Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Utu... heldeke, oledki sina?!


 

Pildil olevad kaks hobust kuuluvad muide omavahel kokku. Pildistamise hetkel ma seda veel ei teadnud. Need on parimas eas ristandmära Utopia ning kergematüübiline eesti raskeveoruun. Nad elavad Lääne-Virumaal, Lahemaa rahvuspargi turvalises südames. Praegu veel ühes turismitalus suurema, eriliselt muheda karja juures kostilistena. Aga nende peremees kopsib männitukas kodumaja juures talli püsti, et hobused saaksid päris tema juures ja hoole all ja omadena olla ja iga päeva jagada.
Peremees alles õpib ratsutamist. Talle meeldib seda teha vesternsadulaga, sest igasuguseid kergendamisi-värgendamisi ta alles õpib ning peremehele ja hobusele, kes teineteiste jaoks üsna uutena teineteist õnnelikuks kooselavad, sobib vesternsadul kõige paremini.
Peremees on sitke ja sportlik – ja maakoduga koos tema ellu saabunud hobune ilmselt teda sellisena ka hoiavad. Mõni loov ja karismaatiline natuur on nii õrn ja tundlik, et linn teeb ta katki. Ta peab metsa kolima. See tuulutab ja korrastab. Ja seal on ruumi koguda enda ümber elusid, kelle eest vastutada. Vastutamine teeb tugevaks. Kes vastutab teiste eest, ei tohi ise katki minna. Järelikult endale igasuguseid pilvitavaid ja väiksemakstegevaid, illusoorselt rahustavaid – tegelikult lõhkuvaid-alandavaid-pisendavaid aineid naha vahele ei kluugi. Mees, kellel on kodu keset metsi, saab lõpmatuseni värskes õhus liikuda, koos looduse ja loomadega mõtteid korrastada – ja seeläbi iga päev iseendast suuremaks kasvada.
Utopia hoiab lapsi - varsake Moosinägu võiks vabalt temaga koos üle tee valmivasse... Nõu andmine on tänamatu töö. Kuss! 
Hobusele on esialgsetel kooskasvatud nädalatel sobinud vesternsadul sellepärast, et see hoiab koormuse tema keskmisest toekamal turjal – ja säästab esijalgu algaja kergenduskatsete käigus ebaühtlaselt kõikuva surve eest. See on oluline sellepärast, et Utopia on eriline. Tal on üsna püstine kabi – see toetub otsekui rusikas vastu maad ning on selle nurga tõttu tavalisest oluliselt väiksem. Väike käpakene on pehmel pinnasel ebamugav – vajub läbi ju – ja see ongi maailma ainus asi, mis Utut siin ilmas häirib ja hirmutab. Poolteise aasta jooksul, mis meie viimasest kohtumisest möödas, on need esijalad kõvasti tugevamaks edenenud, õigesti pandud rauad on olukorda oluliselt parandanud. Ta on üldse teokamaks-kompaktsemaks ja igati stabiilsemaks muutunud. Nii et jummala lahe tädi.
Siesta.
Sel sügisel ongi päris mitu korda olnud täiesti ootamatus kohas võimalus hüüatada – oi, sina! Jutustan edaspidi järjest neist kohtumistest. Lood sellest, kus kõik need lahedad kujud on ning kuidas neil läheb, kuuluvad rubriiki “Eriti head uudised iga ilmaga ilusalt Eestimaalt”. Jääge meiega!
Pallase Caramelle Aegviidu all paksus metsas Kollulas.
Maailma kõige ilusama näokesega poni-Mausi koos abikaasa Maxiga Palamuse all Mokkos.
Must kass pimedas toas on otsekui negatiiv situatsioonist valge täkk Ettur Paasi küla rahvamaja seina ääres.
Olen nii enne kui pärast Utu leidmist keset süva-Lahemaa-südant näinud nii palju helgeid ja lootusrikkaid inimesi, et ei saa ega tahagi asju muust rakursist näha. Mõni võib ju ka Utopia-suguse totsi kohta öelda, et ta on ju kerge puudega. Kui see paljudest tõugudest kokku miksitud tibi sündis, siis niimoodi öeldigi. Suure spordi rakursist kritiseerides.
Kirjanik Kivastikul oli plikast kahju. Mis siis, et rusikate moodi esikabjad – aga selle eest nii sitkelt kompenseerivad õlad ja ilus elutahe. Väino ostis ja tasus erivajadustega tibi pidamist Rõngus Kertu juures, kus meie pere poisidki päris noorukestena sadulasse said ja meiega ühisele teele tulid. Mida iganes teised, oma varssasid turvavad märad – või vedrutavad noored või üksteisele lõuga sõitvad ruunad – karjasuhteid seades tegid: Utu oli Rõngus alati õrn ja aadellik, omaette hoidev – ja neil paaril korral, mil teda sadulas nägin, rahulik ja asjalik. Sadul siis sadul – see on selgem ja kindlam sott kui üksteisele söödahoidla nurga taga tümmi andmine.
Utu jäi meelde just oma haldjaliku tibilikkusega. Ja kui Kivastik pani ta ühel kenal hommikul talli ees Väino abiga treilerisse, võis oletada, et see on viimane nägemine. Väga sageli nii just juhtubki – saadad kellegi, kes ära kolib, uude kohta teele – ega näe teda enam kunagi. Sõidab teine, su oma tekk laenuks selgas, mõnda Pärsti – ja kaob su elust. Oled harjunud tema leebe ja kauni lähedusega, oma asju ajades teda silmanurgast jälginud ja tema rauges juuresolekus maailma toimumist tunnetanud. Ja nii ta kaob.
Utopia kolis Pärsti mõned nädalad enne seda kui Kivastiku ja Väino teine hopa, Paloma tõi ilmale Palladiumi kõige-kõige-kõige viimase varsa.
Ja meie praeguses, Saarmide tallis liikus umbes kuu aega tagasi kuuldus,et Jan Uuspõld on endale trakeeni ostnud. Elab trakeeni, Marioni, poja ja spanjeliga metsas ja on õnnelik.
Unelmate mets paari kilomeetri kaugusel Jani kodust.
Üldjoontes oli see kuulujutt muide täiesti õige. Kusjuures selleks, et nende spanjel oleks õnnelik, võeti tollele kõrvale ka teine spanjel. Enamus loomaliike - nii koerad kui hobused, inimestest rääkimata - ärkavad tõeliselt ellu, kui liigikaaslane on kõrval. Meedia ja kuulujutud on Jani idülli kirjeldanud mõningase perspektiivitundega. Kui ajakiri Just! Kirjeldas, et kaht hobust pidav Jan harrastab 30kilomeetrilisi metsamatku, tal on tall kodus – siis järgis ajakiri soovitust “Mõtle suurelt!” Pane endale – ja kirjeldatavale, kui temast hoolid! – unistused mudeliks ette. Teegi nii! Ja küll ta teeb! Praegu on tal üks eriline hobune, kellega ta Euroopas unikaalsetes rahvuspargi metsades ratsutab. Nii mõnusa huumuse-sambla-okka-pinnasel kui üldse ette võib kujutada – ja millest kruusa-maneežiliiva-rahvas isegi unistada ei oska. Ürgne ja puutumatu – kusjuures rahvuspark selle kõik ilmselt nii jätabki.
Just praegu, kui te siin neid tunnustavaid – ning Jani ja Utopia teineteise-leidmisest üsna liigutatud, muide – sõnu loete, kostab Vihula ja Potsu vahel männitukas kopsimine. Jan ehitab tõepoolest talli. Kui Utul Pärstis järel käidi, võeti Meelis ja Urve Välimäe juurest ka valge minitäkk Ettur pardale – see teeb oma tööd. Ilusaid kompaktseid varrekesi. Küllap mõni neist ponidest saab paari aasta pärast Jani ja Marioni pojale Freddyle lapsepõlve hobuseks.
Marion ise tahab eriti rahulikku ja turvalist metsamatka enduro-hobust – mistõttu ta raskeveoka kasuks on otsustanudki. Vast pole see kergetüübilisem ja kebjam kutt ka väga raskesti ümber käidav. Pole meie asi öelda, et võibolla võiks Marionil olla mõni hästi sisse sõidetud eestlane või muu väike-kerge ratsu. Kui tema tahab suurt ja kindlat, saagu.
Ning meie asi pole mögiseda, et suurt sporti tegema Utu ei sobi. Jan ka ei sobi ega trügi. Jan ja Utu on just neis võrratuis puutumatuis väärispadrikuis paras paar. Nad on teineteise saatus ja võimalus. Elu maal ja hobusega hoiab ülimalt andeka ja erilise näitleja karske – järelikult elusa ja loovana. Just niisuguse peremehe jaoks Utopia ilmselt sündiski. Küllap Kivastik teda härdusest soetades-toetades aimas, et saatusel on selle raudja ingliga ilusad plaanid.

Koooooduuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat