Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Beebi-basaar tinkerite rahvamajas


 

Mätta ratsatalu Vihula ja Potsu vahel Lahemaa südames Paasi külas on oma erilisuse ja ainulaadsuse leidnud Iiri Cobi tõugu hobuste ehk tinkerite peale rehkendades-keskendudes. www.ratsatalu.ee kodukas maaturismi staabi tiiva all jutustab loomulikult ka paarikümne inimese majutamise võimalustest, saunast ja tünnist, spordiplatsist ja matkadest nii ratsa kui vankris-saanis. Ent millegi poolest tuleb olla nii eriline, et pehmelt öeldes pineval turismitalude turul silma ja pinnale jääda.
Erilise hobutõu peale mängib ka Rakvere tagune Kohala mõis, kus kasvatatakse-aretatakse islandi hobuseid – olgu pangajumal sellele saareriigile armuline!
Mätta talus siis tinkerid. Meil liikvel olevais hobutõugude nimistutes seda tõugu ei leidu. Kui iirlastest juttu on, siis connemaradest ja universaal-sportlikest väheldastest-kebjadest aretistest. Või veohobuste variatsioonidest iiri moodi.
Tinker on musta-valge või musta-valge-pruuni-lilleline keskmist kasvu – pigem väheldane – hobujuss, kellel on potsakas kehaehitus, karvased jalad, rikkalik lakk ja sageli ka sinisekirjud silmad. Ning ülirahulik iseloom. Kui tinkerid keset Lahemaad hämaral sügislõunatunnil siestat peavad, on neil kõigil lõuad ripakil ja lilleline kobar nende sahmus tukkade ja kloššpükstega jätab mulje, et Lääne-Virumaale on laagrisse heitnud kamp ajastuga eksinud hippareid. Hilja peale jäänud lillelaste kommuun.
Jumalik värav on selle taga sügistukkuva oaasiga kooskõlas.
Mätta talu noorperenaine Katrin ütleb: “Nad on nii lõpmata koostööaltid ja heatahtlikud, et selline üdini helge häälestatus ei lase isegi omavahel tümmida ega klaarida. Kui Iirimaal laatadel neid müüakse – ja neid on seal kohati rohkem kui inimesi – pole sest vähimatki lugu, et täiesti võõrad loomad üksteisele tundmatutest karjadest kokku satuvad. Ei mingeid lööminguid. Sügav heatahtlikkus ja rõõmus pilk tulevikku."
Sinisilmne ja väheke blond.
"Kui ma käisin end mõne aja eest Tartus täiendamas, siis hipoterapeutide seltskonnas tuli see eriline tõug jutuks. Ja tõepoolest – ainuüksi nende nägemine mõjub juba teraapiliselt. Mis siis veel nendega jalutamisest ja suhtlemisest rääkida.”
Mõjub küll. Kontrollitud. Kui ma Mättale jõudsin, jäin tanumale autoga seisma, riputasin end aknast röötsakile välja ja lihtsalt naersin valjusti ja südamest. Ausõna, mitte traditsioonilise pika tare ega seda ümbritseva muheda kompleksi üle. Just need tölli vajunud molud ja tukapõõsa all tuduvad kirjud silmad ja terve võpsik karvaseid jalgu reas – jeerum, kui koom ja muhe!
Country road, take me home...
Ülimalt muhe on seal Lahemaa ümbruses muide ka tõsiasi, et seal hoiavad erinevaid talusid pidavad naised omavahel kokku ja punti ja toetavad üksteist. Sest igaühel on natuke erinev nõks ja sahtel ning sõber ja koostööline olla on palju mõnusam kui konkureerida.
Teisel pool Tallinn-Narva magistraali olev tuntud ja tunnustatud Kuusekännu pakub oskajate gruppidele pikki eksootilisi matku – mida välismaalasem on oskaja, seda eksootilisem tema jaoks rahvuspargi ürgmets ja inimrajatistest suhteliselt retsimata mererand ju on. Rutja taga piirivalve kordoni hõlma all on Arma ratsatalu, mille perenaine Mare Kalme oma mitmekesise hariduse ja isiksuse tüübiga armastab eriti lastelaagreid ja üldse aastaringi kogunevaid lapsi. Mitmekesiselt kirju kari on ka vastavalt särtsum ja hoogsam. Aegviidus on Ülle Rink oma külalistemaja ehitanud tõeliseks hobuhäärberiks ja ratsuresidentsiks, kus leebiva idülli üks tugisammas on turvalisus, teine rahu ja heanaaberlikkus – mistõttu karja hoitakse väiksena ja gruppe üli-kaitstuina ning üritusi vaikseina, et keegi taeva pärast ei tusatseks.
Kagu-Eestis oli Margus Timmol maaturismi idüllilisima ja eluterveima võimalusena plaanis luua ratsatalude võrgustik, mis võimaldaks postijaama põhimõttel talust tallu kulgedes mitmepäevaseid matku, turvalist tugisüsteemi ja toitlustusahelat. Lahemaal on erinevate talude puntihoidmise tulemusel midagi üsna sellist ilus-unenäolist olemas.
Katrin Jõgi nendib Paasi külas, et imetleb Mare oskust ja suutlikkust Armal aina lastelaagred-lastelaagreid-lastelaagreid teha - ta enda jaoks on suve jooksul korraldatavad neli nii suur pinge ja vastutus, tasakaalu ja hingerahu paigast ära ähmitav sooritus, et ta eelistab täiskasvanute seltskondi. Selliseid, kes tahavad hobustega tutvuda – või tutvust süvendada – jagavad vastutust ja vajavad sõpruskonnale või kollektiivile lihtsalt värsket ja tegusat keskkonda, et uutmoodi sünergiasse sattuda. Tinkerite abil.
Varasem kari – eestlased, raskeveokad ning nii- ja naasugused ristandid – on seoses erilise kommuuni pealetulekuga välja vahetumas. Mis tähendab, et Mättalt saab osta kena väljaõppega vilunud hopse – aga loomulikult ka värskeid ja uusi. Mida võib olla huvitav teada Vinni emandatel – kes on rajamas praegustele omanikuhobustele ja tavatrennidele lisaks lastele klassikalist ratsakooli. Näe, üsna lähedal – Mättal – on “materjali” – ja Aegviidu Kivisaare ratsatalu sulnis eestlase-mära Aaso on muide ka laste õpetamiseks saadaval. On meil hobuturg või pole?
Õige jah, Mätta beebi-basaar on praegusel hetkel hoopis.
Rahvamaja!
Albert
Katrinil on tall ehitatud Paasi küla maakivisesse eriti hea auraga rahvamajja. Oh-ja-ah, kui timm tare on – ainult et külmadel aegadel vee vedamise ja käruga majandamise seisukohalt paras ristsõnamõistatus. Labürint. Igapäevane vigur-orienteerumine. Vana rahvamaja heas auras pakub külastajatele elusat vaatepilti lisaks hopadele eeslite, jänkude, koerte ja kasside kaader.
Vene spanjel Albert pole päris kindlasti asjaosaline selles, et bernhardiini-naabrikoera ristandist Jolandal on omakorda kutsikad suurt kasvu naabripontuga - kellel on ilmselt vuntsid. Nendest suure koera Jolanda kutsikatest ühed on ilmselgelt bernhardiini-juursed.
Katrin ja Jolanda - beebi-basaari perenaised
Koju!
Teised näevad jällegi välja, nagu terjeri sohilapsed. Ja mõned sellised ongi beebi-basaaril kaubaks.
Ning kassid ka. Isased, muide. Sellepärast, et inimesed tahavad ikka midagi erilist. Võimalikult kirjut.
Kribin-krabin.
Viuh!
Aurelia ja väike peotäis beebi-basaari.
Trikolooridena – puna-must-valgetena aga sünnivad teatavasti alati vaid emased kiisud. Trikoloorid lähevad niuhti! kaubaks – sama pesakonna poisid on veel saadaval.
Kui Jumal oli heas tujus, lõi ta sihukese. Ja alljärgneva kah.
See trikoloor-lontkõrv-jänks siin on muide kah tiine.
Mätta-jarmarkalt saab lapilisi ponisid – mitu suurust varssasid on võtta! – kiisusid-kutsusid ning loodetavasti hakkavad noorukesed tinkeri-täkud Blake ja Belami, kes Saksamaalt tädiranda toodi, samuti mõne aja pärast Ezra, Polly, Tara, Nora ja Fleuri vastu huvi tundma.
Moosinägu.
Nimi Tara meenutab mulle suurromaani “Tuulest viidud” järge, kus Scarlett O’Hara kurja saatuse eest esiemade Iirimaale kolib, mõisa pidama asub ning Kassi-nimelise tütre ilmale toob. Tema mõisa nimi on Tara. Ja see on võibolla seotud läbi Thori-nime meie Taaraga. Jumalikus, mitte pakendi-majanduslikus mõttes mõistagi.
Paraku on ka nendel maadel, kus peaks olema kultuuri ja humaansust, eetikat ja esteetikat, ikka midagi väga viltu ka. Tasakaalustuseks. Nii, nagu punapäised iirlased on jigi ja viski kõrval suutnud maailmas kuulsaks saada ka IRA-terroristidega, on üli-leebete tinkerite kavatamise-aretamise kõrval ka midagi ekstra rämedat. Kui Mättale Hollandist-Saksamaalt hipikommuun toodi, pandi kaasa sületäis tutikaid vestern-sadulaid. Sellele, kes täisistakus õõtsumist armastab, päris soodne ja moodne variant. Ent kaasas on ka peenikesed karmid valjad, kohutavad kangid küljes.
Rihmad saab kasutusse võtta, kangid keskaja muuseumile annetada!
 
Katrin ütleb, et nendes maades, kus on väga-väga-väga palju hobuseid, ei jõuta nende kohtlemist jälgida ega kontrollida. Seepärast toimub kohati jube jõhkraid asju. Kui ratsastajal on vaja noor hobune rutem valmis murda ja turule paisata kui kaua-tehtud-kaunikene stiil võimaldaks, käivad toorele titale kangid suhu, maha ja taha ja valmis!
“Maailmas toimub üldse kujuteldamatuid koledusi. Keegi ei jõua neile jaole – tagajärgede põhjal võib vaid oletada, mis mõne elusolendiga juhtunud on. Ei ulata sekkuma ega kaitsma,” kurvastab Mätta-Kati.
Tema enda näpu otsas ja silma all toimub aga õnnelik lapsepõlv. Vennatütar Aurelia on suure osa ajast Paasi külas hobuste ja ponide, kiisude-kutsude-jänkude ja eeslitega tädi juures. Tädi õpetab teda ratsutama. Alates poni harjamisest-saduldamisest. Sinnamaale, et nüüd oskab plikatirts uhkelt ja õnnelikult juba kergendatud traavi.
Seisa, Roosi!
Annaks taevas, et plikanaaskel, keda tädi Aurikuks kutsub, aru saaks ja eluterveks jääks, et just nii ja siin ja praegu on maailmal talle pakkuda kõige normaalsem ja Inimeseks kasvatavam keskkond, mida ettegi kujutada saab.
Malbe poni, kellega Aurelia oma õnnelikku lapsepõlve veedab, on Roosinupp. Tal on varss araabu-põhise täkuga. Varsa nimi on Moosinägu. Kui tinkerite üle südamest naerda kõkutades Mättasse maandusime, pidas Moosinägu siestat, roosa musi vastu maad kortsus, nagu sametist konn. Kui Katrin aitas Aurelial emme Roosinuppu saduldada, võttis Moosinägu külalis-tirtsu endale.
Laine mäluvoogudesse.
Mõnikord juhtub nii, et mõni hobune lausa viskub oma olemusega mõne inimese poole. Väike traksis ponitäkk hakkas andunult kahe ja poolesel plikal kannul käima. Toppis oma roosat nosu talle kapuutsisse ja üritas vaatamata selle sugulashinge leidmise rõõmule talle mitte peale astuda.
Kui ema on lapsemeelne ja sentimentaalne, läheb talle endale nagunii alailma hinge, kui ta tunnetab, et meeldib mõnele hobutükile. Kohe võtaks teise koju kaasa. Noh et kui ma talle meeldin, kuidas ma siis ei võta… Ent endale on lihtsam öelda: ei, saa täiskasvanuks! Aga kui kaks lapshinge teineteisele meeldivad – arengujärgult umbes võrdne ponijumbu ja inimlaps – kellel on siis julmust ja hoolimatust jätta oma lapsele selline ponipoiss võimaldamata?
Nojah, eks sellel peab seda karmust olema, kes kulgeb pidevalt mööda talle ja kasvandusi ning kui igalt poolt kõige enam meeldiva kaasa krabaks, elaks… nagu inimene, kes ei oska valikuid teha.  Ja nagu inimene, kes endale aru ei anna, et ihaldusväärseid looduse imesid sünnib aina juurde.
Kui oma väikesele tütrele koduteel meenutad, et tal on kodus Monti ja Eq ja Vespera ja üldse, siis tuletad ühtlasi ka iseendale oma valikuid ja tähtsusjärjekordi meelde. Siis ka tuletad põhjuseid-tagajärgi meelde, kui oma hobusega trenni tehes hopa iseloom ja nahhaalsus sul üle pea kokku laksavad – miks mul sinusugust madumõrda vaja on… Aga sellepärast, et nii on valitud.
Mehe ja sõprade, elukutse ja kodukohaga sama värk. Mida enam kõik värk sekka üle viskab, seda valjemini tuleb endale öelda: ise valisin. Arvestades, et ilmselt valivad inimesteks sündijad omale vanemad ja teavad, kellele teekaaslasteks ja õpetajateks sünnivad, pole ka vanemate ega laste üle midagi mögiseda. Pähkel ja tangid. Sukk ja saabas. Särk ja…
Viimsed või tulevased päevad?
Kui ma saaksin veel otsast alates valida. Ja peaksin Lahemaale elamise ehitama. Siis vist ei võtaks ei vana traditsioonilist talu ega ehitaks ka postmodernistlikku ökopüramiidi ega new-age-bangalot, millelaadseid Altja-Vergi liinil mere ääres nägin. Praeguses elu- ja arengufaasis oleks uuesti alustamise puhul voh selline prioriteet.

Sellest – kuidagi eriliselt inglisepärast nõmmehoonet meenutavast varemest – teeks multifunktsionaalse paekivist koda-Eedeni. Alumisele korrusele ehitaks talli ja külalistetoa koos köögi-sauna-vetsuga. Ülemisele korrusele teeks magamistoad ja kabinetid vaatega hobustele. Kui teie mõnd inspireerivat ahervaret või kutsuvat maalilist maastikku silmitsete, kas te ei mängi siis selliste mõtetega? Nagunii mängite. Peabki! 


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat