Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Võõraste juures iseennast ja nalja saamas


 Östermalmi linnaosa kaksik-talli teine pool on Stockholmi Ratsakooli oma. Mitte sepistatud latritega, vaid täiesti tavalise boksi-süsteemiga. Võrreldes ajaga, mil seal viimati sai käidud, on olustik kõvasti sümpaatsemaks läinud - seinad on võilillekollaseks värvitud, sellepärast. Pole nii haigla või vangla moodi, nagu varasem plass-valge.

Jalutasime Östermalmi Ratsakooli  naabertalli selleks, et lihtsalt võrrelda ja kogeda. Ent mina isiklikult sain selle süütu soovi täitumise ekstra-boonusena selle aasta kõige pikema ja põhjalikuma, sügavama ja südamlikuma naeru. Seda võiks lausa naeru sööstuks nimetada. Sest vaadates elegantse ja kauni taani soojaverelise mära Rumba grimasse, mokkade plagistamist ja kujuteldamatut molu-laksutamise kunsti, oli väga kaua ja korralikult naljakas. Kõigepealt sellepärast, et kaunis mära oli selle karikatuurse kombe ülimalt meisterlikult omandanud. Siis sellepärast, et ta nautis publikut - kui keegi tema molu-kunstist tõeliselt vaimustus, läks võilillekollases vahekäigus harjatav-saduldatav mära lõbusasti hoogu. Kolmandaks sellepärast, et mõnes lõua-lõksutamise faasis meenutas ta väga meie kadunud presidenti. Ja ameeriklaste uut. Aga sellest ei tohi vist rääkida. Vähemasti mitte ilma täienduseta, et meie kadunud president on minu jaoks kõigi aegade Presidentide President - kui jänkide vastne teda mistahes kontekstis ja vahendaja kaudu meenutab, on see aina kompliment. Neljandaks muutus nali järjest naljakamaks sellepärast, et hobuse omanik - noore ratsaniku-preili emme - palus härdalt toredale märale mitte peeglit näidata. Psühhotrauma, terapeut, pansionaat - kes selle kinni maksab, eks ole, kui hobune kogemata peeglisse vaatab :)

Ent alguses oli kõik tegelikult rahulik ja soliidne. Laupäevane keskpäev. Kaksiktalli selles pooles palju vähem kundesid kui latritega ja mitut kasvu ponidega teist-tüüpi tarbimis-niššidesse mahtuvas naabertallis. Põhiliselt nädalavahetust veetvad omanikud oma isiklike ratsudega süvenenult ja rahulolevalt tegelemas... 

 Rootsi lipp heisatud, oskajatest turvaline grupp moodustatud - kes võiks arvata, et kohe juhtub midagi nii spontaanset ja ülevoolavat, nagu mitte-rootsilik naerurõkatus taani hobuse üle. 

 Üsna ilmselt hobusetundlik omanikust emme jälgis teraselt, kuidas ratsatunniks valmistuv tütar nende hobust kohtleb ja hooldab. Proua ütles, et hobune on taani soojavereline, tema nimi on Rumba ning tütar läheb personaaltreeneriga maneeži - mida kaks ratsakooli peavad loomulikult kahepeale - tundi.

 Kui mära näoga hakkas veidraid asju juhtuma, nentis emand, et tema miimika on sama aktiivne kui mõttetegevus - ja kinnitas innukalt, et trennis töötades ta mõistagi sääraseid asju ei tee.

 Järgneva veerandtunnise kinupildi vallandas leebe silitus, millega heasoovijad üritasid aidata märal musi kontrolli alla tagasi saada. Siis läks täiega lahti. Ja mis siis, et säärast koomuskit nimetavad professionaalid voomaks - võeh, on sõnavärd! "Voom" meenutab ingliskeelset sõna "vomit". Või roomamist. Ning tegelikult on nägudetegemist kui vooma pisut ülepakutud ka karutammumise või künahaukamisega ühte patta keeta. See ei põhjusta tiirusid ega käi ülejäänud tallile närvidele. Seda enam, et hobune ei tee seda ilma, et teda vaadataks ja naerdaks.

 Rootslased on maast madalast õppinud oma emotsioone talitsema ning on üsna jahmunud ja nõutud, kui keegi nende hopsi krutskeid täiel rinnal naerab. Põhjamaine mõõdukus, kombekas hillitsetus, viisakas vaoshoitus...

 Umbes nii või?

 Antagu andeks, ei tule välja!

 Voh, selles kugli-muglistamise ja plopsutamise faasis meenutaski märakene ühtaegu nii presidenti kui räpparit.

 Chees...

 Personaaltreener mügises skandinaav-sündsa vaoshoitusega - lai naer polnud lepingus ega palgalehel.

 Fotoka objektiivil aga oli selleks ajaks juba kõrg-tõulise mära kvaliteet-toidust toodetud tatt mis tatt.

 Rumba palus lahkesti Eestimaale Liivaku talli terviseid viia. Taani soojaverelisi tervitusi, mõistagi. Nüüdsest teatakse Stockholmis, et Eestimaal Võrtsjärve ääres kasvatatakse ka seda tõugu hobuseid. Ning Võrtsjärv ei asu Leedus, nii nagu Läti pole Eesti pealinn. Lisaks Rumba miimikatrikkidele on ülalnähtaval pildil muide veel midagi paranormaalset. Kuri retriiver. Olete näinud? Kurja retriiverit. Rootsis kurja koera. Aga see siin on mõlemat - järelikult topelt-para.

 Kui. Kui meie talli noor ruun hüüdnimega Beebi poleks just hiljuti saanud samasugust Prestige'-firma sadulat, nagu Rootsi rikkurtibi täisverelisel iludusel, hakanuks võibolla kade ja kahju. Nagu omal ajal, kui hinnalise viisaga välismaale pääsenult kaubamaja trepil nuteti. Kui ilusaid ja hinnalisi asju maailmas kõik leidub. Meie oleme ka osa maailmast. Meil leidub ka. Ja kui mõttetuste peale papp laiali pihustamata jätta, saab meie tööinimene endale need head ja mugavad ja natukene edevad vidinad kõik ükshaaval osta ka.

Infra-päike on samuti suures osas maarjamaistes tallides - nõnda et tegelikult  pole ime, et Maa tundub üha käepärasemalt kodusem. Nähtud, proovitud, kogetud - oma!

 Need siin on tänapäeva Pipi ja Annika. Võiks ju nii arvata? Muidugi võiks. Me ju vajame kujundeid ja sümboleid. Mälestusi ja meeleliigutust. Mulle lõikus Astrid Lindgreni matuserongkäigu tele-ülekandest aegade lõpuni südamesse kirstu järel astunud täpiline Pipi-hobune. Üksildane Pipikas. Vaguralt ja mõtlikult läbi Stockholmi kirstu kannul...  Nüüd käib iga kord, kui mõnda vähegi Pipika moodi hopsi näha saab, väike kiuks kodade ja vatsakeste vahelt läbi. See ei tähenda, et 90aastane legend peabki taevasesse muinasriiki puhkama pääsema, et värskema ja suuremana tagasi tulla. Meie lapsepõlve kirjanik, kaunis hobune - nuuks ja niuks! Aga neid legende ja nostalgiat on meile meie isiksuste ehituskivideks ja tsemendiks hirmusväga vaja. Nii et las võtab mõnel hetkel vesiseks - üldiselt venib sellist Pipi-Annika-köögihobuse triot nähes suu ikkagi kõrvuni.

 Sellist autot nähes venib pikk päevatee öösse. Ses mõttes, et sellise majapidamismasina võib üks alalhoidlik - aga mitte kokkuhoidlik... hobuinimene välja mõelda oma järgmiseks unistuseks. Või natuke väiksema. Igal juhul sellise, kuhu hopad käivad salongi sisse, mitte tuules-maanteaukudes-rekkarünnakutes laperdavasse treikusse. Mul isiklikult on silm jäänud väga sügavalt peale sellistele Renault'dele, nagu toob maale Mariana Hollandist - vt. www.ratsasport.ee - seal on päris kobe reklaam, kus saab üsna täpse ülevaate suurkaubiku-põhisest prantslasest. Sead säärase turvalise sõiduki endale silmapiirile sirama - ja nii see päevatee öösse venibki. Hakka aga muudkui jälle raha teenima. Nii me liigume loogeldes loojangu poole, kaenlas ja järel üha suurem karavan asju. Aga see on ju üks hea asi? Sest kui sa õige asja jaoks nutsu vajad, saad hea ja õige töö, millega seesinane kõbin kokku kruttida.

 Kõbina kokku kruttimise variatsioonidele on põhjust pidevalt ja igal pool mõelda. Kruiisilaeva Romantika pubis igihaljaid meloodiaid esitanud Tõun ehk Tõnu Timm arutles esinemiste vaheaegadel omavahelistes vestlustes samuti õnne võimalikkusest ja raha teenimise mooduste seotusest selle võimalikkusega. Ega selline laevakõrtsis kõõrutamine ole kellegi lapseõlveunistus. Aga see on harjutamise ja kogemuse, inimeste jälgimise ja rollimängu võimalus.

 "Mina pole mingi alaline laevadel esineja," selgitas Tõun, kuidas tema jaoks püsib sedasorti seib talutava ja huvitavana ka siis, kui publik on plämakil, jaurab ja nõuab kedagi Älissit. "Kui alaline esineja mõnel õhtul peale tulla ei saa, helistatakse mulle ja kutsutakse. Kuna ma laulan eranditult endale meeldivat repertuaari, siis ei pea ma tegema nii, nagu kirjeldavad mõned kidramehed, kes käivad ikka väga erilistes vokaal-instrumentaal-kollektiivides haltuurat tegemas: lavale minnes keerad mõistuse kinni, maha pääsedes avad teise taas... Mul on huvitav. Inimesed liiguvad. Muusika elab oma elu."

Nii palju siis köögipoolest. Meeldiv teadasaamine, et show-baari ja bistroo vahel pubis ei bluusita sugugi sellepärast, et heal inimesel on halb olla. Köök on köök.

Ja see siin on Östermalmi eliit-linnaosa kaksik-talli tagauks. Seisin ja jälgisin, kuidas sõnnik ja sööt majanduvad ja kulgevad. Taamal kulgesid hinnalise varustusega kallid hobused prestiižikale linnamaastikule naudisklema. Aga sõnnik ja sööt käis tagaukse juures oma rada. Miskipärast tuli seda paradoksi silmitsedes meelde mõttekene Mihkel Muti raamatust "Hiired tuules". Või olid need "Kallid generatsioonid." Või kallid hiired ja generatsioonid tuules. Igatahes kaks härrasmeest, kes jõllasid õhtu otsa iharalt üht daami, olid Mustamäe korteri-kitsikuses sunnitud kuulma kaunitari soolestikuhääli kapisuuruses kempsus, elutoast paari meetri kaugusel.  Härrad arutasid filosoofilise rahuga: "Jajaa, ka kõige kaunima naise sisikonnas on nii- ja naamitu meetrit soolikaid ja..." Mnjah, ja vanasõnagi ütleb: "Igan üten oma sitt sehen ja magu man."

Üldjoontes on aine ringkäik looduses ikka ühesugune. Olgu see Rõuge-tagune metsarpordi hobutall või metropoli kesklinna nobless - ikka sööt ja sõnnik, jootjad ja sadularuumid, kihevil lapsed ja teadetetahvlid. Põhimõtteliselt on kõik tõepoolest üks ja seesama ning kihutab koos meie planeediga läbi ilmaruumi aina ühtsemaks, arukamaks ja ladusamaks. Kindel see!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat