Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kadrisant Orla - tere, tuulest toodu!


Eriteade Horsemarketi sõbrale ja külalisele Mati Talvikule: kui Sinuga "Tähelaeva" saates hobustest rääkisime, kinnitasin, et üks must mära on teel - ja kuu aja pärast ostsin jummalast raudja mära :) - aga "selgeltnägijate tuleproov" ei pannud puusse, see sitikmust märamutukas on nüüd kohal!

 "Ma tahan ka talli tulla!"

"Ära tule, sul pole seal midagi teha. Segad."

See on olnud kuude kaupa üks variant mu igaõhtust dialoogi kuueaastase pojaga. Ta jääb neil puhkudel mornilt koju kahe ja poolest õde hoidma. Ning milline trots ja ilmajäämine sellistest äraütlemistest väikese mehe hinge sööbib, selguks tema murdeeas. Selguks, kui äraütlemiste rutiin tuimalt jätkuks. Kui...

Teine variant dialooge oli selline: "Ma tahan ka hobust harjata!" Ja üks õdedest vastab: "Ära sega, mul läheb rutem, sa ei oska!" "Ma tahan ise hobust oheliku otsas platsile kõnnitada!" Ja teine õdedest vastab: "Suur hobune astub sulle peale. Kao eest ära!" "Ma tahan ka hobusega ratsutada - niimoodi päriselt, mitte emme ees sadulas, nagu väike õde. Ja niimoodi ka mitte, et keegi hobust kinni hoiab." Mõlemad õed hoiatavad: "Sa ei saa, sa ei oska!" Ning palve peale, kas ta siis vähemalt õdede hobuseid jahutada võiks, laksanud EI vallandas eelmisel reedel meie sõbralikus ja rõõmsas tallis väikese nutu. Väike tihkumine paisus suureks ja südame põhjast kerkinud nutuks, kui õed andsid oma hobustele pärast trenni porgandit, sättisid asju, ringituasid ja kehitasid - mõnus oli! Väike mees seisis vahekäigus ja nuttis. 

Tegelikult on Üks Poni olnud mul juba ammu alateadvuses ja mõtetes. Alati, kui meie talli pererahvas jälle paari kuni neli poni toob ja omanikele üle andmise eel meie tallis pargib, on kihvatanud. Näe, see sobiks mu pojale... Eriti häälekas oli see kihvatus Maxi ja Mausi puhul, kes nüüd Palamuse all Mokkos elavad. Üsna viiks tegi süda, kui Margit Ränduri juures Mikos Hollandi-Mariana minitäkud mu tütretiba sisse piirasid ning üks neist hoobilt südame kaotas: võta mind! Ülenurmes tõulooma näitusel, kui Ridalast tulnud Heli Alp mu poega oma jupsaka musta Vanessa seljas näituseplatsi juurest areenini kõnnitas, mõtlesin, et heldekene, mis see üks poni lisaks kolmele suurele enam oleks. Aga siis hakkad rehkendama. Ostmishind hinnaks  boksirenti pead ka poni eest maksma. Pool hobust ikka. Varustus. Aeg ja kulud lapse trenni peale. Ja siis kasvab ta sellest ponist välja.

Tõsi küll, see viimane meie Eedenis ei kehti - kui kuuene poeg kasvab järgmise hobuseni, võtab pesamuna poni üle ning ilma oskamata ei saaks poeg järgmise raskusastme ratsudega sõitagi. Kui pesamuna ponist välja kasvab, on oletatavasti juba mõni lapselaps meie karjaga liitunud... Ühesõnaga ma veensin end küll  pidevalt ja jõuliselt, et neljas hobune osta oleks ogar.

Ent sel Suure Nutu õhtul läksin Freddy juurde, kes kolis parasjagu hobuseid Kilgi talli maneeži kõrvale valminud esimesse uude talli - pani sadulapuid ja riietusruumide  valgustusi - ning ütlesin, et kukele kõik kaine kaalutlus, ma pean nubludele poni ostma. Ning sel hetkel hakkasid õhus lipendanud niidotsad ükshaaval, otsustavalt ja saatuslikult kokku sõlmuma. Täpselt samal ajal oli meie Aire vend Saksamaal ponikasvanduses. Nad viisid üht müüdud hobust sinna ning tõid üht tellitud shetit. Mispeale kohe lükati treikusse veel üks. Kadripäevaks Eestimaale karjaõnne!

Ja treikusse sai karjaõnne tooma mitte lihtsalt mingisugune suks. Ei mingi isetekkeline põllutoode, vaid Dewitzi linna ponikasvanduse tšempion - Rostocki näitusel diplomeeritud, vankrivedamise linnavõistlustel võitnud. Lisaks on kohe laupäeval Saksamaalt teekonda alustanud poni veel sugumära, kes on paaritatud säherduse täkuga, kelle ihuviljale juba läbi mära kere "teie" tuleb öelda.

Ainult et siis kiskus ärevaks. Teed ja olud keerasid totaalseks tsükloniks. Isegi kui sa pole oma laste poole teel olevat poni veel näinud, ei talu emasüda mõtetki, et su laste jaoks saabujaga midagi juhtub. Seda enam, et ka tema on ema - ja üldse.

Pühapäeva hommikul jõudis nii Saksamaalt tulnud tsüklon kui treiler meie poni ja tema sõbrannaga Leetu. Aga pühapäeva hommikul oma korralisse ratsatrenni minnes pääsesime veel oma bussimõõtu autoga napilt hangedest läbi, tagasilla veoga väiksemad said meie jälgedes liikuda. Veel.  Tall jäi elektrita - kaheks ööpäevaks. Traktorijuhid vaidlesid, milline osa teedest on valla, milline linna kuludega hooldatav - ja jätsid targu hooldamata. Nõnda et terve pühapäeva ma sõna otseses mõttes palvetasin. Palusin tormi ja lumetuisu käes maanteel seiklevate ponide eest - ja pidasin meie Eedeni kaitseingliga läbirääkimisi: "Saad aru, väikese Aleksandri poni pole veel ära ostetud ega omaks kallistatud, aga võta ta juba oma tiiva alla - sest tal on varss kõhus ja meie lastel on teda ja tema varssa väga vaja ja..."

... ja bernhardiinidel, kes pika porise sügise järel lõpuks ometi taevast oma loomuliku lemmikkeskkonna kätte said, tundus muidugi just tuisu ja stiihia ajal, et nende palveid on kuulda võetud. 

Ehkki Aire ja tema venna fakiirluse tulemusel jõudis Orla - ja tema sõbratar, samuti tiine, juba esmaspäeva hommikul talli, ei saanud me enne teisipäeva lõunat neid vaatama. Käisime mitu korda vaalusid vahtimas ja nihelemas. Nagu arvatagi võib.

Olge lahked! Saabusid lumesahk, elekter - ja emand Aire esitleski oma venna ja enese professionaalset

 saavutust - tänu kokkusattumustele nii ladusalt ja kohe ja loodusjõude ületades kohal!

Pass, diplomid, paaritustunnistus ja boksi uksesilt - tõelise daami kaasavara.

Vankrivedamise meister või? Särtsakate ja sihvakate sporthobustega hüppamist harrastav meie-talli-Veiko ei oska seisukohta võtta. Vahvad ja muhedad muidugi - ei noh, head ühist teed  :)

Päris minu oma?

Ja kohe algas ka esimene kehakeele tund. Me ei karju ega rapsi, ei viskle ega tõmble - sõnatu kõne mõistjad teavad, et mõõdetud liigutused ja tasane hääl sisendavad kindlustunnet. 

Ahoi! Sa meeldid mulle. Sa mulle ka. Kes sul kõhus on?

Welcome to Estonia - milline menu, kõik muudkui pildistavad!

Armastus käib kõhu kaudu.

Mis juhtub, kui ees käima õpetatud shetile laps selga panna? Mitte midagi muud, kui et ta hakkab hoobilt nende lastega sama karja liikmeks. Laste lähedus ja tähelepanu sisendab talle sellist enesekindlust, teeb ta nii tugevaks ja bossiks - et Brigita kurval pilgul on põhjus.

Treileri ja boksi naabrinaise suur, siiras ja mitmekihiline häda. Koos Orlaga tuulest toodud sõbratar eraldati lahkudes varsast. Ta on iseloomult õrnem ja tüdrukum kui hoogne ja enesekindel Orla. Ning lisaks sai must sõbratar rohkem tähelepanu ja maiust. Sa võid küll kõike - nii patsutusi kui leiba - jagada, aga nad teavad ja tunnevad ju kõike. See kõik, mida loomad tajuvad, kõlab valjemini kui meie pereisa reibas tunnustus: "Oi, sa näed välja nagu Kääbiku-raamatu väikesed hobukesed!" Ikkagi on hing haige, meel kurb - ja elu on mõnikord tahtmatult, aga selle eest muudetamatult julm.  Õnneks on see lähipäevil möödas, õrnake hõbehobu läheb oma koju.

Tuleb tuttav ette? Riistakast ja kaska, sadul ja valjad... Alustame teekonda - jookse-jookse-hüppa, osta-osta-maksa! Kõrvuti helge tuleviku poole sörkjooksu alga! Saatuse poolt nii ruttu ja otsustavalt, sihikindlalt ja jõuliselt meie hulka saadetud kadrisant Orla, kes tuli Saksamaalt koos tsükloniga - ja väike poiss, kes ei pea enam kunagi kuulma, et tal pole tallis midagi teha. Kaks musta hobust omavahel (Aleksander on sündinud Musta Hobuse aastal) :)

Mispärast ma õigupoolest Orla tulemisest siin avalikus ruumis hõiskan? Tahan kiidelda, kui hea ema olen - ja kui kõvade papritega mära meil õnnestus Maarjamaale tassida? Otse loomulikult. Igaüks meist vajab tunnustust. Ent ühe väikese poisi poni-loos on tegelikult midagi väga üldist. Universaalse retseptina kasutatavat. Ja nimelt. Kuni meie lapsed ISE TAHAVAD talli tulla ja KÜSIVAD KAASA, tuleb nad igal juhul kaasa võtta. See teeb lisatöö ja vastutuse - jälgi ja juhenda, aita ja õpeta, oeh! Aga see teeb ühtlasi ka inimeseks kasvamise baasi ning harjumuse loomadega koos olla - kes kuuleb sõnatut kõnet ja mõistab teiste liikide kehakeelt, see päris tõpraks ei moondu. Juhtugu, mis iganes. Selge, et järgnevate aastate jooksul tuleb ka sellel, praegu nii kangesti tahtval mehikesel ei-viitsisid-ei-tahasid-käige-pekkisid. Ent harjumuse ja oskuste pealt on teda lihtsam ja sujuvam tagasi õigele rajale kangutada. See jalg käib õiget teed, mis hobu kannul astub... Kui praegu arvutad poni pidamise peale kuluvat pappi ja jätad selle väljamineku tegemata, siis kümne aasta pärast pead ilmselt siunama iga hetke, mil ütlesid lapsele, et tal pole talli asja. Otsides mööda linna mustade mõjude ja ainete kätte sattunud puberteetikut, nead iga korda, mil põtkisid: pole aega, raha on vähe... Ennetuse ja ravi vahekorrad on igas eluvaldkonnas samad. Parem investeerida kõigesse, mis hoiab ära kõike, mida sa oma laste ligi lasta ei taha. Kutsuge hobune!

Orla Old Shatterhandi tütar.

 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat