Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Must Täkk


 Pildil: Jäneda Must Täkk ise!

 

 
“Tule nüüd vaata ometi meie uut verandat!” kutsus kultusmuusik Lauri Saatpalu ühel varasügisesel päeval. “See näeb välja nagu Noa laev. Tõsi küll, va saemõrvar, kes selle meile meisterdas, tegi tegeliku Noa laeva Euro-.Ojuka ja Käo tellimusel hoopis Kakumäele mere äärde. Aga snitt on sama. Ja ikka eriliselt võimas on, kui su maja küljes on äkitselt selline VÖÖR.”
On jah.
“Saemõrvar” Raivo Perandi, nagu malevakaaslane Lauri Saatpalu teda tituleerib, ehitas 1960ndate stiilis viilkatusega linnamaja külge maitseka puidust veranda, mis annab Noa kombel kogu tervikule uue hingamise. Lähim vaade meistriteose peal seistes pole kah nüüd enam Tallinna-omaselt mitte naabrimaja, vaid Poku. Raivo vigursaagis vana õunapuukännu pokuks. Mis sobib Maestro Etsi sügavale austajale, tema lugusid linti lugenud Laurile nagu… Poku koduaeda. Midagi analoogset saab iga mats oma aias tekkivatest kuivakatest, kännujässidest – või ekstra kohale tassitud nottidest meisterdada. Ei Raivo ega ükski teine vigursaagija arva, et kogu maailm peaks just professionaalsete saekunstnike taieseid ostma. Ise võib ka teha!
Aga Perandi loomingut ja sooritusi on tegelikult terve Eesti täis küll. Juba tuntud ja harjunud headuses. Nagu Ott Olesk, Taavi Pirk, Kollula Endel, Martti Kalamees, Ivo Mänd, Enrico Pelt, Lembit Eensoo, Ly ja Raul Teder ning Hallan Kivisaar, on ka tema oma saesangarluse tulemusi teinud nii kümme aastat peetud puidupäevadel kui muudel ühistel hoogtöö aktsioonidel, mis erinevaid Eesti paiku puitskulptuuridega katavad. Elva terviseraja Maajumalad, Jäneda linnusemäe sõdalased, Kassinurme hiie skulptuuristik – kõik need võimsad ja väekad kujukooslused on saanud oma pisikese panuse ka Perandilt. Pehmelt öeldes pisikese. Sest tema on tegelikult üks Eesti vigursae-kultuuri tugivaaladest. Nagu kõik saemeistrid, selgelt eristatava ja äratuntava käekirjaga. Sajavägise ja jõuliselt tuntava šamaanliku-teadjamehise-haldjajuurse siserütmiga.
Kusjuures tema jaoks pole saevärk kaugeltki mitte üksnes hobi. Ta ei tee seda muu ameti kõrvalt. See on tema elukutse. Kutsumus. Leivanumber ja leib ise ka. Samas pole ta ärimehe ega konjuktuuri-tabaja tüüpi surfaja, vaid toob turule oma stiili ja sõnumi. Tahetakse küll. Müümiseks ei pea konformeeruma – klienti saab ja tuleb harida!
Puu-Perandi teeb seda kliendi kujundamise, turu tekitamise, kauba kohale kandmise ning materjali ja valmistööde vedamise tööd nii pühendunult ja pidevalt, et ta liigubki kogu aeg mööda maailma ringi väikese veoautoga, mille kannikate peale on hoiatus kirjutatud. Hoiatust on sellepärast vaja, et õnneks on Perandil piisavalt põhjust Tallinnas klientide juures asjatada. See toidab. Ja Tallinna liikluses on kõige õigem kaugele karjuda: “Olen maaaaaaaaaalt!”
*
Enamasti on “saemõrvaril” asitõend kah kaasas. Lausa hobusega ta ei ole – ehkki Jänedalt kui ühest Eesti tuntud hobukultuuri-keskusest võiks ju vabalt ka hobusega olla. Tema on maalt ja koeraga. Suur must eluvend Bosse on peremehega kaasas, sest koer on võetud seltsiliseks, mitte koju ootama ja igatsema. Enamus kundesid tellib meistri vigursaagima aeda või taluõuele, mõisaparki või muidu grüünesse – nii on Perandi kaubamärgiks ja “väikeseks karvaseks Minaks” kujunenud Bosse tal reeglina mini-krusas kaasas. Värkstuba, koerakuut ja kobeda läbivusega sõber – auto nagu mehe teine kodu ning koer elukaaslane!
“Oma asja oleks kahtlemata lihtsam ajada, kui mul mõni vänge diplom oleks ette näidata,” nendib Raivo. “Selles ei kahtle enam keegi, et puus on vägi. Ka kasvamise ja mahlade liigutamise lõpetanud puu on väge täis. Ligi kümme aastat tegemist ja nägemist on õpetanud need lood ja laulud sealt puu seest välja meelitama, mida see isiksus veel kaua kanda võib. Ses mõttes kaua, et praegused immutusvahendid muudavad puidu päris ilmastikukindlaks. Et ta seda muistegi oli, seda näitavad sajanditevanused tared ja kirikud, millel on pommide ja-või tulekahjude käest pääseda õnnestunud.
Pildil: Vanema kolleegi loodud hobukuju. Pärast seda, kui selle mehe emand suri ja enam vigursaagiva vanamehe kõrval ei istunud, pole lesk enam ainsatki kuju saaginud.
Kogu õppimise ja üha oskuslikumalt meisterdamise ajajärgu jooksul on vaid üks kord juhtunud nii, et suurest tüvest, mille kallale isukalt asusin, jäi järel väike piltlikult öeldes puulusikas, mille peale ma lõpuks kah solvusin ja sellegi ahju saatsin. Reeglina on siiski välja tulnud. Kõige uhkem olen ma senini-tänini linnupuuri üle, mis on ise – ja õrs ning lind sinna sisse kah – kõik ühest tüvest välja saetud.
Aga eks need sellid, kellel tuhmim tunnetus ja töntsim silm, nõuavad ikka dokumenti, mitte kunstiteost. Kui on tõutunnistus, siis oskad, muidu… peab olema julgust sind tunnustada. Läbi aastasadade on ka maalikunstnike ja savivoolijatega sama häda olnud – kuitahes andekas sa oled: kui tsunfti ei kuulu, siis kunstnik ei ole. Ja kui näitustele ei võeta, kriitikale ei esitata – siis kenad kodanlased sind osta ei söanda.
Meil saeseppadega on oma tsunft kenasti olemas. See annab meile meie endi kokku saetud seljataguse ja taustsüsteemi.
Pildil: Raivo meisterdatud baarilett Musta Täku Tallis.
Ja eks ma läksin tegelikult tipi-kooli ehitust õppima ka. Aga siis tuli ette naisevõtt ja kahe esimese lapse sünd ning mul oli vaja pesakonna elatamiseks tööle minna. Nüüd pean kasutama kohati taktikat mul-on-tädi-poksikoolis-koristaja – see tähendab, et tuleb ekspertarvamust ja diplomeeritute hinnanguid küsida, kui on vaja ennast kehtestada. Aga mina – ja teised saemehed kah! – on juba nii kaua ja palju ühiskonda ja avalikku silma oma loominguga harjutanud, et meid on hakanud respekteerima, aktsepteerima – ja kõik need teised võõrsõnad – nii linna- kui maastikuarhitektid ja muist suurkooli tõutunnistusega kunstnikkegi.
Pildil: Mootorsaetud - väga profilt, võtke istet! 
Võib küll öelda, et minu karjäär jäi sündmuste ja sündimiste järjestuse tõttu pooleli ja haridus auklikuks, aga – täiesti ebapedagoogilise eeskujuna oma lastele muidugi – olen ma ka olemasoleva pagasi pealt päris kenasti majandanud. Mu sõnum oma poegadele pole kaugeltki mitte see, et pole vaja suurkooli – ma ei õpeta ka neljast lapsest kahele tillemale, et muudkui ole mõnus ja hakka teenima. Vastupidi! Mina lasen oma täiskasvanud poegadel suurema osa lõbukraamist endil tööga välja teenida – üksnes nende töövahenditesse-juhilubadesse aitan investeerida. Kui nad pillerkaaritamisega endale ootamatuid kulutusi tekitavad, peavad need tööga tasa teenima.”
Mis puutub väiksemate laste töökasvatusse, siis Raivo on seda meelt, et jõnglasele tuleb väike mootorsaag kätte anda kohe, kui ta seda kanda ja liigutada jaksab – ning teda jälgides-turvates-õpetades saab juntsu aegsasti õige raja peale. Kes ostab kuue-seitsmesele hobuse, kes Inimeseks õpetab. Kes väikese sae, millega oma esimesi hobuseid välja saagima hakata – ja Inimeseks kasvada.
Pildil: Poja esimene poku, millest väike meister on nüüd üle kasvanud - teeb paremaid!
Jäneda hobukeskuse taga asuvad puidumeeste laod ja platsid. Ühes sellises, vaatega ratsutajatele ja koplitele, rendib töökoja ja panipaiga platsi ka Raivo. Ning seal platsil seisab ka tema poja katsetusi. Papa Perandi jaoks on enesestmõistetav, et kui tema saeb, siis kõrval saeb ka poeg – ja peni tukub laastuhunnikus sealsamas.
“Seda diskrimineerimist küll ei ole, et ainult poistest saab sae ja puu ühisväe abil Suured Mehed kasvatada. Minul on mitu naisõpilast. Hiiumaa Ivol on tüdrukuid-õpilasi kohe lausa rohkemgi kui poisse. Igast Eestimaa servast. Tugevad ja osavad nii ihu kui hinge poolest,” kinnitab Raivo, et läbi vigursaagimise ammendamatu imedemaa on Eestis meeste kõrvale saenaiste tantsurühm tekkimas. Mida samas on võimatu ühe korraga kokku saada, kuna iga daam ja preili trõnnab erinevas maailma punktis. “Kui me rajasime siia Jänedale linnusemäele sõdalaste ringi – ikka selle mõttega, et Eestit kaitsma ja õiget väge loitsima – siis mitmesajakilosed sõdalased tuli mäkke tassida süles. Kuidas sa muidu tood! Suurem osa toojatest olid tüdrukud. Aga tulemuseks on üks ainulaadne väering kah.”
Need kujud resoneerivadki sageli just säärases sõõris, nagu Jäneda kohal, näilise vaatega kogu Emakesele Maale. Sindi metsamajandi ja Sagadi mõisa juures, Elva matkaraja alguses ja ka Kalevipoja teemapargis hakkavad samuti eriti äkiliselt mõjuma ringikujuliselt kokku kõlavad figuurid koos. Mitte et nõiduse värk nüüd just lausa, aga nähtamatu peenmateeria hakkab pärast laastude lendamist toimima küll.
Raivo laseb laastudel lennata legendide ja Lugude vaimus. Jäneda järve ääres supelrannal on päris iseloomustav “tootevalik” – ühest küljest on seal tarbeesemed Perandi moodi. Riietuskabiinid, jalgrattahoidjad, prügikastid. Teisalt on seal lood ja laulud. Mida põlismets võimendab. Üks legend räägib Jäneda suurmehest Urmas Sisaskist ja tema poolt siitsamast sellest järvest püütud suurest kalast. Teine lugu jutustab joodikuvõitu kalamehest, keda mitu näkki – erinevate saefakiiride looming – järve meelitasid. Ei läinud.
*
Ilusa isamaa rahvas omakorda on jällegi sellest kõvasti võitnud, et Raivol nooruses lavakunstikooli õppima minna ei õnnestunud. Igas isases inimeses loomulikult ja looduslikult hädatarvilikuna sisalduv edevus saab just puuskulptuuride kujul tema seest suisa jumaliku väljapääsu. 13. lend, kuhu ta end nihu kanaliseerima õnneks ei pääsenud, lubas lahkesti tal Eesti praegustele tugevaimatele kaotada. Tema tee ja töö, pärisosa ja Jumala antud anne kui ülesanne on nüüd näitlejate tarede ja talude juurde puuslikke vigursaagida.
Raivol on piisavalt palju vurtsu sees, et asju sisse ja ümber väestada. Sisse väestamise näide on Jäneda tunnus-asutus Musta Täku tall. Sinna on Raivo teinud läveesiseid ja kõrtsisiseseid humoorikalt äkilisi taieseid. Baarileti ka. Ja terve Jäneda on see mees oma ja kolleegide kujudega üleüldiselt sisse väestanud. Kusjuures ta annab lausa üleinimliku suuremeelsusega andeks kohalikele noortele, kes sedalaadi kunsti lõhuvad ja põletavad. Arusaamatu, kuidas seesugust roima ja madalust andestada saab – ilmselt just puiduga töötamine nii suureks ja sügavaks laebki.
Pildil: Jäneda erinevad tallid ja Mustad Täkud...
Suure ja sügava tundlikkuse üks, ooteasendis väljund saab olema Edgar Valteri mälestusele pühendatud puitskulptuuride park. Seda ideed veeretades on Raivo koos saefakiiridest sõpruskonnaga kogenud ohtrasti inetust ja väiksust. Küll kahtlustatakse, et veel praegugi kavatsetakse Maestrolt midagi spikerdada-virutada. Küll keeratakse skulptuuridepargi loomiseks juba olemas olnud raha kraanid kinni. Küll… Äh. Nii Raivol kui teistel puusliku-tuuslaritel on ekstra Etsile pühendatud kujude materjal-tüved tallele pandud. Need saetakse kujudeks ja püstitatakse Pokumaale niikuinii. Igasugusest väiksusest ja inetusest kõrge kaarega ülema stiiliga.
*
Pildil: Ekstra Edgar Valteri mälestuseks varutud materjal - meistrile on juba teada, mis sellest tuleb.
Ümber väestada oskab aga seesinane vurtsuga vend näiteks eeskirju, mis järve kaldale kinnisasja ehitada ei luba – tema ehitas Musta Täku Talli taha tolle täku vankri, mis kujutab endast tegelikult autonoomset grillmaja. Aga kuna on ratastel, siis on ju veerev, mitte kinnine asi.
Pildil: Vankri-kujuline grillmaja - jagab mere kaldal uhkeldava Noa laevaga meistri enese jaoks esimest ja teist kohta.
Ümber väestada tuleb sageli ka puid, mille otsa end autodega nii regulaarselt hunnikusse sõidetakse, et nad võetakse maha. Raivol on praegu seal Jäneda hobukeskuse kõrval töökoja hoovil Maestro Edgar Valteri jaoks varutud tüvede kõrval neli karmi surmapuud. Pärast ümber väestamist teeb Raivo neist tagurpidi pööratuna eriti šefi grillmaja.
Pildil: Ümberlaadimise ootel surmapuud.
Pildil: Eurohobune - pea on, pee on, keskkere sõivad normid ja sinusoidid nahka ää!

Et miks Raivost jutustava teksti pealkiri on Must Täkk? Seda niikuinii, et Hobune on üks tema meeliskujund. Nii kõrtsipukkide-lävefiguuridena kui töökojas seisnud Eurohobusena (pea ja pee on, kere asemel on pelk pulk, sest ülejäänu sõi mase tükkis normidega nahka) kui Kivisaare ratsatalu hoovil lapsi lõbustava suksu-kiigena.

Pildil: Aegviidu Kivisaare ratsatalu kiikhobu.

Ta ise meenutab just tollel peenmateriaalsel tasandil, kus ta  külasid ja linnu, parke ja kodusid sisse ja ümber väestab, Musta Täkku. Efektset ja elegantset. Suuremeelset ja suurejoonelist. Iga sentimeeter ta kahemeetrisest kogust on seejuures soe ja helge: kui te juhtute puusliku-Perandile meeldima, siis ta kappab joonelt teie juurde ja kallistab teid. Ärge kartke, see ei murra – kui materjali ja asjade olemust kätega Vaatama ja tunnetama harjunud mees kallistab, saab kallistatu suuremaks ja ilusamaks. Otsekui puutüvi, millest hakkab meistriteos kooruma.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat