Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Turismitalu = ennast elatav kodu


 

Selleks, et need roosinoppimise sulnid päikesetõusud aeg-ajalt peal käiksid, tuleb sellel kaunil maakodul ennast aga ära tasuda. Soovitavalt sedamoodi, et omanik oleks töötava koduga ühte jalga astudes üsna-päris õnnelik. Kes teeb koju stiilse konverentsikeskuse,kus istungite vaheaegadel saab ringutada ja võngutada. Kes keskendub lastelaagritele. Kes pakub täiskasvanute seltskondadele erilise eksootika süste nii- või naasugusest nišist. Meie, kes me maal elame ja päevast päeva looduse ning loomadega suhtleme, ei saagi nii teravalt aru, kui linnakorterites elutsejad, kui suur imeasi on võimalus veesilmade ja metsatukkade, niitude ja rabade keskel kasvõi korraks ots maha saada. Vaatamata sellele, et pea iga Eesti järve ja jõekääru ääres, rannakülas ja raba-oaasis on vähemalt üks - kui juba mitte mitu erisuunitlusega - külalistemaja, kodumajutust ja turismitalu, on tegelikult siin Euroopas korterirahvast ikkagi rohkem kui meid, jalgupidi muru peal ja loomadega kaelakuti elajaid.
Tänu sellele on meie looduskaunites kohtades asuvatel kodudel tegelikult ilmselt aegade lõpuni olemas see ise-teenimise ja enese-ülalpidamise võime. Peaasi, et pererahvas leiaks niisuguse variandi, mis ennast pidudega väga ei peedistaks, lastega vastutusekoorma alla käpuli ei suruks või lakkamatu pisikäputäite vooga igasuguse privaatsuse üldse ära võtaks.
Tüüpilisim ja loogilisim moodus, kuidas hunnitu kodu end ise – ja mõistagi pererahva abiga – tasa teenib, on ikkagi turismitalu. Neid viikingi- ja mõisavärke on võrreldes turismitalude võrgustikuga Eestimaa peal ikkagi oluliselt vähem. Ent kodud on nad tegelikult ju kõik.
Kodud ongi erineva suuruse ja põhimõttega.
Korter on selline kodu, mis töötab osalise ajaga ja poole kohaga. Korter teenib pererahvast laiendatud magamistoana. Ta töötab sõna otseses mõttes välja puhkamise pesana. Enamasti. Võrreldes kõigi nende korterite merega, mis toimivad hinge tagasi tõmbamise kohana, on need korterid, kus kodus töötatakse, ju üli-tunduvas vähemuses.  Kahtlemata on kodu ka pelga magamiskohana osaline selles, et peremees-naine püsiks töövõimelise ja elujõulisena. Nii et tänuväärt kaas- ja koostööd teeb temagi.
Ent väljaspool linnu on teatavasti niisugused kodud, mis rühivad pererahvaga õlg õlas ja käsi käes helge tuleviku poole. Töötavad ja teenivad. Täidavad hetkel mõistlikke nišše ja sotsiaalseid tellimusi selle nimel, et seal õndsas futu-ajas oma rütmi ja äranägeise järgi, teisi teadlikult talumata ja talutamata õhtut veeta.
Kui varem olen lõputuid turismitalude pakkumisi, teeääri palistavat oaaside turgu vaadates juurelnud pigem selle üle, kuis nad küll kõik turule ära mahuvad, siis Jõgevamaal Palamuse külje all Mokko talus ringi vaadates tekkis siseküsimus: kui kaua suudab oma kodul kundesid kostida laskev pereahvas tegelikult ja üleni ja sisuliselt ja päriselt õnnelik olla? 
Mida suurem kodu end ise ära peab elatama - ilma, et isand või emand kusagilt kõrvalisest businessist mani manu kandiks - seda üldisemalt ja läbimõeldumalt see kodu ise üks tootmisüksus, mitte kindlus olema peab. Väike karp kesapõllul toimib muteerunud korterina. Mitmetest hoonetest koosnev, mitmeid hektareid hõlmav kodu aga peab iga oma maja ja kõrvalhoone tööle panema. Tänapäeval võrreldes varasemate aegadega küll teisenenud funktsioonide ja rutiiniga. Ent põhiolemus on ikka samaks jäänud.
Varasematel aegadel toimis mõis kui tootmis-teenimis-teenistumis-üksus. Haritud ja ideederikkad, kogenud ja koolitatud härrasrahvas oskas selle feodaal-firma tootmist ja toimimist planeerida. Kohalik rahvas tegi füüsilise töö ära. Sai tasu. Härrased turustasid-kaubastasid. Said tasu - ja investeerisid. Oma laste haridusse. Ja arhitektuuri. Katsid Eestimaa häärberite ja lossidega, mis funkavad tänini.
Ainult et tänapäeval on inimesed seoses tehnika ja teadmiste uskumatu arenguga muutunud märksa multifunktsionaalsemateks. Nüüdismõisnik peab tuhandet ametit. On köögikunstnik ja seltskonnalõvi, ekskursioonijuhist varakambrite ekspert ja meister, kes on need kambrid eelmistel nädalatel ise valmis ehitanud.
Ehitanud, ehitanud, ehitanud... Eestis ehitatakse ka praegusel krigiseval lama-ajal veel maset ja aastaaegade vaheldusmist trotsides nii vilkalt, et meie rahvas näib tõesti olevat timmitud üleüldise sipelgasündroomi taktis. Ei saa ehitamata. Kui on peamaja, ehita selle kõrvale saunamaja, külalistemaja, grillmaja... Lõpmatuseni. Kusjuures - nagu näitab ka Mokko-juhtum, uuemal ajal põevad nii seda sipelgasündroomi kui saavad tegelikult tolle hinnalise ehitamis-harrastusega suhteliselt valutult hakkama ikka rohkem naised.
Küllike Alekand on esivanemate maale, aastakümneid peetud tallu vahepealse suvekodu asemel loonud midagi mõisa-mõõtmelist. Vaatamata oma pere meeste skeptitsismile tegi stagnaaja suvila asemel sellise kodumaja, nagu tema meelest üks kodu peab olema. Palju ruumi. Rohkesti klaaspindu ja läbipaistvust. Kaunid vaated veesilmadele.
Iseendale ja oma täiskasvanud lastele tegi. Ent teadis realisti ja tegude-inimesena juba ette, et sa ei saa (pea)linnast ära maale idülli ja harmoonia keskele kolida, kui see su idüll ja harmoonia ennast ise ei toida ega täida.
See on sama lugu, nagu koondatud idealistide-illusionistide enesepettusega – nii, tänu majanduskriisi korraldatud kingasaamisele saan lõpuks teha, mida ise tahan. Nüüd olen kodus ja loen raamatut… Rakvere teatri "Top Dogside" etendus jutustab sellistest "tulistatud" tippjuhtidest, kellest koosneb tüüpiliste safari-töötute armee - äsja töötuks jäänud, seni kenasti tasutud inertsed tükitöölised, kes kobivad safarile. Mitte enesepettuseks, vaid selleks, et teada saada, kelleks nad saada tahavad. Nii, nagu kunagi pole hilja oma lapsepõlv nüüd kohe, siin ja praegu õnnelikuks elada, nii pole kunagi hilja ka endale selleks eluks tegelikult määratud teele pöörata. Koondamised-muundamised-kuundamised-puundamised on ses mõttes just tänuväärsed, et oligi ehk aeg?
Miks peaks inimene oma maist teekonda läbima kuidagi vähem kui ideaalselt. Ideaalne on aga,  kui saad ka vabatahtlikult teha seda, mida pead. Kui teeksidki esimese valikuna just seda, mida parasjagu teedki. Nõnda siis saab ka mõisa-mõõtmetes kodu rajamisest tehagi töö. Mis - nagu iga töö - aegajalt üle viskab ja ära lülib. Kui kundedest kõrini saab - ma kujutan ette. Aga siis tuleb leida mõni lahndus asjale eemalt ja laiemalt vaatamiseks ning perspektiivid ja suuremad-üldisemad sihid edasi-tagasi meelde tuletada.
Palamuse keskuses olev Lutsu "Kevade" motiividel rajatud miniküla on täis sümboolseid ja kujundlikke tõlgendusi võimaldavaid nähtusi. Üks neist on näiteks avatud küljega koolimaja. Nagu nukutuba. Rollimängude taimelava. Valikute madalstart. Oma ala leidmine ongi elu suurim vedamine. Mille võti on klassitoa lauasahtlis. Õige töö peale sattumine on liialdamata öeldes ime, mille juhtumist iga lapsevanem oma lapsele soovib. Nii kirglikult mõnikord, et segab ja takistab lapsel seda Õiget ära tundmast. Laseb lapsel pimesi oma unistusi täita. Nii et laps saab - heal juhul - võibolla alles 40-50-60aastaselt tagasi õnnelikku lapsepõlve pöördunult tegeliku teeotsa kätte.
Ka enam-vähem kümnesse pannud tahaksid samas aeg-ajalt ümber valida. Mängivad ideega, kelleks tahan saada. Ma kujutan ette, et isegi kui inimesele sobib professionaalselt külalislahke elurütm - mida olen näiteks Vehendi külalistemaja Andi ja Aide puhul juba mitmeid aastaid alt üles imetlenud - tahab ta mõnel ilusal päeval selle karusselli pealt maha. Hommikulauad puhaste linadega. Koristamine eelmise õhtu majatäie järel. Varustusreis. Pesunaise ja aedniku, kojamehe ja köögitöölise sooritused. Uue seltskonna vastuvõtmine. Konverentsi-seminari teenindamine tiivalt. Õhtulaua katmine. Varajaste hommikutundideni valvamine-hooldamine-teenindamine. Hommikusöök puhtas toas valgetel laudlinadel... Lõpmatuseni. Paari üksiku puhkepäevaga aastas. Igasuguse võimaluseta kahekesi koos kodust ära sõita. Appi!
Aga eks mu endagi elust ja kutsest tahaks mõnikord karjudes kiiresti kaugele põgeneda. Kui näiteks üldiselt üsna õnnestavale edurajale juhtumisi satub kirjaniku-ajakirjanikuna kulgedes mõni eriti vintske keiss. Võib juhtuda nii, et paned näiteks terve septembrikuu mingit üle-inimlikult kiiret ja mahukat ja peent eriala puudutavat raamatut koostada. Saad käsikirja tellija materjalist lubatud kuupäevaks kokku. Ja siis istub tellija oma enese antud lähtematerjalist koostatud käsikirja otsa. Kuuks ajaks. Muudkui kohendab ja toimetab. Ei lase leiaudi ega kujundusega edasi minna. Saadab tumedaid ja hämaraid e-kirju - mis mitte põrmugi ei selgita ega valgusta, kuhu ja miks nii kiiresti valmima pidav teos nüüd äkki takerdus. Mina olen muide terve oktoobrikuu olnud just sellises ebamäärases ja ähmases ootuses, nürilt närivas ohutundes - mille põhjust ja tagamaid ma ei tea. Vastik tühjus ja must pilv pärast innukat hoogtööd. Fui.
Et hakkaks siis päriselt hobustega tegelema või? Rajaks talli, rendiks boksid, hooldaks ja teenindaks. Tühjaks kirjutanud ja halliks oodanud koonusepäevadel tahaks seda väga. Aga siis saadab Kõigevägevam värvikad võimalused vaadata kõrvalt mõnd eriti õpetlikku ja hoiatavat stoorit. Äsja õnnestus pealt näha üsna inetuks kiskunud hobuse müümise ja õigluse palumisele järgnenud kättemaksu lugu, mille pealkirjaks Rex Stout paneks "Lombaka karutammuja juhtum." Üks tuntud hobuseinimene müüs ühele sinisilmsele hobusesõbrale mära. Mõneteistaastase tippspordis olnud ratsu, kes aga enne müüki oli pool aastat seisnud. Et ilmselt üsna ravimatud jalavigastused niivõrd tagasi tõmbaksid, et õnnestuks müüa. Jutt on ikka kohe päris, päris suurtest rahadest. Lootusrikas naine - kes püüdis mitte häiruda tõigast, et hops oli tõsine karutammuja - sai paar nädalat sõita, kui mära hakkas karmilt lonkama. Naine ravis ja kiindus. Kutsus veti talli ja viis hobuse kliinikusse - ja kõige selle juures jäi loomulikult tema süda lombaka looma külge. Tõde oli kibe - ei saa ravida ega sporti teha. Mida mära müünud vahva vennike kindlasti teadis. Kui loomasse koos longatud kuude jooksul kiindunud naine otsustas ebaeetilise petukaubana saadud hobuse tagastada ja raha - suure raha - tagasi küsida, reageeris tüüp eriti leidlikult. Väitis, et mära on lombakaks jäänud alles seal tallis, kus õnnetu ostja teda pärast pidas. Et mitte mära edasi ja raha tagasi liigutada, koputas tore tegelane veterinaarametile ja saatis kontrollid sellesse talli, kus pikka aega on oma hopse pidanud kamp soome loomaarste, üsna jõukad kohalikud hobusõbrad oma hinnalisi ratsusid. Vetamet sai vähemalt ühe kena päeva - kõik paigas ja korras. Ja üldse mitte pakazuhhana, vaid täiesti tavaline argipäev ühes paremas isamaises tallis, mida ma isiklikult oma paljunäinud silmaga näinud olen. Aga kas selline keiss innustaks oma talli rajama?
Mnjaa... 
Selline noorte kaskede allee aga viib Mokko turismitalu juurde. Mis - ilmselt ka igasuguste keisside ja kogemuste tulemusel - ei ole tall, vaid pigem üldsportlik puhketalu, kus saavad ratsutada vaid vilunud hobuinimesed. Ei mingeid platsil nõksutamisi ega riski võtmisi. Üürikatest-hobukundedest rääkimata.
Niisuguste noorte kaskede istutamine ütleb majapidamise emanda kohta palju rohkem kui www.mokko.ee - see räägib igaveste alleede tähtsuse tunnetamisest. Et need ridaspuude koridorid on ju sild ühest mõisast teise. Nii olnud kui olevatel-tulevatel aegadel. Ja praegu rajatud allee sirutub ühtlasi erinevate ajastute vahele nii kummarduse kui teeviidana.
Selliselt laetud Mokko poole on mul alateadlik sisemine tõmme olnud mitu aastat. Ühel talvel olin miinus 35 kraadiga peaaegu sinna jõudmas, aga enne tuli pakane päriselt peale. Kohalejõudmine sinna sisetunde järgi teatud hingesugulaste valdustesse juhtus ühel hiljutisel sügisõhtul sedasi, et  tegelikult pidin minema hoopis Kaarepere taha ühe mõisa maid vaatama. Peremees tahtis enne ehituse alustamist näidata ja nõu pidada. Jäi linnast naasmisega hiljaks ja nii ma oodates Palamusele ja Mokkosse põikasingi. Sinna Kaarepere taha tuleb jälle pirakas, praegu just oma nišši valiv majapidamine. Varsti jutustan.
Taeva tahe ongi Palamusele eriti meeldivate emotsioonide ja liikumiste järele saatnud – kui läksime raamatu jaoks puitkujusid pildistama ja saime ühe lahedama, puutüvedesse uuristatud munkade paari jäädvustatud, laiutas Palamusel afišš järgmisel päeval rahvamajas näidatavast teatritükist  "Mina, naine!" Ja mulle meeldib üliväga hirmsasti, et Ülle Lichtfeldt käibki meie tükiga sedasi mööda väikekohti mängimas. Ilus ja õige asi.
Seekord pildistasin Lutsu-Kevade Gulliverilikku maailma – ja sealtsamast rahvamajast hüüti: hei, kas grippi saab? Harrastusteater on ammu tahtnud ette võtta noortetüki nimega "Gripp" - ja sai nüüd selleks autorilt luba küsida.
Neid kaht - tavamõõtmetes ja põlvepikkust - kirikut ülestikku pildistades üritasin siinkohal aga tabada erimõõtmeliste paralleelmaailmade sõnumit. Miskit vägede resonantsi. Mis sai mõni hetk hiljem, kilomeeter Palamuselt Jõgeva poole, Änkküla ja Kassinurme vahel kinnituse ja täienduse.
Pimeneva metsa veeres paistis kaks väheldast poni. Ma olin neid enne kusagil näinud. Kui valge miniruun lähemale tuli, hakkas meil mõlemal nägu naerule venima - oi, sina siin! Kui minimehikesele järgnes merisea värvides maailma kõige ilusama näokesega tibimära, oli asi selge.
Max ja Mausi!
Milline mõnus ja kergendav kohtumine. Kui sinu hobustega samas tallis mõnda aega elanud hobudikud ära müüakse ja kaugele kolivad, ei tea sa ju iial, kas ja kus neid enam üldse trehvad. Ja kui ikkagi kohtud veel, siis on tunne, nagu oleks kingituse saanud.
“Ma ei imesta üldse, et sa praegu siin keset mu hoovi seisad," ütles õue tulnud Mokko-emand omakorda.  "Lõpetasin just sinu “Eedeni aia” lugemise. Lugesin juba siis, kui ta Horsemarketis järgnes. Nüüd napsas tütar ta raamatuna ka lugeda. See on täiesti uskumatu, kui ühte moodi on asjad inimestel, kes sama rida ajavad. Kui sa elad hobustega koos, siis on iga natukese aja tagant just selline oh-issakene-juba-jälle jamade seeria, nagu sul. Mul ka. Inimesed ongi omavahel uskumatult sarnased.
Max ja Mausi on mul sellepärast siin elumaja kõrval eraldi koplis, et mu ema neid ilma pikki retki tegemata otse toaaknast näha võiks. Suured hobused on koos lammastega seal eemal. Sauna- ja külalismaja akendest avaneb nende peale maaliline vaade. Iga vaatamine kinnitab mulle, kui õige asi oli nüüdseks juba mõne hea aasta eest siia hobused tuua. Tõsi, nüüd on neid oluliselt rohkem kui plaanis oli. Aga keegi pole ülearu. Ehkki pätte kipub nende seas olema rohkem kui paipoisse."
Hobuste soetamine on olnud Küllikese selle tütre idee ja tahtmine, kes nüüd psühholoogia alal doktoreerub. Ta on Tondil ratsutanud ja tõsiselt hobutõppe nakatunud ning hobuste koju viimine ongi sündinud  tema pärast, tahte ja otsusena.
"Esimene hobune sai ostetud nii, et mu tollane poihvrend oli vintis ja suuremeelne. Ega ma poleks kuulanud, kui ta kaine ja vastalinegi oleks olnud. Aga mõnikord vallandub juhuslikust kokkusattumusest ja taevatahtest terve sündmuste ja kujunemiste ahel, mis tavaliselt ilmselgemalt kogu su tuleviku määrab," nendib Küllike.
Hoolika on nüüdseks 30aastane tori mära. Kindel ja hell, nagu vanatädi. Ja nagu elus asitõend, kuidas mõjub nimemaagia. Küllike on vanale märale lubanud, et ta elab lihtsalt ja rahulikult oma maiste päevade lõpuni just seal elumaja akende taguses koplis Maxi ja Mausiga pühas kolmainsuses.
Ent tegelikult teeb Hoolika - nagu kõik see Mokko mõis - tubli tööd ka veel. Kui vähem vilunud sõbrad ratsutada tahavad, lubab Küllike neil Hoolikaga tasakesi ringi loksuda. Turvalisus on nii suure ja kuluka missiooni täitmisel, nagu maineka majapidamise üles ehitamine, jube oluline. Ekstsessid nii kundede kui naabritega on mõnegi näiliselt igavese algatuse kinni või sulgumise ääre peale ajanud. Konfliktialge vältimine on põhjus, miks Küllike ratsutamist oma turismitalu magnetina reklaamida ei riski. Nagunii jampse ja üleelamisi.
"Üks viimase aja hullemaid üleelamisi oli eelmise koera kaotus. Ta jäi täiesti suurepärases vormis - ehkki juba aastates - lihtsalt jala pealt läve ette igavesse unne," on Küllike siiani ühtlasi nii löödult hämmingus kui saatusele tänulik, et sõber nii sujuvalt sipsti ühest ilmast teise kobis. "Mina ei oska koerata olla. Leinale keskenduda kah ei tahtnud. Leidsin internetist ülikiiresti kutsika. Tõsi, tema pole kaukaasike, nagu oli meie kadunuke. Käpik on leonberger. Selge, et tal on pikk ja peen nimi paberites. Aga Käpik on Käpik."
Kiire ja otsustav kutsika toomine mõttetult valusa leinamise asemel ongi selle hapralt karmide naiste dünastia iseloomustuseks tabav tõik. Nad ongi sellised. Alaliselt elavad kohal ema Hilja ja tütar Küllike - uuema põlvkonna tütred käivad vabadel hetkedel hobuseid ja emasid liigutamas.
Mokko kui oma toimiv ja tulevikukindel paradiis ning aktiivne ja arenev idüll sai stardi aegade ja arengute, küpsuse ja valmiduse kokku sattumisest. Programmeerija Küllike müüs mõisa majadekobara valmis ehitamiseks oma firma. Pensioni samba müük tuli ka. Nagu muide üha arvukamatel inimestel. Teate ju küll, mismoodi rehkendatakse. Oletame, et sul on ka selline garanteeritud intressiga pensionifond, mitte investeerimisfond. Järelikult ei pea sa lausa nii paaniliselt ahastama, nagu need, kelle fondid täiesti kontrollimatult ja pidurdamatult lihtsalt ära sulavad. Aga su raha muutub väiksemaks ka kasvades. Minu sammas garanteerib 3,5% intressi aastas. Inflatsioon on 5 ja 8 protsenti. See tähendab, et 8 aasta eest igas kuus fondi pistetud raha oli üsna suur summa - nüüd pole see enam miski. Kord üsna keskmiselt toidupoes käia, oh armas aeg. Aga nii tuleneb mulle 63aastaselt avaneva fondi puhul, millest peaks tilkuma 10 aastat, tõsiasi, et see saab olema hädiselt armetu summa. Mille kokku lappimise asemel võinuks teha mitu mõnusat reisi. Osta või ehitada midagi eluks ja õnneks vajalikku. Kui õnnestub pensionini vedada, küllap mingi enese elatamise võime ikka säilib - ja kui sul on lapsi, ju siis mõni su viimsele kartongile lilled maalib... Aamen.
Ühesõnaga mu usk sellesse vabatahtlikku sambasse on ka üsna poliisi sulgemise ja raha tagasi küsimise piiripealne. Kaheksa aastaga on kogunenud napp tipp-arsti praegune kuupalk. Jummal hoidku küll... Küllike tegi pagana õigesti, ühesõnaga.
Esimesel ringil oli vintskel Alekandi-emandal Mokkol imekiire hoonete püstitamine – prominentide seltskond oli tulemas, paar päeva enne tärminit sai keskus valmis. Küllike sõitis Tallinna asju ajama, kui Hilja talle kodust helistas. Ütles: "Pole enam."
Maja ei olnud enam. Sest puhkenud oli tulekahju.
Loodetud sissetuleku asemel tuli hoogne koristamine - kui katastroofijäljed võimalikult siva ära koristada, taastub ka jõud eluga edasi minna, uuesti üles ehitama hakata. Siis tuli ettekujutus Šoti mägijärvede äärest - majade juures peab võimalikult suur osa olema klaasist. Õhuline. Läbipaistev.
Arhitekt kinnitas toona, et  ehitajaid nagunii ei leia. Aga kui sa teed õiget asja, antakse sulle jõud ja ehitajad, raha ja lahendused – üleinimlikult ruttu püsti sai see asi ka teisel ringil.
Mokko mõisa eripära on, et teda moodustavad mitu isetoimivat tervikut. Peamaja võib võõrustada üht seltskonda. Saunamaja võib samal ajal vastu võtta teise seltskonna. Enamuse tubade juures on miniköögid ja muud autonoomiat-privaatsust tagavad kavalad pisiasjad. Nii et grüünesse võib kobida nii peredena kui mesinäalatele kui... kuidas iganes. 
Mu meelest on see lihtsalt vapustav ja vaimustav, mida kõike saab vanast laudast.
See on vana Mokko talu lauda lammaste-pool täna. Viimne kui detail paigas. Ühtaegu nii esinduslik kui armas, imposantne kui õhuline.
"Sõbrad võiksid olla põhiline kontingent, kes meil siin resideerib. Jätavad midagi hoiukarpi ja... Eestis veel paraku sellist loogilist ja lihtsat süsteemi pole. Järelikut saavad ka võõrad kenad inimesed siin peredega puhata – ilma eriti midagi tegemata," arutleb Küllike. "Tänapäeva inimesel ongi kõige võimatum ette kujutada - kuidas nii, ma ei tee mitte midagi?! Ta teab, kuidas ja milleks kasutatakse konverentsiruume ja wifit - aga lihtsalt vaikselt puhates aknast välja vaadata... See nõuab edasi-tagasi kätte õppimist!" kinnitab perenaine, kes ise oma muinasmaal kunagi ei puhka. Kes pesi rõdutäite kaupa voodilinu ja käterätikuid? Kes seda kõike pesutoas triigib? Kes hooldab aia ja haldab kõik kompleksi majad? Teenimine on jõukohane vaid kõige suurematele. Ei väsi ma kordamast Piiblist pärit hullumoodi-täpset tõde.
Mööblisumbuurika näitab oma stiili-rossoljega, millised ideaalid jaunistused on perenaisel. Sviidi - või omaette köögiga pisiterviku - saab rentida vastavalt linnast ära tahtmise aja pikkusele ja vajadustele.
Mida rohkemate asjade ja nüansside lugusid külaline teab, seda laetuma ja teretulnumana ta end siin tunneb. Igal asjal oma lugu – Küllikese jaoks on ülitähtis, et pärast tulekahju sai uus trepp just nimelt valatud, mitte puidust. Sisetunde ja sügava veendumuse küsimus. 
Väike must kapp ühes külaliste magamistoas kannab hüüdnime Mink. Temaga kaasnev Lugu on rabav. Ta ei põlenud - erinevalt end ümbritsevatest esemetest - tulekahjus ära. Pärast varemetest välja toomist sattus kapikene räästa alla seisma. Ega läinud ka seal ligunedes hukka. Ja nii ongi. Mõne asja ja inimesega kah.
Vaade vana lauda lammaste poolelt lehmade poolele - nagu lukuauk, millest läbi piiludes avavad end serva ja killukesi pidi ülitugevate naite hulljulged teod – see nende igapäevane enese ületamise oh-issand! Mis käib lootusetult kõrgelt üle poihvrendide peade.
"Mehed mu elus on mind alati rõõmuga aidanud ja mehe jõuga mu unistusi täita püüdnud, pole siin midagi viriseda," muigab Küllike elutargalt.  "Kuidas mehed naistel enam kannul ei püsi ning enne unistuste täitumist üles ütlevad - sellest ei tohi iitsatada. See pöörab su enese vastu." 
Niimoodi siis möllabki üsna üksinda ja abiväeta naine, kes ajab ilmselgelt õiget asja – kustkohast muidu on talle antud üleinimlik jõud teha ära mitme inimese, terve majandi, brigaadi töö üksinda. Iga tema päeva komponeerivad erirütmilised tööd – aristokraatlik pesupäev, aadellik rohimisring. Õnnestav Teenimine on see kõik. Tegus kirgastumine.
Tenniseväljak teenib Küllikese täidetud niššidet ainsana end toetuste abil tagasi. Üldjoontes aga on võimalikult erinevate külastajate igale maitsele midagi välja pakutud.
Küllike pole investeerinud nii kohutavalt paljudesse asjadesse, nagu tema kolleeg Aegviidult, hobupansionaadi Ülle - suuremat osa inventaarist, mida Ülle kundedele pakub ja rendib, Küllikesel pole. Sest tema tema põhirõhk ja investeering on seni olnud ehitamine. Uue aja naised omavahel - ma silmitsesin hingesugulase ja mõttelaadiõe ettevõtmise keskel kõiki ta katuseaknaid ja kamainaid, küttesüsteeme ja olmetekstiili, muudkui rehkendasin ja võrdlesin - teiste analoogsete talude ja enda omadega ning saavutasin leidlikkuse-esinduslikkuse skooriks seal Änkkülas Ten Points!
Hobune, kellega Küllike ise ratsutamas käib - enamasti koos tütrega, mitte üksi ega kundedga - on eesti mära Elektra.
Eestimaine aborigeeniemand õigustab jällegi nimemaagiat -  ja karjustes peituvat elektrit tema ei karda.
On kogu kamba kõige soojem ja südamlikum tegelane. Ei üllata oskamatumaid mahaviskamise ega levaaditamise, põiklemise ega muude trikkidega, mis Küllikese sõnul üldiselt kõigil tema jõugu liikmetel paraku küljes on. Olgu Tobias või mõni teine muidu muhe loom - selga on asja ainult oskajatel.
Vaga vesi, sügav põhi...
Küllikese ema Hilja küsib kümnekonna iseloomuka ja krutseid täis hobuse kohta nõutult: “Miks neid nii palju peab olema? Piisaks ju Maxist-Mausist ning Hoolikast-Elektrast. Siis poleks kari nii suur ega liiguks tükkis lammastega eemale karjamaale. Oma hobuseid peab mu meelest ilma kaugele kooserdamata näha saama.
Aga hobune peab inimese elus olema. Lapsepõlves elasin mina orgaaniliselt, lausa füsioloogiliselt hobustega koos. Kui ma lakas magasin, siis ronisin sealt alla nii, et kutsusin hobuse luugi alla ja astusin laudjale. Redeli ja sõprade, teekaaslaste ja loomulike elu osadena on nad mind ja mu tütart ja tema tütart aina saatnud...”
Proviisori haridusega Hilja on suurema osa elust olnud Tartu psühhoneuro-haiglas laboris tööl. Kui prouad aina ehitavad - teenivad ja müüvad, laenavad ja ehitavad, et Teenida ja veel kord Teenida - siis esineb hetki, mil nad on sularaha mõttes täiesti plangud. Sitked daamid võivad küll oma unistuste poole liikudes olla mõnel hetkel rahast lagedad – aga kui tohutu aia õunad on mahlaks tehtud ja sügistööd ilu aias lõppenud, siis sõidavad nemad Tallinnasse küünetehniku juurde ja esietendusele. Just! Panevad Palamuselt maniküüri ja premjäärile. Sirgelt. Kaunisti. Rongiga.
Selle sügise viimastes valguse jäänustes õnneliku pilguga oma iluaeda paitades - enne kui peale tuleb polaarkaamos - mis talveaja saabumisega tegelikult juba ära tuligi, arutleb Küllike: "Mõni kord aastas on vaja ära käia. Põhjalikult. Euroopa metropolides. Suurtel kontsertidel. Näitustel ja kaunitel tänavatel. On ju nii, et selleks tuleb kaugemale  vaadata, et õigesti näha. Ideaalis peaks seda endale lubama vähemasti korra kvartalis."
 Küllikese jaoks on see hingele hea  ja laadiv koht ning kultuurimeka Berliin.
Endale sobivad suurlinnas on hõlpsam tagasi suureks saada, kui olme on vahepeal väikeseks väsitanud.
Ma tean ju ka, et meil kõigil on ühtviisi: oma oodatud ja armastatud külalistegi järel tuulutame ja koristame, paneme nagu muuseas küünla ja siia-sinna tsimarukese soola, kui nad oma välja ja väega, aroomi ja auraga meie kodust jälle ära oma koju lähevad. Oleme neid oodanud ja nende ligiolu nautinud - aga nende lahkumine on ka kergendus. Teate ju küll.  
Mis siis veel rääkida regulaarsest ja elukutselisest külaliste vastu võtmisest. Aga muidu ei tule sisse. 
Kõigi meie niisama-külalised on samas ju kah sissetulek. Investeering. Mitte otseste tariifide järgi - hommikusöök nii palju, koristamine naa palju - nagu ühes praegu kedratavas päris vaimukas telereklaamis. Aga tõesti, meie kõigi külalised on eriti mitmekordselt konverteeritud valuuta. Need visiidid tulevad tagasi teisel ajal ja kohas teisel kujul. Nii et turismitalude omanikud ei erine ses mõttes väga mõnest raamatupidajast, kes majutab oma agulikambris prantslast, kelle juurde ta omakorda Avingnoni puhkusereisile saab minna ja kes omakorda...
Oleme ikka tõepoolest omavahel lausa võimatult sarnased.
“Millal sinu “Eedeni aia” järg ilmub?” küsib Küllike.
Ma pole selle kirjutamisele mõelnudki. Sest esimene aasta oma hobustega oma kodus - läbisegi suurte koertega - on uudses sisseelamise värskuses kirjeldamist väärt. Teine aasta on juba paigas. Kolmas aasta aga toob võibolla jälle mingi nii jõulise uudsuse, et tulebki järg. Küllikesel võib õigus olla. Kui inimene on kirjutama sündinud, siis kirjutagu!
Ja siis see juhtub.
Täpselt nii suurest süsimustast pilvest, mis mõne minutiga Küllikese õue kohale kihutab, vallandub totaalne veekardin. Päikeseloojang kumab häirimatult ühes taeva servas. Kuu sirab uhkelt teises. Keset hoovi kõrgub pisike must pilv ja sajab paduladinal. Kulmineerib oma valanduse rahega. Ja jääb vagusi. Tehtud! Saagu või märg ja ebamugav - peaasi, et toimub. Küll pärast kuivatatakse ja mugavusi naudeldakse.
 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat