Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Linnatallinnalinnatallid


 

 Esimene Tallinna-emotsioon kujunes hipokalüptiline. Leebelt ja leppinult loobunud meeleolu on kultuuri-spordi-arhitektuuri-rajatise, mille mödunud sajandi alguses paljud inimesed KÄSITSI tegid.

Oleme siin rääkinud Tallinna hipodroomi plaanidest  Vahur Nurme suu läbi. Tema on ärilis-rahaliselt optimistlik Sakku kolimise suhtes - ja tema saab selle optimismi eest palka ka.  Oleme vahendanud arhitekt Margit Mutso unistustesi - vaadake siit sügavustest mulluse talve jõulu-eelset lugu, kuidas kohtusime elektrita tallis ja vaatasime ükseist fotoka-kuvarilt tänu välguvalgusele üles pildistatud kujutistena. Oma visioonist ovaal-linnakust, kus hobusekoplite, sõiduradade ja tallide ümber on rõngaslinn hotellide-kaupluste-kohvikute-eksklusiivkorteritega, on Eesti esiarhitekte kõnelnud ka Eesti Ekspressis ning ajakirjas Lemmik. Mille viimases numbris seisab väike kontsentraat üleval.

Kõige nukram selle unistusteloo juures on, et Stockholmi põliste kuninga tallide juures - nende juures, mis pole praegu kasutusel, mis külgnevad ratsaväe treeningväljadega ja muusika-kõrgkoooliga - on just praegu üldrahvalikul arutusel eksklusiivse hoburauakujulise multifunktsionaalse linnaku rajamine. Tuumaks hobused ja tallid. Käivitavaks ideeks loomade ja looduse lähedus kui ellu jättev elulaadi telg. Näe, nemad hakkavad seal oma majanduskriisi trotsides just seda tegema, mille jaoks Tallinnas on igaveseks hilja.  

Kuni Tallinna kauane hobumeka veel veidigi elujõulisem oli, jutustasime  traavlitest, kes oma maailma ja kultuuriga seal hipokeskuses teist sajandit olnud on - ja praegu veel niivõrd-kuivõrd on kah. Käisime külas hipodroomi tallide tagaruumides elavatel vene peredel, kes kasvatavad seal traavleid ja lapsi. Ning soome korüfeedel, kes on eluõhtul oma koolkonna ja kogemused Tallinnasse ankurdanud.  Nii vene kui soome korüfeede hobusekannatus on neid tolles traavlite ja vankrite, totalisaatorite ja rahvusvahelise turu maailmas hoidnud ülejäänud Eesti elust täiesti eraldi, oma galaktikas.

Oleme siin jutustanud Nancy tallist - päevil, mil naabertallist sinna paar nälginud hobust sai päästetud. Ja vanalinnas mööda munakive klobistamas käivatest hobustest jutustasime - hipoka "seina seest", kuuri-tüüpi tallikappidest laekusid nood galeeriorjadki. Muidugi, ega Austria fiakeri-hobud väga palju paremat elu ela. Vahet pole, kas klobistad mööda Viini, Salzburgi või Tallinna tänavakive. Ainult et Austria omad veedavad puhkehetked linnalähiste aasadel. Vabalt silgates ja vaevatud kodaraid hellitades. Tallinnas... äh, ärge parem minge seda loojangulist asutusevaret mitte vaatamagi, teeb täitsa kurvaks. Isegi kui oled Saku-droomi tulevasi pilte näinud ja mõtled, et hobustel on seal, linnast väljas kirjeldamatult parem elada. Ikka nukerdab.

 Ning Mägra majast oleme siin jutustanud. Sellest, milleks on kujunenud kodanik MK-le kuuluv tall, kus Aldo Kanepi praegu viimaseid päevi oma hobuseid hoiab. Ja kus kõik koos omal ajal alustati - Aldo ja Nancy ja miskitpidi Pagargi. Edasi sai sedasi, nagu Eestis ikka - noor ärimes ostis talli endale lubadusega arendada ja edendada seal hobundust ja ratsutamist. Seda tegi ta kuuldavasti põhiliselt öösiti, kui oli vaja tibidele hobuste keeles mõjuda - käis neid pilvisena tallis lõbustamas. Päeval sattus suur lubaja-mees oma muude harrastustega hoopis Riia narkopolitsei lemmikuks. Ning tahtes asuda kinnisvara-arenduse juurde, milleks tall ostukorvi pistetud saigi, asus tore mees Aldot ja tema õpilasi ja hobuseid tallist välja kõrvetama. Elekter kinni, uksed eest ära, uued lukud, pealekaebused, ajakirjanikega ähvardamised...

Emotsioone kõrvale jättes on kinnisvaraarendajate - isegi hobuinimestest hipodroomi-ärimeeste - kalkulatsioonid mõistetavad. Ülimagus mereäärne maatükk. Kui sinna korterid-hotellid-kaubanduskeskused ehitada, saab raha, mille eest Tallinnast välja suur, kaasaegne, õigete treki-kalletega ja-mis-iganes hipodroom ehitada. Hobused on aasadel õnnelikud. On ruumi ja avarust. Ja südalinna maatükk teenib selle helge tuleviku toitmiseks pappi.

Samas loodab Aldo Kanepi ikkagi saada Tallinna linnavalitsuselt kolm hektarit mereäärset maad, kuhu ehitada surnud hipodroomi asemel südalinna ratsaspordikeskus koos spordikompleksiga, kus ka lapsevanemad ja ratsutavate noorte sõbrad saavad pekki võdistada ja rauda tõsta. Väga loogiline. Seda enam, et Stockholmis tehakse sedasama. Kõvasti mastaapsemalt ja eksklusiivsemalt - Margit Mutso unistatud ovaal-linnaku tasemel - ent niisugune väike sportlik-hipootiline oaas võiks tõepoolest Tallinna südalinnaski olla.

Vana muistisega, sajandivanuse hipokaga on aga nüüd kõik. Üle-eilne käik Tallinna hipodroomile ütles: Jumalaga! Sellised meeleolud on praeguse aastaaja puhul kahtlemata kerged tekkima. Aga antud juhul on see fakt, mitte emotsioon.

Pood on kinni ja mitte üks sai. Selle ratsatarvete kaupluse sulgunud uksel on küll teade, et uus pood on 150 meetri kaugusel, aga hipoka fassaadilt linnarahva poole vaatav sõnum karjub kui metafoor.

Traavivankri ees galopeerides perutav ammulisuine noorhobune on veel sümboolsem ja kujundlikum. Vankril istuv vana ei võtnud muide sälu laamendamist sugugi südamesse - lükkas paberossi kindlamalt suunurka rippuma ning lasi noorukil end tühjaks mürgeldada. Vankri ette pannakse hopad teatavasti jube varakult. Veerand tundigi trenniraja ääres jälgimist selgitab, miks nad väga lühikest aega kestavad. Ärme aja siin mingit loomakaitse-juttu - see oleks lapsik ja võhiklik - aga hobune paneb seal vankri ees ikka nii mehist pikka traavi, nii palju ringe ja nii päevast päeva, et vahtu lendab ja muskel pakatab.

;os nad selle igapäevase mehise andmise eest saavad ka? Hipodroomirahvas ütleb, et sellest saavad nad veel aru, et kui aastaid on olnud plaanis hipokas mujale kolida, siis praegusesse muhvigi ei investeerita. Aga totalisaatori fond? Millest see räägib, kui esikoht saab 500 ja neljas 90 eesti krooni?

Mistahes kohast on võimalik teha koledaid ja apokalüptilisi fotosid. Hipodroomil puudub praegu koht, kus saaks ilupiltide abil näiteks seda illusioonigi luua, et maailm toimub. Nojaa, eks ainult vene kirjandusklassikas on nii, et enne kui elule jalgu jäävast külast välja kolitakse, lupjab vanamutike mahajäetava maja ahjud ja peseb seinad, et see värske ja kaunina teispoolsusse lendaks...

Päris huvitav, mida tulevik ja teispoolsed hääled-meeled sellele paekivist tallihoonele toovad. See on muinsuskaitse all ja peab püsti jääma. Järelikult tuleb hotell või ilusalong ehitada hobutalli põhimõttel. Inspireeriv ja tehtav muidugi. Ainult et praegu on selles tallis tehtud peremehe kallal ikka väga vängeid tegusid - on hobustel sabasid lõigatud ja neid linna peale lahti lastud. Mitu Eesti hobuinimest on just sellise sabadelõikumise ja lahtipäästmise peale alla andnud, surve käes murdunud ja ära läinud. Nagu sabade ja koplilintide lõikujad just tahavadki ju. Palju toredaid inimesi...

Selle pildi juurde võiks öelda: pärast kaklust. Igas mõttes. Vahetult enne jäädvustamist panid kolm hobust omavahel nii, et muda lendas. Laiemas mõttes võib öelda, et kohe Eesti riigi taastamise ajal ja järel tulnuks kogu hipodroom muinsuskaitse alla võtta nii karmide paragrahvidega, et sinna ei oleks tohtinud mitte midagi muud ehitada kui Margiti-meeliskletud rõngaslinnak. Nüüd on kõik.

Just ülalnähtava hoidlapildistuse hetkel helistas Tiiu Saag. Ta oli minust mööda sõitnud, kui mudasõda pidavaid hopse naersin ning teretas nüüd telefonitsi. Tiiu on teatavasti see tubli daam, kes koos Lara Larseniga koerte-hobuste varjupaika rajab. Aga hääbuval hipokal ei käinud ta siiski tulevasse kurva-kodusse-vaeselapse-varjupaika kundesid kogumas, vaid kliinikurahvaga oma kaasa viidud piknikukorvist lõunatamas. Tiiu ütles, et ilmselt oli kõik müüdud ja otsustatud juba siis, kui naiivne ja hilinenud poleemika üldse algas. Mis ei tähenda, et nostalgianärv ei niuksataks. "Minu lapsepõlves käisid tallinlased väga massiliselt ja harjunult hipodroomil. Seal olid lisaks traavlite võiduajamistele ratsavõistlused, jõukatsed ja kõikvõimalikud rahvaüritused, mistõttu inimesed olid sügavalt harjunud hipodroomil käima ka siis, kui hobused neid otseselt väga ei huvitanudki. Kas sinna Sakku hakatakse sedasi sõitma?"

Otsekui saatuse iroonia, on tänavused ilmad niigi hipokalüptilise ahervareme topelt-pasaseks pööranud. Aldo Kanepi ja teised, kes seda hüppeplatsi seni on kasutanud, käivad mereäärsel maastikul ratsutamas. Selle platsi üks viimase aja elamusi oli kodanik MK, kes koos kõnekat ajalehte kaenlas hoidva meesterahvaga Kanepi trenni pildistas. Mis meenutab kiskjate kommet karvu turritada, et suuremad välja paista. Aga Kanepi trenni on põhjust pildistada küll - tema sellesuvisest üheksast võistlusest tõid KUUS auhinnalise koha.

Mullu sai seda varet pildistatud seestpoolt siis, kui sealt elekter välja võeti. Nüüd ütleb sisetunne mitte ainult seda talli vaadates-tunnetades, vaid kogu hipokal: "Põgenege karjudes!" Tiiu ütleb, et just seda tehaksegi. Nancy on ju oma klubiga preili Chuletsi juures paigas, Mašad-ja-muud on kõik endale maale talud soetanud ning hobused sinna juba kas viinud või viimas. Loomakaitse seisukohast - mäletate küll, nooruke tubli Eva ja teised tüdrukud tavatsesid varem mööda hipodroomi talle nälginud-ronditud sukse kokku korjata ja Aldo talli varjule tassida - on taludesse taandumine kaksipidine. Ühest küljest ei saa hopasid seal jälgida ega turvata. Teisalt ei jää loomad maastikul vabalt mugides-lipates ka sel kombel hätta nagu linnaloomadena, kes ennast mitte kuidagi aidata ei saa.

Hääbuv hobukeskus, kus on omal ajal alustanud paljud nimekad hobuinimesed, on nüüd justkui miski furunkul. Karbunel. Mädapaise. Vöötohatis. Üks lukkude vahetamine, uste maha võtmine, elektri kinni keeramine, öised imelood ja päevane paine pidevalt. Ma ei saa aru, kuidas inimesed sellise vaenamise ja vindumise otsas elus püsivad ja oma asju ajada suudavad. Aldo seletab: "Selline häireolukord lööb kupli eriliselt klaariks. Vanasti oli nii, et kui mulle liiga tehti, panin kohe hinge tõmbamata vastu. Nüüd on nii, et sätin asjad järjekorda. Mitmes kohas treeneri tööd tehes ja sporti tehes on mul aeg sekundi pealt arvel, ma ei saa endale spontaanset laamendamist lubada. Ja pikemas perspektiivis see just ellu jätabki. Hingad sisse ja välja, klaarid ja rahuned - ja tänu sellele ei tee lollusi ega vihasta end surnuks. Täiesti selge, et mu elu oleks palju ilusam ja lihtsam olnud, kui oleksin juba ammu minema läinud. Aga siis poleks mul mingit lootust olnud mereäärset kolme hektarit ratsaspordi ja vabaajakeskuse ehitamiseks saada. Praegu hakkab pikk ootus õnnelikult lõpule jõudma - ja tänu sellele võin rahulikult ka sellest mägra majast hobused mujale viia."

See siin pole mägra-värk vaid idüll. Noorukesed venelannad pakivad traavlitalli juures igapäevast silopalli lahti, raadio laulab rõõmsaid laule, keegi ei kakle - kuni antakse Tallinna südames olla, elatakse rõõmsalt seal, kui läheb kolimiseks, liigutakse veel rõõmsamalt sinna. Aasta 2011 on Eestile ja iseäranis Tallinnale otsekui messiase tulemise aasta. Siis peaks Saku valla hipodroom valmima. Siis saab Tallinn kultuuripealinnaks. Siis on majanduskriis möödas.

Praegustes oludes, keset suhu-saanud-muinsust igapäevast elurõõmu alal hoides saavad hipoka asukad kõva tüki karmavõlga maha põletada ja inimestena jõudsalt areneda. Õnne võimalikkus igas olukorras - see on õppetüki nimi. Mõnikord tundub mulle, et inimesed on täiesti vales suunas kannatlikud ja märterlikud. Kuhjuvad Tallinna korteritesse ja liiklusummikutesse, piinlevad büroodes ja tööjõuturul. Kibestuvad ja kalestuvad. Maksid kasvavad näo külge kinni. Inimlik loovus ja vaba mõtlemine keevitatakse mallide järgi kinni. Samas on linnast väljas praegu ju veel lõpmatult ruumi. Nii luua kui liigelda. Vabalt tegutseda ja ennast teostada - mis nii otseses kui sümboolses tähenduses liiklusummikus on pehmelt öeldes raskendatud. Ehk ongi majanduslangusel üks õilis, ehkki valus ülesanne täita. Ta kõrvetab inimesed hangunud kohtadelt lahti. Lööb linnast välja. Kasige oma tegelike kutsumuste ja võimaluste juurde! Kõtt siit linnast inertselt kuhjumast tõelisse ellu! Asustage Eestimaa ja hakake õnnelikeks. Ma väga usun ja loodan, et see just selle mase ja kuse sõnum ja tulem ongi.

Üks, mis kindel - kuhu iganes kolib hipokas või Eesti riigi helge tulevik - loomaarste läheb alati vaja. Leiba ja kinga, tsirkust ja loomi vajatakse alati. Järelikult ka neid, kes seda kõike teha ja parandada, hoida ja ravida oskavad. Eks meil kõigil ole praegu põhjust üle vaadata oma oskused, mis igal ajal ja igas kohas toidaksid-kataksid.

Selle industriaalia ees on rida tillukesi mudakopleid. Igas üks-kaks hobust. Kõrvuni pasas. Selge, et töös olev traavel kuulub hipodroomile ja siin peab teda treenides-tarvitades kõigi ebamugavusega leppima. Aga siin on ka ohtrasti rasa- ja omanikuhobuseid. Veel. Jajaa, linnas hobust pidades pääsed töölt lõunavaheajal või pärast tööd kohe oma suksu juurde. Saad temaga tegelda ja ratsutada ja idüll. Ainult et tema elu ongi ju - samal ajal, kui inimene praeb konditsioneeride-päevavalguslampide-arvutiekraanide tapvas lõõsas - ainult boks ja koppel, boks ja koppel. Kuulge, see on ju õudne! Kolige tükkis oma suure lemmikuga tegelikku ellu. Eelkõige on see teile endile parem. Linnast väljas pole palgad küll need. Aga linnas sees on kulud veel mitmekordsemad kui palgad. Nii et siin lögas kuhjudes ollakse tegelikult mitmekordses kahjumis. 

Seda pilti vaadates teadsin mina isiklikult: see on viimane. Enam ma siia kurvastama ei tule.

Kliiniku ette sõitnud combi-Renault'd nähes aga teadsin just vastupidi: see on esimene. Esimene kord, mil näen ja puutun just sellist autot, nagu ma endale tahan. Sellega sõidetakse muide B-kategooria lubadega.

Konkreetne eksemplar kuulub Pagarile - Vääna-vürst Ruusmannile. Selliseid just Marianagi maale toob. Ja sellel siin on kabiin viiekohaline, muide. Ja see on just niisugune elulaadiline-varustuslik latt, mis endale helgesse tulevikku suubuvale teele ette panna.

Kanepi ja kliiniku vahel olevast, venelannade talitatavast tallist sõitis reibaste raadio-rütmide saatel välja järjekordne traavel, kellesuguseid iga hobutüdruk päevas õige mitu läbi peab jooksutama. Ehkki vanker taga, käitus parimas eas - 4aastane - traavel tallist väljudes, nagu hobune ikka. Ajas end kikivarvukile, keerutas kaela ja vahtis uudishimulikult ringi: kes õues on, mida koplites tehakse, kes trassil jookseb.

Väga lihtne oleks hipokalüptiliste meeleolude kokkuvõtva pildi juurde öelda, et näää-ja-nuuks, "loojangule vastu kappab üksik hobuneeeee"! Aga tegelikult on see traavel siin ja praegu just rõõmus ju. Saab õue, oma harjunud töö ja tegevuse juurde. Kihutab tänu elujanusele meelestatusele helge tuleviku poole. Ei liigu loogeldes loojangu poole. Ja ma ei väsi kordamast: suhtumisi tuleb õppida loomadelt, mitte iial inimestelt.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat