Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kuhu pealtvaataja ei pääse – tutvuma Grand Prix’ parkuuriga


Kuhu pealtvaataja ei pääse – tutvuma Grand Prix’ parkuuriga
Marju Uusen
 
Sebivad pealtvaatajad, tribüünid ja eriti veel publiku aplaus on osa neist segavatest teguritest, millega sportlane parkuuri läbimise plaane tehes arvestab, rääkis Urmas Raag Horsemarketile, kui ajakirjanik tal Grand Prix’ platsiga tutvumise ajal sabas jõlkus.  
 
Miks siis ikkagi sportlased tähtsa näoga mööda parkuuri kõmbivad ja mida tarka nad seal teada saavad?
 
Esiteks peavad ratsutajad pähe õppima, millises järjekorras platsi peal sigrimigriks kokku pandud tõketest pärast üle kihutada tuleb. Aega on selleks enamasti kakskümmend minutit. Samal ajal treib sportlane peas valmis täpse tegutsemisplaani.
 
„Pärast käib kõik nii kiiresti, pole enam aega midagi mõelda,” ütles Urmas. „Ainult siis, kui katastroof toimub, otsustad platsil, mida edasi teha,” lisas ta. Rada läbi jalutades otsustab sportlane, kus kiiremini sõita, kus aeglasemalt, ja mida eriliselt tähele panna.
 
Kõik hobused ei ole ühesugused
 
Esimesena vaatavad sportlased üle, mitu keskmist sammu (ehk siis umbkaudu meetrit) on ühest takistusest teiseni. Seda mõõdavad ratsutajad hoolikalt ja otsustavad, mitu galopifuleed hobusega takistuste vahel teha. Näiteks 21,5 sammu tähendab keskmise hobuse jaoks viit fuleed.
 
Axel du Beaumont, kellega Urmas Saku Suurhallis Grand Prix’d sõitis, on suur hobune, kelle samm on pikem. Järelikult oli pühapäevase parkuuri teise ja kolmanda takistuse vahe – 23 sammu – talle viie fulee jaoks täpselt paras. Teised, kel lühema galopiga hobused, pidid kas rohkem juurde sõitma, et sammud oleksid pikemad, või hoopis kõvasti tagasi kangutama, et viie sammu asemel mahuks kahe tõkke vahele kuus.
 
„Hea on algusest lõpuni ühtlase rütmiga sõita,” sõnas Urmas, „parkuuri ajal üritatakse vähem hobust häirida, et ta oleks maksimaalselt lõtv ja rahulik ja keskenduks ainult hüppamisele.”
 
Parkuuri viies tõke, Cramo lattaed pani Urmase kulmu kortsutama. „Hüpe on otse vastu piiret ja kõrval paistab veel üks samasugune punane takistus, hobune hakkab hoopis seda tagumist asja vaatama,” selgitas ta, miks see koht raske tundus.
 
„See siin on vastik okser,” ütles Urmas kuuenda takistuse kohta. Pärast punast lattaeda tuleb võtta kaar kohe piirde ja tribüünide kõrvalt. Piirde äärde on Urmase sõnul üsna vastik trügida, sest hobune ei taha suurtele tribüünidele ja hirmsatele inimesekollidele pingiridadel liiga lähedale minna.
 
„Kui hobune tribüünil midagi näeb, hakkab ta sissepoole hoidma ja tuleb suurema nurga all sellele okserile,” sõnas Urmas.
 
 
Rahu ja kontroll
 
Paljud teenisid karistuspunkte kahel järgmisel takistusel – kuuendal ja seitsmendal. Ikka vahede pärast, need oli rajameister Stefan Wirth  sellised pannud, et samm kuidagi ei tahtnud klappida. Meenutagem kasvõi Rein Pilli ja A Big Boyd, kellele sai saatuslikuks just seitsmes lattaed.
 
Kaheksanda, veega okseri juures ütles Urmas: „Näed, siin tahavad kõik hüpata rohkem paremalt poolt.”
 
Miks? „Sest paremalt on madalam,” selgitas ta. Okseri latid nimelt moodustasid risti – tagumine oli paremalt kõrgem ja vasakult madalam, esimene vastupidi.
 
Kahjuks sai Urmas just sellel takistusel neli esimest karistuspunkti. Axel tõmbas alla okseri tagumise lati, selle, mis paremalt pool kõrgem oli.  
 
Veetakistusele järgnes pööre soojendusmaneeži ukse juurest üheksandale kolme takistusega süsteemile.
 
„Siin tuleb hobust väga kontrolli all hoida,” rõhutas Urmas, „sest ta tahab võib-olla nurgast kodu poole minna, teeb väikese viivituse ja ongi kõik jälle sassis, katastroof!” Kodu poole tuleb suksut tavaliselt pigem tagasi hoida, sinna tahab ta ise suurema hooga minna, rääkis Urmas. Soojendusmaneeži uksest eemale, tribüünide poole, võib jälle julgemalt hoogu juurde anda.
 
Üheksas takistus, kolmene süsteem, oli paigutatud otse pealtvaatajate ette.
 
„Pane tähele, siit lähevad paljud hobused kindlasti sisemist serva pidi,” ennustas Urmas ratsude käitumist. Põhjuseks jälle seesama tribüün, mis suksusid hirmutab.
 
Peale kümnendat lattaeda ootas ees järsk pööre sinisele okserile. Urmase sõnul oli seal jälle tähtis ühtlane rütm. Nagu võistlus näitas, oli üheteistkümnes takistus tõeline komistuskivi.
 
Urmas rõhutas, et kõige olulisem on säilitada maksimaalset rahu. Siin tulevad mängu igasugused kõrvalised tegurid – pealtvaatajad, kes rahulikult paigal istuda ei malda, kohtunikud, kes samuti mõnikord segavad. Võistleja areenile ilmumisel ei tasu talle plaksutada, innustamise asemel ajab see hobuse närvi ja toob pigem kahju.
 
„Saba hakkab taga kohe nagu propeller käima,” ütles Urmas hobuse reaktsiooni kohta pealtvaatajate liigsele aktiivsusele.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat