Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Linnatallinnalinnatallid II


 Inimesed annavad loomade elule ja enesetundele sageli hinnanguid inim-mallidest lähtuvalt. Hobusel pole ju oma boks-koppel-maneež-boks-koppel-maneež argipäeva hinnates oskust seda võrrelda näiteks rütmiga karjamaa-matkarada-meri-karjamaa. Hobusel pole unistusi ega abstraktseid etteheiteid. Tema võtab elu täpselt nii, nagu see just on.

Inimene ei saa mõistagi jätta arvustamata ja haletsemata.  Et kuidas need vaesed hobused seal linnas ikka elavad. Kuna tallide ümbert on maad maha müüdud - sugugi mitte ainult Tallinnas! - on boksis seismise ja trennide vahel vaba jooksmise koht ja võimalus sageli üksnes hilisõhtune maneež. Kui nad siis just parasjagu seal veel mõnd lisatrenni ei tee. Mõned ratsud, kes omanikehobustena rendiboksis linnatalvesid veedavad, pääsevad suvedeks maale ja saartele tuulduma. Mõned ratsakooli hobused, kelle närvikava läheb tunnihobuste rutiinis tuksi, viiakse küladesse-metsaveertesse taastuma.

Inimene surub paratamatult endale kuuluvale loomale peale oma elulaadi. Tal on see õigus, sest kuulumine teeb looma sõltuvaks. Ei koer ega hobune jääks ilma inimeseta enam ellu. Kui sälud para-jahimeeste sigatsemise peale kodust roostikku kihutavad, kustuvad nad keset teoreetilisi ellujäämise võimalusi praktiliselt täis külmutuskapi kõrvale ära. Hirm ja sõltuvus muudavad abituks. Puurist välja lastud karusloom ei jõua nälga surra - ta süüakse enne ära. Kuna inimene kodustas koera ja hobuse ja muud koduloomad oma tarbeks ning peab neid üleval, siis ongi tal ka õigus neile selline elulaad määrata, nagu sobib ta enese elulaadiga. Linnas elav inimene valib - loodetavasti! - oma korteri või elulaadiga sobivat tõugu koera ning paneb oma hobuse endale lähimasse talli. Peremehel on lihtne linnatalli oma lemmiku juurde minna - sõidud läbi tundidepikkuste ummikute ja nendega kaasnevate aja-närvi-kütusekulude äärelinna jäävad ära. Aga samas on linnatalli boksirendid linnavälistest võrreldamatult kõrgemad. Eks selle pärast, et linnas peetava hobuse ümber on ametis ja teenistuses mitu inimest, kes kompenseerivad kõike seda, mida loodus ise annaks. Toit ja liikumine. Linnas on palgad ja professionaalid, teadlik turvalisus ja teenus.

Inimene saadab ka oma lapse tunnihobustega trenni pigem mõnda linnatalli - sest sinna saab laps bussi-trolli-trammiga ise kohale. Lapsevanem ei pea lapsega ühtegi Rebalasse-Pihlakasse läbi ummikute rähklema ega lapse trenni aega oodates maha istuma. Tõsi küll, hobuinimese loogika küsib selle koha peal: miks lapsevanem siis ka endale hobust ei võta ja koos lapsega trenni ei lähe, ah, mis?

Inimene saab tänu linnatallidele suurloomast lemmikut pidada ja sporti teha. Inimene saab oma lastele tänu tunnihobustele võimaldada trennid elus asjaga. Liikumine, peaaegu värske õhk - ja elus olend. Iseasi kui adekvaatse ettekujutuse hobusest kui loomaliigist ja isiksusest need lapsed sel kombel saavad. Hobune kui vaba ja kaunis kariloom jääb linnatallides mõistagi avastamata. Jälgides trennilaste suhtumist tunnihobusesse võib üsna tihti tuvastada paratamatut arvamist, et poni on trenažöör või jalgratas. Ega seal rutiini kätte kustunud silmade taga polegi väga lihtne isiksust ega elu tuvastada.

Inimene kipub muidugi linnalooma tema rängas teenistuses haletsema. Aga kuidas ta ise elab? Rendiboksis hobust pidav inimene võitleb end läbi hommikuste ummikute büroosse, veedab seal konditsioneeride-arvutite-päevavalguslampide lõõsas pika tööpäeva, sööb lõunavaheajal rämpstoitu ja heitleb end siis tallis seisva lemmiku juurde - harjab ja liigub ja loksub ja kosub. Pärast seda teeb inimene tõenäoliselt teise tööpäeva, ületunnid ja lisakohustused otsa. Üritab ka perele ja kodule jätkuda - ja kui tal vahepealset paari tundi linnatallis lemmiku seltsis poleks, siis ei jätkuks. Sest teda poleks enam.

Inimese laps läheb koolist talli. Ta on koolis tegusa ja reipana püsinud tänu koolijärgse ratsatrenni ootusele. See ei tähenda, et 12-20 kaupa trennis põntsuv tunnihobune on väga vähe tõelise hobuse moodi ja et see tarbeloom teeb 2-3 trenni päevas. Ikkagi parem kui arvutimäng. Ja pärast ratsutamist läheb lapsukene iluvõimlemise ja võistlustantsu, muusika ja võõraste keelte koolidesse. Nagu teda teenindav tunnihobunegi. Allergia kallal, ülekaal vaatamata koormusele kogunemas - sest ta on majanduslangeva eduühiskonna linnalaps. Ja see tuhmistunud ja tõredavõitu boksi-maneeži-karusselliloom aitab lapsel kuidagigi ellu ja inimeseks jääda.  

 Veskimetsa hobukeskus on sisseseade ja elulaadi, teeninduse ja hobupargi poolest Skandinaavia eliit-linnatallidega absoluutselt võrreldav.  Ainus, millest Tallinnast sedasorti teenuse ostjad - olgu boksi või tunni - ilma jäävad, on traditsioonilised ja kvaliteetsed ratsutamisrajad linnaparkides-kaldapealsetel. Kardetavasti on nüüd, kus selleks võimalikud kohad on juba klaas-metall-kivi-kaste täis taotud, lootusetult hilja neid ka tekitada. Stockholmi hobused ja ratsanikud saavad tallirutiinile vahelduseks pikki linnamaastikumatku teha.

 Veska elu-olu süvitsi tundvad ja läbi perioodide jälginud väidavad, et praegu just on seal loomaaia kõrval tegelikult käsil viimaste aegade parimad ajajärgud. Asi edeneb ja areneb, väidavad Veskas trennis käijad. Praeguse aastaaja juures on niisugust fotot, mis loomakaitsjate peopesad isukalt higiseks ajab, imelihtne saada. Kui ma metsaveerest märakoplist oma hobuse ära toon, näeb ta täpselt sama kaubanduslik välja, nagu linnatalli jalutuskoplis tuulduv sugulane. Ei väsi küsimast, miks me kõik tükis oma tatiste tittede, hot-spotis penide ja prei all kannatavate hobustega siin sunniku põhjalas elame???

 Veska on staap, elitaaria ja sümbol. Nii oma võistluste ja personali kui argipäeva ja ajalooga.

 Selleks, et kompenseerida linnatallis see, mille loodus annaks niisama - toit ja liikumine - on linnatallis palgal selline joru treenereid ja tallimehi, assistente ja asjatundjaid, et see kruvib teenuse hinna taevasse. Maksad elitaarses kohas pakutava professionaalse teenuse eest. Linnast välja - hobuse elu elavate loomulike loomadega maastikule - sõites maksad sama nutsu kütuse peale. Sest sa sõidad 25 kilomeetri kaugusele kaks tundi. Valik on sinu!

 Ma ei näinud Veskas ei 12 trennilapse, assistentide, treenerite ega hobuste näol mitte ühtegi naeratust. Võiks ju demagoogiliselt süüdistada, et näe, kuidas konveier loomad-lapsed ära põndib. Aga praegu ei naeratagi mitte keegi. Ka avarate jalutuskoplite ja metsaradadega külatallide ja talu-ratsateenuste pakkujate juures on null-tuju. Reeglina. Pime ja porine. Iga päevaga üha enam meedias üles paisutatud majanduspaanika - mille pärast tekib tunne, et jõuluks sööme oma hobused ära, mitte ei maksa enam nende pidamise eest 2000-8000 per kärss. Kus ja kuidas just keegi peab. Preid ja lonked. Ekseemid ja viirused. Mida sa siin naeratad. Ehkki maneeži ja trenniplikade-assistentide vahel nähtav suur ratsu paneb tegelikult naeratama küll. Ta on purpurset karva ning tema rikkalikus lakas on mustad-hõbedased karvad läbisegi, nagu hõberebasel. Nojaa, kaamose meeleoludes toob see hõberebasega võrdlemine muidugi puurilooma-assotsiatsiooni ja uue laine kiunumise.

 Ärme virise. Nii, nagu Skandinaavia plikadel on oma Pipikad, on meiegi tirtsudel liigutavad ja tublid miniratsud lapsepõlve kaaslasteks. Kui nad linna toodutena käepärast poleks, jääksid tõenäoliselt üldse olemata. Ja eks reeglina ole kulgemine selline, et paljud lapsed, kes alustavad hobuste ja ratsutamisega tutvumist linnas, liiguvad edasi mõnda linnavälisesse keskusse. Süvendatum tegelemine aitab 12-20 kaupa konveieril ringitamast maha ja viib personaal-trennideni. Kui ei alusta, siis ei kulge!

 Tondi on samuti staap. Proletaaria ja sümbol. Oma kitiskuse, rutiini ja üleloomuliku visadusega.

 Maailma näinud kinnitavad, et hollandites-bonnides on samasuguseid kohti hulgi. Taskuraätiku suurune maneež, millega külgnevast arhailisest tallist ei pääse ratsud iial õue, sest õue ei ole. Suvitama viiakse. Ja siis tagasi tööle! Nagu inimesedki. Mis me loomast rohkem haletseme kui endast? Sellepärast, et endale oleme ise oma ebainimliku elu valinud ja üles ehitanud - loomale surume sedasama peale? Aga äkki katab ka kustuvate silmadega tunnihobune mingit loomariigi karmavõlga?

 Seesinane pilt on sügiseselt paratamatute pimedoride ja pimekombide fotode seerias nime all pimeneež - aga fenomenaalne on tema ses mõttes, et Tondi 17,5x40 taskurätiku peal galopeeris samal ajal tegelikult 14 (loe: neliteist!) erinevas suuruses tunnihobust. Shetlandi ponist KWPN-ni. Ponil oli see juba teine trenn sel päeval ning Soomest tulnud kaaveepeeenn oli kõigi ja kõige peale tige.

Emalik ja armas, mahedalt heatujuline treener Kaie oli taamal uste vahel ning jagas käsklusi, mida rühmatrennis parasjagu sooritatakse. Töötraav. Üleminekud. Jalusteta kergendamine. Poolistakust päris püsti ja tagasi. Käed üles ja kere ringid, pea kuklas. Täisistak. Kahes jaos galopp - misjuures valitagu, kas see on pool- või täisistakus, mitte miski vahepealne.

Asjalik ja suisa jahmatavalt sujuv trenn. Paar pisukest konfliktialget hajus treener Kaie osava ja tundliku lahendiga. Jah, ma nägin, et mõni tüdruk kippus koolihobuse kui vahendi või asjaga julm olema. Aga võibolla oleks ta selline kalk tarbija ka ürgses Rutja-talus põlismetsa all ratsutades. Ehk ei tee üksnes linn julmaks ja enesekeskseks, tuimaks ja pimedaks. Ega siis linnasid kurjajuurteks maasse juurita - needki oma elukorraldusega on ju ikka hea pärast asutatud ja korrapärastatud. Nii palju, kui see õnnestub.

Mõnel tunnikal oli juba teine, mõnel järgnes kohe selle järel teine trenn. Edasijõudnumad-personaalsemad ratsutajad päris õhtul otsa. Eks sealt päris õhtustest süvatrennidest tulevad ka niisugused vaatemängud ja tublitööd, nagu Sirje Arguse käe alt Tallinn International Horseshow meelelahutusminuteid pakkunud Tondi ponide kadrill.

Me võime küll öelda, et Tondi minikeskus on küll legendaarne oma kunagiste võistluste ja Tallinna Ainsa Sisemaneeži positsiooniga - aga nüüd on kitsas ja kole ja blabla. Ent samas me poeme keset pingelise graafikuga tööpäeva ka ise pooleks tunniks sinna hobuseid nuusutama ja oaasi hinge tõmbama. Järelikult ei kehti siinkohal siiski reegel, et hõrgutist süües pole vaja teada, mis seal sees on - mõtleme linnatallide olemuse asjalikult läbi ning talume siis ehk ka olmelise reaalia nägemist. Et ostku kah talud ja koligu maale, nagu mitmed hipokalt lahkujad?

Ei. Linnalastel on vaja suurte loomade lähedust. Ka sellist.   


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat