Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Östermalmi Ratsakool uuel, Jan Askeredi ajal - sama kosmopoliitne kui alaliselt Eestisse kolinud omaniku päevil


 Ilmselt tunnete ka teie igasugustesse Rootsidesse-Soomedesse sattudes sama, mida mina seekord sadamas juuresolevat pilti nähes ja tehes tundsin: justkui oleks oma koduriigi teise linna sõitnud. Võib ju oletada, et asi on kadunud piirides. Ent kontroll-putkade juures jalga tõstmata Lätti vajutades miskipärast nii kodust ja ühtlast tunnet ei ole. Niisiis on õigus neil, kes väidavad, et Eesti kuulub rohkem Põhjalasse kui Baltikumi. Aga loomulikult teeb Skandinaaviast rohkem meie ühiskodu teise toa see, et seal on sõbrad. Me oleme aastate kaupa seal käinud. Nad on aastate kaupa siin käinud. Ja kuna nad on aastate kaupa siit hobuseid ostnud, sest me oleme müünud, siis on ka Skandinaavia tallid meie sõpru ja sugulasi täis. Samad hobused, sama kaamos, sudu ja mase. Rootsi lipu värvi sadamafotol, mille tegin kruiisilaev Romantika reelingu äärest, on udusse mähkunud hobuveoauto. Nagu toimiva maailma sümbol. Aga mu sõprade kodutänavas aasta(kümne)id resideerinud Lamborghini-autode pood on selle sügisega kinni läinud. Paljud luksuslikke - järelikult üsna mõttetuid? - kalliskaupu müüvad traditsioonilised ja legendaarsed firmad on pillid kotti pannud. Mis vihjab lausa röökides sellele, et maailmas on uued ajad peale tulemas. Mõistliku tarbimise ja  aruka ökoloogilise jalajälje ajad. Uute põlvkondade jaoks, kes erinevalt meist teavad juba sündides üsna täpselt, mida nad Maa peale tegema tulid.

Anna ja Paula von Fabry-Eichner, kes elavad Stockholmis Strandvägeni veerel vaatega kuninga tallidele - päriselt ka! - seilavad sellesse uude maailma Heino Väli "Silver Ükssilma" uue väljaande õhtujutu-rütmis, Edgar Valteri pilte peale vaadates. Nad räägivad emaga eesti keelt. Isakeel on neil ungari. Kodune keel on inglise ning mujal ühiskonnas lävivad nad mõistagi rootsi keeles. Nad käivad eesti lasteaias, laulmas, tantsimas ja maalimas ning peatselt õpetab nende hertsogist isa neid üsna kindlasti ka ratsutama.

Maxi on von Fabry-Eicnerite perekoer. Umbes viisteist aastat vana. Ja kuulub idee poolest sellesse raamatusse, mida hakatakse ajakirja Lemmik viimase numbri andmetel Eestis peatselt koostama. Varjupaigast võetud koerad. Mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Papa Peter võttis Maximiliani varjupaigast just samal ajal, kui Pärnu näitleja Jaan Rekkor oma suure punase Jope sealsest varjupaigast - ning üsna natukese aja pärast ilmus Freddy Krügeri-nimeline punane pirakas second-hand peni ka Vlassovi majapidamisse. Maxi oli alguses allumatu ja jõuliselt ülbe - hertsogil tuli kogu oma sisendus- ja hingejõud kokku võtta, et saada peni Skandinaavias nõutavasse kuulekuse konditsiooni. Aga nagu on näha Peteri eluaegsest ratsutajakärjääristki - pauerit tal jätkub.  Tänu kindla käega teise-elu-peremehele on tasapisi õhtusse kulgev Maximilian veetnud imelise elu.

Peteri sinivereline vanaisa ja tema vennad-lellepojad aretasid Lipitsaner-hobuseid. Ametilt arhitektina on sügavalt hobumeelne aristokraat just õige mees jutustama mitmesaja-aastasest tammepuust Östermalmi Ratsakooli tallikompleksi hoovil. Algselt planeeris arhitekt kuningliku tallimajanduse nii, et sellel puul poleks pehmelt öeldes hästi läinud. Kuningas isiklikult käskis koplid-maneežid-tallihooned nihutada nii, et tammepuu jääks alles. Siin ta nüüd on. Tüdrukud, kes alustavad selle puu alt retke, lähevad üle kunagiste kuninga kahuriväe harjutusväljade, kus saab pikalt-laialt galopeerida - jõuavad skääri äärde diplomaatiliste korpuste ja saatkondade linnaossa, kus on pikad ja kaunid ratsutamise alleed. Ning pärast vaba lendu lubatud linna-ratsaradadel traavivad nad lõdvestuseks ringiga ümber Östermalmi kallite ja kaunite korterite talli tagasi.

Laupäevased täiskasvanute rühmad, mis rõsket plärtsu trotsides urbaniseerunud maastikule mõnulema lähevad, on üllatavalt suured. Selga ronimise pukist vasakule jääv tall on tegelikult Stockholmi Ratsakooli ees. Kaks ratsakooli - Östermalmi ja Stockholmi - on omavahel otsapidi koos. Kaks iseseisvat firmat ja majapidamist. Teineteisest ses mõttes erinevad, et Stockhomi Ratsakooli tallis on boksid. Väga vanad ja korduvalt renoveeritud. Östermalmi Ratsakoolis on latrid. Samuti suisa antiiksed ja unikaalsed. Loomakaitsjatele teadmiseks - latrites on hobuste pidamine lubatud juhul, kui nood saavad jalutuskoplites vabalt 6 tundi päevas patseerida ja ringutada. Et need on seal tamme ümber... aastaajale omased ja mitte väga ilmastikukindlad, see on iseasi.

Milline Eesti tall ei unistaks nädalavahetuseti sellisest järjekorrast oma kassa juures? Kõrguse ja temperamendi järgi reastatud ratsud ootavad igasuguste võimete ja vajadustega kliente. Eesti tõugu hobused on ponide sektsioonis jagunenud nii oskajamat kui päris algajat kundet lõbustavatesse rividesse. Päris algajaid ootavad juba valmis saduldatud ponid ning ratsakooli oma varustus kaskadest saabasteni. Mida tegijam, seda enam on tal oma asju. Lõpeks hobuseni välja. Nagu see meilgi käib. Satud ratsutama. Ostad oma saapad ja kaska, et mitte võõrast pisiloodust endale pähe ja jalga laenata. Juba on vaja kindaid ja jopet. Ja vesti ja oma isiklikku stekki. Kõik need pisi-investeeringud innustavad regulaarselt ratsatrennis käima. Misjärel tekibki isu oma hobuse järele. 

Selle omanikuhobuse boksikoht maksab umbes 12 tuhat meie raha. Kuus. Artillerigatanil nendes tallides, kus rentnik saab oma ratsut hoida kõrvuti kuninga tõlla ette ja eskorti käivate ruunadega, on igakuine boksirent oma 16-18 tuhat raha.  Nii eksklusiivsed variandid tekitavadki linnalegendi, et hobuse omamine on üle mõistuse kallis lõbu. Jumala eest, niimoodi on tõesti. Ent ka Stockholmi lähistel saab ka teisiti - metrooga ligi pääsetavate eeslinnade tallide hinnad näevad meie mõistes kõvasti kodusemad välja. 

Mugavus-lähedus, aja kokkuhoid ja prestiiž aga on nii tahetud asjad, et näe, milline järjekord!

Siin need usaldusväärseimad oma latrites väikest kundet ootavad. Et järjekordne pisi-rootslane hobutõppe nakatada, nii et too ostab oma saapad, kaska... Kuni on vaja päris oma hobust.

 Eestist soodsa hinnaga toodud väikehobud saavad ostuhinnale aga otsa laevasõidupileti ja vetdokud, nii et rahakene muudkui käib käest kätte. Näiliselt lihtsa ja odava hobukese hinnakene muudkui moodustub. Aga vahepealsete lülide pered saavad toidetud ja kaetud ning selleks ju raha siinilmas on ja ringlebki. Kui Lamborghini panebki oma Stockholmi esinduse kinni, siis eesti ja tori hobusel hakkab üha paremini minema.

 Ponide seas leidub naljakal kombel nii õpetatud ja nöörimöödamõtlevaid isiksusi, nagu on skandinaavlased ise. Nad seisavad saduldatuina lahtiselt latris - sest eeskirjad näevad niimoodi ette. Just nagu Maxidega Strandvägenile jalutama minevad peremehed pistavad automaatselt taskusse väikese musta kilekoti, millesse korjata teadagi-mis, sest nii on kokku lepitud, nii on otsutatud seadustega ette näha. Normaalne!

 Need eesti ja saksa, hollandi ja iks-ponid, kes moodustavad osa Stockholmi laste õnnelikust lapsepõlvest, meenutavad mulle miskipärast lasteaiakasvatajaid. Ustavaid söögitädisid, kes on alati ja iga ilmaga seal. Mu enese pere hobused on samuti otsekui bonned, kes hoiavad tüdrukuid ülearuse vaba aja käes hukka minemast. Rutiinsel konveieril töötavad metropoli suure eksklusiivtalli ponid aga meenutavad jah just nimelt oma tujude ja tahtmisteta söögitädisid. Kui kell on nii palju, on kombeks teha seda ja toda, kui kell saab naa palju, on järgmiste soorituste aeg. Rahulik ja turvaline kulgemine. Nädalate ja kuude, aastate  ja sajandite kaupa ühte moodi. Suurlinna rütmis - sellele vaiksemat ja rahulikumat bäkki kõrvale tiksudes.

 Mulle meeldib sellistes tallides - nende vanamoodsa konservatiivsuse kiuste kosmopoliitseks arenenud - sildistikku lugeda. See koondab kogu maakera ühtede traditsiooniliste seinte vahele. Tõugude ja nimede kaudu. Müüdid ja legendid, maad ja rahvad - kõik tõmbuvad hobuste päritolu ja nimede kaudu talli kokku. 

 Umbes nii.

 Kuum ja tujukas Gallia on põhiline hobune, kellega Peter von Fabry pühapäeviti ratsutab. Laupäevaste ratsanike seas nii uljast oskajat ei leidu, kes selle temperamendi endale teekaaslaseks laenaks.  Need kaks Lõuna-Euroopast Skandinaavia metropoli sattunut - hertsog ja ratsu - näivad otsekui Põhjala sünk-sügises arutlevat: "Kuidas tänane müsli oli?" "Ah, mis sellest rääkida - tead küll, mida Lõuna-Euroopas tegelikult süüakse... Räägi parem, kuidas sel nädalal arhitektitöö edenes?" "Ah, mis sellest rääkida - tead küll, majanduskriis ei lase inimestel endise innuga ehitada. Aga Lõuna-Euroopas..."

 Ronja. Kuumade hobuste sektsioonis. Hoiatussildiga. Samasugune tõmmu väheldane kõrvik, nagu oli see eestlase ja torika ristand, kelle kasvatas emand Ande üles Soomaal Riisal rantšot pidades. Oli andekas ja ilus väike hobune - kihutasime temaga televisiooni võttegrupi autoga võidu Malaisia robinsonaadi jaoks visiitkaarti vormides. Põhiliselt ratsutas temaga Pärnu Kolledži toonase juhatajanna tütar. Soomaa putukate pärast käisime meie Peteriga ja mu vanima pojaga ja suursaadikutega ratsutamas põhiliselt öösiti. Kell kolm hakkasime minema, et kaheksaks lõpetanud olla - või muidu. Aga kolme ajal lõppes alles eelmise õhtu vestern-pidu, nii et millal perenaine küll magas? Ja huvitav, kuidas tal nüüd seal Kukeranna ja Virtsu vahel Ranna rantšos läheb? Pole augustist saadik näinud. Nii heietasime Peteriga selle Ronja tagumiku taga siin. Ande müüs oma Ronja - ikka sunniku samasuguse... - Soome. Kas too Lindgreni röövliplika nimega Eestis kasvatatu võis läbi Soome Rootsi sattuda? Ma arvan, et ma ei küsinud talli emanda käest seda sellepärast, et hinges lootsin väga, et see ongi see Ronja. Mitte et sihuke latri ja konveieri vahel pendeldamine oleks miski unelmate elu. Aga suhteliselt kindlustatud ja turvaline ikkagi.

 See mõrd tahtis klõpsu tegemisele eelneval sekundil Peterile kaera pärast kolakat anda. Tatti pritsib ja instinktid löövad üle kõrvade kokku - kes enda eest ei seisa, sureb nälga. Säh sulle tsivilisatsiooni. Mistahes peeni toidusegusid kooli-konveieri tunnihobune ka sööb - sügaval tema sees elab ikkagi vaba loom.

 Nagu sellise nimega araablaseski. Kindlasti.

 Või selles itaalia ratsahobuses.

 Sellest tuttavliku nime ja isanime ja vanaisa nimega sõbrast rääkimata.

 Victoria on siin äsja üle antud Elkari ja Aabrami laste õnnesoovide juures pildil - koorejäätise värvi aborigeeni-tuletis. Üks paljudest maarjamaistest tilgakestest kosmopoliitsesse kompotti.

Kui selle xx-suksu saabumise kaheksakümmend kaheksa võtit on selged...

 

... siis selle Oliveri nime all seisev "okänd härstamning" tähendab "tundmatu põlvnemine".

 See nimesilt räägib muhameedlikku juttu selle latri peal, kus elas mu eelmisel selles tallis käigul Heli Variku käest ostetud must traavliristand Kadett. Võrtsjärve äärest ostetud Orient läks üsna kohe tollase talliomaniku Carl Sjöstedi juurde koju. Kõigepealt trauma pärast - pansionaati. Siis aga hakkas perenaisele meeldima ja jäigi oma hobuseks. Nüüd elavad Kadett ja Orient - aga ka tori mära nimega Heli ning veel rida ratsusid, keda Sjöstedid koos talliga uuele omanikule ei müünud, Lundi lähedal.

Peter meenutab: "Kuninglik Ratsaklubi, kuhu mina kuulun, on selles tallis olnud juba teist sajandit ning jääb tõenäoliselt aegade lõpuni siia. Kuhu siis veel! Traditsioonilised kuninga maad ju. Meile kõigile meeldis üle kõige vana Sjösted - Carli isa. Tema oli üleni hobustele ja tallile pühendunud. Oli isiklikult väga sageli tallis. Suhtles ja toimetas nii hobuste kui inimestega. Südamest. Poeg jagas end talli ja turba vahel. Vedas alguses Eestist küll põhiliselt hobuseid, aga siis läks turbaäri peale järjest põhjalikumalt üle - kuni keskenduski turbale. Kui Carl abielu lahutas, kolis ta ise alaliselt Eestisse. Eks-naine läks hobustega koos Skanesse, Lõuna-Rootsi ning rajas Lundi lähedal uue talli." 

 Uus omanik Jan Askered on asjalik ja sõbralik sell - aga ei Kuningliku Ratsaklubi ega ühegi teise kundega ülearu ei suhtle. Familiaaritsemisest rääkimata. Tallis tööl olevad neiud aga meenutavad punkti pealt neid talli-totse ja -plikse, kes Eestiski enamuses tallides kaerakäru lükkavad ja hanguvart viibutavad. Tuttavlik, tuttavlik...

 Tänapäeva Pilgrimid söövad sihukese ratsiooni järgi. Tolle omaniku-hobuse vanus on just selline, et küllap tema "Hobulausuja" palveränduri-nimelise suksu järgi nime sai. Eestlastele meenutab Pilgrim aga vist üldiselt kõigepealt kirjastust, mis eestindab Coelhot ja muud mahedat müstikat. Võiks meenutada - raamatud peaksid ju inimesel meeles olema, kui ta oma palverännakul kulgeb. Ei pea Santiago de Compostelasse kippuma.  Koduses Põhjalas - ja tegelikult lausa oma koduses talliski saab vabalt oma palverännaku ära teha. Proovitud. 

 See on Rootsi soojavereline ruun. Täpselt niisugused elavadki Artillerigatanil asuvas praeguses kuninga talliski. Märad-noored-täkud on maal karjamaa-pidamisel. Tõlla ees ja eskordis käivad lollikindlad, usaldusväärsed ja puha kõik ühte mõõtu kõrged-ranged ruunad. Härrasmees, kes tolle soojaverelisega just sõidu lõpetas, oli muide üpriski pikka kasvu. Nii et ettekujutus hobuse kõrgusest peaks käes olema.

 See gentleman, kes koos eelmise sööriga kuninga artilleeria väljadelt kappamast saabus, omas aga ülišeffi ettekujutust maailma kaardist. Me oleme nüüd 17 aastat olnud iseseisev riik. Kui Peter ütles tollele - intelligentsele, luksuslikult varustatud vanahärrale, et pildistav naisinimene on Eestist, juhatas papi mu väga malbe vastutulelikkusega, küünarnukist talutades minu kodumaalt pärit hobuse juurde... 

 ...Bravo! Ruun, kes siin pimeduses heina hõljutab, on Läti sporthobune. Peter pidas härrastele lühida loengu Läti hobuse põlvnemisest Leedu kaudu Poola parimatest liinidest. Ning vihjas vaikselt, et eestlased omakorda on aretanud oma aborigeene, torikaid ja raskeveokaid. Ma jätsin ütlemata, et Läti ei ole Eesti pealinn.  Selline võhiklikkus jahmatab. Aga kodust tunnet maha ei kruvi. Sest igas kodus on kah papisid, kes on omal alal väga spetsid ja teenekad, teenivad hästi ja investeerivad teenistuse massiivselt oma hobisse - aga mitte millestki kõrvalisest mitte muhvigi ei tea.

 Seesinane Svante on olnud vähemalt paar viimast aastakümmet Kuningliku Ratsaklubi treener, kelle juures härrased saavad end tunde ja vajaduse järgi täiendada ja värskendada. Peter viimati 15 aastat tagasi...

 See on treener Svante isiklik hobune.

 Auhinnad - mõne poni boksis on muide päris ohtrasti rosette - tuletavad aga meelde universaal-globaalset tõsiasja: kes võistlemas ei käi ja ennast ei näita, see lilli ei söö ega šampanjat ei joo. Auhinnad ja tunnustus ei jookse mitte kellelegi koju järele - oh võta mind!

 Väike tüdruk, kes on jõudnud hobundusse juba sedavõrd neelduda, et saapad ja kaska, kindad ja stekk on omad, uurib Östermalmi teadetetahvlilt, kuhu võistlema minna.

 Ühtlasi on seesinane tahvel varustuse ja sööda, hobuste ja treilerite ostu-müügi spikker.

 Palju toredaid mõtteid äraelamise võimalustest ripub seal ka üleval. Hobuste pildistamisele spetsialiseerunud fotograaf pakub oma teeneid. Tudengineiu sõidab raha eest teie hobust - kogemused ja koolitus sellised ja sellised. Palgatakse treener. Pakutakse 2. astme treeneri teenuseid. Inglise keel sobib ka. Kes siinsest elust siibris ja siinsete palkadega pangalaenu ei jaksa maksta - hakaku laeva peale astuma. Päriselt ka! Igas issanda riigis - Itaalias ja Hispaanias, Soomes ja Rootsis, Belgias ja Hollandis - saab tallis tööd nii tallimehena kui treenerina. Ja keegi meist pole koju alaliselt kinni juuritud, kui üle viskab. Kui vahepeal ära ei käi, ei saa ju tagasi tulla!

 Talli emand Nina peab kodus oma kolme hobuse seas üht, kes Kassarilt Koit Tikult ostetud. Aabrami järglasest sillani vaimustused naine on Peteri sõnul absoluutselt mitte-rootsilik. Karm ja otsekohene. Kui tüüp-roots läheneb igale teemale ümber nurga, ohtrate viisakusavalduste saatel, siis see tädi ütleb otse ja ilustamata. Mis on ilmselgelt hobustelt õpitud šnitt. Kuni sa nendega ilustad ja niheled, istuvad nemad ju sulle selga ja rakendavad su enese vankri ette.

Piltilusa ema ingellik tütar vaatab aga sügava uudishimu ja huviga, kuidas hoolitsetud, hinnalises pakendis, ülimalt väljapeetud ja vaoshoitud mamma oma maniküüri trotsides midagi peseb. Trenni järel suulisi nimelt. See on ainus koht, kus - ja ainus asi, mida - see suurlinna daam oma sõrmekestega küürib. Andku ta mulle see eluline klatš andeks - see tagarääkimine on tunnustav ja südamlik: ikkagi inimene - ja lapse kasvatab tänu tallile ja hobustele veel enam inimeseks.

 Nooblid härrasmehed, kelle teada Eesti on Läti pealinn, on pärast hobuste puhastamist ülalkorruse pubis väikesed tropid teinud ning patustavad pisukese sigaretiga  - nemad on pärit ajastust, mil suitsetamise kahjulikkust veel praeguse teaduslikkusega ei teatud ning nüüd pole kõrges eas enam mõtet paheks osutunud kirest loobuda. Ega aina muutuva poliitilise geograafiaga sammu pidada. Vana koer enam uusi trikke ei õpi. 

 Stockholmi ja Östermalmi Ratsakoolide kahe suurtalli ühise maneeži ees jalutuskoplis teki all tukub aga kena raudjas... tori hobune. Kes siis muu.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat