Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lapselikult loogiline utoopia - üksteise talu-haaval jalule aitamine


 

 Pildil: Napoli mastif Nora.

Igasugune idee ühiskassast, õiglasest jagamisest ja üksteise järje peale aitamisest on loogiline ja ilus. Tõsi küll, kommunistid on Marxi idee ja sõnastuse ära lörtsinud. Mõte sellest, et igaühelt tuleb nõuda vastavalt võimetele ja anda vastavalt vajadusele on ju tore. Arvatavasti tegutseb ka Jumal selle põhimõtte järgi. Ainult et inimesed üksteist omavahel kipuvad tüssama - võimeid näidatakse väiksemate, ja vajadusi suurematena. Anna-anna-anna... Ehk nagu ütleb üks vanarahva kõnekäänd: kus on mu väike kirves ja suur lusikas?

Inimkarja ühiskassa ning muude väärtuste mõistuspärase ja õiglase haldamise ja jagamise idee oleks justkui ainumõeldav. Ainult et inimesed ei usalda üksteist ega toda ühisosa. Maksuametit petetakse. Kiputakse võtma-võtma-võtma. Mida ilmselt käsib sisemine loom. Halb loom. Kiskjaloom. Iga inimene teab, kui hea tunne on anda, jagada, kinkida - ent sisemine aplus ja krabama ajav hirm ei lase seda tunnet nautida. Nõnda siis peavad inimesed oma vara üksteise eest kaitsma selliste karmide verekoertega, nagu pildilolev. Et vägisi ümber ei jagataks. Ent tegelikult on seesinane nooruke napoli mastif Nora teile vaatamiseks riputatud hoopis sellepärast, et läbi konkreetse koera on antud, mitte võetud. Viljandimaal Ruudikülas elav Urve Loit koos oma lastega on andnud sellele beibele uue kodu. Ta võeti linnakorterisse ja... Ühesõnaga nüüd moodustab Nora loomuliku ja naljaka terviku Urve, Kristi ja Rauno majapidamisega - mis kipubki valdavalt naisvägine olema.

Perepoeg on suusahüppaja ning suurema osa ajast Otepääl või Soomes. Ainsad koduspüsivad isased isendid on must täkk ja kaks musta kassi.  Kassidegagi on, nagu nendega teatavasti on. Niisiis ongi Ruudiküla vägevate naiste majapidamise meeshingeks must eesti tõugu täkk. Ja tema perekond. Emand Loit peab nimelt hobuseid perekonna põhimõttel - täkk osaleb lastekasvatuses. Ta on Heiferi programmi konsultant, aktivist, maaletooja. Ja õpetab ka teistele, maamajapidamist alustavatele loomakasvatuse taluperedele õiget ja humaanset loomapidamist. Mitte ainult hobuste - ka teist liiki loomade meeldivalt loomulikku ja oskuslikku pidamist. Ta on Naiskodukaitse innukas alustala. Üks liikumine täiendab teist - nii Kaitseliit kui Heifer-programm on maa totaalse asustamise ja totaalkaitse meelsed. Ja tema tütar Kristi on kodutütar ning uute kodutütarde välja õpetaja.  Poeg Rauno on mõistagi noorkotkas - ja lendabki kõrgelt. Suusahüppajad, kes Eestis harjutavad 50 ja 90 meetri kõrgustel mägedel, lendavad Soomes treenimas käies 120 meetri kõrgusel... Huh, kas emasüdant tunned sa, ütleks ma selle peale!

Ruudiküla asub Vilandist Väluste peale viivat teed pidi 7 kilomeetrit edasi, Viiratsi vallas Uusna küla taga. Uusna-kant ongi võimsate naiste kants. Sealt viis omal ajal läbi Katarina Suure rajatud Hansatee-osa. Seal on ülimalt teovõimas naisselts. Seal on mitmeid tugiperesid, kes pakuvad lastekodulastele kodu. Seal on läheduses mitu nimekat ja võimsat talli - Glettenbergi, Sammuli, Nuiamäe - mis omakorda kinnitavad, et koht on väge ja häid eeldusi täis.  Ja mis on seal Verilaskme külast läbisõidul põllu sees, ah, mis, noh? 

Zuumime. Ongi. Bernhardiin. Kogukas ja turjakas - järelikult isane. Keskmisest tumedam - seega üsna võimalik, et põlvneb Web Masterist, kes annab nii tumedaid Bernhardiine. Aga sama hästi võib ta muidugi olla hoopis mõne teise sugupuu päritolu emane bernhardiin :)) Oluline on siinkohal see hetk ja fakt, et põllu sees ilmutab end loom, keda tavaliselt põllu sees pole. Selliseid vaatepilte nimetaksin sõnumitoojate ja teejuhtide ilmumiseks. Kui ilmuvad sellised teejuhid ja sõnumitoojad - see võib olla ka siil või leevike! - oled õigel teel. Nii paiknemise mõttes. Kui ses mõttes, et ajad õiget asja. Vahendad õiget ideed. Edasi!

Oluline ideede kuulamise põhjus ja võimalus on lugejatega kohtumised - need liigutavad kirjanikku mööda rahva- ja seltsimajasid, raamatukogusid ja vallamaju. Viivad peateelt kõrvale. Ja see on üks eriti teretulnud ja õnnis palverännaku moodus. Tegeliku eestluse elujõuga, tõelise elulaadiga kohtumine - Eestit elusja alal hoidvate inimestega silmast silma trehvamine peateedest eemal. Sellelt kurvilt neli kilti vasakule on Uusna. Nelisada meetrit paremale - Ruudiküla Urve maasoolane ja aateline kodu.

Mu jaoks pole mõeldav, et millisesse Eestimaa otsa iganes lugejatega kohtuma minnes põletakski ainult selle ühe asja pärast diislit. Lähimad hobu-majapidamised tuleb ikka ka läbi käia. Ühest küljest hoiab tihe ja osav logistika diislit kokku. Saad kolm kuni kümme ühes ju. Teisalt viib ühe asja pärast minek ning samas spontaansete kõrvalhaakide tegemine just täpselt sinna, kuhu on vaja jõuda. Selle heatujulise bussipaviljoni tagant pääsebki üle paari üles küntud künka Urve juurde.

Must pilt või? Pildil ongi must muld. Sügiskünni käigus üles küntud Mulgimaa. Selline vaatepilt - selge, et eelnes lumetormile - ja mis sest tuisust siis, must ülesküntud muld on selle all ka siis, kui peal on pool kuni kolm meetrit tuisuvaalusid - tõstab tuju. Oi, kuidas tõstab! Linnades toodetud meedia tekitatud mase ja masekas annab külade ja metsade vahel detailhaaval järele. Hoidun uuemal ajal lehti lugemast. Need müüvad itku ja hala tiivul. Puhuvad majandussinusoidi põhjakühmu hiigelmulliks. Põhjustavad inimesi hirmutades prohvetluse - nii kaua hirmutavad ja oigavad, kuni rahvas ongi katastroofiks häälestatud ja tõmbabki endale krahhi kaela. Ent kui sa ka ei loe ajalehti - ikka tungivad nende kultiveeritud katastroofiteated sulle tuppa, kui lased hommikutoimetuste taustaks tiksuda Terevisioonil tükkis seal sisalduvate ajalehetutvustustega. Tulevik tuleb süsimust, mitte must... Nii nad ägavad. Ja linnakarpides abitu inimene kui kariloom, kes ennast ise mitte kuidagi aidata ei saa, satubki paanikasse. Muutub manipuleeritavaks. MIda meedial ja poliitikutel oligi vaja saavutada. Kes ei taha kariloomastuda, kadugu küladesse ja metsade vahele. Loomuliku ja tegeliku rütmi rüppe. Vähemasti külla. Kui mitte elama. Alaliseks on parem - aga pisteliselt vaatama on ka hea. Mase ja masekas annavad järele, kui näed inimeste tegelikku elujõudu.

Mina konkreetselt saan praegu neid sõnu kirjutades ja pilte vaadates jõudu ja tuge selle paratamatuse vastu, et Pärnumaa kodus on meri õue tõusnud, aga tuisuvaalud ei lase Tartu staabist sinna päästetöödele minna. Aga selle eest jõudis mu noorema poja poni Saksamaa kasvandusest paar tundi tagasi eluga Freddy ja Aire talli. Kõhus noorima tütre tulevane poni ka veel... Lätiküla talli uut pereliiget vaatama aga ei pääse. Nõnda siis vaatan koos teiega pilte ning jutustan.

Jutustagem siis natuke naiivsena - aga väga ilusasti ikkagi - kõlavast programmist, mille vedaja Eestis ongi Urve Loit. Heifer International on heategevusorganisatsioon. – MTÜ – mis töötab koos vabatahtlike inimestega. Eesmärgiks on suurendada nende heaolu ja neist hoolida. Programmi peamine eesmärk on toetada maal elavaid perekondi, parandades nende heaolu, toitumist ja sissetulekuid. Maal elavaid peresid aidatakse sobivate põllumajandusloomade hankimisel, vajalike koolituste ja thenika soetamisel.
HI visiooniks on, et maailma rahvad elaksid rahus ja jagaksid eluterve planeedi ressursse mõistlikult. Projektide põhialus on annetuse edastamine. Kui inimesed annavad teisele perele edasi oma loomade järglase, oma teadmised ja oma praktilised kogemused, siis sellega laiendavad ja avardavad nad oma eneseväärikust ja tõstavad ka iseenda eneseusaldust.
Idee, et peredele antakse lühiajalise abi asemel kestev toiduallikas – õng kala asemel! – on kandnud juba 65 aastat. Organisatsioon loodi 1944. aastal USAs. Tänu sellele on üle 7 miljoni inimese 128 riigis nautinud paremat elu, suuremat sissetulekut ja rõõmustanud iseennast, abistades teisi.
Tavapärase HI projekti kolm olulist komponenti on: elusloomad või muud vahendid; koolitused ja praktiline töö; organisatsiooni areng – tegevuse planeerimine, majandamine, tulemuse arvestamine, aruanded ja ühistegevuse üldine areng.
Projekti on jätkusuutlikuks teinud see, et koostöö õhutab inimesi õppima, isiklikkus vaistu kuulama, julgema olla südamlik, hooliv ja tasakaalukas – ning tänu keskendumisele ka tootlik.
Koostöö ja planeerimine tähendab, et liikmed otsustavad omavahel, milliseid loomi ja abi keegi vajab ja saab. Jagamine ja hoolimine põhineb veendumusel, et probleeme saab lahendada nii, et inimesed jagavad teistele seda, mida neil (üle) on.
Endaga toime tulemine ja arenemine on oluline sellepärast, et Heiferi projekt saab inimesi toetada vaid mõnda aega – edasi tuleb õppida teistega koostöös ise toime tulema ning loodetavasti juba järgmisi peresid järje peale aitama.
Loomakasvatuse alal õpetatakse projektis osalejatele, kuidas loomi ohutult pidada ning nende heaolu ja tootlikkuse ka kehvematel aegadel ja oludes tagada. Nutika loomakasvatuse õpetamise käigus õpib pere tervikuna tervislikku ja tootlikku majandamist. Põhiline tulu, mida saab annetuse saaja, on toit ja lisasissetulek looma kaudu ja abiga – olgu see siis piim, munad, juust, mesi või vill.
Põhiline kooslus, millele loota, on pere: mehed-naised peavad tegema ühiseid otsuseid, koos õppima, vastutust ja edu jagama. Toetust ja õpetust antakse peredele, kes seda tõesti vajavad ja väärivad. Ja kes on valmis oma majapidamise rakendama keskkonna hooldamise ja säilitamise teenistusse. Väetiseks kasutatakse vaid sõnnikut, istutatakse metsa, säilitatakse ja tekitatakse bioloogilist mitmekesisust, jälgitakse veekogude seisundit ja vähendatakse erosiooni.
Vastavalt projekti hõlmatud perede valitud loomaliikidele organiseeritakse neile koolitusi, pered suhtlevad omavahel ja juhendajatega innukalt ning harrastavad mitmel tasandil ühistegevust. Teoreetilisele koolitusele lisandub praktiline. Külastatakse hästi toimivaid majapidamisi ja farme. Projekti liikmes-pered saavad ise otsustada, keda nad endile õpetajaks soovivad. Ühtviisi oluline on nii loomse toodangu saamine kui selle töötlemine ja turustamine.
Annetuse edasi andmise põhimõte tähendab, et projektiga liituv pere saab kingituseks looma ning annab järgmisele perele oma loomalt saadud järglase (enamasti emase). Uus pere aretab-paljundab teda – ning kingib järglase järgmisele perele. Nii süveneb hoolivus ja vaimsus, elu saab mõtte ning ühine elukeskkond paraneb võrreldamatult.
Heifer on veendunud, et inimkonna heaolu ei saa inimesi harimata tõsta. Haridus peab õpetama mitte ainult oma kasu saavutamist, vaid kogu maa tootlikkuse kasutamist ja tõstmist nii, et samas hoitaks keskkonda. Sellest, kuidas on häälestatud ja haritud naised, oleneb ülimalt palju. Alates kohaliku kultuuri traditsioonide järgimisest ja lõpetades kohalikku päritolu loomatõugude eelistamisega. Oma varanduse vaba ja rõõmus jagamine on paljude globaalprobleemide lahendamise võti!
Nb. Ülal- ja all-olevad lõigud on HP bülletäänist tõlgitud ja mõnevõrra toimetatud tekstid.
 
Ameerika farmer Dan West algatas Heifer-projektide idee 1944. aastal. Hispaania kodusõja ajal töötas ta Brethreni kirikus ning jagas piima näljastele lastele mõlemalt rindepoolelt. Ta mõistis, et sedasi piima jagama võib jäädagi – peredele on vaja lehma, mitte kuitahes palju ämbreid piima. Ja õpetust, kuidas ja millal lehm lüpsab.
Ameerikasse naastes kutsus ta sõpru üles teistele, vaesematele peredele mullikaid annetama. Looma esimese emasjärglase pidid mullika-saanud omakorda järgmistele vajajatele annetama. Programmi nimi oligi tookord “mullikad kingiks” – heifer on seni-poegimata tiine mullikas, ehkki lisaks tiinetele mullikatele kingiti ka muud liiki loomi.
Nii oleneb ka praegu, 65 aastat hiljem, loomaliigi valik ja projekti edukus neist peredest, kes projektis osalevad. Tänapäeval toetatakse loomade annetamist küll põhiliselt välismaise rahaga, ent kingitakse siiski kohalikku tõugu loomi. Eestis saavad projektis osaleda pered, kes vaartustavad elu maal, on huvitatud põllumajandusloomadega tegelemisest ning koolitustel ennast täiendama. Neil peavad olema tingimused loomapidamiseks, loomade piisav söötmine peab olema tagatud ning pidamistingimused ja heaolu garanteeritud.
Loomade heaolu tagab see, kui kasvatatakse kohalike oludega kohastunud loomi – Eestis siis kohalikke, eriti just ohustatud tõuge. Enne loomade kätte saamist käiakse üldteadmiste hankimiseks koolitusel. Õpitakse nii liigi-kohaste koplite ja varjualuse rajamist kui söötmist-jootmist, vaktsineerimist-ussitõrjet, hooldusprotseduure ja ümberkäimist nii poegimise kui lüpsi puhul.
Projekt kestab viis aastat. Loomad antakse kätte alles teisel või kolmandal aastal – sellest nähtub, kui pikk ja põhjalik on eelnev õpe. Viimasel aastal jälgitakse perede edasist toimetulekut, jätkusuutlikkust. Kui vaja, pikendatakse projekti – ideaalis aga saab jalule saanud loomakasvatusperest juba uus annetaja. Tänu sellele suhtlevad inimesed omavahel perekonniti ülimalt tegusal ja positiivsel tasandil.
Baltimaadesse jõudis Heifer International 1999. aastal – esindus avati Leedus, Kaunases. Balti Heategevusfond registreeriti Vilniuses aastal 2005 ning see koondab kõigi kolme Baltimaa projekte.
 
Esimene HI projekt Eestis avati Saaremaal 2005. aastal. Kuus peret said tiine mullika, seitse peret 10 lammast, seitsmele anti kolm mesilastaru igale. Võrumaal käivitusid projektid 2007. aastal (lambad, kitsed, veised ja hobused) ning Hiiumaal (lambad ja küülikud).
Võru-Põlva kagupiirkonna projekt, mis tegeleb lammaste ja kitsedega, kinnitati 2007. aasta lõpus ning 2008. aasta kevadel alustas tegevust Eesti ohustatud tõugu hobuste projekt, mille esmärk on võimaldada hobusekasvatajatele vajalikke koolitusi ja propageerida hobuste kasutamist töös. Liitunud on pered Pärnu-, Viljandi-, Jõgeva- ja Tartumaalt. Nende perede kogemustest saab lugeda koduhobu.blogspot.com ning Urve Loit on kättesaadav urve.loit@gmail.com - 5148705.
Mis puutub Urve  enese kodusse, siis eestluse elujõu naiselikust ja romantilisest, naivistlikult jõulisest kestmisest räägib seal detailide sõnatu kõne. Külatee ääres on lillepotid ja muistsed adrad, küünlad ja ikebanad. Kui inimesel on aega ja jõudu kompositsioone luua ja detailide sõnatut kõnet moodustada, siis elab ta järelikult õigesti.
Enamasti see napoli mastif Nora loomulikult ketis ei ole. Kuna ta on verekoer, siis targu on. Selle koera võttis Urve endale perelt, kes täiesti sobimatut tõugu peni linnakorteris püüdis pidada. Ideest sütitust saanud isetulnud loomad moodustavadki suure osa Urve ja tema laste majapidamisest. Hobused on võetud meelega ja teadlikult - kõik teised loomad on ise tulnud "heiferid".
Rannu koolist üle jäänud porgandd jõudsid Urve hobusteni samuti "heiferitena". Võrtsjärve ääres kasvatab üks mõnus vanapaar porgandeid Rannu kooliköögile. Viimase ajani veel kehtisid euronormid, mis ei lubanud teatud mõõdus-kujus porgandeid inimtoiduks pruukida... Jabur absurd! Ent samas hobustele tõeline õnn. Vanapaar kingib neid "praake" regulaarselt hobustele. Ja nõnda ka Urve hobused neist porks-heiferitest osa saidki.
Perekonnaõpetus Ruudiküla moodi. Urve tütar Kristi tutvustab mära Rosiitat ja tema titat Abeeriat. Õpetust elutervest elust, kogu Eesti elujõulisest asustamisest ja aukartusest elu ees saavad Viljandi koolitüdruk Kristilt ka tema õpetatavad 17 tulevast kodutütart. Vastutus väikeste plikade meelsuse kujundamise ja aatelise vormimise ees ajab Kristi heteketi tiba ähmi - hobused rahustavad jälle maha.
Vabalt sisse-välja jalutav hobupere elab vaatega naabrimemme majapidamisele.  Maa sool ja naabrivalve - kaks ühes moodustub sedasi. Ja ega üleaedsel vanapiigal peale naabrinaise Rosiita väga kedagi vaadata olegi - elluärav külaelu on alles nii õhkõrn ja haprakene ju.
Urve hobused on Kuuse Juhani juurest toodud. Täkk Are - põlvnemisega legendaarsest Aabramist - kannab kodus hüüdnime Eku. Kirjapilt EQ on aga teatavasti lühend ladinakeelsest nimetusest Equus. Hobune. Just Hobune suure tähega see mees ongi. Algselt sisse seatud bokside süsteemi lammutasid Urve ja Kristi ära - on omavahel ühenduses olevate "tubade" süsteem. Nii saab isa võtta lapsekasvatusest osa. Ja ta võtab. Pidevalt, liigutavalt ja arukalt. Siit moraal: andke täkkudele võimalus ennast kui mehi ja isasid näidata! Nagu korterimeestel, kes piirduvad kodus  teleka ja arvuti jõllamisega, pole ka märadest-varssadest eraldi peetavatel täkkudel võimalust end näidata. Ei tutvusta täku isalikke oskusi ja omadusi boksieralduses tammumine - ega ammugi mitte isaduse piirdumine katseklaasi lirtsatava kunstseemenduse materjaliga. Kui täkk on mära ja varsaga koos, on ta Isa. Nagu muid võivad ka pullid suurepärased ja suuremeelsed isad olla - aasta tagasi jutustasin siinsamas, kuidas lihaveiste papa-pull keset erinevas eas vasikaid ja poegivaid lehmi(!) tõeline paps oli. Hobustel on samamoodi, kui lastakse olla. Kui sellel, mis peab, lastakse segamatult tulla.
Lotta tulemine on kooskõlas selle ärkava küla üldise häälestusega. Hundu-beib saabus klanni varjupaigast.
Et heifer-matroon ja koertekuninganna porgandikastiga või? Jajah, aga lisaks ka Naiskodukaitsja, kes iehitab ise oma maja. Seitse aastat peetud talu on suures osas Urve ja tema laste oma kätega kõbitud. Või kõbimisel. Nagu need protsessid ikka käivad. Kui asi on silmnähtavalt pooleli, ei teki vähemalt illusiooni, et miski on lõplik - nagu meil Pärnumaal, kus alles sai kõik justkui valmis, aga nüüd on meri jälle toas ning kevadine otsast alustamine ilmne. Urve poolikuse-pitseriga maja hoiab vähemasti tunnetuse adekvaatse - kõik on poolik, suhteline ja ajutine.
Are-Eku ja Rosiita tänavuse varsa Abeeria värvuse kohta ütleb Kristi HÕBEVÕIK.
Papa valvab ja turvab, kuni naine ja laps trallavad. Nad pole siin tegelikult üksnes silma ilustava romantilise rodeo pärast. Tööd teevad ka. Täkk käib kõigi tööriistade ees - künnab-niidab-jne. Mis näeb Urve sõnul ülilahe välja - täkk läheb puhevile ja on kaks korda suurem, kui tema tavalised eestlase mõõtmed, kui tal on missioon täita. Nagu inimesedki ju!!! Kristi algatusel aga töötavad ka mära ja varss muruniidukite ja väetiselaotajatena. On öösiti maja juures vabalt, niidavad ja rohivad perfektselt ja käratult, kulude ja naftahaisuta - lärmist rääkimata.
Urve talu argipäev on ehe näide sellest, kuidas Heifer-keti talus peab ideaalis loomi pidama.
Samal ajal kui täkk turvab ja hooldab oma naisperet - kui märal saab jumbust siiber ja ta annab põnnile kolakat, poeb jõnglane kannatliku ja suuremeelse issi selja taha! - inimmeest ses majapidamises pole. Inimpere ainsat meest käib ema Urve sageli õhtuti maanteel ootamas. Kui suusahüppajast poeg Rauno jääb bussidest maha, tuleb oodata ja koju aidata.
Oma laste isa kui loogilist täiskasvanud meest ei visanud emand Loit majast välja kui üleliigset ja kasutut asja - too läks ja sättis end mujal lasterikkamaks. Mis on Urve ja teda jäägitult austava, imetleva, jäljendava Kristi poolt vaadates vaid ses mõttes probleemne, et kui ta tahaks veel enne 40. eluaasta täitumist pesamuna ilmale tuua, peaks enne vähemasti bioloogilise isa vaatama. Kui tõelist Isa, nagu Are, ei leia. Paradoks...
"Sul polegi veel akudrelli?" imestab Urve, kes ehitab ise. Temal on akudrell ammu. Nagu näha juuresolevalt pildilt, saab ta ka vaheseina mahavõtmisega ise hakkama. Vastupidiselt lähikondsete meeste ettevaatlikule ja mugavale hoiatusele ei kukkunud seepeale ei katus tuppa ega läinud elamine külmaks. Nõnda siis on nüüd veel vaja kipsplaat katta-viimistleda - ja valmis ta ongi!
See on ka üksi. Sümboolsel kombel on ka seesinane viirpapagoi üksikuks jäänud. Emane loomulikult. Isalind oli 1. aprilli hommikul ette hoiatamata ja põhjust teatamata patsti! puuri põrandal.
 
Majapidamise kolmest mustast mehest kaks, kes pildil, on loomulikult ise Ruudikülla tulnud. Pildilolevatest alumine tuli Ruhnust, nagu Mark Soosaare Koju. Mark Soosaarele pakkus ennast üks puudli ja terjeri segu emakoer nii veenvalt ja sisendavalt, et Mark võttiski ta kaasa. Koera nimeks sai Koju. Ta on nüüd üle 10 aasta vana, filmimehest poliitikule kena pesakonna kutsikaid kinkinud ning endiselt kõbusas vormis, nagu nood segaverelised ikka. Sama jõuliselt ja veenvalt pakkus ka pildilolev suurem kõuts end Urvele Ruhnust kaasa.
Väiksem mjäuk, kes on suurema koopia, ehkki neil pole mitte mingit sugulaspistmist, pisteti Urvele naaberkülas taskusse. Väikemees onuga. Lahe paar!
Heifer Project Internationali tassi saab aga mitmeti lugeda. "Ära väsi!" või "Väsi aitamast!" Lisaks tavapärasele metafoorsele tõlgendusele, kas tass on pooltühi või pooltäis. Kui nüüd tulvavesi mu Liukodu tallis karjused-värgid hukka ajas ja jalgrattad-küttepuud-külaliste voodid läbisegi keeras, siis... saab rõõmsalt otsast alustada. Nende piltide vaatamine ja juurdekuuluva jutustamine rahustas ja lohutas mind - küllap rahustab-lohutab teidki! Üksteist toetades kroolime välja. Nii masest kui tuisuvaaludest, tõusuveest kui tormikahjustustest. Kindlasti. Ilmtingimata. Alati.

 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat