Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Vihula luiged ja ooperi fantom


 Isand Kruus, kes kirjeldab talu asukohta sedasi, et Viitnalt on Palmseni 7, Palmsest Sagadini 7 ja Sagadist Vihulasse 7 kilomeetrit, on seal kilomeetrilist atškoo-arvu moodustavas  põliskohas pidanud turismitalu ikka selleks, milleks Ülle Aegviidus, Küllike Mokkos või Katrin Mättal - et kodu ennast ja peret elataks.

www.kingu.ee räägib ka praegu, et Jaani-onul on seal "talupärane eraldatus ja hoonestus. Talus on hobused ja lambad, naabriteks Vihula mõis ja Lahemaa rahvuspark ürgmetsade ja matkaradadega. Ilus liivarand asub 5 km kaugusel, piiramatud kohad haagissuvilatele ja telkidele järve ääres, kus on ka 100kohaline katusealune. Olemas on kõik vajalik perepuhkuseks ja suuremateks üritusteks. Pakume puhkevõimalust ainult omade keskel."

Tegelikult on Kruusid otsustanud seda va omade ringi üldse niivõrd koomale tõmmata, et võõraid enam ei teeninda ja see periood elust on möödas. Pärast praegust ajajärku. Aga praegune on jällegi kõige võõrasterikkam. Kingu - nagu mitmed teisedki ümberkaudsed kodumajutuse pakkujad - ööbitab-sööbitab Vihula mõisa ehitavaid töölisi.

"Vihula mõisasse ehitatakse alalist elamist ja spaad ja veel mitut asja. Kõik hooned on korraga tegemisel. Tööjõudu tuuakse isegi väljastpoolt aina juurde. Sest meil pole mitte töö-, vaid tööjõupuudus. Kusjuures see hakkab niimoodi olema ka siis, kui spaad-hotellid-möllud tööle hakkavad," selgitab Jaan, keda tema talu praegu pilgeni täis on ja majutab. Koos ehitusmeeste elulaadi ja mentaliteetidega, mis tegelikult käivad pererahvale tiba närvidele ka. Ehkki ta ei ütle seda poole silbigagi. Näha on. Aga pole olemas tasuta lõunaid - kindel ja alaline klientuur praegu, täiesti ebaturistilisel hooajal, kingib perele tuleva suve päris endale. Võõrasteta. "Võibolla me oleme siin tänu Vihula mõisa kiirele ja põhjalikule väljaehitamisele praegu kõik saatusehellikud. Võõras kapital loob mulje teistsugusest Eestist. Ehk... Igatahes mina ei näe, et Eesti majanduse loomulik lainetamine oleks äärmuslikku lohku kukkunud. Kahtlemata võin olla sellepärast liialdatult roosade prillidega, et omal on tänu Vihula ehitusele tavatult hästi. Et siis tundub kõik parem.

Oma taluõue keskel trooniva veskikivi - mille peal on mahedad koduõunad - kõrval ütleb Jaan veel: "Eks see ole mõistetav, et opositsioon püüab loomulikku majanduse lainetamist enda kasuks pruukida. Ainult et rahva suhtes on inetu, kui kasuahne ja ambitsioonikas opositsioon külvab paanikat. Paanikaks pole põhjust. Kes on oma tegevusala leidnud ning midagi teeb ja toimib, seda ei tohiks iga päev hirmutada. Selline hirmu ja ebakindluse foon läheb musta pilvena omasoodu luusima."

Kingu Jaani hoiatus näib nüüd, hingedepäeva võimendatud müstika-laine taustal suisa prohvetlikuna. Mainisin seoses Ida-Virumaa põllupealse luigeparve jäädvustamisega, et see on suisa pelutav, kuidas luiged valmistaksid otsekui ette peatselt lendu minevate hingede pesa. Mäetaguse-Kohtla-Nõmme tee ääres lendas hingelindude kannul mitu noort hinge teispoolsusse. Vihulas sama. Mõni päev pärast luikede pildistamist kukkus sealsamas kõrval restaureeritava mõisa aida paekivisein kolmele noorele töölisele kaela. Jumalaga... Ma pole söandanud Jaanilt küsida, kas needki noored mehed elasid tema talus. Või mõnes teises. Igatahes tuleb tänane hingedepäev Vihula maile väga teisiti ja erilisena. Tegelikuna. Ja samas ei muutu sellest ilmselt midagi.

 

Paekivist on ka Kingu talu laut. See lihtsalt on kohalikku arhitektuuri dikteerinud põline ehitusmaterjal. Mõisnikud on oma majapidamistes lasknud - ja lasevad ka edaspidi - töömeestel teda vormida ühe loogika ja tunnetuse järgi. Kohalikud pered on teda pruukinud oma äranägemise järgi. Ei pea me ühe õnnetuse pärast selle imposantse ja väga erilise kivimiga tülli minema.

Tol oktoobrilõpu päeval mõjus müstiliselt hoopis Kingu talu esindusloom, tori mära Diana, kelle asümmeetriline näomask meenutab Ooperifantoomi ning nimi legendaarset printsessi.

Jaani kodulehekülg tutvustab puhketalu vägevat maskiga mära nii ree- kui vankrivedajana ning lõbusõitude võimaldajana.

Enamasti ratsutavad nii Diana kui tema poja, ruuna Langiga siiski paar kohalikku tüdrukut. Samavõrd kui ema on leebe ja hooliv, arvestav ja delikaatne, on poeg jämedakoeline ja massiivse suhtlemismustriga - sõbralik küll, aga oma rohmakusega vägagi arvestamist eeldav. Muidu saab tema tursketest suudlustest sinikad.

Missugune krousis ja nõudlik, massiivselt nunnu ja naljakas musi! Selle sai Jaan sedaviisi, et paaritas Dianat - kelle isa on Diskor - Kobratu-Somelari kerge täkuga. Varsale pani isanime tuletisena nimeks Langi - et talle nimemaagia abil pikad jalad nõiduda. Ent tegelikult kasvas vaatamata ristamisele kopsakas torijurakas.

Loodetavasti tuleb neil kahel hobusel kena ja kerge talv - ehkki Ida-Viru raskeveokate boss Jüri Pertel ütles, et oma lehmade-lammaste pealt oskab ta ära näha, et tuleb karm talv.

Vast ei löö ka hingedeaega alustanud Restori-poiste jahmatav uudis Kingu talu tasakaalukat kulgemist ja lootusi upakile. Kõik läheb mööda. Uskumatult kiiresti.

Kui soovite näha elusuuruses Dianat liikumas ja tegutsemas, võite televiisorit vaadata. Ooperifantoomi maskiga mära teeb kaasa avalikõiguslikus riigi-juubeli-seriaalis "Tuulepealne maa".

Nii põrutavad sündmused kui müstiliste loomadega kohtumine õpetab aga ka oma lähikondsete seas värske pilguga ringi vaatama. Üsna sageli tundub meile, et mitte kõik olendid ja isiksused, kellega peame saatuse tahtel koos elama, ei sobi meile teekaaslaseks.

Võõrale, väga-väga erilise näoga hobusele otsa vaadates saab selgeks mõelda, kuidas oleks, kui... Ühest küljest tekitab uue looma või isiksuse kohtamine alati mõttemängu - mis siis, kui ta oleks minu teekaaslane ja minu karja liige. Teisalt aga saab tolle võõra taustale mõttes enda omasid asetada ja peegeldada. Kas üks või teine su lähikondsetest on ikka tõesti nii raskesti talutav ja sobimatu teekaaslane, nagu oled harjunud mõtlema? Hakates selle vastu jonnima, mis  või kes sul on, kujutle - aga kui teda poleks...

Jaani peni Pontu tundub igavesti olemas olema jäävat. Ta on 18aastane. Jah, loe: kaheksateist. Jaani noorema poja eakaaslane. Tema ainus puudus on, et ta ei kuule. Ja iidse kuuse all kuudi küljes ketis on ta selle pärast, et muidu juurib kurjajuurena heanaaberlikud suhted puu taha.

"Naabrinaisel on väga hinnaline noor emane koer. Meie Pontu ei tea tema hinnalisusest ega sugupuust tühjagi. Iseenese vanusest kah mitte. Kui kallis lita indleb, paneb meie pensionär, lilled hambus, ehale," muigab Jaan. Ehkki tegelikult polegi asi ainult naljakas, kohati kisub riiakaks lausa. Hinnalise koerinna perenaine ähvardas, et kui Kingu rauk-koer nende peene preili paksuks pistab, siis Jaan maksab. Mille eest täpselt - alimente või katkestamist või uinutamist või mida iganes - seda ei täpsustanud. Igatahes puhta uhkuse asemel peab Jaan oma ainulaadset penskarit seetõttu süüdlaslikult silitama. Ketis pidamise pärast.

Jaan ei ütle naabri kohta ühtki halba sõna. Aga kuivõrd ma enne ja pärast Jaaniga kohtumist aina naabritest kui kollidest kuulen, jääb mulje, et naaber hakkab Eestis võrduma sõimusõnaga või millegagi, millega lapsi hirmutada. Mõni pere on vaenulike ja õelate naabrite pärast oma talu müüki pannud. Mõni talu osutab oma teenuseid, alaline hirm ja nutumaitse suus ja südames - pidev ütlemine ja saagimine käib. Mõni perenaine ei söanda kundedel väljaspool peamaja ööbida lasta - äkki laulavad hilisõhtul lõkke ääres, ja siis naaber... Aga selline ussitamine ühelt poolt ja kartlikkus teiselt poolt hoiab ka pidevat musta välja üleval. Laengutena vabadusse pääsedes lükkabki see Must paekiviseinu ümber. Näiliselt põhjuseta.

Luikede-pelgusest aitas mul muide täna hommikul üle saada Aleksei Turovski. Ta rääkis raadios, et on terve elu tähele pannud, et ongi nii: luiged läevad, lumi tuleb. Et alati, kui ta näeb luiki kaeveldes minema lendamas, vaatab ta huviga ringi, kas on ka mõni lumepilv lähenemas - ja on! Alati on! See on nagu vahetuskaup ja lohutus mahajääjaile. Kured lähevad suveks Egiptusesse. Kus luiged talvitavad?

Jaani-onu kodukas paneb rändurile peibutiseks ette sellise pildi. Selle Mustoja rippsillani, mis viib mere ääres männimetsa alt luitele, ei saa otse Vihula mõisa alla mere äärde sõites, vaid vasakule, Altja-Vergi poole hoides. Ühtki teeviita peale sisetunde muide sinna ei osuta.

Mis tundega ma ise praegu neid Vihula restaureeritava mõisa ülesvõtteid vaatan, mida tehes imetlesin tema eba-eestilikku kompaktsust, õhulist härrandlikkust, romantilist terviklikkust? Kord, kui Elvas Ain Kaalepiga intervjuud tegin, siis Ain ennustas: "Mida pikem elu, seda suuremaks müstikuks muutud. Küll sa näed. Mina olen väga vana - ja vastavalt ka väga müstik." Ainil oli õigus.

Vihula mõis on nagu väike, polüfunktsionaalne linnake, mida vaadatakse nüüd veel mõnda aega oleks-poleks kauplemise, kriminaaljuurdluse ja selle tekitatud uue musta pilve varju all.

Kus see saatusliku seinaga ait on? Paremas servas Jahisaali vastas, napilt kaadrist väljas. Mul on selle aida pilt muide ka. Aga ma ei pane seda siia. Tsurr!

Müstikuna võin hoopis jutustada, kuidas saab kolme poisi hukkumist tõlgendada. Vanadel aegadel ohverdati uus-ehitustele noori neitseid. Haapsalu Valge Daam. Karksi lossi võtmehoidja - lugege raamatust "Maimu". Praegu tuleb Maa peal matriarhaat järjest jõulisemalt peale. Suured ehitused nõuavad ohvreid ikka. Nüüd ohverdatakse noori mehi. Ja statistika jutustab, et ehitus on eluohtlikem tööala. Kustkohast need salavägised mujalt ikka võtavad, kui käeulatusest, eks ole...

Aga mõisast, kus inimkonda olnud, olevaste ja tulevaste pattude eest nuheldakse ning Memento Mori ohverdusi sooritatakse, viib mere poole selline tee. Olen seda Jan Uuspõllu uuest Utust jutustades juba näidanud. Sest see ongi üsna seesama ürgmetsik põlistee.

Selle tee ääres on küll harvalt, küll grupiti, rannamajad ja -villad, eraklad ja väikesed külad. Need on praegu vaiksed ja rauged - üksikud suitsud, vaikne toimetamine - ent ka Pärnumaa rannakülad jätavad ju praegu vägagi petlikult tasase mulje. Juuresolev ökotare - see on umbes poolel teel Vihula ja Altja vahel, natuke enne ühest jube kitsast ja libedast sillast üle sõitmist - kuulub üsna ilmselt sellesse alalise elamise pesade kategooriasse, millise võiks olla ehitanud näiteks Von Grahli boss Peeter Jalakas. Lubi ja kohupiim, põhk ja sammal. Nii ehitusmaterjalide kui majandamise poolest üdini öko. Seeläbi kättesaadav vaid jõukatele.

Jaan Kruus ütles, et seesinane sulnis majakene kuulub kunagisele kolhoosiesimehele, kes ehitas erilise onni üles mehe moodi, kaunilt ja kaua tööd vihtudes - mitte ametipositsiooni kuritarvitades. Mis oli toonastel aegadel kah suhteline mõiste. Mäletame ju, kuidas auväärt kadunud Kalev Raave selle eest kinni läks, et liiga kapitalistlikult mõeldes ja majandades majandi haljale järjele töötas ja inimesed elasid liiga hästi.

Respekt! 

Et enamasti on tänapäeval säärane ökondus kättesaadav vaid jõukatele, on meie patuse maailma üks karistamistväärt paradokse. See fenomen käib muide hullu moodi närvidele kahemastilise Colin Archeri "Martha" kaptenile Hillar Kukele. Omade seas in-side naljana Killer Cooki nime kandev mees on praegu ümbermaailma reisiga Madagaskarile jõudnud. Kui temaga Šoti tagant Obanist mööda Caledonia kanalit, üle Põhjamere, risti läbi Skandinaavia (mööda Göta kanalit, mitte ümber poolsaare) seilasime, arutles ta Taani väinades lõputuid tuulegenekaid põrnitsedes: "Mis keskkonnasäästlikkus see on, mis nõuab palju rohkem ressurssi ja saastab oma püsti panemise ja käitamisega palju rohkem keskkonda kui tavaline, mitte-öko? See on karm business. Ainult rikastele ja ilusatele. Ökosahvrid ja kohupiimast seinakrohvid - mille taustu ja sleppe on parem mitte uurida. Et viimne kui muinasjutt siin ilmas pikali ei kukuks."

Hilissügisene mere äär on muinasjuttudes hällimiseks ideaalne koht. 

Sinna inimtühjale rannale ja talveks hüljatud rippsillale jõuab sisetunde järgi niimoodi, et korraga on metsateel lihtsalt tunne: nüüd keeran mereäärselt kruusakalt paremale maha. Üle põlisjuurte mere äärde... Ja seal ta ongi!

Tormi eelses haudvaikuses ehitas mu väikseim, kahe ja poolene teekaaslane sõnatult ja hääletult - väga eriline seisund, muide! - liivalossi. Reidil ukerdasid tankerid ja parvlaevad. Külm ja niiske liiv lõhnas. Nagu saabuv talv.

Seal taamal on tegelikult seesinane rippsild - aga mulle enesele jäi selle pildiga seoses meelde just haudvaikne sügise lõhn hääletu Läänemere taustal. Ja vaiksel sahinal selle aasta viimseks liivalossiks vormuva ürgmaterjali rõske kahin.

Lõpuks sain kätte. Selle - üle fotoka võimete pihku ära suumitud luige-kaksinduse. Ema ja tema selle-kevadine tibu. Tumehall veel teine. Nad ujusid avamerel loksuva luigeparve poole. Tume tibu nägi välja, nagu illustratsioon Anderseni muinasjutule "Inetu pardipoeg". Selle jaoks, kes ei tea, et nad lähevadki siit selliste kaitsevärvilistena - ja alles tuleval aastal uhkeldavad luminestseeruvalt valgetena, võib see paar näida musta ja valge luige harmooniana.

Teades võib ju ka. Võib vaatepildi tema bioloogilisest taustast eraldada ja kujundit näha. Must ja valge. Yin ja Jang. Tasakaal. Rahu ja lepitus. 

Algas hingedeaeg.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat