Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Oh sina vahva ja vägev Draama!


Ma olin elus teist korda hobuse seljas, kui praeguseks mu hea sõbrants, Võrtsjärve äärne hobusekasvataja Heli Varik andis mulle metsas matkamiseks päratusuure Draama. Turja kõrgus on natuke üle meeter kaheksakümne. Tohutult jõuline on ta ka – pole mitte jäme torikas, nagu nad mõnikord olema kipuvad, vaid lihastes ja väge täis elukas.

Tookord oli tal taga varsakene, kes määras minu asemel, kuhu ja mis kiirusega me Draamaga kulgeme. Sellepärast, et see mära on erakordselt pühendunud emme ja kui ikka ratsanik suurt sõita ei oska, siis ta keskendubki emadusele, mitte käpardile kuuletumisele.

Varsakese Opheliast kasvas Vesiroos – tema oligi see, kes Vidrike galopil ratsanikust vabanes ja pea kaotades kinnikasvanud metsatiiki sumatas ning ennastsalgavate meeste abita sinna uppunud olekski. Aga Draamast sai mitmeks aastaks minu mehe hobune.

See juhtus nii, et minu tärkav hobuvaimustus tõmbas mehe kaasa ja nõnda ta Draama boksi sattuski. Pani käe hiigelmärale turjale ja kaotas südame. Draamal oli vaja sellepärast ühest Kesk-Eesti lagunenud kolhoosist Heli juurde sattuda, et jõuluvana sai ta nüüd Alo jaoks kingikotti ajada.

Kolm aastat käis meeter üheksakümnene mees oma tonnise hobusega kõikvõimalikest seiklustest läbi. Kolmes jahis ja Vidrike galopil. Seal näiteks sellepärast, et Draama on oma tohutu suuruse juures uskumatult kiire ja armastab kimada. Ainult mitte siis, kui on vaja – galopil läbis ta pool ringi näiteks laisas traavis…

Draamast poole väiksemate hobustega Alol taga ratsutades olin alati heitunud ja kimbatuses, miks nad nii kohutavalt kihutavad. Mees huilgas ja hobune lajatas, nii et maa tümises. Kujutasin ette, mis juhtub, kui hops üle kaela peaks käima. Ja püüdsin kannul püsida, mõistmata, mis mõnu sellisest arutust jugamisest olla võiks.

Inimene paraku ei jõua end lõpmatult paljude asjade vahel jagada – kuna mu vanamees pladistab suved otsa purjekaga ühelt regatilt teisele, kippus ilus hiiglane tunduvalt rohkem võsaneegrina omasoodu ringi tuiama kui peremeest ja sadulat kohtama. Kui süütunne muutus väljakannatamatuks, pani Alo Draama müüki.

Enne seda sai ühest fataalsest juhtumist kinnitust, et tema ratsutamiskarjäär on möödas. Käiski kevadise keltsa peal koos hobusega üle kaela. Murdis rangluu ja sellega oli otsas kuraas nii kihutada kui üldse sadulasse ronida.

Ent seoses sellega, et hobunn oli mõned kuud müügis, enne kui endale uue peremehe leidis, juhtus ka üks naljakas lugu. Üks Luunja hobuseparisnik – jumal hoidku, mitte Sven Shois! – teatas mulle, et tal on ostja olemas. Et veab mära enda juurde, siis saab ostja temaga tuttavaks ja mis kõik. Kolme päeva pärast sokutas too valge – täpsemalt öeldes küll punane – juut hobuse ainsatki sõna lausumata koplisse tagasi.

Ja mis selgus? Mingit ostjat polnud. Tal oli üks suur grupp matkale tulemas ning vaja matsaka meeskunde kannikate alla jõulist ja vastupidavat hobust. Luiskas, et läheb müümiseks, tegelikult kasutas looma mitmepäevasel matkal ja libistas teise siis salamisi koplisse tagasi.

Võeh.

Tegelikult läks Draamal hirmus hästi nii seoses sellega, et talle Soome ostjat ei leitud ja ka Luunja leidlikvend ta rahule jättis. Sellepärast, et Karin Silla hobutalus, kus ta nüüd elab, on elu nagu hobuse unenägu – midagi pansionaadilaadset. Ja teiseks leidis ta endale ideaalse peremehe.

Remo on minu papist veel pikemgi ning on selle hobuse pärast järk-järgult Pangodi äärde suvilasse elama kolinudki. Käib lisaks nädalavahetustele ka tööpäeva õhtuti ratsutamas ja üldse on nii kiindunud ja pühendunud, nagu üks küpses eas hobused avastanud inimene olla võib. Kavatseb selleks, et ka tütrele hobune kasvatada, Draamale varrekese teha lasta. Aga praegu on Draamal kasulaps.

Üks neljakuune varss jäi orvuks ja Draama kui karja juhtmära võttis ta endale.

Ja siis oli sihukene lugu, et pärast jahiratsutamist polnud ma mitu nädalat hobuse selga saanud ja olin seetõttu ligi viis kilo juurde võtnud. Võrtsjärve-äärsed hobunad on praegu suures koplis end enne talve täis söömas. Nii ma siis Karini juurde Pangodi äärde läksin ja koplist Draama võtsingi.

See oli üks ütlemata õige tegu. Kui välja arvata pisiasi, et ma pääsen sinna ürgkõrgele väga napilt ja paku abiga, siis oli see sõit ilusas metsas ja maheda järve ääres üks paremaid asju, mis minuga seoses hobustega juhtunud on.

Nüüd ma saan aru, miks Alo enne oma kukkumist ja jäägitut purjekatele pühendumist selle vahva ja vägeva elukaga nii hullu moodi kihutas: ta on nii turvaline, kindel ja pehme seljaga, et seal üleval olles ei saa päriselt arugi, kui vinge vint tegelikult sees on. Ainult teised jäävad millegi pärast kaugele maha.

Sedasorti ülikiire, aga samas turvaline lajatamine ajab ekstaasi. Naer tuleb peale ja kohutavalt hea on olla. Ning kohutavalt tore on teada, et see täpilise taguotsa ja naljaka sabajupiga hiiglane püsib seal Pangodi ääres kenasti ühe koha peal ja ma võin alati, kui tahan, teda liigutamas käia, sest tema tahab alati ja väga väledalt liikuda.

Ahjaa, et miks selline naljakas sabajupp? Siis, kui Heli lasi Osmanil Draamale Ophelia teha, sidus ta mära ilusa heleda saba kinni, nagu see ikka käib. Et karvad vahele ei jääks, mõistagi. Mõtles, et kuna nagunii on vaja mõne päeva jooksul üle paaritada, las see saba siis seisab kinniseotuna. Aga saba, sinder, läks põletikku ja osa temast lahkus kudede nekroosi tõttu. Kole asi. Ehkki – olles viie aasta jooksul Draama nudisabaga ära harjunud, ei kujuta ettegi, et sellise emase ambaali taha mingi teistsugune sabadik käia võiks.

Küll on ikka õnn, kui inimesel on igas Eesti otsas mõni kabjaline lemmik, kelle peale mõelda, kellest vaimustuda ja kellega hobustama minna, kui ahter väga tugitooli kujuliseks läheb. Mis seal salata, see õnn on tänu sellele tumestamata ja agatamata, et ühtki hobust isiklikult ei oma. Kangesti kena on mõnuga mütata, kui kaerad, kabjarauad, vaktsiinid ja ussirohud käivad omamata hobuse juurde iseenesest.

Miks ma seda räägin? Sellepärast, et see kuramuse omamise kiusatus on ikka sees. Veenan ennast, et ma ei tahagi omada ja orjata ei Draamat, Ronjat, Apollonit ega Hansat. Ei ühtki kihvti elukat, kellega viimasel ajal inimese ja hobuse kooslust moodustanud olen.

Ei taha, ei taha, ei taha! Kui ma vaid ise ka ennast usuksin…


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat