Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Saledad ja sirge seljaga


 

Jüri ja Vivian elavad seal põlises esiisade talus koos 24 hobuse ja kahe laudatäie sigadega. Üht laudatäit haldab-valdab täiskasvanud poeg Rünno. Patustel ongi lisaks 11astasele hobumeelsele tütrele veel kolm last, aga need on suureks kasvatatud ja iseseisvaks lennanud. Niivõrd kuivõrd lapsed meist tegelikult iialgi päriselt kaugenevad. Tavatsetakse rääkida energeetilisest nabanöörist – ja kuna seda fenomeni nii sageli mainitakse ja kõneks võetakse, küll ta siis olemas on. Energeetiliselt, väe välja poolest jäävad meiega seotuks mitte ainult lihased lapsed – meie olemusse, ehitusmaterjaliks jäävad ju ka nii inimesed kui muud loomad, kellega kohtume.
Igaühe jaoks on meil endal mingi sõnum – ja iga teel kohatud inimene või hobune, koer või lammas õpetab meile sõnumitoojana midagi edasiaitavat.
Esimene sõnum, mille president Ilvese talust paari kilomeetri kaugusel asuv talupere minu kui mitut põlve untsantsaka mäluvoogudesse istutas, oli järjepidevus. Ajas kestmine. Sukahärma talus on sajandeid elatud. Talule pani mõisnik nime selle järgi, et ses talus kooti mõisale sukki. Kirikus pandi Jüri esiisale Patune nimeks aga seepärast, et kui ta pühakotta perenimede jagamisele läks ja õpetaja küsis, mis ta nimeks tahab, siis ütles
-         “Mis mina vaene patune ikka…”
-         “Sukki kood – vaene sa pole. Järelikult oledki patune.”
Jüri on väga rahul sellega, et tema nime kuulmine, talle helistamine või temale mõtlemine tuletab igale inimesele meelde tema patusust. Kuitahes vaga inimene teeb mõtte ja unistuste, kujutluste ja patumõtetega ikka ulakust. Kadestab ja parastab, lööb üle aisa ja lööb lihtsalt üle. Kasvõi mõttes. Aga mõte on tegu. Ja kuni mõtted eksivad huligaanitsevate jänestena siia-sinna, olemegi patused me kõik.
Patuste pere elab imposantses, ranges ja soliidses punakivimajas – seal süüakse lõunat elutoas valge linaga laua taga, seal elab nunnaelu isekas ja tujukas (ent samas õrn ja armas – nagu nad, sunnikud ikka on) – kiisu Naomi. Vivian ja Jüri on enne praegust stabiilset elukorraldust igasuguseid asju proovinud.
Jüri meenutab, et sai peetud tanklat Abja-valla magistraali ääres. Sai Lasnamäel oma poodi omatud, kuhu otse oma talust liha viidi. Aga nüüd on kogemused ja elutarkus õpetanud – ja sellest sõnumist tasub jällegi kinni võtta ja õppida! – ei ole mõtet rapsida ja killustuda. Patused on oma pärisosaks jätnud sead ja hobused.
“Ma olen maaülikooli lõpetanud agronoomina, aga käinud avatud ülikoolis silmaringi laiendamas – olen juurde õppinud filosoofiat ja eetikat, esteetikat ja humanismi – sest kes paremini tahab näha, vaadaku kaugemale! Oma nišis võib väga kiiresti ja katastroofiliselt koonusesse joosta. Kui lühis läheneb, tuleb maailmas ringi vaadata. Näha ja õppida,” kinnitab Jüri. Osutudes oma elulaadiga ühtlasi selliseks käivitavaks ja üle kivide aitavaks mootoriks, kellega kohtumine võib omakorda mõne teise ummikust ja seisakust välja aidata.
Pildil: Patune nunn Naomi tubases arestis.
Jüri ja Viviani elulaad värve kaotava süvasügismaastiku keskel on selles mõttes veenev ja julgustav, et see on osa ilustamata eestluse elujõu portreest. Nad on leidnud oma niši – sead-hobused – ja sellega rahul. Mida näitab nende sale ja sire, vormis ja väärikas olek ja hoiak. Neil on olnud raskeid aegu. Sellest jutustavad sosinal mõned varjud sügaval silmapõhjades. Aga ealised kurrud nende ülimalt nooruslikel nägudel on kujunenud naeratust-pidi.
Pildil: Nelja lapse ema!
Tema taga mitmeteistaastane kõuts Eerik.
Tolle pärast Naomi toas kinni istubki.
Patused – keda mõni padufiloloog hinnangulisuse vältimiseks püüaks kindlasti käänata “patuned” – kinnitavad, et majanduslangusest tulevad sirge selja ja efektiga välja need, kes toodavad midagi. Kes ei rabele ega rähkle sajas suunas. Kes tekitavad lisaväärtust ja uut produkti. Kes ei ela tehnikas varasta-pakenda-müü – vaid loovad ja rajavad, paljundavad ja aretavad.
Pildil: Verso De Paulstra ja trakeenide aretus-saavutused-sooritused.
Jüri ja Viviani elulaadi realismus ja veenvus seisneb selles, et ikka juhtub. Tegijal juhtub. Elus asjaga juhtub. Tegijal on aga vaba valik osata ja otsustada, mida ta juhtumistega teeb. Kui hobuseid on palju, siis on suhteliselt rohkesti – riskifaktor ja ohukoefitsent, eks ole! – traumasid ja apse. Negativist-pessimist-tagurlane-progressipidur paneks ohkima, kuidas issand on Sukahärmale selja keeranud, peab ikka asutama õllekoja või midagi – mis on muide presidendi talu teisel naabril täiesti olemas! – sest mis muu kui karistus ja otsene vihje see jamade jada on. Positivist-optimist õpib äpardustest. Ravib hobused terveks. Ja jätkab matka. Ega seal midagi üleloomulikku juhtunud olegi – sama, mis igas arvukama peadekogumiga talus. Üks hobune tõmbas möllates ristluu ja vasaku tagumise väheke viledaks. Üks tormas rinnuli ora otsa – ja hakkab tasapisi üle saama haavatud rinnapoole kompenseerimisest teise esialaga. Üks käis hüpates üle pea (nagu slovaki Fernet Tallinna horseshow’l). Ühel on ruunamise järel koevedeliku kogunemine ja turse.
Pildil: Sukahärma parim noor mära.
Aga kõik see saatuse vusser on tegelikult mööduv. Universumi lõpmatuse ja maailma ajaloo taustal pisike hetk ebameeldivusi.
Nendega toime tulemise ja suhtumise elutarkus iseloomustabki inimest ja tema rada. Muide, horseshow nimetamine tuletas mulle meelde ühe nüüdis-Eestit iseloomustava koomi, mida tahaksin teiega siin jagada. Tallinna suurvõistluse ajal helistas mulle just enne Ellermanni-Glettenbergi ümberhüppeid Õhtulehest keegi jänku ja küsis, kui suured on mu mobiiliarved igas kuus. Ütlesin – ise lidudes paremale positsioonile noid ratsaspordi ajalooks saanud hüppeid vaatama: “Olen horseshowl, ärge lobisege, umbes tuhat krooni – tšao!” Üleeilses kollases ilmus “olen hoos…” Hea veel, et esikülge ei pälvinud – Murutarimutt on jälle hoos :)
Pildil: Värsked ruuna - ühe tegi Siiboja Casanova pojast, teise eesti-araabia ristandist.
Patuste hobustega on asjad aga kah hoos. Nii horse kui hoos-mõttes. Absoluutselt tõele vastab traditsiooniline elutarkus, et iga hobuse jaoks on kusagil omanik – vaadake siitsamast meie õudsast-kodusest keskkonnast, kuidas Kivastiku Utopia sai Jan Uuspõllu oma kodu Utuks! Ja samuti vastab tõele, et iga hobune – ja üldse kõik siin ilmas – on tegelikult müügis. Nii on ka kõik siin loo juures näha olevad kirju-mirjud, vaprakesed-ilusakesed saadaval. Abja-alune karjamaa näeb praegu sellepärast šeff välja, et Jüril-Vivianil on seal tohutult erinevaid värvusi ja hobutüüpe – kari on stiilselt kirju ja esteetiliselt meeleolukas. Kui sealt keegi ära ostetakse, jääks justkui vaesemaks.
Puhh, milline plärts ikka see meie isamaa ilu on...
Aga tegelikult on ju nii, et uued värvid ja stiilid sünnivad juurde. Häid asju tekib siia ilma ainult juurde – halbade asemel, vigadest õppinult, negatiivset positiivseks pöörates.
Mistahes hopa heale hoos-marketi keskkonnas kümblemas käijale meeldib – Sukahärmaga saate kontakti väga loogiliselt patune@hot.ee - Jüri lubas lähipäevil oma hoos-poe paremad palad ka meile siia päris-turu-osasse üles varnastada ja virnastada. Et õige leiaks õige.
Jüri ütleb, et 8-aastasena hobusega tööd tegema hakanult on ta arvatavasti rohkem sadulas olnud kui paljud teised siitmaised, kes võistlevad ja silma paistavad. Seljas käib ta praegugi kujuteldamatult sageli. Naise ja Anna-Kaariga koos. Kes teine ikka. Aga võistlustel käivad nad vaatlejatena.
Sukahärma Märdi talu vaatleb valvurina Austraalia karjakoer Roxie
 
Talli põrandalt tasub vaadeldes snitti võtta - see on 10x10 klotsidest puitparkett!
Vivian ja vanur-Eerik oma talli esimehe, esimese mehe, 4-aastase Von Graali taustal.
Von Graali täis-õe ilmale toodud kirju titt - ja ka teine tänavun kirjumirju - kasvavad juba kindlale omanikule.
Müüdud ja kindla tulevikuga tita tausal on sigala, mida peab noor Patune, Rünno.
Kõik teed viivad Saaremaale Kuuse Juhani juurde - tema juurest toodud ja toodutest saab lisaks puhastele ka suurepäraste omadustega ristandeid.
Marabella...
... ja Malviina õpetab Jüri paarisrakendiks. Lõbus pilt saab olema!
Verso de Paulstra järeltulija taga olev Nahhodka on unikaalne ja klassikaline trakeen.
Niisugune vana ja traditsiooniline tüüp on emotsionaalselt sama hinnaline, kui...
...kunstliku seemendamise abil külmutatud spermast saadud Pamiiri järglane, kaunis, terviklik ja kompaktselt tugev mära.
Vanilla on alles aastase varsa kohta liigutavalt küpse märakese moodi.
Trend on Patuste talli kaisu-lastekas - temaga koos võib Jüri sõnul kasvõi voodisse pugeda.
Mitte sellesse majja.
Sellesse. Ööseks talli tuttu viiakse kari nii hilja, kui vähegi võimalik. Tugeva tervise ja vastupidavuse pärast. Saagu või karvased - olgu terved!
Mina läksin Veskimäelt Karksi-Nuia raamatukokku lugejatega kohtuma. Miskipärast koguneb viimasel ajal raamatukogudesse-rahvamajadesse varasemast kordi rohkem rahvast. Ja rohkem mehi kui kunagi varem. Seekord näiteks Kitzbergi-selts. Inimesed tahavad üksteisega suhelda ja hingepidet, julgustust, oma elust välja ja kaugemale vaadet hankida. Viisin Jüri majapidamisest ammutatud väge sinna raamatukokku – ja vastutasuks sain endale hõimlase.
Sukahärma talli esiema ja alguste algus - kollane mära Susanna.
 Laiuse-kandi värviliste esivanemate kaudu on minul, nagu kohe pärast Patustega kohtumist teada sain, Mäe Alma kaudu üsna-lähi-sugulane Liivi ja tema arvukas laste-lapselaste jõuk.
Liivi on 51 aastat olemas olnud, aga Kati pole 41 olemas oldud aastat temast teadnud.
Meil on sünnipäev samal päeval ning Liivi ja tema kaasa Lembit peavad Karksi-Nuiast Lillisse viiva tee alguses põllumajandustalu – kasvatavad taimi ja põllutooteid ning peavad toas papagoisid ja akvaariumikalu.
Siia sobib sümboliks Ott Oleski Ärma-Kadri.
On valmistatud presidendi talu õue jaoks - aga seisab Helmes mäe otsas.
Austab naisi, kes peavad vastu ja veavad välja ning on kõigist hädadest kõvemad.
 
Ärma-Kadri paariline seisab Abja-Paluojas ringteel. Aga Karksi-Nuia rahva seas oli üks helge vanahärra, kes ütles: “Vabaduse platsile peaks püstitama hoopis hobuse monumendi, mitte abstraktse risti – see sümboliseeriks eestlaste teekaaslast ja sõpra, ustavat abilist ja kannatlikku kaaslast. Olenemata riigikorrast. Olenemata sellest, mida nõukogude ajal tehti. Ikka on hobused meie kõrval olnud. Andke monumendile hobuse kuju – ja keegi ei ütle selle üldmõistetava väe vastu midagi!”


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat