Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Doktor Helluse ema - Mamma Bakter 70


 

Ema Marika
 
“Lähme!”
Oleme just äsja professor Marika Mikelsaarega tema kabinetis Tartu Ülikooli biomeedikumi neljandal korrusel tassikese kohvi joonud. Professor on sekretäri kohvi eest tänanud nii soojalt ja isiklikult – nagu vanem õde nooremat, kes on tõesti midagi inimlikult ilusat ära teinud.
Mitte molekuligi formaalsust ega teesklust! Samas pole see daam sugugi familiaarne ega tädilik, vaid kannab endas olnud aegade parimate stiilide näidet. Midagi Lenderi-koolilikku, suurilmalikult väärikat, kõrget ja globaalset on tema hoiakus ja olemises.
Kohvi juurde on proua Mikelsaar loetlenud, mis temaga viimastel aastatel järjest on juhtunud. Loorberisadu. Elu jooksul mitmekihiliselt, kuhjaga ja triiki tasa teenitud auhindade sari-saabumine. Aastatel 1994 ja 2002 saadud Eesti Vabariigi teaduspreemiad osutusid sissejuhatuseks tõsisemasse teemasse. Soojenduseks ja stardiribaks. 2004. aastal sai ta nii teadlase kui pereemana saavutatu eest Eesti Ettevõtlike Naiste Assosiatsiooni välja antava tiitli Aasta Naine.
 
“Ilmselt langes see au mulle osaks tänu 372-aastsele Tartu Ülikoolile,” oletab pikka aega TÜ mikrobioloogia instituuti juhtinud ja praegu seal erakorralise professorina töötav Mikelsaar. Kuigi naine soovib, et teda tuntaks eelkõige arstiteadlase ja 4500 meditsiinitudengi koolitajana, teab suurem osa eestlastest teda siiski kui kasuliku piimhappebakteri avastajat. Kõnealune bakter on teaduse mängumaalt ka iga piimasõbrani jõudnud – seda võib leida Helluse tootesarja jogurtitest, kohupiimakreemidest, hapukoorest ja keefirist.
Mikelsaar ise kutsub koos kolleegidega avastatud bakterit Hellaks Musketäriks: “Sest ta võitleb kurjade mikroobidega. Seni vaid organismi tugevdajana tuntud bakteril ilmnes ka antibiootikumide toimega sarnane mõju. See on üllatav avastus, mis avab meile täiesti uued perspektiivid. Tahan näha, kuidas see bakter teeb kogu maailmas võidukäiku. Aga inimese eluiga on nii lühike ja ideid nii palju, et kõiki ei jõua enam realiseerida.”
“Tal on palju mahakäimata energiat ja huvi kõige vastu,” tõdeb seevastu Mikelsaare õpilane ja kolleeg, dotsent Reet Mändar. “Ta ei ütle iial, et pole aega või ei oska – ta teeb kõike silmade särades. Kui kolleegid või õpilased kipuvad väsima, hakkab elujõust tulvil Mamma Bakter neid utsitama – sa saad hakkama, teeme selle nüüd ometi ära!””
Anneli Aasmäe, Postimees 12.11.2004
 
 
2007. aastal pälvis probiootilise piimhappebakteri Lactobacillus fermentum ME-3 avastaja Euroopa Liidu Naisleiutaja ja Innovaatori auhinna, mis anti kätte Berliinis 17. Ülemaailmsel Naiste Tippkohtumisel.
 
“Euroopa Liidu Naisleiutajate ja Innovaatorite Võrgustik loodi Euroopa Parlamendis 6. veebruaril 2007 ning EUWIINi auhinnale esitati pea kõigist Euroopa Liidu riikidest üle 200 nominendi.
ME-3 bakteril on lisaks Eesti ja Venemaa patendile nüüd olemas ka USA patent.
Ülemaailmsel tippkohtumisel osales Berliinis ligi 1000 maailma juhtivat ärinaist ja professionaali, valitsusjuhte ja –liikmeid, poliitikategelasi ja majanduse esindajaid, teadlasi ja loomealade spetsialiste. Berliini auhinda vastu võtma sõitis professor Mikelsaar koos ME-3 kaasautorite Tiiu Kullisaare ja Epp Songisepaga.”
Rando Tooming, Postimees Online 11.06.2007
 
Marika lemmikmaal Kellakuuljad Pangodi-äärse talu vanas majas
*
Selle tunnustuse kõrvale asetas Tartu linn samal aastal Tartu medali.
 
Tartu linnalt tunnustusavalduse saanud isikud
Marika Mikelsaar
Tartu medali kavaler
Marika Mikelsaar on sündinud Tallinnas, lõpetanud Tallinna XX keskkooli (1957) ja Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal (1963). 1969. aastast on ta meditsiinikandidaat, 1992. aastast TÜ meditsiinidoktor, 1993. aastast mikrobioloogia korraline professor, 2004. aastast emeriitprofessor.
Töötanud aastast 1969 TÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis, 1991-94 olnud Maarjamõisa haigla mikrobioloogialabori juhataja, aastal 1993 asus TÜ mikrobioloogia instituuti. Uurinud inimese seedekulgla tõvestavate mikroobide ja normaalse mikrofloora kooslussuhteid.
On Dr. Helluse toodetes kasutatava patenteeritud probiootilise bakteri Lactobacillus fermentumi ME-3 üks avastaja, mille eest pälvis 2007. aastal väärika EL Naisleiutaja ja Innovaatori auhinna.
Avaldanud üle 80 teadusartikli ja kaks õpikut.
EV teaduspreemia (1994 ja 2002)

Õigusakti nr. 806 väljaandja: Tartu Linnavalitsus
 
Põlvest põlve kaasavara
*
2008. aastal valiti eestlannast professor rahvusvahelise mikrobioloogide tuum-ühenduse SOMED-i elektiiv-presidendiks – seda kogu maailma inimese mikroobiökoloogide seas ja ülisuure häältearvuga.
 
Marika Mikelsaare nimi on viimase viie aasta jooksul sattunud meediasse enamasti kahes kontekstis – kas on räägitud ja kirjutatud inimesele kasulikust piimhappebakterist või on Tartu ülikooli teadlast premeeritud taas mõne teadusauhinnaga. Eesti Vabariigi 90. aastapäeval on president Toomas Hendrik Ilves otsustanud Tartu Ülikooli erakorralist professorit autasustada Valgetähe kolmanda klassi teenetemärgiga.
Selle aasta novembris 70-aastaseks saav Mikelsaar on kolleegide sõnul ääretult meeldiv inimene. Teadlasena sooviksid teda oma ridadesse mitte vaid Eesti suuremad ülikoolid, ka suurem osa välismaa mikrobioloogia instituute.
Tõenäoliselt on Mikelsaare suurimaks saavutuseks peaaegu 5000 arstitudengi koolitamine Tartu Ülikoolis. Mikelsaare juhendamisel on kaitstud kümneid doktoritöid ning tema enda kirjutatud teaduslike artiklite loetelu küünib mitmesajani.
Nüüdseks juba aastaid toidukauplustes müüdavatesse piimatoodetesse sattus ME-3 bakter 1990. aastate keskpaigas. Nimelt suutis Lactobacillus fermentum ME-3 bakteri 1995. aastal ühe väikese tartlanna kakaproovist isoleerida autorite kollektiiv, kuhu lisaks Mikelsaarele kuulusid ka biokeemia professor Mihkel Zilmer jt.
Esialgsed uuringud tõestasid bakteri toimet kahjulikele mikroobidele. Lisaks selgus, et ME-3 antioksüdatiivsed omadused saavad tuua otsest kasu inimesele, näiteks aeglustades veresoonte vananemist. Samuti abistab pisike bakter ka Venemaal ja Ameerika ühendriikides – aga ka paljudes Euroopa riikides – inimesi lisaks verevarustuse parandamisele ka kõhuhädadest vabanemisel ja muudab inimese stressile vastupidavamaks.
Lähitulevikus võib bakteri kasulikkus saada veel täiendust. Näiteks kui praegu saab ME-3 bakterit manustada enamasti piimatoodetes, siis mõne aja pärast on plaanis bakter viia ka tableti- või kapslivormi. Bakteri litsentsimüügist teenib Tartu Ülikool aastas miljoneid kroone.”
Mirko Ojakivi. Eesti Päevaleht 02.07.2008
Köök, kus keedeti Kõigele Sellele baas, sisu ja pealisehitus.
*
 
 Selle elektiivse auavalduse peale kirjutas ema Marika oma pereliikmetele:
 
Tere!
Ma mõtlesin, et teenetemärk on minu lagi, millega rahulduda. Aga nüüd valiti mind minu eriala jaoks väga kõrgele kohale inimese mikroobiökoloogide seast. 1977. aastal soovisin väga saada sinna ühingusse konverentsile. Moskva ei lubanud. Agu Tamm selgitas: pole mingi korralik ühing, isegi aadressi pole – BOX 12334556 number ainult! Alles 1990. aastal sai Naine Venemaalt esimest korda USAsse konverentsile.
Nii nad mind kutsusid.
Mu ettekanne oli pühapäeva hommikul kell 8.00. Mõtlesin, et keegi ei tule. Aga saal täitus pilgeni. Rääkisin slaidide järgi, näitasin ka ühe hüpoteesi ebaõnnestumist. Nii usuti mu tulemusi. Pärast tulid kaks meest mu juure – USA-s olid juba arvutid. Üks neist narris: pean oma naisele teie slaide näitama, küll ta imestaks. Mul oli zooloogia muuseumi kunstnik kaunis kunstkirjas teksti teinud!!!
Teine mees tänas mind südamest – nii rasketes tingimustes nii “excellent research performed.”
Sain palju sõpru, kaasa arvatud Gefiluse leiutajad, kellega olen olnud nüüdseks kontaktis üle 15 aasta.
Olen tõesti õnnelik ja tahaksin väga, et Teil, mu kallid ka hästi läheks maailma mastaabis.
Kalli.
MM 
 
Järjekordse ülikõrge globaalse tunnustuse kõrvale asetas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves Valgetähe Kolmanda Klassi Teenetemärgi.
 
Lugupeetud Eesti Vabariigi President – meie autasustaja
Lugupeetud proua Evelin Ilves
Lugupeetud President Rüütel
Lugupeetud Riigikogu esimees Ene Ergma
Daamid ja härrad
Kallid autasustatud!
 
Mul on suur au esindada Teid siin ja öelda suur tänu Eesti riigile, kes on hinnanud ja tunnustanud meie tööd riiklike autasudega – teenetemärkide ja medalitega. Tänan ka lugupeetud Presidenti. Oleme nende autasude üle väga uhked ja rõõmsad. Tehtud ei ole mitte vähe tööd. Oleme teinud seda tööd vankumatus tahtes kindlustada ja arendada oma riiki, säilitada rahvuskultuuri, edendada teadust ja teadmisi. Aga ega me seda tööd üksi pole teinud. Selles töös on meie töökaaslaste panus, sõbra õlg ja kodu arm.
Tänan ka kõiki teid.
Tegelikult on veel palju eestimaalasi, kes tasu väärivad. Eestil läheb hästi. Meie sportlased, muusikud, kunstnikud on tuntud kogu maailmas. Hiljuti said PISA uuringuga kõrgelt hinnatud meie koolilaste teadmised. Laste selja taga on nende tublid õpetajad. Ei saa aga ka unustada nende õpetajate õppejõude, kes 70-80ndatel aastate neid koolitasid. Säilis järjepidevus.
Praegu oleme Pärnus selle püha paiga lähedal, kus 23. veebruaril 1918. eesti keeles toimus Manifesti “Kõigile Eestimaa rahvastele” esimene avalik ettelugemine ja järgmisel päeval Eesti Maapäev kuulutas välja ISESEISVA DEMOKRAATILISE EESTI VABARIIGI.
Esimese maailmasõja järgsetes tuultes loeti Euroopas rahvuskeeltes ette mitmeid sarnaseid iseseisvusmanifeste ja loodi uusi riike, näiteks Iirimaa. Selle riigi jõukus on nüüd ilmselt suurem kui meil ja rahvaski õnnelikum. Aga kujutage ette, selleks, et osata seda manifesti gaeli keeles lugeda, tuleb täna, 90. aastat hiljem OMA rahvale korraldada keelekümbluslaagreid!!!
Seevastu meie mõistame iga sõna ja nüanssi oma manifestist. Meil on oma kirjakeel, rohkemgi veel – teadus- ja tehnikakeel. Seepärast teeme mõttes sügava tänukummarduse kõigile neile väärtuste: eesti keele hoidjatele, hariduse, kultuuri ja teadmiste eesliinil sammujatele, meie õpetajatele.
Eestlasele on haridus paleus. Minu vanaema Anna Räästas oleks täna olnud 134-aastane. Ta tuli eelmise sajandi algul moonakalapsena oma kolme klassi haridusega Tallinna, abiellus ja sai viis last. Kurva saatuse tõttu kasvatas ta need üles üksinda ja koolitas nad kõik läbi gümnaasiumi.
Vanaema ütles alati uhkelt: “Minu lapsed oskavad viit kohalikku keelt!”
Ta liitis eesti, vene, inglise ja saksa keelele juurde ka ladina keele. Palun luba oma vanaema auks tervitussõnad eesti riigile öelda ladina keeles – VIVAT, CRESCAT, FLOREAT!
Teile aga, kallid kaas-autasustatud, ütlen, et küllap need aumärgid jäävad Teie perekondades imetletavateks aareteks sugupõlvede jooksul. Mõnel heal tunnil avab mõni teine vanaema aardekapi, võtab lapselapse sülle, näitab kaunist ordenit ning räägib Eesti vabariigi sünnist ja kestmises. Selles aga, et Eesti riik kestab, süvenes minu veendumus, kui kuulsin noori politseinikke, sõjaväelasi ja ka vanu vabadusvõitlejaid ütlemas: Eesti eest surmani!
Aitäh.
 
Pärnu “Eesti tänab” 23. veebruaril 2008
Marika Mikelsaar 
 
Põline tall ootab perenaise alaliselt Pangodi äärde kolimist. On aeg!
*
Nõnda ütles MM oma teenetemärki kätte saades. See “lähme” siin kabinetis tähendab antud hetkel aga seda, et Marika on otsustanud spontaanse ja südamliku ebareeglipärasusena sõita Pangodi järve äärde Panksepa tallu, mis on tema pärismaa ja hingekodu.
Minekuotsus on nagu helde kingitus. Küsimus on vaid, kas minnakse tema või minu autoga. Ehkki roolis olen mina, juhib autot Marika. Selles oskuses peegeldub tema pikk teekond stiilis “Naine nagu Orkester.” Ta poetab muu jutu sekka nappe nõuandeid – toimides teadusest ja ühiskonnast kõneldes ja samal ajal liiklust ning käigukangi jälgides korraga viiel erineval tasandil, nagu multifunktsionaalsed naised ikka. Ta suudab oma perfektseks timmitud polüprotsessoriga pärast tee näitamist poolelt sõnalt edasi minna.
Ja ta huvitub sügavalt ja siiralt aladest, mis tema laborist ja isiklikust muinasjutust näiliselt justkui kõrvale jäävad – ent sellega tihedalt külgnevad. Marika oskab näha seoseid ja panoraami. Sest elukogemus on Marikale õpetanud, kui sügavalt ja kõigiti on kõik siin ilmas kõigega ja kõigiga seotud.
Mikelsaartel on kummalgi oma paat. Raik-Hiio oma on Panksepa talu juures oma väikese järvekese peal. Marika paat on Pangodi ääres hobuseid pidava noore pere kõrval kaldasse kinnitatud. Marika kirjeldab, mida ta oma tähelepanelikkuse ja üldistusvõime juures on märganud: sellised lihtsad ja looduslikud talud nagu Karl-Eeriku hobutalu, muutuvad majanduskriisi süvenedes ellujäämise staapideks – kui inimestel pole enam raha oma hinnalisi ratsusid kallite tallide mugavates täishooldusega rendiboksides hoida, viiakse suksud “vanaema juurde maale”.
“Aga see tähendab ju, et praegu mööda suletud treeningplatse ringitavad hobused pääsevad loodusesse! Hobused saavad üle väljade ja salude kapata – see on ju hobuse ilusaim unenägu. Järelikult on majanduslangus vajalik selleks, et kohati äärmuslikult ebaloomulikuks muutunud elu tagasi loomulikuks käsutada. Professionaalid ja hobusemüüjad vaidlevad vastu.
Ja ühtlasi on meil nüüd käes karjuv vihje, et pole võimalik rikkaks minna riigiga, kes midagi ei tooda. Suured välislaenud on otsas. Kui riik ise uusi väärtusi ei tooda, millest see püsiv jõukus siis võrsuma peaks?” küsib üliõpilaste seas Multiresistentse Mamma Bakteri hellitusnime kandev kosmopoliit ja köögifilosoof. Tema enese paljud epohhiloovad ideed ja heurekad, seosed ja üldistused on kaheksa lapse vanaemale elu jooksul just pliidi ees või pesu pestes pärale jõudnud.
Aga oma paadiga on ta viimasel suvel vaid neli korda Pangodi peale jõudnud. Tema toodab maailma kõrgeimal tasemel teaduse peal põhinevat, inimkonda teenivat mikro-väärtust makro mastaapides. Ta ei kriisita ega majanduslange – sest ta on Naine. Ja INIMENE. 
Vana kaev...
Aga mis või kes on oksüdatiivne stress?
Kui meile piisavalt sageli öeldakse, et selle või teise jogurti sees on kaks kasulikku bakterit, jääme uskuma ning valimegi alateadlikult toidupoes selle bakteriga toote. Oksüdatiivne stress on lihtsalt öeldes koehingamises paratamatult tekkivate vaheainete kahjustav toime organismile.
Elusorganismis toimub pidev reageerimine hapnikuga. Oksüdeerumise käigus tekivad vabad radikaalid, üksteisele järgnevad ülikiired reaktsioonid. Need mürgised radikaalid kahjustavad rakke nii soole limaskestal kui veresoonte seintel.
Organismis on juba olemas antioksüdantsed süsteemid, mis peavad neid - vahel väga lühikese elueaga vabu radikaale – kiiresti kahjutuks muutma.
“Abiained, nagu näiteks E-vitamiin, aitavad maandada oksüdatiivset stressi. Tartu Ülikooli teadlased on leidnud ühe erilise laktobatsilli, mille looduslikud toimeained imenduvad soolestikust verre, käivitavad ja kiirendavad neid puhastavaid ja vabastavaid protsesse. Oleme näidanud, et probiootiline laktobatsill L. fermentum ME-3 toimib sarnaselt tugevale antioksüdandile E-vitamiinile,” kinnitab professor. “Just need kasulikud bakterid hoiavad nutikate musketäridena oksüdatsiooni ja reduktsiooni kenasti tasakaalus.
Musketäride puudumisel kuhjuvad vaheained, põhjustades ateroskleroosi, vananemist, suurendades põletikke ja kudede enesehävitust. Korrastamata ja koristamata majapidamises ei ole ka kaitsereaktsioonid enam kaitsvad, vaid lammutavad. Ja toitained ei imendu vereringesse, vaid väljuvad tulutult – teadagi, kuhu.
Manitsedes naisi loomulikul teel sünnitama, räägitakse enamasti sellest, et sünniteid läbides valmistavad hormoonid sündijat ette. Ema väravad masseerivad lapse kopsud tööle ja soolestiku liikvele. Ent sageli ei peeta viisakaks mainida seda, et piimhappebakteritega just raseduse lõpus ja sünnituse ajal eriti hoolikalt vooderdatud tupe läbimine riietab vastsündinu loomulikku kaitsekihti.
Õnneks pole me olmeliselt ega meelelaadilt nii jäägitult euroopaliitunud, et kasvataksime oma põnne niisama steriilselt kui arenenud maailma lapsevanemad. Me ei tohiks kunagi unustada, kuidas oleme muianud skandinaavlaste üle, kellel võõrsile reisimine lööb reeglina kõhu lahti. Igasuguse olmekeemiaga “kõiki teadaolevaid baktereid” tappes võime väga kahetsusväärselt ise samasugusteks muutuda,” hoiatab teadlane. “Otse loomulikult ma tean, milliseid haigusi võivad kassid-koerad levitada. Aga olen täiesti veendunud, et koos lemmikloomadega kasvavad lapsed on nii ihult kui hingelt terved ja normaalsed. Ka mitmete teiste riikide uuringud näitavad, et kõigist rahvakihtidest on kõige tervemad just talus kasvanud lapsed, kes joovad palju piima ja annavad vissidele musi.
Inimene, kes harjub tillukesest peale kohanema kõikvõimalike mikroobidega, mida kannavad tema kõrval elavad loomad-linnud, kohaneb ladusalt ka võõrastes kliimavöötmetes teiste rahvaste seas ja sees elava mikroflooraga. Loodusega kooskõlas kasvanud inimese jaoks ei pea harjumata oludesse minek tähendama pungil ravimikotti ega haiglas veedetud puhkusenädalaid!”
Tubli koolilaps teeb laboris katseid nii, nagu õpetavad raamatud.
Teadlase eeldus on, et ta ei ehmu, kui katse tulemused hälbivad etteantust.
Uue avastuseni jõutakse siis, kui julgetakse nende hälvete suunas veel sügavamale minna ja “viga” edasi arendada. Marika õnn on olnud, et tema keskendus just laktobatsilli eriliigile “fermentum” - nagu nimigi ütleb, on tegemist eriti krehvtise, lausa kosmiliselt ülivõimeka tüvega.
“Kui mina 1969. aastal mikrobioloogias kandidaadikraadi kaitsesin, oli teada paarkümmend laktobatsilli liiki. Praegu on mul endal laboratooriumis pidevalt 500 kuni 700 tüve mitu korda suuremast liikide arvust säilitamisel ja uurimisel. Mõni sureb välja, mõni tekib juurde. Erinevused nende erinevatesse liikidesse kuuluvate tüvede vahel on sageli pisikesed, kuid olulised,” kinnitab Mamma Bakter. “Inimene tunneb praegu endaga koosluses elavast mikroobimaailmast umbes 2000, aga inimene teab ka, et see on napilt 20% kõigist olemasolevatest mikroorganismidest. Vees, mullas ja teistes inimestele võõravõitu keskkondades on meeletult võimalusi õnnelikeks eksimusteks, mis viivad uute bakterite avastamisele. Mina ei ole mitte üldsegi seda meelt, et oma koolkonna loomine võrdub endale konkurentide tekitamise ja enesetapuga. Vastupidi! Oma lihaste laste järel on mu olulisim saavutus selles elus doktorikraadi kaitsnud akadeemilised lapsed. Loodusteadustes on nii tohutult palju nišše, et iga uus teadlane leiab oma piiramatute võimalustega valdkonna.”
Inimese heaks toimivaid pisilasi armastab Mamma Bakter nimetada helladeks musketärideks, sest nad käivitavad ja kiirendavad ainevahetust. Kasivad ja toidavad inimest.
“Mitmed toitained ei jõua verre ilma postiljoni ehk kandjata. Piim on suurepärane postiljon – tema võrgulaadne valk kaseiin kannab elutähtsad toitained suurepäraselt meie keha süvakoostisse. Just praegu tegelemegi koos biokeemia instituudi professor Mihkel Zilmeriga kahjulike osade kõrvaldamisega piimavalgust. Kui meil õnnestub piim valikuliselt nn juppideks võtta, kingime uue elu piima-allergikutele, kes on seni saanud loota vaid eestlastele ja üldse siinse kliimavöötme inimestele võõra soja kui valgu ühe aseaine peale.”
Igal bakteril on oma kindel ja täpne toime, mis on kirjas ka nende kapslite pakendil, kus bakter sisaldub, või jogurtipurgil, mis seda bakterit sisaldab. Absoluutselt on garanteeritud see, et topelt-kaitset andvad bakterid haigust ei tekita. Mis puutub Tartu Ülikooli töörühma musketärisse, siis viimasel ajal Itaalias ja Soomes tehtud täiendavate uuringute käigus on selgunud, et bakteri toime on veel märksa tõhusam kui esmaselt loodetigi.
“Siiski ei maksa loota, et saame kõik kasulikud käivitajad-kiirendajad kapslitena endale sisse süüa! Ainuüksi kapslitest toitumise utoopia vastu räägib ka see, et elus ja päris toiduainete tarvitamine on mitmekülgne nauding ning tableti-dieet jätaks inimese paljust meeldivast ja inimlikust ilma,” manitseb MM. “Samas ei saa ei piimhappebaktereid ega üldse mingeid toidulisandeid endale varuks süüa ega ole mõtet neid ka ülearu pikkade kuuridena tarvitada. Pärast kolmenädalast kasutamist muutub lisand organismile nii tuttavaks, et ta ei käivita ega kiirenda enam eriti midagi. Ainevahetus ärgastub juhul, kui musketär on uus ja huvitav. Nii et kolme nädalastel kuuridel peaks olema mõistlikud vahed.”
Eestlastel soovitaks lahkesti siinkohal ära tunda Eesti Nokia, mille otsimisele president Lennart Meri innustas. Maailma tipptasemel teadlaste avastatud ja inimkonna teenistusse suunatud kasulikud bakterid – mida sa, hing, veel otsid?!
Eestlased armastavad Dr. Helluse sarja maitseomadusi ja usuvad oma maa teadlasi. Kapslitesse pakitud bakteripulbrit pole seni tootma hakatud, aga perearst ei saa ju patsiendile antibiootikumikuuri järel mikrofloora taastamiseks juustu ega jogurtit välja kirjutada!
“Tartu Tamme Gümnaasiumiga on meie töörühmal üldiselt sujunud vägagi viljakas koostöö. Bioloogiaklassi noored koostasid muu hulgas ühistöö “Vesi peale!”, kus kirjeldati toiduga soolestikus toimuvat suuõõnest sabamise ukseni. Samuti selle kooli vilistlased – investeerimispankurid – käisid bakteripulbri tootmise võimaluste ja vajadustega tutvumas, pidasid investeeringuid siiski liiga suureks. Nüüd on siis selline tootmisliin käivitatud Itaalias ning koostöö uue “postiljoni” leidmiseks käib ühe Soome firmaga.
Küll edeneb – nii inimeste teadlikkus, rahameeste investeerimisvalmidus kui ka tööka ja aruka rahva rahvusliku koguprodukti õiglane jagunemine. Inimesed ei saa ju ometi olla rumalamad kui bakterid!”
 
Kati Murutar. Kodutohter 06.2006
 
...ja uus maja. Bakterite abil ehitatud.
*
Nii käepäraselt väike ja armas
Marika kui vilunud (vana)ema meelest on üks paremaid leide Dr. Helluse sarja kuuluv väike joogijogurti pudelike. Käepärane ja mõnus kasvõi autosõidul lastele pihku pista või koolikotti peita.
Selle kohta, et konkurendid doktori nimetuse vastu protsessivad ja kurdavad, et see tiitel viitab justkui liiga ravivatele omadustele, ütleb Marika, et niisugune õiendamine on nii väike ja läbinähtav, et tekitab suisa emalikku kaastunnet.
Võtme otsimine
*
“Suures maailmas nimetavad ka lauljad, filoloogid ja muude alade haritlased end uhkusega magistriteks ja doktoriteks. Kuhu keegi oma töö ja arenguga just jõudnud on – see on ju väärikas visiitkaart. Meil siin püüab heitunud tilluke tegija doktori pelgalt arstiks kitsendada ja kujundlike väljenditegi kasutamise ära keelata,” muigab naine, kes teab väga sügavalt ja olemuslikult, mis on doktorikraadi väärtus mistahes alal. Ta ütleb, et selline liivakastlik väiksus on nii lapsik, et on lausa armas.
Vanem tütar on ajakirjaniku hariduse baasilt eetika professoriks tõusnud, noorem tütar Inglismaal ajaloolasena doktorikraadi saanud. Tema ise on end üsna mustast august üles töötanud – isa jäi sõjas teisele poole ning Marika mäletab lapsepõlvest pidevat isa ootamist. Ema ootas nii väga, et sellest ootusest sai elu nukker telg. Aga seda kurbust ei pea ka ülemäära laiendama. Tütreke õppis emalt ootamist ja kannatlikkust. Tema kui self-made-womani elus on seda nii teadlase kui muidu mitmetahulise isikuna väga ja aina vaja läinud.
Kuna daam ei kuulu dünastiatesse ega Tartu teadlaskonna põlisjuursesse “nomenklatuuri” oskab ta väga teraselt ja teravalt selle ringkonna ainulaadset väärtust hinnata. Ennast ise Tartu Vaimu osaks üles töötanult on ta jäägitult vaba igasugusest väljavalituse kõrkusest. Ja teab, et just tänu Tartu teadlaste õppivale ja õpetavale vaimsusele on vaim ja võim Eestis – seni veel – enam-vähem tasakaalus.   
“Kui ma võrdlen Tartu ja Tallinna kõrgkoole, siis Tartus on õnnelikul kombel alles see entusiasm ja missioonitunne, mis ei haara kõigepealt taskukalkulaatori järele – kui asi vaimustab, tehakse mõnda aega ka tasuta. Tehtud! Ja kunagi aastakümnete pärast saadakse tasu ikkagi – issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt ja õiglaselt. Kontrollitud,” naeratab Marika oma tütarlapselikult päikeselist naeratust.
 
Kapslisse ja söögiks-joogiks
Päikeseline missioonitunne ja entusiastlik vaimsus, mis tiivustab küpses eas emandat endiselt ühiskonda väestavatele ajurünnakutele ning kõikjale maailmas loenguid pidama, ei tähenda siiski, et ta end tüssata või ära kasutada laseks. No andke andeks!
“Meie Hella Musketäri peaks muidugi – ja ammu juba – toidulisandina kapslisse panema. Ent selle projekti puhul puutusin kokku süüdimatult apla kapitalismiga. Väga õpetlik sissevaade teise ilma,” kirjeldab professor reipalt ja rahulikult. “Üks kontsern tahtis nii mitmeks kümneks aastaks eksklusiivset lepingut, et see oli ikka päris röövimisplaan. Aga muidugi oli sellise omastamise iha ka mõistetav – vähegi kasinamalt kontrollitud ja kõhnemate dokumentidega analoogid hakkavad järjest turult kaduma. Bakteri toimet inimese organismile peab nii kaua kontrollima – ja ikka tuleb veel aastaid pärast tema tootmisse juurutamistki välja uusi omadusi – et selle bakteri adjustaadid on vähemalt sama vettpidavad ja hinnalised, nagu inimese doktorikraad. Järelikult ei saa mitte keegi diletantlikult kah-millegagi turul posida ega susida. Ning ühtlasi on ühe või paari molekuli toomine inimkonna teenistusse sõna otseses mõttes elutöö.
Järelikult kuuluvad tohututele investeeringutele järgnevad tulud teadlastele. Ning teadlaste peredele ja järeltulijatele.”
Teised Tartu Ülikooli teadlased on MMile - ta enese poolt käibesse toodud nimi! – sügavalt tänulikud selle eest, et ta on avalikku teadvusse kinnistanud teaduse auväärse asendi ning eelarveprotsendi. Kusjuures sedavõrd jõuliselt, et seda ei kõiguta ka majandusdünaamika sinusoid.
Kellakuuljate uus versioon Ema Marika ehitatud magamistoas.
Eestist on saamas heaoluriik. Kas oleme muutunud ka allergiale vastuvõtlikumaks?
-         Allergia sagedus on tõusnud. Mikroobide hulk aga vähenenud – ühtpidi on see hea, kuid koos kurjade mikroobide põhjustatud infektsioonide vähenemisega kaovad ära ka sõbralikud mikroobid. Seepärast ongi maailmas suund funktsionaalsele toidule ja probiootikumidele. Püütakse kasulikke baktereid toidu sisse panna. Helluse sari on üks näide sellest. Funktsionaalne toit mõeldi välja Jaapanis juba 20 aastat tagasi. Sinna suunda liigub kogu Euroopa ja Eesti püüab sammu pidada.
Kas naisel on meestekeskses teadusmaailmas raske läbi lüüa?
-         Ei ole. Mind pahandab, kui räägitakse, et kvoodi järgi peavad naised üles jõudma. Ikka isiksuse omaduste ja töö järgi. Mis meie peas ikka nii teistmoodi on. Võibolla see, et mõtleme rohkem pere peale.
Olen olnud suurtes nõukogudes ega ole kogenud, et keegi lausub: no mis sul siin ikka öelda on. Olen kandideerinud meestega koos professorikohale ja võitnud, nagu mu tütargi! Olen vist üsna tragi naine, kui 65aastaselt võitlesin emeriitprofessoriks saamise kõrval välja erakorralise professuuri mitmete jätkuvate välis- ja kodumaiste projektide tegemiseks.
Kas teil on lastele piisavalt aega jäänud?
-         Tädi aitas mu lapsi kasvatada, aga iga päev kella kolmeks pidin koju minema, kui nad väikesed olid. Nii et on ikka jäänud aega. Tundub, et iga naine võiks oma elu jaotada perioodideks. Kõigepealt katsu haridus kätte saada, siis muretse lapsed ning hoia keskmist profiili. 45aastaselt võid veel trügida paarkümmend aastat ja pühenduda rohkem tööle.
Noored, kes lapsi ei saa, teevad väga suure kahju iseendale. Kui piirdud ühe lapsega, on su maailm kohutavalt vaene. Lapsed on investeering endale ja riigile. See on võimsaim õnn, kui sul on lapsed. Mina pole muidugi just hiilgav vanaema, kes kogu aeg lastega jändaks, aga suvel kaks kuud pühendun maal puhtalt pereelule.
Sirje Pärismaa. Maaleht 10.03.2005
 
Päris oma töönurk vaatega päris oma aiale. Lõpuks ometi.
*
Kes-kes selle majakese ehitas?
Marika on kõigepealt üles ehitanud oma karjääri ja instituudi – seejärel endale kodumajakese. Pangodi järve Tartu-poolse kalda lähistel võrratul kuppelmaastikul, mille ürgne, suisa kosmiline ilu paneb igal aastaajal õhku ahmima. Ta on elu aeg teadnud, et õnnelik ja terviklik inimene ei saa olla kõrgilt padu-vaimne. Peab end ka maiselt ja asiselt liigutama. Tuleb ehitada ja metsa langetada, põldu harida ja paadiga sõuda. Siis püsivad mõtted liikvel ja elujõud värske.
“See on minu ehitatud maja,” tutvustab Marika uhkelt ja asjalikult oma õhulist helekreemi õrn-aimatava roosaka varjundiga maja, mis on osutunud vana Panksepa talu juurest kodu südame ja raskuskeskme endaga pisut vasemale tuues uueks tuumaks. Selle ümber on moodustumas Marika laste ehitatavatest majadest küla.
“Jah, just, minu elutöö tõi selle raha, millega mina selle maja ehitasin!” kinnitab naine, kelle elutarkuse üks fundamentaalseid aksioome on, et meest tuleb austada ja pjedestaalil hoida. Viimase võimaluseni. Ta austab ja hoiabki. Sest see on suur algustäht naiseliku diplomaatia-strateegia-taktika käsiraamatule. Ent oma suutlikkust ta ikkagi ei pisenda.
“Minul on olnud viimased aastad kogu senise elu kõige jõulisemad ja edukamad. Olen koos oma töögrupiga muide avastanud – ja praegu just kontrollimas-tõestamas – uue bakteritüve Tensia, mis alandab esialgsete andmete kohaselt vererõhku! Elu on rütmiliselt üha kiirematele pööretele tõusnud. Järelikult on olnud minu kord ehitada. Nüüd pole põllepaelte küljes kasvavad lapsed ka pöördeid ümber jaganud ega mujale suunanud – 70aastasena on käsil kõige minu ajam aeg mu elus!” kinnitab erakorraline professor, kelle kohta peaks tegelikult ütlema Erakordne professor.
 
Pikk diivan suurele perele.
*
Tartu Ülikooli mikrobioloogia professori Marika ja patoloogilise anatoomia professori Raik-Hiio Mikelsaare abielu on nagu vihmavari, mis on neid ühendanud ning kaitsenud vihmade ja tuulte eest.

Kokkulepitud ajal on Mikelsaarte hubases elamises Tähtveres vaid Marika, kes vabandab, et Raik-Hiio läks korrektori juurde poolelioleva ingliskeelse patoloogia-õpiku pärast. "Mehed on ju nii kinni selles, mida nad hetkel teevad. Nüüd on tal see õpik, ja muu maailm ümberringi kukkugu või kokku," arutleb Marika. Temalgi on töölaual ingliskeelse laktobatsillide raamatu peatükk pooleli.

Raik (tuleb ja jätkab alustatud teemat): Elu kõige olulisem oskus on olulise eristamine ebaolulisest. Nii on see ka abielus: üks on lihtsalt seksuaalsuhted, teine on armastus laiemas plaanis, ja kolmas, see kõige tähtsam, on otsene klapp kooselus.
Marika: Abielu hoidmine on suur töö ja vaev. Ja naise osa on selles väga-väga suur. Sel aastal möödus meil 40 aastat ülikooli lõpetamisest. Kokkutuleku ankeetidel küsiti kõige muu seas hinnangut oma elu suurimatele väärtustele ja saavutustele. Need, kes loonud perekonna, panid esikohale pere ja korralikud lapsed, mina panin 40 aastat abielu. Kuigi olen korda saatnud ka palju muid asju, on minu arust just see kõige suurem saavutus, visaduse ja püsivuse märk.
Raik: Mina panin "õnnestunud abikaasa valik" küll viimasele kohale, aga vähemasti oli see seal sees. Olen viimased pool sajandit näinud kümneid naisi, aga ütlen täiesti siiralt, et Marika on neist parim. Väidan kindlalt, et sain endale Eesti targima naise. Ja kui te nüüd küsiksite, et on ta siis tõesti täiuslik, vastaksin: oh ei! Kaugel sellest! (Marika lagistab naerda.) Ta on käreda loomuga ja meie temperamendid ei sobi absoluutselt. Ja vaatamata sellele on ta supernaine. Ning ta on mikrobioloogias teinud maksimumkarjääri.
Marika: Temperamendid on meil tõesti erinevad. Näiteks mina uinun peaaegu kohe, kui pea padjale panen. Kui noored olime, nühkis Raik nii mõnigi kord voodi juures hambaharjaga hambaid ja palus: "Oota veel natukene!"
Raik: Ja hommikuti on tema ammu arvuti taga, mina aga alles põõnan.
Noorema tütre töölaud kajastab ema jälgedes kulgemist - ajaloo-teadus käib laua peal, pisipeda-teaduslik tulevikulugu laua all - niimoodi mitmel teljel kuduma ongi võimelised vaid Naised.
*
Kuidas te tutvusite?

Raik:
Mul on olnud elus mitmeid juhtumeid, kus olen hiljem naljaga pooleks mõelnud, et keegi oleks ju võinud sel hetkel öelda: vaata täpsemalt, see saab olema sinu elus üks põhilisi asju. Ülikooli avaaktusel 1957. aasta sügisel kõneles uute tudengite nimel Marika. Ma olin tagumistes ridades, hästi ei näinud ja teksti kah ei mäleta, aga meelde jäi, et oli päris meeldiv tüdruk ja kõneles ilusasti. Sisemuses oleks ju võinud torkida, et see on su tulevane naine, no mine siis vaata teda ometi!
Marika: Noorte Hääles trükiti ära kuldmedaliga lõpetanute nimed. Kuna ka mina sain Tallinnas kuldmedali, lugesin nimekirja huviga ja vaatasin, et Tartus sai kuldmedali omapärase nimega poiss, Raik-Hiio Mikelsaar. Sügisel selgus, et ta õpib samuti arstiteaduskonnas.
Raik: Leidsime teineteist alles kolmandal kursusel ja sellest ajast istusime loengutes alati kõrvuti, olime päevad läbi koos. Õhtuti lahkusime teineteisest Raekoja platsil, kus oli tollal tüdrukute ühiselamu (praegune hambakliinik). Olimegi need Tartu suudlevad tudengid, aga abiellumisest ei rääkinud.
Kuuendal kursusel teatas Marika, et tema tahab minna Moskvasse aspirantuuri. See pani mind mõtlema: oot-oot, mis siis minust saab? Mina tahtsin keskenduda patoloogiale ja jääda Tartusse, ning siis enne lõpetamist, veebruarikuus, sõlmisimegi abielu ära. Hiljem on kursuseõed Marikalt küsinud, et kuidas sa teadsid Raiku võtta. Kooliajal olin suur tuupur ja polnud aega eriti muude asjadega tegelda.
Marika: Ülikooli ajal oli Raik tõesti vaikne poiss. Istus, juuksed sorakil, kirjutas kõik üles ja muretses hirmsasti, et äkki mõni sõna lektori suust läheb kaduma. Aga ta rääkis neid jutte, mis mind huvitasid. Oma uue siilisoenguga oli ta vahva, tegi palju nalja ja hakkas mulle meeldima. Nägin ta arengupotentsiaali. Ja tänaseks oskab ta ka selliseid asju, mida tollal poleks oodanudki, näiteks üritusi algatada ja humoorikalt pidusid juhtida.

Kas sarnane töö on õnn või õnnetus?

Marika:
Kuna oleme mõlemad arstid, siis saame teineteise tööst aru, arutame probleeme ja täiendame teineteist.
Raik: Sageli küsitakse, kas tasub samal erialal olla. Arvan, et see on hea, kuid soovitav oleks siiski väike erinevus. Nagu meil - mõlemad meedikud, kuid üks on mikrobioloog, teine patoloog.
Marika: Abielu algusaastail tegime mõlemad kõvasti ka füüsilist tööd. Meil oli ju armetult väike sissetulek, ja kolm last vajasid palju. (Mikelsaarte lapsed on Margit Sutrop, TÜ eetikakeskuse rajaja, "esimene naine Eestis, kes on professorina lapse sünnitanud, neid on tal nüüd juba kolm", armastab Raik rõhutada; bioloog ja ärimees Hannes Mikelsaar; ja Cambridge'i Ülikooli ajaloo doktorant Eva Piirimäe. Lapselapsi on kuus.) Raik küttis kümme aastat hommikuti uue anatoomikumi ühteteist ahju ja mõne tunni pärast läks samasse majja mikroskoobi abil haigusi diagnoosima. Tal oli oma ahjupäevik, kuhu kirjutas, kuidas mingi ahi tõmbas, ning ta töötas välja ka oma kütmise süsteemi. Mina käisin sügiseti mõnikord isegi turuvarblaseks: kartuleid korjamas, lehmakarjas. Suvilas mäeküljel oli meil 300 rabarberipõõsast, kevadel panime neile kile peale ja olime esimesed Lõuna-Eestis, kel varred kokkuostu viia. Nüüd saame tegeleda tõesti vaid oma erialase tööga.

40 aastat õnnelikku abielu?

Marika:
Ega see elu ole meil olnud vaid rõõmupidu, on olnud mitmeid raskeid punkte. Aga oluline on neist väljatulemine. Sõbrannad näevad, et minu pikk kooselu Raiguga pole olnud kerge. Ilmselt pean ise kah olema sedavõrd iseäralik, et suudan mehe veidrusi hinnata. Jack Londoni elulugu on äärmiselt huvitav lugeda, aga ma mõtlen seejuures alati, et katsu sellise huvitava mehega koos elada!
Raik: Sellise nonkonformistliku mehega on tal tõesti raske olnud. Mul on maal torn, kus vaimutööd teha, oma aatomimudelid ning meeletu kogu Päevikuid. Marika unistas autost, aga mina arvasin, et torn ja metsajärv peavad enne olema.
Marika: Bussini oli suvilast kaks kilomeetrit. Katsu tulla - lapsed ja toit ja aiasaak käe otsas. Praegu on meil mõlemal autod, tänu pojale.
Raik: Meie abielu on tugevdanud ka see, et oleme mõlemad loomingulised ja genereerime uusi ideid. Ma poleks mingil juhul tahtnud endale naiseks kodukana! Hindan väga, et ka temal on originaalseid mõtteid, ja need on veel rahvusvaheliselt tunnustatud.
Marika: Nüüd, viimasel kümnendil, kui lapsed suured, olen saanud selleks, kelleks noorena tahtsin. Mul on teadustöö tegemise aeg. Nii nagu Ellen Niidul valmisid mõnikord luuletused nõusid pestes, nii olen ka mina mõelnud teadustööst süüa tehes. Naine lihtsalt peab mitut koormat kandma, tuhanded aastad on meid treeninud.
Kui olime noored, rääkis Raik kogu aeg: "Tahan palju lapsi." Minule oleks piisanud kahest, temale mitte. Kord helistas Raik vanapaberi viimise asjus kooli. Sealt küsiti, mis klassides lapsed käivad. Ja siis hüüdis Raik: "Marika, Marika, kus klassis nad SUL käivad?" Eks laste eest hoolitsemine ole paratamatult rohkem naiste hool. Aga kui on olnud raskused ja mured, siis arutame ikka koos, kuidas edasi minna.
Raik: Perekonna jaoks on väga oluline ka oma traditsioonide loomine ja nende hoidmine. Me käime iga aasta 7. juunil kohas, kus me esimest korda teineteisele armastust avaldasime.

Kuidas lahendate peresisesed vastuolud?
Raik:
Mõnikord läheb Marika väga ägedaks, isegi äratuskella lennutamiseni, aga tal läheb see kiiresti üle. Vahel võib-olla liigagi kiiresti. Nooruses on ta mind mõni kord majast välja saatnud, naiste pärast. Ükskord, kui ta mind kodust minema saatis, hakkasin end vanematekodus just kenasti sisse seadma, aga juba ta oligi kohal jutuga, et kui sa nüüd ära lõpetad, siis võtan su tagasi. Tahtsin öelda, et ega ma tahagi nii ruttu tagasi, vabadus on ka tore asi, aga siis vaatasin, et ta on ikka nii armas naine, ja üldiselt ma ju tahan tagasi. Meil kummalgi pole kordagi tekkinud mõtet päris lahku minna.
Karidele vaatamata on meie elu olnud väga sisukas ja õnnelik. Per aspera ad astra, nagu ütlesid vanad roomlased.
 
Kaie Päike, Eesti Naine 03. 2008
 
Mikelsaarte talu logiraamat.
*
Leplikkuse muuseum
Teadlastepaarina on Mikelsaared talletanud kogu Panksepa eluloo alates müügikuulutusest kuni tänase päevani. Koha müüs vanaperenaine, kes otsustas enam mitte riskida õnneloosiga, kas hobune toob oma tarkusest ikka jommis peremehe koju, kas ja kes tuleva aasta heinad teeb ja kaerad külvab. Hobusest on nüüd aida seina küljes raud. Ehkki tühi, on Panksepa savist laut nii kenasti säilinud, et soovi korral võib mõne aasta pärast loodetavasti sinna koliv Marika seal ka loomi pidada – nagu aastakümnete tagune müügikuulutus lubas.
Vana tare seisab tühja ja lahtisena – varastada pole sealt midagi peale mälestuste.
Tikitud laudlinad ja käsitöised vaibad on kenasti oma koha peal. Seda renoveerima ei hakanud Marika sellepärast, et see maja on neil Raik-Hiio venna Ustav-Eskoga kahasse. Vend soovis, et talumajas jääks kõik nii nagu oli vanasti. Marika respekteeris mehevenna soovi ja ehitas õuenurka uue moodsa maja.  
“Ma mäletan sellest vanast osmikust palju helget ja nostalgilist – aga kõige rohkem on paljudest selles tares veedetud suvedest meeles, et oli kitsas. Alati kitsas. Palju lapsi ja erinevaid rütme. Kitsas! Aga samas ikkagi nii õnnelik koht ja olemine. Meil oli vanas majas seinal repro maalist “Kirikukellad”. Üks prantslastest paar võtab põllul käsitsi kartulit. Taamal kaikuvate kellade peale on nad end sirgu ajanud. Mehel on müts peos, naine palvetab… Lapsed tõid mulle uude majja seinataldriku sama pildiga!” on Marika tänulik.
Lapsed olid Marikaga, kes mõtles koos nendega välja oma järgmisi teadusprojekte. Pensionini samuti professor olnud Raik-Hiio ehitas endale aga majast eemale torni, kus vaikuses ja rahus oma aatomite kallal nokitseda ja Mendelejevi tabeli muutmiseni jõuda. Marika õppis sobituma ja kohanema. Suure pere pulsi ja vajadustega, vastutuse ja kohustustega 24/7.
Sissekanne talu ostmisest.
*
“Rabistada ei tohi,” ütleb Marika nüüd oma ehitatud õhulise villa rõdult järvekesele ja aiale vaadates. Vanem osa aiast on sammaldunud, jändrik ja lõpusirgel. Marika ja tema lapsed tavatsevad muiata, et viljaaed on raieküps. Aga kuni Raik-Hiio vend seda ei taha, nad jõuga ja vägisi vaadet klaarima ja platsi puhastama ei hakka. Surudes ei saavuta midagi.
 
Aia plaan
*
Suure A ait
Saavutatakse siis, kui väga aegsasti oma tee ära tunda – ning vanemate abi ja toetusega seda teed minna. Vana ait on oma põlise seinaga Marika majale lähim hoone kui Panksepa koduhaldja pesa. Selle läve ees istunud väike Eva kirjutas oma haritlasete suure algustähe just seal, selg vastu põliseid palke. Ta õppis väikese plikana iseseisvalt ladina keelt. Kui teised tegid lõunauinakut (Marika ja Raigu peres tavaline rituaal), tegi Eva oma ladina keele „pensumeid”. Keskendunult. Ütles, et talle meeldib ja tal on vaja.
Tiiger heintel.
*
Läbi Inglismaa tänaseks kaks last ilmale toonud Eva ajaloodoktorina Eestisse tagasi tuligi. Süsteemsus ja loovus ühtaegu geenides – mida näitavad kasvõi Raik-Hiio joonistatud Panksepa aia plaanid.
Margit mäletab, kuidas temagi puberteedieas just sellest aidast elu mõtet otsis. Luges eksistentsialiste, mõtles võõrandumisest ja sellest, miks inimesed elavad endast mööda. Erich Frommi raamat „Olla või omada” viis ta mõttele, et maailm on liiga konformistlik ja orienteeritud vaid välistele väärtustele. Just aidas istudes ja ühiskonnafilosoofe lugedes küpses Margitil otsus minna õppima ajakirjandust. Ent vajadus asjade üle sügavamalt järele mõelda viis hiljem hoopis filosoofiasse.
Üheks tema lemmikteemaks on veel tänagi Panksepa aidast leitud igavene küsimus: „Mis on hea elu?” 
Mikelsaarte legendaarne tandem istutas tallu – millest on nüüdseks kasvanud tõeline hoonekompleks – sisse juhatavale kesksele platsile puuderingi. Igale lapsele pärnapuu. Need on noorematele põlvedele nagu ankrud, mis hoiavad hinge kuitahes tihti kuitahes kaugel olles juurte juures.
 
 
Iga lapse puu. Kasvab vastavalt lapsele...
Uusi võimalusi pakkuv kasulik bakter ME-3
23.05.2008
 
Äsja oma avastajale kuldmedali toonud Helluse bakter ilmutab järjest uusi häid omadusi.
Jogurti ja keefiri sees tunneb piimhappebakterit Lactobacillus fermentum ME-3 terve Eesti, kõik on kuulnud Dr. Helluse nime all müüdavatesse piimatoodetesse viidud ME-3 kasulikest omadustest.
Äsja võitis bakteri avastaja Tartu Ülikooli professor Marika Mikelsaar koos kolleegidega Soulis ülemaailmsel naisleiutajate konkursil selle piimatoodete sarja väljatöötamise eest kuldmedali.
Kuid töö 1990. aastate keskel Eesti ja Rootsi laste allergiauuringu käigus avastatud bakteri omaduste uurimisel käib edasi.

Katse hiirtega antibiootikumiravi ajal
Kõhutüüfus on vee ja toiduga ning inimeselt inimesele leviv nakkushaigus, mille tunnusteks on kõrge palavik, kõhuvalu ja nahalööve.
Teada on see, et antibiootikumiravi ei anna alati selle haiguse puhul täit tulemust. Osa haiguskoldeid, näiteks maksas ja põrnas, võivad säilida, kuigi väliselt pole inimesel enam midagi viga. Ometi on organismis põletik ja selline isik võib hakata ootamatult levitama haigusetekitajaid.
Marika Mikelsaare juhtimisel katsetati kõhutüüfusesse nakatatud hiirte peal, millist mõju avaldab see, kui antibiootikumiravi ajal anda hiirtele ka ME-3 sisaldavat probiootikumi.
Piimhappebakter tugevdas tablettide mõju
Ilmnes, et antibiootikumide raviefekt tugevnes, tüüfusetekitajad kadusid verest ja kolded maksas esinesid üksikutel loomadel.
Ilmnes, et probiootikum ja antibiootikumid koos suudavad infektsiooni vastu palju võimsamad olla.
Marika Mikelsaar, Tartu Ülikooli professor
 
Multiresistentse Mamma Bakteri poolt kraadini kamandatud doktorid.
*
Selline koosmõju ilmnes kinoloonide rühma (ofloksatsiin, tsiprofloksatsiin) kuuluvate antibiootikumide puhul.
"See on huvitav ja tähtis leid," ütles Mikelsaar. "Muidugi vajab see täiendavat uurimist, aga siit ilmnes, et probiootikum ja antibiootikumid koos suudavad infektsiooni vastu palju võimsamad olla."
Kui kurikuulsaks saanud Loo lasteaias oleks lastele hommikusöögiks antud Dr. Helluse keefiri, poleks tõenäoliselt seda suurt puhangut tekkinud, arvavad teadlased Tartu Ülikoolist.
Tartu Ülikooli meditsiinilise biokeemia professori Mihkel Zilmeri juhtimisel katsetati, kas piimatööstuses toodetud keefiris, mis sisaldab bakterit ME-3, ikka tõesti säilivad needsamad omadused, mis laborikatsetes tõestust leidnud on. Kõikide probiootikumide puhul on sellised uuringud vältimatult kohustuslikud.
Pärast sööki tõuseb inimesel veres rasvade-lipiidide tase, see ajutine tõus võib organismile küllaltki koormavaks osutuda.
Kui enne sööki juua klaas ME-3 piimhappebakteriga keefiri, on see koormus organismile väiksem ja osadel inimestel ei teki seda üldse.
Vabatahtlikel õnnestus näidata, et toote omadused kehtivad ka piimatööstuses toodetud Dr. Helluse keefiri juues.
Professor Mihkel Zilmer kolleegidega esines nende kindlakstehtud teadusuudisega hiljuti Horvaatias Kesk-Euroopa toitumiskongressil.
Lisaks avastasid Turu Ülikooli teadlased juustu valmistades, et piimhappebakter ME-3 on omamoodi looduslik säilitusaine,


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat