna aasta eest oli seal viis-kuus hobust ja majaperemees oli tookord metsavaht.

Ahjaa, kümmekond lehma ja mõned sead olid ka.

Aga meie armas Eesti Vabariik likvideeris mäletatavasti Mart Laari valitsusega alustades sissejuhatuseks põllumajanduse ning seejärel senise mõistuspärase metsakorralduse. Maja, mille õuemuru ilustab nüüd üksildane ruun, pidas toona veel metsavaht, kelle hüüdnimi on talukoha järgi Lombi-Mitja. Tema naine, kelle hüüdnimi on Virtin, talitas lehmi ja sigu. Kõdunenud piimapukk isegi on veel väravas.

Metsavaht pidas metsal silma peal, käis hobusega noorendikku hooldamas ja mitte üks metsavargus siinkandis ei toimunud. Kui Eesti Vabariik mõistusepärase metsahoolde likvideeris, kadusid metsavahikohad. Vehendi kanti ehib nüüd hektarite kaupa lage- ja röövraiet. Lombi-Mitja sai õnneks limnoloogia jaama – see on Tartu Ülikooli järveuurimis-instituut – katlakütja ja kojamehena tööd. Litsub sinna igal hommikul tallakaga – mitte hobuse, vaid jalgrattaga. Sellepärast, et hobused müüs ta ükshaaval maha. Üks näiteks on Väärsi käes, üks selle väikese vahva plika käes, kes Timmo juures jahiratsutamisel tänavu rebasesaba ära tõi.

Lehmi ja sigu pole ka mõtet pidada, nii et Virtin käib naabri juures piima järel ja hooldabki ainult toda ühte ja ainsamat hobutükki, kes õuemurul tiireldes aina paksemaks ja pirtsakamaks läheb. Ise ilus tähniline ja heleda lakaga.

Esimene nali, mida nägin, juhtus umbes viis aastat tagasi, kui Poisu – see on ta nimi loomulikult – veel täkk oli. Siitkandi hobusekasvatajal Heli Varikul oli tookord üks nipsakas blondiin ratsastaja. Hiljem selgus, et niiöelda ratsastaja, nagu see todasorti tibidega sageli selgub. Aga siis parasjagu oli nii, et Virtin keeldus peru täkuga ühes majapidamises elamast. Nõudis, et hullule isasele vähemasti õpetust antaks.

Nelja-viiekesi saadi Poisule sadul selga, beib ronis selga ja… joonelt metsa. Blondiin tulnud jalgsi tagasi. Seejärel ruunas Kaido Raudsepp tüübi ära, misjärel teist kuu aega ravida tuli. Hobust ikka, mitte tõpratohtrit.

Teine nali oli see, et Vehendi motellis jõule pidanud lõbus seltskond tahtis saanisõitu. Heli Variku kahe hobuse ja saaniga sai tehtud. Sopsus ärimehed loopisid loomi lumepallidega ja need läksid väga hoogu. Seekord siis sedapidi, et ärimehed enne ja siis hobused aiste vahel. Panid lõhkuma ja said alles lumehanges pidama. Üks mära tõmbas looga pooleks. Läksime siis Tanel Moora – tema suvekodu on siinsamas järve ääres – villisega Lombi-Mitja juurde looka laenama.

Alati, kui Tanel Moora Tallinnast tuuldumas käib, seisabki tema auto tundide pikku Lombi hoovi peal. Sellepärast, et Mitja on hea huumorimeelega, terane ja tore sell.

Kolmanda naljana kohtas üks meile külla sõitnud sõber toda terast ja toredat maanteel. Sisetunne ütles talle õnneks, et peaks ehk käiku aeglustama. Ja hästi tegi. Esmalt tormas võsast välja hobune, kett kolinal kannul – ja seejärel kannul tulivihane Mitja. Panniga.

“Pole mina ilmaski ühtki hobust löönud,” pahandab Mitja, kes üle käte läinud hellikut tegelikult ikka panniga taga ajas küll. Ei saanud itsi täis läinud hellikut teistmoodi koju tagasi.

Lombi-Mitja on Laiuse mustlastest pärit ja selja taga teda mustlaseks hüütaksegi. Heatahtlikult. Sest ta ise on heatahtlik ja aus mees.

Kuna ma olen nii harjunud, et Poisu vahib Lombi koplis mööduvaid autosid, hakkasin lume tulles temast puudust tundma. Siis, kui teda toahobusena pidama hakati ja samasse boksi suleti, kus ta kaheksa aastat tagasi sündis. Mööda sõites oli maastikul puudu miski-keski, kes sinna üleni kuulus.

Kõigepealt ärkas Lombi peremehes mustlane ja ta arvas, et ma Poisut ära osta tahan. Kukkus teist üles kiitma, ehkki silmist oli näha, et hobune on talle kangesti kallis ja et ta teda ära müüa üldsegi ei taha. Ega eriti kiita vaja polnudki: kena väike pea, tugev kael, proportsioonis keha – ainult et paksuke, nii et selgroo peale pekirenni koguneb vihmaga loik.

Iseäranis uhke oli Laiuse päritolu mees Poisu kapjade üle. Need on tal emast pärit, õdedel-vendadel samasugused olnud: pole vaja värkida. Ehk nagu Mitja ütleb: “Märkida.”

Sellised püstised väga kõvad kabjad, mis ei kasva ülespidi suuska ega lõhene ja isegi kõval pinnal sõites kaitsevad mingi nipiga jalgu nii, et need kuumaks ega paiste ei lähe. Seda juttu kinnitas ka Virtin ja uskuda võib seda tollepärast, et selleks ajaks oli endine metsavaht juba aru saanud, et ma ei läinud hobust ära ostma, vaid niisama näppima.

Tegelikult näppis üksildane suksu hoopis mind. Kuni boksi kõrval veel lehmgi oli, polnud Poisul nii igav ja üksi. Aga nüüd läheb ju kella viiest pimedaks ja – notsh, babulja. Õhtupoole tatsab üksnes Virtin hõrgutistepangega üle hoovi ja emmeb selle pere ainsa looma veel trullamaks. Nii see hobune siis pealaeni õnnelikuks läkski, kui keegi juttu ajama tuli. Hetkeks võõrastas – ja siis tuligi näppima. Nikitses jopevarrukat, lutsis nööpi, sikutas salli. Suhtles inimesega, nagu see oleks teine hobune.

Ja sellepärast oli mul Poisust kole hirmus kahju.

Nii üksi.

Vaatamata sellele, et Mitjal praegu peale tema ühtki setukat pole, ei ole mustlane ju tegelikult elu seeski ainsatki päeva ilma hobuseta elanud. Vanavanaisal olid hobused, vanaisal, isal, tal enesel…

Praegu on Lombi peremehel veel kolm aastat limnoloogia jaamas katelt kütta ja lund ajada jäänud. Siis pääseb pinsile. Ja vana laut on mõttes juba boksideks jagatud. Viis hobust mahub sisse. Neid ta siis pensionipõlves kasvatama hakkabki. Mis siis, et maad, kust neile heina teha ja vilja kasvatada, tal pole. Ja mis siis, et kirjakeelt need suksud rääkida oskama ei hakka – Mitja räägib nii puhast, ilusat ja voolavat Rannu- ja Rõngukandi murrakut, et filoloogia üliõpilased peaksid selle teaduse ja tulevaste põlvede huvides üles talletama.

See on kahtlemata kena väljavaade, et kolme aasta pärast  meie kodutee äär jälle tuttavlike hopsidega palistatud on, nii et kui nad talli on pistetud, on maastik puudulik.

Ent lähem väljavaade? Vehendi motellil on uus pererahvas. Andi ja Aide, kes ostsid kena külalistemaja ära eelmiselt pererahvalt, kes Itaaliasse Preatoni majateenijateks läksid. Terve detsembrikuu on neil asutustele ja sõpruskondadele tihkelt välja müüdud. Kui enne maikuud juhuslikult lund peaks tulema, tahaksid nad klientidele jõulu- ja näärilusti lisanduseks saanisõitu pakkuda. Igati vahva idee ju – suusavabade viinalaagrite aeg on ammu möödas ja eduinimesed tahavad aktiivselt puhata.

Motelli peremees Andi on ise elu aeg ratsutanud ja spetsialiseerunud just noorhobuste ratsastamisele ning oli kindel, et kui ümber ringi on nii mitmeid hobunaid, ei peaks olema mingi probla leida neid, kes nendega tiba kaeraraha teenida tahaksid.

Aga…

Heli Variku ainsam saanikõlbulik elukas – see märajurakas, kellega ma Timmo juures jahiratsutamisel käisin – on säherdune sutspüss ja põmmpea, et tema külge kliente riputada ei julge. Ülejäänud märad on tiined. Ja noorhobused on Helil aretatud niiöelda sporthobuse suunas ega saagi saama.

Ja Lombi-Mitja Poisu?

“Einoh… kunagi ma olen taga kardulaid muldand ja puusi metsast vällä vedind… olen, olen… a kuis ma ta aiste vahele soan?”

Siis räägib Lombi peremees veel hulle lugusid sellest, kui varasemad hobused aiste vahel lõhkuma on läinud – mõni külakoer on ninna karanud või põder üle tee põrutanud – mis sa siis teed, kui kliendid taade istuvad, kesse kahjud maksab.

Ja nii ei soagi.

Notsu kombel head-paremat soab Poisu, samas boksis sündinud, kus nüüd kosub ja kapriisitab, talvel hämarat talli ja suvel mööduvaid autosid vahib ning kui vigurist viskab, siss panniga soab.

Küll kolme aasta pärast soab, Poisu, pia vasta, mustlane läeb pinsile ja toob sulle haaremi kodu.


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat