Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ema HO miljon miksi


 

Suguharu Matriarhi kuuskümmend hobust on tema juhitav kari, ta lihaste lastega võrdväärne ja ühtne järgnejaskond. Ta aimab oma hobuste hingamisi ja tuksatusi eemalt, loeb nende kõrvatippudest ja sabaotstest nende tujusid ja tahtmisi. Nagu loomadega tihedalt koos elavad inimesed ikka. Ainult et veel sügavamalt ja keskendunumalt.
Tema hobused on tema perekond nii jäägitult ja olemuslikult, et miski kõrvaline nendega ei konkureeri. Neil pole muud eesmärki kui “oma tarbeks” – pole ratsakooli ega matkasid. Hilja hobuseid ratsastavad ja elu loomuliku osana sõidavad nendega mööda kadakatevahelisi muinasmaid tema enese lapsed Laur ja Minna ning Eva ja ta ise. Märad-ruunad-noored elavad aastaringi oma loomulikus keskkonnas vabapidamisel – ehkki karja põhituuma moodustav araabia veri ei anna tihedat aluskarva. Maast madalast igasuguste ilmadega harjumine teeb terveks ja tugevaks.
Täkud – ja neid on HO tallis õige mitu ja mitmest põlvkonnast – on märadest eraldi, tallis sees. Nagu ikka. Ja nagu ikka, juhtub ka Ema HO karjas aegajalt isetekkelisi “põlluõnnetusi” – varssasid, kelle sigitamine polnud plaanis. Ja kes on kõige kihvtimad ja õnnestunumad. Nagu ikka. Sihilikult paaritamist matroon võibolla väga ette ei võtakski – aga kuna “materjal” on seal Petaaluse ja Matsalu vahelises mereäärses külas nii uskumatult viimase peal, siis vastu tulles pealik Kollomi tungivale nõudmisele HO oma loomi ikka aegajalt paaritab.
Läänemaa tõmmust saksa sportponi täkust Mon Chergist räägitakse legende – temast kuulsin esmakordselt Jõulumäe külje all majandavalt Anne Lahesoolt. Mon Chergi läksin vaatama õdede Hansode soovil – neil on idee kerget ja kebjat täkku lahkesti aretusse paluda. Et HO loomulikus ja vabas karjas ja elulaadis mitte lisasegadust ega välist ähmi põhjustada, läksin samal päeval, kui ESHS-i omad Poanse noori üle vaatasid. Matroon, kes sujuvalt ja siva oma “toodangut” laste abiga aina ette andis, ütles, et tegelikult pole tema hobused sedasorti sagimisega sugugi harjunud – neid häirivad võõrad hääled-puuted ning üle kõige veel võõrad lõhnaõlid ja aurad. Kuna enamasti ei eksitata, pole immuunsust tekkinud.
Küpsel ja sakris juhtmäral – HO ise on muutunud oma karjaliikmete sarnaseks, nagu kasvõi näiteks legendarne Lucy Reeski – endal pole ka võõra-välja immuunsust. Ta on sissetungijate suhtes valvas ja tõrges. Ja tal on üks väga šeff šnitt, mida tasuks õppida ka sõnavoo suhtes tuimaks ja resistentseks muutunud urbanistidel. Ta kõneleb küsimuste keeles. HO esitab nii endale kui teistele küsimusi, milles on vastused sees. Kui näiteks küsida, kustkohast tema tütar Minna nime sai, vastab emand: “Mis ma talle siis nimeks panna sain või võisin, kui minu vanaema nimi oli Minna ja ma tahtsin, et tütrest sama tubli inimene tuleks?”
15aastane Snoob on Mon Chergi vanaisa. 15aastane Minna käib Lihulas koolis.
Taevast tuli Minna sündimise hetkel vastus õige mitmele HO miljonile miksile. Samal ajal, kui ema Oberschneider sai tütre, tõi teine mära ilmale täkkvarsa. Mon Chergi vanaisa nimega Snoob. “Kellele muule kui Minnale see hobune taevast saadeti?” küsib HO. “Kes muu kui Minna hobuse poeg saab olla mu Oma Hobune?” jätkab ta hõbedast Mignoni pärast noorhobuste ettenäitamist jooma tuues.
Olgu Emandal karjas 60 või 6000 hobust - üks on ikkagi OMA HOBUNE. Mignon ehk Minni silmitseb õue jooma tulnult inim-Minnit. Ise inimene, aga nii väike... Kehalt.
“Mis oleks veel parem kehakultuur kui oma hobustele vee ette kandmine?” nõuab perenaine, kui jutuks võtta tõsiasi, et tema suures tallis pole jootjaid. “Milles hobuse süü on, kui ta sinult head hinnet ei saa? Kuidas võiks minu suhtumine oma hobustesse muutuda, kui sina siin ei-tea-mida-ei-tea-kuidas punktitad?” küsib oma sulni värvilise karja juhtmära hindamiskomisjonilt. Mitte kurjalt. Elukogenult. Ta on üle. Linnadest ja komisjonidest, pealiskaudsusest ja rumalusest. Ja talle meeldib, kui talle öelda, et ta on ülikõva nõiamoori moodi moodustis. 

Nõiamoori moodi moodustisele külla minnes tuleks Märke jälgida. Lihulast mõni kilomeeter Virtsu poole, Petaaluselt Matsalu peale keeranult, tuli lind teelisele näitama, kus on Poanse küla teeots. Karusele viiva viida juures. Mida tegi teeline? Pildistas ilmselget sõnumitoojat ja pani aga Matsalu poole edasi!

Samas - kes ei lähe, see ei näe. Sügisese Matsalu nägemiseta oleks süda palju tühjem. Nüüd on täis. Õiget asja.

Läänemaa karjamaad ja põõsavahed on täis lihalehmi. Kes ise seda va "liha"-komponenti oma sordinimetuses veel ei tea. Kohalikud inimesed vaatavad teeküsijale üsna kõneka huvitatusega sügavale silma, kui neilt küsida, kus Oberschneider elab. Seal all. Koos hobustega. On näha, et koos-hobustega-elaja äratab huvi ja võõrastust.

"Kui palju mul veel elamiseks peaks ruumi olema kui see 50 hektarit, mis mul kasutada on? Kuskohas mujal kui talli juures koos Omadega mina ise elama peaksin?" vastab Hilja küsimustega küsimusele, kus on tema koda või telk.

Teeviit näitab - erinevalt sõnumilinnust - omavahel öeldes hoopis Karusele...

Lihula valla leht ütleb, et siin Poanse külas olid suvel pidustused. Välja näeb nagu Muhu tanum - kui väga laias laastus ja jämedalt võtta. Tegelikult on sellisel maalilisel, ent lootusetult okastraadiga palistatud maastikul tunne, nagu oleks...Poanses.

HO kari on talli lähistel - aga ka mere ääres lõputustel avarustel, mis istuvad ühtviisi hästi nii araablastele, eestlastele kui sportponidele ning nende omavahelistele super-tuletistele.

Kodu. Nii HO, tema lihaste laste kui hobukarja. Mõistate?

Noored märad valmistuvad ESHSi komisjoni ees trikoovooruks. "Miks ma peaksin neid müüma või müügiks kasvatama?" küsib HO, kelle puhul jääb mõistatuseks, millest ta elab. "Mis muu kui elu osa, loomulik keskkond mu hobused mulle on?"

"Mis ta muud kui üks hobune on?"

Kui HO juures oleks hobusepood, oleksin mina ostukorvi selle araabiaristandist Minxi toppinud. Inimene peab kohe saama reha ees kaerajaani tantsida. Kui kodus on juba üks imekena pea ja võluvate jalgadega - aga paksuvõitu kere ja natuke nõgusa seljaga mära, peaks ju kohe teise, kaks aastat noorema veel manu saama...

Hilja lapsed - ka ema selja tagant hindamiskomisjoni piidlev Laur - ilma tallinlaste pealekäimiseta oma karja väga ei paljundakski. Ent kui miski on kangesti hea, peab seda asjatundjate tungival nõudmisel juurde tegema.

Et pärast Mon Chergi eriti vahva välja tuua oleks, lõpetas noor indlev mära trikoovooru demonstratsiooniplatsil nii.

Mõne vabana sündinuga ei saa jutule keegi peale Mamma enese.

Tutid uttu, et täkk viks tulla! Just sellised situatsioonid HO talli ümber jätsidki temast mulje kui indiaaniemast.

Arvate, et pisike võluv mullikas on talli kõrvale kõrvitsaid sööma palutud? Ei, ta on kartsas. Tema õed-vennad on kambakesi teiselpool talli karjamaal, aga see sitikasutikas nihveldab traatide-karjuste vahelt läbi ja välja. "Mis ma temaga muud tegema peaksin, kui et arest - kuidas teisiti?" selgitab HO.

Kabjaline publik koguneb välja lastud täkku imetlema, kummardama ja õrritama.

Elulaad ja sisejõud ei lase HO jaoks jury'l muutuda injury'ks. Mistahes hinded kõrgelt komisjonilt ka tulevad - tema armastust oma hobuste vastu see ei kõiguta. Sest punktide saamises või mittesaamises pole hobustel süüd.

Mon Cherg

Sitkelt habras täkk hüppab perenaise sõnul kuitahes kõrgele, kui kõrval on märad stiimuliks ja motiiviks.

Kari, joondu-valvel, siit tuleb noor pealik!

Nonii, õed Hansod, siin see mees on! Tasub kosilaseks paluda küll! Indiaaniema HO muide ei tea ei ühtesidki hansosid ega ühtki muud hobuinimest, sest emand Oberschneider põhimõtteliselt hobuinimestega - ega üldse inimestega ei suhtle.

Peaaegu musta iluduse jäädvustamine sügishämaruses on nagu musta kassi püüdmine pimedas toas :)

See araabia mära tõi sel kevadel ilmale ühe viiest Mon Chergi varsast. Haareminaise tagajalal paraneva okastraadi-säuhhi kohta ütleb HO sama, mida teised Eestimaa hobuemandad. "Mitu kilomeetrit okastraati ma kokku olen kerinud? Maa seest kasvab ikka juurde - kas haldjad jõuavad nende üllatus-kasvajate eest kõiki kogu aeg hoida ja kaitsta?

Noor mära, keda võõrad lõhnad-hääled-väljad-puudutused on pöördesse ajanud, elab end välja Mon Chergi tite abil - peletab tolle jooksu ning saab vale auru väikese sõbra vahendusel välja lasta.

Mon Chergi tootenäidis. HO preerias on selliseid tänavu viis.

Ema vaatab väiksekese hoolikalt, aga rahulikult üle ja kutsub korrale.

Õnnelik lapsepõlv kahe emmega. Lihane ema ja Ema, kes loeb oma karja liikmete tundeid ja tujusid sõõrmeserva tuksatustest veel enne, kui lapsukesed ise oma tahtmistest teadlikukski saavad. Neid ette aimates on võimalik neid suunata ja ühise voo ja välja sees paigas ja õnnelik olla.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat