Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Väärikas kasinus hoiab lapsed terved ja isad söönud


 

Pildil olevad lembelinnud ja kakaduu on Tartus Lõunakeskuses looduspoes.

HM

Televisiooni (otse)saadetes on sellepärast hea esinemas käia, et sinna kutsutud inimeste vahel kujuneb sünergia, mis vallandab värske mõtetevoo. Selge, et Tallinnas televiisoris käimised tõestavad potentsiaalsetele klientidele-tellijatele-tööandjatele, et oled elus – tulge meie boksi ja ostke ja ostke meie kaupu! – ent inimesi ühiselt mõtlema pannes annavad nad sulle endale ootamatult värske vungi. Saatekülalised kujunevad üksteisele sõnumitoojateks grimmitoas ja kaamerate tagusel alal isegi enam kui kaamerate ees ja eetris.
Horseshowga lõppenud nädala Värske Ekspressi saatesse (TV3) kutsus produktsioonifirma Ruut Mihkel Rauale lobistamiseks Afganistani sõjas jala kaotanud Eesti palgasõduri Andrei, finantsanalüütik Kristjani, pühapäeval telesaates lauljana tähelendu alustanud Estri, Elise, Ingridi. Laulud tähtedega on tantsudega analoogne vipi-hüpitamise saade, mida telejaamad eelistavad omamaistele hobusaadetele. Muide. Mis ongi praegusel hetkel igati ja mitmeti hea. Muide. Mihkli-juhitavas tšillis jutusaates olin eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmunud Heidit Kaio isapalga kaotamise ja säästurežiimi sotsiaaltoetuste teema laiendajaks. Olulisim toimus inimeste vahel "seal, kuhu teie ei pääse" - ai, mis ärritav väljend!
Kui kuulasime sohvanurgas eksminister-riigikogulane Ester Tuiksooga kõrvuti Afganistani-Andrei kirjeldust, kuidas ta miinile astus ning mismoodi nüüd elab, ütles Ester: “Millal sa oled viimati kuulnud, et mõni eesti rahvusest inimene oma isamaad ja riiki tänab? Ja veel, olles äsja selle riigi teenistuses mõne kehaosa kaotanud. Millal on mõni eestlasest noormees hiljuti nii veendunult öelnud, et tahab siin elada ja pangalaenu maksta ning ennast läbi taastusravi kasvõi paraolümpiale treenida. Mitte sotsiaalkorteris abirahade eest vireleda ega vinguda?”
Andrei, kes muide sõbraga järjestikku miinile astus, nii et ühel on nüüd vasak, teisel parem jalg, tegi Mihkel Rauale intervjuud andes ühe väga muheda keeleuuenduse – “taasturavi”. Säästurežiim ja taasturavi…
Vasakpoolses akvaariumis on liivahiired. Parempoolses 27. juulil sündinud tšintšilja-tita. Kogu see mansa elab praegu veel Tartus Lõunakeskuse looduspoes. Mina käin sealt oma papagoidele vitamiinidega õrsi, seedimist soodustavat liiva ja hea-tuju-mänguasju ostmas. Aga mitte ainult. Looduspoodi minnakse tegelikult rohkem OLEMA kui ostma. Need on spontaansed meinstriimilt ja ratsionaalselt träkilt maha astumise hetked. Seal linde ja loomi vaadates juhtub see siin-ja-praegu kohal olemise õnnis olek, mida õpetab Eckhart Tolle "Uus maailm". Lihtsalt puuridesse vahtides algab iseenesest see, mida soovitab Robin Sharma raamatus "Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari" - seal on selle mediteerimise nimetus Roosi Südamik. Kuidas just SEE kellegagi juhtub, et ratta pealt maha, rajalt kõrvale pääseme - igal juhul on seda vaja selleks, et olla õnnelik ja tänulik. Silme ees viisteist erinevat tõugu amadiine, papagoisid, kanaarilinde ja kakaduusid - hamstrite-merisigade-jänkside juures olevad hinnad muide lakkavad sellise õige hingeseisundi saavutamise hetkel hästi kiiresti ja valutult olemast. Eriti õnnis on neil mängulis-meditatiivsetel hetkedel see, et vähemalt osa su lastest saab samale lainele. Sellepärast on hea, kui sul on palju lapsi. Mõni neist sikutab sind sabast ja juustest, püüab sulle keelata lapsepõlve jätkumise vaistlikul rännakumetodil - tule juba, lähme, ostame ja tarbime midagi, sa oled täiskasvanu, pead maksma ja mulle ostma... Ent õnneks on su pesakonnas mitu, kes lähevad looduspoe - või loomaaia - puuride-akvaariumide ees su enesega samale lainele lendama. Siis oled mitmekordselt tänulik ja õnnelik ega mäleta-usu, et kusagil saadakse ajalehtede esiküljeuudiseid praamile trüginud Mairest või maja juurde garaaži ehitanud Oliverist. Seal oma helgetes kulgemistes pole vaja end kaitsta mürgise infovoo eest, mis tõlgendab kõiki loogilisi ja inimlikke käitumisi ja mustreid õelalt ja kallutatult. Seal pole vaja karta, võib tänulik ja elu ees aukartlik olla. Ei nõuta kooskõlastusi ega puuri ees asuva maalapi ära ostmist, et tohiksid seal seista. 
Selgitasin möödunud neljapäeval - eks homme ole uued külalised ja küsimused! - vastuseks Miku küsimusele, miks olen endale läbi aastate võimalikult väikest palka maksnud, nii et ka viimatine emapalk sai minimaalne: need, kes oskavad ja suudavad end ja oma lapsi-loomi ise elatada, peavadki seda tegema. Kes rasedust a la Heidit Kaio arvutades ei veeda ega abirahadele ei orienteeru, see häälestab end - a la Järve Meetod - positiivseid ja tegusaid pilte kujutledes loovuseks-töisuseks ka koos lastega. See pole mitte ainult uhkuse ja suuremeelsuse asi – see on kosmilise tasakaalu ja looduse seadus. Kui sa häälestud toetusi ootama ja abirahade kaudu riigi ühiskassat tarbima, siis ei anna Kõigevägevam sulle tööd ega võimalusi. Kasutamata jäänud anded kärbuvad – karistuseks. Ning muutud õpitult abituks. Selle asemel, et lisaväärtust toota, luua ja areneda, mandud professionaalseks abivajajaks – ja teed sellega enda kui jumaliku terviku vastu kuriteo. Oma üldsuutlikkuse kasutamata jätmine ning abirahadele joondumine on kingituse raiskamine.
Õpitud abitus on võrdväärne professionaalse homoseksuaalsuse, normaalset elu ja kulgu segava nõidamise või usutsemisega – ühest võimalusest ja sektorist tehakse elukutse. Minnakse vikerkaarevärvilist lippu lehvitama, selle asemel, et oma tööd teha ja elu elada. Igasugune eesmärgi ja abinõu, põhjuse ja tagajärje ära vusserdamine ning ühest sektorist ja võimalusest kogu elu sisu laiendamine on tegelik iseenda diskrimineerimine.
Selle kohta ütles Elis Aunaste muide paar hetke hiljem, kaamera taga: “Tõepoolest, need, kes on ühiskassa rahadega ülal peetud, ei kipu kroonigi juurde teenima. Aga lapsega kodus olles ei kulu ju ometi iga minut lapse peale – vaba jõudu ja algatust peaks üle jääma. Igasugused abirahad keeravad tõepoolest inimeste ettevõtlikkuse ja arengu kinni.”
Minu meelest on ühiskassa mõeldud nendele, kes tõepoolest toime ei tule. Näiteks eriala on selline, et lapsega kodus olles ikka kohe üldse mitte midagi ei teeni. Tervis või saatus selline, et tõesti ei jaksa, ei ole, ei tule. Kui sotsiaalhoolekande õiglane jagunemine on õitseaegadel eksistentsiaalne ja filosoofiline küsimus, siis rasketel aegadel peaks ikka ja jälle loomariigi pealt spikerdama. Rasketel aegadel, kui on nälg ja-või välisvaenlased, hoiab kari sellisesse terviklikku kogumisse, et varsad-talled-vasikad-põrsad on keskel, emad kaitsva müürina ümber ning isasloomad topeltkaitsena vajadusel lisaks kaitsele ka ründama. Iseäranis rohusööjad ei tule ilmaski selle peale, et isasloomi võiks laste sekka – või asemele – kaitse ja toetuse alla hõlmata. Sellepärast, et näiteks hobune kasvab täisealiseks 3-4 aastat. Omnivoorist inimene 16-18. Järelikult ei saa need loomaliigid elada kiskjate skeemi järgi – kelle järglane saab täisealiseks vähem kui aastaga.
Lõvide käitumismuster braidis on selline, et emased kütivad ja toidavad lisaks kutsikatele ka isasloomi. Kui on näljaaeg, panevad isasloomad kutsikad nahka. Sest oluline on, et isased oleksid elus ja kaitseksid oma braidi jahiala – küll nad paremate aegade tulekul uued kutsikad teevad. Loogiline!
Sama loogiline on, et inimkari peab pigem piisonite ja notsude kombel ümber vasikate-põrsaste kaitsvaks müüriks kogunema, mitte pullide-kultide isapalga ümber ruigama. Kui on külluslikud ajad – küll siis maksame isapalka, ostame marbelladesse-hurgadadesse kinnisvara – kitsastel aegadel tuleb jõnglased elus ja terved hoida. See on aeg, mil isapalk kui tsiviliseeritud luksus tõepoolest tuleks unustada. Ja vabanev-allesjääv raha koolilõunate ja laste trennide eest maksta. Et kutsikad saaksid oma tervist kindlustava sooja lõuna ning andeid arendava trenni igal juhul kätte. Siis jäävad hambad terveks ja saavutatakse ikkagi parim võimalik stardiasend.
Inimesed - Ester ja Evelin, Elis ja Maarja-Liis - lähevad tantsude ja laulude saadetesse selleks, et pakkuda inimestele samasugust  rõõmu ja rahulolu, nagu need akvaariumikalad siin. Akvaariumis kihavat elu jälgides ei arvusta me, et kalad ujuvad valesti, on lollakat liiki ja vales vees. Me tunneme neist lihtsat puhast rõõmu. Ei taha neid tingimata ära osta. Ei püüa neist paremad olla - me lihtsalt vaatame ja naudime. Mind jahmatas ajakirjanike süüdistus tantsude-laulude saadete aadressil - need kasutavad tuntud inimesi ära häbematuks rahateenimiseks. No kuulge, nii kaamera- kui valgusmees, produtsent kui grimeerija, telejaama boss kui koristaja - kõik tahavad palka saada ja peret toita. Kui raha selleks tuleb meelelahutusliku ja mõnusa saate tegemise abil, on kõik ju giga-tibens! Ent veel enam on jahmatanud ja suisa õõvastanud nii televaatajate kui meedia reaktsioon harrastus-esinejate kenale püüdele. Neid püütakse ära tappa! Täiesti uskumatu. Inimesed, kes on mingil oma alal tugevad ja tuntud tegijad, lähevad tantsima ja laulma selleks, et lõbus oleks nii endal kui vaatajatel. Vaatajad hakkavad neid ei-tea-mis ambitsioonides kahtlustama - ja neid sõnaga tappes püüdma ise justkui paremad olla. See näitab, et meie rahva meel ja mõistus, hing ja vaim on palju totaalsemalt katki kui me ettegi kujutame. Rõõmuks ja meelelahutuseks pakutud heatujulisi, parimas mõttes lapsikuid saateid vetakse õrrituse ja solvanguna - ja püütakse saatesse läinud võimalikult julmalt ja valusalt ära tappa. Neiu Karu ei läinud midagi tõestama - läks mängima. Ja selle eest peksti vesipildiks. Mis rahvas see küll on... Õnneks ei kipu (veel?) akvaariume puruks peksma ega kuldkalu ära praadima. Nii et kalu võib silmitseda kaastundeta - vaeseke, küll sa homme kommentaatorite käest saad...
Meie kavandataval hobusaadete sarjal on aga kosmiliselt hästi läinud, et praegu veel selle asemel tantsitakse-lauldakse - kohe mitte üldsegi ei tahaks, et ülemnekuaegade mürkidest pulbitsev rahvas end hobuste peal välja elaks. Las aeg ja inimesed küpsevad ja rahunevad. Siis saab rahulikult oma asja ajada - ilma et sind ei-tea-milles kahlustades ära tapetaks. Meie saatesarja järgmisse hooaega jättes on Jumal olnud Hobune :) 
*
Ilus inimene Ester ütles aga: “Sinu mõttekäigu arendusena – kui inimestele kõik toetused ühiskassast rahatähtedena kätte anda, kipuvad nad kriisioludes lõvikarja skeemi käiku laskma. Heal juhul maksab isa siis lastetoetuste eest nende toitmise asemel autoliisingut – veel tavalisemal-elulisemal puhul joob need lihtsalt nahka. Nii toetused kui laste tuleviku.”
Arutlesime Estriga, et kriisiaegadel, kui raha, mida jagada, tõepoolest lihtsalt ja üldse EI OLE, pole aeg süüdlasti otsida, oletatavaid patuoinaid peksta ega kärbete õigsuse ümber jahuda. Sest aegadel, kui ei ole, tuleb nii kokku hoida kui omavahel kokku hoida. Ja oma karja alfaisaseid hoida. Minul kui meie inimkarja suhteliselt nägelikul-tundlikul liikmel on hirm ja hale näha, kui televiisor näitab kurnatud ja kustunud näoga alfa-Ansipit ja haiglaselt halli olemisega Padarit. Opositsioon kasutab näilist oma tähetundi. Ent antud juhul soovitab loogiline ja tundlik mõistus vaadata, kuidas kõnnib Afganistanis jala kaotanud Andrei. Opositsioon ei saa õnnelikuks, kui ta koalitsiooni õhku laseb. Ühejalgne Eesti ei tee seda alles jäänud jalga õnnelikuks. Mida raskemad ajad, seda hoolivamalt üksteist olenemata parteilisest kuuluvusest ja ambitsioonidest hoida tuleb – alatu ambitsioonikus võrdub praegu roimaga.
Õnnelikumaks teeks tõepoolest Estri täheldatud harv tänulikkus selle eest, mis olemas on. Mitte ainult hea ja õige energia tekitamise ja selle ligitõmbamise mõttes, mida endale tahad. Antud juhul on negativistlikul hädakisal täiesti reaalsed tagajärjed. Meie meedia käitub sageli, nagu šaakalid ja raisakotkad tegijate-tootjate kannul. Iseäranis praegu, oma leivakannika pärast paanikas, külvatakse hirmu ja õudu, mis loodetavasti müüb – ja leivaisad rahulolevaks teeb. Nüüdseks on selgunud, et see vere ja pisarate kultus pole süütu toitumisahelas püsimine, vaid kuritegelik oma riigi renomee täissittumine.
Kuni võõrsil-elavad sõbrad küsisid e-kirjades, kas olukord ilusal isamaal on tõesti nii õudne kui õõvastavates lehepealkirjades ja majandusrindeteadetes aimub, näis oma veeringute pärast ähmis lehepoiste hirmukisa suhteliselt süütuna. Nüüdseks aga on selgunud, et - samamoodi, nagu üksikisik, kes närutab ja koonerdab, halab ja kaebleb, jääbki vaeseks ja õnnetuks – sajatused lähevad ka laiemal tasandil täide. Skandinaavias kardetakse, et tirime pankasid-pidi neid kah mutta… Masendavalt vääritu. 
Aga samas annab käsilolev ninulikäimine võimaluse kasutada käpuliolekut uueks madalstardiks. Kui näeme Pärnus suletud kauplusi ja Tartus pankrotti läinud firmasid, tuleb hirm küll. Nende inimeste pärast, kes nüüd kohatutena madalal maa kohal lendavad. Mida need töötuks jäänud ja koondatuks saanud kõik teevad? Küllap on teilgi välismaal ringi liikudes nii, et vaatad uustulnuka värskel pilgul ringi ning küsid endalt igal sammul: kui mina siia riiki satuksin – kus ma siis elaksin, kellena töötaksin?
Optimistina võib öelda, et praegu saab kodumaal samasuguse loovalt värske pilguga ringi vaadata. Nii mõnigi rutiinselt-hangunult vale või seiskunud rada rännanu võib lõpuks ometi õigele teele ja tööle sattuda. Õnnetus on muidugi, kui oma pekipolstri vangi ollakse jäänud. Nagu asjata kogutud rasvast on jube raske – et mitte öelda võimatu! – vabaneda, nii on ka ülemäära ja valesid asju liisinud-laenanud inimesed nüüd pekipolstri vangid. Kusjuures mõnel juhul pole see pekk nii väga pekk ju kah midagi. Kindla töökohaga inimene ostis pangalaenuga normaalse maja või korteri. Kindel töökoht kadus. Nüüd ei saa laenu maksta. Aga maja või korterit ei saa õiglase hinnaga maha ka müüa, et jõukohasem-kasinam asemele osta. Sest praegu ei osteta. Ja siis on tõesti vangla mis vangla. Mitte lausa trellide, aga väljapääsmatuse mõttes.
Ent ka siin pole mõtet osatada-parastada. Täiega kannili-sms-laenanuil ei tohi lasta oma lollusse lämbuda – inimkond on energeetiline tervik ning kogu rahvuskehand saab säärastest ullikeste uppumissurmadest räsida.
Arukad saavad õppida. Mida raskem, seda õpetlikum. Esiteks on praegu peo peal näha, et mune ei tohi ühes korvis hoida – mida erinevamatesse fondidesse-värkidesse oma säästud paigutada, seda enam lootust on, et mõni ikka säilib või koguni kosub. Värske Ekspressi saatekaaslane Ingrid Tähismaa tunnistas, et sööb säästusid. See aga paneb mõtlema säästmise ja kasutamise valikutele üldse. Mina ei söö säästusid. Sest mul pole neid. Pensionisambad muidugi on – aga mistahes ajahetkel pank peesse suubuks, minu kaotused on minimaalsed. Sest ma investeerin kõik, mis teenin, kohe sellesse, mida on vaja õnnelik ja elus olemiseks. Uus katus. Hobuste kaer. Suurte koerte ja aastates kaasa tagajalgu säästvam põrandakate. Kui investeerid kohe soojapidavatesse akendesse ja mugavamasse sadulasse, tänu millele laps meelsamini oma hobusega trenni teeb, pole kaotatavaid säästusid – ainult võidud. Võidad jõudu, tuleviku-usku, uusi unistusi, mille poole liikumine laeb sind nii, et sulle tehaksegi tööpakkumisi, mis aitavad unistusi täita.
Üks mu unistusi ja lootusi on, et praegune kitsikus viib ühiskonna edasi-tagasi talupojaloogikani. Et vaadatakse ümber kõik need euronormid ja pseudoreeglid, mis kulutavad kohutaval kombel aega-raha-loodusvarasid. Ma pean silmas, et Reolas toodetavad Aura-mahlad võiksid jõuda otse, mitte läbi hulgiladude-logistikakeskuste kohalikesse poodidesse. Et Vehendi külalistemaja võiks külalisi võõrustada kohalike talupoegade toodangu ja korilaste kandamitega – piim ja mesi, juurikad ja seened, marjad ja kalad – no mida asja neid Võrtsjärve äärest kõigepealt keskustesse kangutada, pakendada ja siis naftat põletades tagasi tirida???
Juba mitu aastat on mind häirinud, kui ülepaisutatult hinnaliseks ja arvukaks lähevad jõulukingitused. Tuhandete kroonide eest muusikakeskusi ja digikaameraid, kasukaid ja kuldakarda. Õudne, kui päris aus olla. Jõuluvana ei suuda kingitusi kotti panna ega maast üleski tõsta. Virnad ja lademed, kolossaalsed summad - ja tunde-tunde-tunde nende hinnaliste esemete eest laulmist. Nii et rõõm luitub ja kannatus katkeb. Sel aastal palun ei! Palun jõuluvana kotti mitte toppida ei pildil olevaid esemeid ega muid üle mõistuse priiskavaid ja punnitavadi pompöössusi. Majandus-siinuse lohk näitab, et ka siis, kui tuleb uus muhk, on aeg valida uued mentaliteedid. Meie teeme pesamunaga juba jõulukingitusi. Jõuk on suur ja asju läheb palju vaja, sellepärast alustasimegi juba kuu aega tagasi. Ja ATV-de pilt on tegelikult tehtud mitte osatamiseks-hoiatamiseks, vaid nende riistade kultuurist kõneleva raamatu tarbeks.
Kuna majanduskriis on nii globaalne, et Georg W on samas jamas, kus meie Andrus, võib loota loomulike-loogiliste-terviklike lahenditeni liikumist kiiremini ja kindlamini kui kohaliku käärimise käigus. Selge, et sadu ametnikke-funktsionääre-tühikargajaid saab selle käigus kinga. Aga kõike muud kui õnnelikud pool-peeretajad peavadki suunda muutma. Kes muu kui valel alal ebatäiuslikult rakenduv inimene on see, kes neti-kommentaariumides puristab? Mida enam õnnetuid kah-töötajaid lendu läheb, seda vähem energeetilist halba inter-kommarid netis teevad. Ja siis ei pea Andrei-suguseid kauneid hingi manitsema, et nad kommentaare ei loe – miks lasta tõbistel-räpastel oma terviklik hing ja eluterve isiksus auklikuks ja surnuks solvata ja sodida?
Üleliigsete ametikohtade ja mõttetute manöövrite kadumisega toimib looduslik valik. Kõlbmatud surevad välja ja arenemisvõimelised saavad teada, kelleks tahavad saada. Ei üks ega teine käi siis enam virtuaalses ühisruumis oksel. Sul kas pole pseudoks aega – või pole sind ennast enam. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ja tänu koondmaistele ning tagasi mõistuspäraseks muutumisele on meil hetkel ühiskonnas mitu taset lapsi. Need, kes ümber õpivad ja uuesti rajale saavad, koos esimest korda ellu astujatega.
Mõttetuks muutunud ja kinga saanud tipp-inimesed Rakvere teatri uuest lavastusest “Top dogs”, kes ümberõppele lähevad, teevad safari-töötutena, puhates ja mängides, iseennast meelde tuletades, seda sama, mida mungaks saanud advokaat Sharma raamatus “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”. Nad tuletavad meelde, kelleks tahavad saada. Sest teatud võõrandumise staadiumis ei jääda muidu üldse ellugi. Niisugust tagasirände vajalikkust tõestab rännaku meetodi moekus psühhoteraapias. Eksistentsiaalsetest asjadest vähegi huvituv inimkonna osa on ühiseks iidoliks pühitsenud filmi “Saladus” – sa saad selle, mida ligi kutsud. Elu on kestev lapsepõlv. Mängle ja riski, muidu ei saa su võimed avalduda. Eestlased haaravad sama saladuse kiiluvees sõudva Peep Vainu raamatu järele. Ja väga hea!
Selge on üks – toetusrahade ja vaesuse ümber jagamise käigus kulunud rahatähtedega üksteisele serviti panemine on vastik. Vingumine ja närutamine on jõle. Sest see on alandav. Ja teeb vaeseks. Igas mõttes.

Mina pole nõus ühtki päeva oma elust hädaldamise ja vaesuse nahka keerama. Kas ma oleksin tahtnud näiteks horseshow ajal vip-loožis šampanjat rüübata? Ei, mööda erinevaid rakursse silgata, pildistada, soojendusplatsi vaadata, haiget saanud slovaki hobust vaatamas käia, koridorides teekaaslasi näha oli parem. Kuninglik kasinus, rõõm sellest, mis on ja võimalus luues-tegutsedes kasvada ning üksteisega kokku hoidev suuremeelsus aitab keerulistest muutumise aegadest läbi nii, et elu poleks ära rikutud. Kahju on neist, kes Elamist kogu aeg edasi lükkavad, õnnelikuks saamist planeerivad ja neetud olusid kiruvad ja süüdistavad. Tänagem oma koduplaneeti kõige selle eest, mis meil ON. Sest täna on meie ülejäänud elu esimene päev.

Selline sametine ja lontis kõrvadega. Süütult ja muretult tuduv. Õrn ja läbipaistev, nagu lapsepõlve unenägu. Kui sulle tundub, et oled robotiks muutunud, töönarkomaaniasse prantsatanud, ainult arvutad ja analüüsid - aega ja raha ja suhteid ja kõike-kõike - siis mine proovi "tšintšiljatita meetodit". Lihtsalt vaata - ilma tahtmata teda ära osta, ilma kalkuleerimata, mis maksab puur ja mida ta kõik sööb. Lihtsalt vaata. Ja sa tunned suisa õndsalt, kuidas sinus ärkab ilus inimlikkus - hoolimine ja imetlus. Sünnib üks puhas ja rikkumata seespidine naeratus. Lapsik. Kõige suuremas ja rikkamas tähenduses.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat