Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kultuur väga suure ja sooja algustähega - ja väga niiskelt tumeda Põhjala taeva all


 Vastus ellu jäämisele väikelinnades näib küll kõigis riikides rusuvalt ühesugune olevat - ei tea! Olgu see Türi vöi Thöreboda - pärast kella kuut on kogu Euroopa väikelinnad konkreetselt surnud. Inimesed vahivad perekondlikult televiisorit, noored teevad kambakesi pahandust ning harvad üksildased otsivad seltsi ainsast avatud kohast - pitseeriast. Või tanklast. Vaikus. Rusuv vaikus, mida just sihukeses Thöreboda-nimelises maailma kõige ebakülalislahkemas  linnas paari aasta eest rõhutas keset linna keskväljakut kükitav jänes. Metsjänes. Paks. Unine. Nagu sümbolistlikus filmis.

Stockholmi südalinnas on üks ülimalt tuntud koht - maa alla suubuv ristmik, mis viib all-maa kaubanduskeskusse, metroosse täis põrutavalt andekaid muusikuid, ning hargneb südalinna olulisimateks büroo- ja poetänavateks. Teate küll. Mina ei teadnud tänini, et selle tsentraalse andegraundi serva peal kõrgub kultuurimaja. Nimi ongi kultuurimaja! Ja sees on kultuur sõna kõige otsesemas ja laiemas ja õilsamas mõttes. Suurelt jaolt puidust sisekujundusega oaas vastab sellele metropolis ellu jäämise võimaluse küsimusele totaalselt. Nad vaatavad filme ja etendusi, istuvad virtuaalkohvikus põrandal - ning hoiavad ja kasvatavad oma lapsi seal. Tung on Kultuurimajja on sedavõrd maruline, et lapsevankrile parkimiskoha saamiseks on vaja päris pikalt sabatada. Lapsevankritega on muidugi metropolis oluliselt teisem värk kui meil - pikki ja stressavaid maid maha käia-metrootada või bussida on ka juba 3-4aastasel lapsel kärus ainumõeldav. Lisaks saavad vanemad sinna asju panna. Ja lapsevankriga saab tasuta bussis sõita. Aga kuupilet maksaks meie rahas oma tonni, nii et tasub pigem kärutada.  Ja just sinna müstilisse "kulturhusetisse" tasub lapsega tuhandest kärutada. Kuni põnn on veel liiga väike, et teda talli viia, eks ole. Ja kuni ta sinuga veel tuleb. Kultuuri juurde tirimiseks vajaliku vägivalla rakendamiseks on kahtlemata käru kah jälle hea sunniriist - sõida, kuhu veeretatakse! Nali. Tegelikult on seal klaasseintega majas nii mõnus, et käruparkla järjekord võib ootama jäädagi - mitte keegi ei taha ära minna.

Teate küll seda kohta Stockholmis. Seal maa all on kaubanduslinnak ning metroosse suubuvates käikudes on sadu geniaalseid muusikuid.

Käru-parkla - metropoli ainuvõimalikust liikumismoodusest tingitud imemoodustis. Kunagiste lasipuude asemel. Nojaa, aga lasipuude aegadel polnud veel üle-tsiviliseeritult, tapvalt urbaniseeritult ja õõvastavalt virtualiseeritult vaja otsida ja luua oaase, kuhu varjumine ellu jätaks. Ja inimeseks kasvataks.

Lapsed saavad KULTUURIMAJAS - naljakas, see sõna kõlab kuidagi sotsialismi-igandina!? - joonistada ja voolida, raamatuid lugeda ja labürintides peitust mängida, nii ihu kui hingega seigelda ja omas maailmas olla.

Laste loodud väikekeraamikast üle linnaväljakule vaadates meenus mulle miskipärast üks - mulle 20 aastat suhteliselt lähedal asetsev - mees. Meie paaril aastatetagusel Rootsis-käigul kõndis ta just sellel platsil alati, eranditult, iga kord midagi süües. Hotdogi või banaani. Ei saa jätta loomadega paralleelitamata. Kui isane loom tunneb ennast ebakindlalt, tekib tal alateadlik kartus, et ta ei suuda endale võõras ja üle pea kokku löövas keskkonnas jahti pidada. Järelikult tuleb igal võimalusel naha vahe täis parkida - pole sugugi kindel, kas ja millal jälle saab. Ellujäämis-instinkt teeb suure isase eluka närviliseks otsekohe, kui kõht natukenegi tühjaks läheb. Ja nii ta murelikult vorstist vorstini kulgebki. Näh, oleks neil kunagistel aegadel teadnud, et sealsamas burgeriputkade pea kohal on kultuurimaja, oleks teise sinna meelitanud - tekkiv turvaline oaasitunne oleks hirmu ületanud. Ja siis poleks instinktid käskinud kogu aeg ennast alal hoida. Oleks saanud homo sapiens kah olla. Kultuurne sihuke. Ja siis võibolla oleks me nüüdki veel koos reisidele trehvanud. Kui kultuurimaja oleks õigel ajal teele jäänud...   

Vaadates mööda Skandinaavia metropoli kultuurikeskust silkavaid mitmevärvilisi lapsi - kollaseid ja mestiitse, mulatte ja päris musti - hakkas mul veel halvem ja häbim kui enne oli. Eestlaste lameda ja nõmeda väikluse ja väiksuse pärast. Päeval, mil Obama presidendiks valiti, tehti Vikerraadio vaba mikrofoni saates otse eetris ahvihääli. Küpses eas eestlased helistasid selleks avalikku ruumi, et mustanahalist poliitikut ahviks sõimata ja teda kõige rõvedama rassismiga surnuks solvata. See oli nii uskumatu, et ma unustasin tol päeval korraga nii inetu ja mudasena tundunud isamaa ülikoolilinna liikluses gaasi vajutada - mispeale mulle signaalitati: kuradi eit roolis, sõita ei oska? Signaalitasid põhikooliharidusega trudad. Ma ei hakka nende ja enda erinevusi lahkama. Aga see on umbes sama, nagu Olustvere Osvald, kes huupi ja umbropsu värvilisi tipp-isiksusi sõimab. Ta ei tea Obama valimisplatvormist, eluloost, perekonnast, filosoofiast ega positsioonist muhvigi. Näeb tumedat nahka - ja hakkab ahvina kõõksuma. Selge, et enne, kui töö viis kokku paljude mustanahalistega - nii aafriklastega Aafrikas kui afro-päritolu teadlastega maailma teaduskeskuste juures - võõrastasin ka mina neid. Selge, et mulle käib tänini närvidele musta rassi suutmatus kellaaegadest kinni pidada. Aga kui inimene on väga arukas ja haritud, hakkab ka kell tema jaoks teistmoodi tiksuma.  Depressiivsete Eesti väikelinnade küündimatud vanamehed aga ei hakka kunagi oskama hääldadagi kõiki neid teadusvaldkondi, mida mõni must poliitik või teadlane õppinud on - ja sel alal akadeemikuks ka saanud.

Mis tahes rahvuse ja nahavärviga inimesed saavad Skandinaavias hariduse ja kultuuri ja lastele helge tuleviku... aga see kliima ja pimedus... oh aeg, miks nad ometi oma Eedenist vabatahtlikult siia kolisid?

Selles puidust labürindis sees on terve pesakond tulevasi mustanahalisi teadlasi, kunstnikke ja diplomaate. Külma ja rusuva Põhjala novembri eest kultuuri päikese ja loova soojuse käes mõnusasti redus. Piiluvad akendest. Ja kui välja tulevad, maalivad sellised peisaažid, et hinge lööb kinni. Millal sina viimati maalisid, muide???

See on kultuurimaja päris-beebide tuba. Ja vastuseks sellele millal-maalisid-küsimusele võin mina just tänu pisi-pedale vastata, et maalin igal kolmapäeval. Käime pesamunaga Tartus Haldjapere lasteringis - juba teist aastat - ja sageli maalibki emme agaramalt ja ennastunustavamalt kui laps.

Novembri lõpuni on Kulturhusetis üleval skulptor Hermine Kelleri väiksemõõtmeliste skulptuuride näitus. Ta meenutab eestlastest kõige enam Tiiu Kirsipuud ja tolle loomaskulptuure. Ning kuna Rootsi sõitmine tundub uuemal ajal tõepoolest sama kodune kui Eestimaa teise otsa vajutamine - Ida-Virumaast on üks kena ja turvaline Rootsi isegi omam! - siis pole ju sugugi võimatu, et satute enne kuu lõppu mitte Sakku, vaid Stokki. Ja siis minge vaatama. Kohe mõnuga. Toas on soe ja valge ja varsapildilise plakatiga välja reklaamitud loomafiguurid teevad tuju heaks. 

Siin see plakatil-olnud varss meid nüüd üle õla vaatab. Emad istuvad maas ja lapsed ronivad mööda kunstiteoseid ning kõik see on absoluutselt lubatud ja teretulnud.

See väike värviline vedru, kes on metropoli kunstinäituste ja kontserdisaalide vahel ja sees üles kasvanud, ei saa ehk enam mõne Vändra Värdi alavääristamist kuulda - sest äkki jõuab ka too Vändra vennike ükspäev kuidagigi mingigi kultuurini.

Astrid Lindgren vaatab eemalt, kuidas praegused väikevennad-õed lahendavad vastupandamatut koera-tahtmist - skulptuure kallistades. Ning küllap Ema Astrid sealpoolsuses näeb, et see on hea ja lahendus ja võimalus. Mõni järjekordne loomakene jääb tänu neile skulptuuridele üksinda koju vaevlema võtmata. Sest idüll idülliks  - kui pole nädalavahetus, eks siis panevad ju ka väikesed rootsid nahavärvist olenemata mööda edurada. Koolid ja ringid, stuudiod ja trennid. Jäägu need üksildased korterivangid pigem soetamata. Pronks ei nuta. Nagu näha juuresoleval pildil.

Suvel jutustasin, kuidas tänu ristsõnade ajakirjade sarja Ristik päevale Tallinna Loomaaias oli põhjust üle itme aasta sinna minna - ja ootamatult terveks pikaks päevaks ununedagi. Vihma ja külma ilma trotsides. Kannatliku kükitamise eest auhinnaks ridamisi sulneid kohtumisi saades. Ka emand Keller on avastanud, et Tallinna Loomaaed on üks käimist väärt koht. Tema avastas seal enda jaoks suured inimahvid.

Põhjalik pildiseeria kirjeldab, kuidas skulptor Tallinnas ilmekaid ja veetlevaid inimahve modellidena kasutas.

Kui inimese nimi on Hermine, võibki temast midagi sooja ja naljakat oodata, eks? Ning eestlastest endist võiks sagedasemat ja sügavamat loomaaia külastamist oodata. Välismaa tippkunstnik ise veenab  - uskuge ja kuuletuge siis ometi! Meie loomaaed on absoluutselt maailma tasemel. Nagu muide ka meie linna-tallid. Käisin ja vaatasin vahetult pärast Stockholmist naasmist Tallinna ratsakeskused üle. Vähemalt sama kobedad - ja mõnes mõtes timmimadki on. Järgmises loos jutustan.

Seesinane rum-för-barn seal alamal tähendab Tuba Laste Jaoks. Kõlab jällegi metafoornina.  Ilmneb, et kui asi on lihtsalt ja loomulikult - puust ja paberist, savist ja pronksist - laste jaoks ette nähtud ja sisse seatud, siis on ka täiskasvanul seal sindrima mahe ja lahe olla.

"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu."

Pipi. 

Käik sinikollase lipuga, mase-kaamose sinikollastes värvides riiki tuletas ülimalt ilmekalt ja värskelt meelde: VAATA KAUGEMALE, NÄED TÄPSEMALT

VAATA EEMALT, NÄED PAREMINI!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat