Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Meeleliigutus meenutab, mille nimel SEE KÕIK


Pildil Hall Kardinal - ratsaliidu boss Siim Nõmmoja, kellele IHS kui ülim õnnestumine meenutas selgelt, milleks SEE KÕIK. 

Aga liigutatud süda muutub ka haavatavaks, sest sinna on võimalik sülitada või lausa essuda oluliselt lihtsamate vahenditega kui tavaliselt. Tavaliselt oled polsterdatud ja kaanetatud. Pahaaimamatult valla muugitud hingele võivad teha haiget isegi su enese eest varjatud sise- ja salakahtlused. Nüüd ujuvad äkki pinnale. Närivad ja mürgitavad. Ent just sealsamas IHSi vaatemängulistes pooltundides oli ühtlasi ka trööst.
Kui finaali ja grand prix vahel Tondi maneeži ponid kadrilli esitasid, kihvatas minus näiteks masendus mu enda mära pärast. Mõnel hetkel jookseb nii enda, hobuse kui koostöö arenemine mättasse kinni – ja siis näed teiste ratsastus-kunsti juures just nimelt ja ainult seda, kuidas nendel lähevad needsamad võtted ja detailid, suured ja väikesed aspektid hästi. Sinul aga…
Lõuna-Prantsusmaa hobulausuja Jean Francois Pignon puhus aga sellele samale kahtlusele, enese ja hobuse süüdistamisele otsekohe peale. Kui hobusesse austuse ja armastusega suhtud, võid olla temaga koos õnnelik ka ilma sportlike hüper-saavutusteta. Inimene austab, hoolib ja mõistab – ja tõuseb hobuse silmis usaldusväärseks juhiks. Hobune hakkab usaldusväärse juhi liigutuste ja nappide sõnade käsku kuulama nii, et see näib nõidusena. Ta teeb seda üksi ja mitmekesi, võõras kohas, publiku ja lärmi käes – ilma et tal oleks päitseidki, muudest vahenditest rääkimata.
Kui näed, millise filigraanse täpsusega hobused loevad karjajuhi kehakeelest palveid ja käske, aimad, kui tohutu müra käes nad robustse ja oskamatu ratsaniku käes kannatavad. Ja kohe koged, kui brutaalselt ja nõmedalt inimesed üksteist kohtlevad – samal ajal, kui hobuste ja Suurte Isiksuste vahel toimib pooltoonide sümfoonia. Inetud repliigid. Näotu upsakus, külmus ja pahatahtlikkus. Enamasti nii tavalised – ent hobulausumise maagia järel saad kuidagi eriti sügavalt ja mitmekihiliselt haiget.
Ent siis võid lipsata võistlusareeni tagustele aladele tallide ja soojendusplatsi vahele, mõnd hobust nuusutada ja kasvõi üksnes pilguga puudutada – ja las see välismaalasest ajakirjanik kohtles sind siis, nagu koristajat. Las kodumaine kolleeg vaatas sind õela ja ülbe pilguga. Mis siis. Hobused lõhnavad ja pulseerivad ikkagi hobuste moodi.
Aga sellest kogemusest on tõesti mõistlik õppida, et pärast liigutust ja puudutust tuleb oma hing võimalikult eemal hoida sealt, kust üsna tõenäoliselt musta ja haiget tuleb. Mida kaugemal inimestest, seda kindlam ja parem.

Tondi maneeži ponide toomise eest Saku Suurhalli tänati Sirje Argust. Sellistel toomistel on mitmeid aastaid kestnud töö taustaks ning terve kaubamärk ja koolkond taga. Muusika, mille saatel koolisõitu kadrillina demonstreeriti, oli raamistatud Marilyn Monroe "Diamonds are the Girls best friends" mitmetähendusliku ja majanduslangust trotsiva meloodiaga.

Kahtlemata teenib ka Avignoni mees Pignon oma kavaga "Le Pardon" maailmas rännates languse kiuste oma hobustele toiduraha. Kuitahes karmidel aegadel tahetakse ikkagi näha, et keegi armastab tingimusteta ning austab inimest lihtsalt selle pärast, et ta on usaldusväärne ja hooliv karjajuht.

Pignoni saavutatu puhul tahaks mõned nädalad - hea küll, meie kiiruse-kiiruse-kiiruse juures kasvõi mõned päevad jälgida, mismoodi ta seda teeb. Hobust endale järgnema ja lihtsamaid Haut-schule võtteid sooritama panna oskavad ka mitmed Eesti tublid. Meiegi tallis veetsid ühe hooaja Helen ja Poolus, kes olid sedasorti hobulausumisega üsnagi kaugele jõudnud. Ent mängud, mida Pignon oma hobuste ja ponidega mängib, on hobuslaste loomulikust käitumisest, liikumismustrist ja looduslikust liikumisest nii eemale-kaugele kõrgendatud, et seda tahaks üliväga näha, mismoodi inimene loomale neid võõraid skeeme selgitab.

Mis vägi paneb hobuse kassina esijalgu ringutama või koera kombel kannili istuma? Kõige müstilisem mäng oli hobuste pikalipanek, mille järel liikumatult surnuid mängivad suksid ei liigutanud ka piitsaplaksu peale kõrvagi - ning oma kaelad-kodarad liivalt kokku korjanud, ei volksanud mitte instinktiivselt püsti, vaid jäid jällegi mõmmidena istukile. Nagu Suur Juht käskis. Absoluutselt ilmne oli, et neile meldis see mäng. Juhi kuulamine oli nende vaba, mänguline ja rõõmus valik. Ent kuidas ometi need trikid õpetati - ja kuidas rakutasandi liigutustega edasi anti? Tuleb tõesti Lõuna-Prantsusmaale luurele sõita.

Lummatud publik moodustas Pignoni vaadates juba ise vaatamisväärsuse. Vähemalt igal teisel inimesel olid pisarad silmas. Pooled suurhalli saabunutest olid sinna omal otsusel, vabal valikul, teadlikul tahtel saabunud - hobuhuvilised mingilgi tasandi. Teine pool oli tahtjate poolt kaasa tiritud. Hobuste lilleõiena ringlemine ümber Inimese, ringmängus jala viibutamine ja ka hüpnootilisest mehest üsna kaugel olles tingimatu kuuletumine aga nõidus viimse kui vaataja ära. Pisarad voolasid sellepärast, et selles vaatemängus oli midagi suuremat kui elu. Jumalik. Liialdamata, seda sõna kulutamata öeldes - taevalik! Sellistel hetkedel pole piinlik tundeid tunda.

Esimese päeva etendust näinud väitsid, et iseäranis vapustav oli, kui Pignoni kambast tumedaim hall hobune otsustas natuke nalja teha ja jalga lasta. Pealik kutsus ta tagasi. Silitas stekiga õrnalt tema laupa. Ja loom tantsiskles oma kohale ses maagilises mängus oma reegleid täitma veel sügavamas transis kui keegi teine.

Kui üldisest lummusest vaba tähelepanu jäi, siis see pani tähele Pignoni hobuste kõrvu - need olid lidus sel ilmselgelt mitte ähvardaval, vaid alluval moel, mis kaasneb suu maigutamisega - nagu varsad ümber juhttäku.

Kogu vaatemängu ainus kobatus oli Pignonilt eneselt - libises endale ulatatud tamikult maha, kui sinna uhkelt püsti tahtis hüpata. Samas oli just see väike käberlinski inimlik ja kodune ning tuletas meelde, et kogu müsteerium toimub tõepoolest siin ja praegu.

Ka upitavale ahtrile roimata tõestas prantslane, et ta on väga suure ja aruka väljaga isiksus, kes mähib elus olendid oma mõjusfääri - ja kasutab seda oskust kaunilt ja eetiliselt.

Tunne, mis vaatemängu ajal heldimuspisaraid vallandas, oli puhas armastus. Armastus oma enese, kodus ootavate hobuste vastu. Tingimatu. Koos vabandamisega. "Le Pardon" õpetas  vabandama kõigi kannatamatute, ülinõudlike, närviliste ja omakasupüüdlike mõtete-tunnete pärast, mida oleme oma enese hobustele kaela lasknud.

Sõnum vapustavalt mehelt ja tema mansalt oli: armasta oma hobust kogu oma ja tema ebatäiuslikkuses - siis on teil koos hea ja te teete koos suuri ja ilusaid tegusid, mille visand on joonistatud Paradiisis.

Miks ATV pilt nüüd äkki pärast jumalikke hobuseid? Sellepärast, et ka see asjalik tööriist võib sümboliseerida sallimist, leppimist, inimlikku tarkust ja töökust. Olin vel väga äsja seda meelt, et need asjad reostavad õhku, kammivad looduse pahupidi, lõhuvad lapsi ja lapsikuid inimesi, kulutavad naftat sihipäratult... Kuni paarkümmend inimest pöördus mu poole ettepanekuga koostada raamat ATV-de tegelikest ülesannetest. Jahindus ja piirivalve, off-road pääste ja põllumajandus, hobuste teenindamine ja kasvõi linetantsu guinnessirekordi turvamine-teenindamine. Kui oled mingi asja üle hakanud uuest rakursist mõtlema, näed teda kõikjal. Antud juhul suurhalli veetud liiva limpsimas. Ehkki vabatahtlikke oli abiks paarsada, oleksid need käsitsi liivas siblides poole kauem aega vajanud.

Iga vaba hetk, mis etteastete vahele jäi ning grand prix sõidu eel üha tihenevas rahvamassis läbida tuli, oli samas selge rõõm. Võrumaa hobufakiir Peeter Viiard - kellel nüüd on ka vastav habe - nõustus väitega, et iga hetk, mis on koos hobustega või hobuste heaks veedetud, on asja ette läinud. Ja et aja möödudes, isiksusena küpsedes sa järjest vähem üldse midagi muud kui hobustega olemist tahad.

Aga inimesed küpsevad sindrima kiiresti. Alles oli Stanislav Teder väike, üsna raskesti kasvatatav, aga jube andekas hobusepoiss Luunja Ratsakooli juures. Nüüd on selline soliidne härrasmees. Aga kes on sel juhul need, kes olid juba sel ajal soliidses eas, kui Suša alles lapsuke oli? Armas aeg, kas need oleme meie? Ja mis siis - püsitakse ju ikka veel sadulas. Kusjuures mitte pahasti.

Pahasti on mõnede üle-tsiviliseeritud, eluvõõraste ja tuimade tööloomadega. Nagu igal soliidsel üritusel, oli ka IHS-l pressiruum. Kõigi normaalsete tehniliste vahenditega. Mida antud pildil näete kasutamas Kalev-Spordi peaga ratsanikku Juhan Aaret. Jutustasin ka teile siin pärast oma märtsikuist Pariisis UNESCO juures töötamise nädalat, et mind vapustas seal - nagu ka Londonis ja Roomas - üha enam leviv tsivilisatsiooni lõpu tendents. Lapsed on ühiskonnast välja lülitatud. Nad on kusagil eeslinnades, kollektiivides - oma koha peal! - et nad täiskasvanuid ei segaks ning samas lõpule läheneva tsivilisatsiooni kulmineeriva jõledusega pihta ei saaks. Kui lapsed teismelistena ühiskonda tohivad tulla - paljudesse büroodesse-kaubanduskeskustesse alla 10aastased turvakaalutlustel üldse siseneda ei tohigi! - on ühest küljest nemad asotsiaalid. Teisalt ei oska täiskasvanud oma robotlikus nüriduses enam lastega suhelda ega kohelda. Töönarkaritest täiskasvanud, kellesuguseks saamist Pipi Pikksukk nii kohutavalt kartis, võõrastavad ja kardavad lapsi. Tundmatust loomast võib midagi halba ja ootamatut karta.

Just sellise skeemi järgi kohtles üks välismaa reporter mu kahe ja poole aastast tütart. Maria Indira läks hobuste juurde alla kuu vanusena - ja elab seal sellest saadik kogu olemusega. Luunja ratsu Axel du Beaumont (Kruuda oma) kannatas paari aasta eest vapralt välja mõnekuuse Indirtsu, kes käte-jalgadega tema näo ümbert kinni võttis ja õnnelik oli - aga välismaa reporter vahtis Axli sõitu nüüd pressiruumist ekraanilt. Nähes seal ekraani ja läpaka vahel väikest asjalikku plikat - kes tuli kahe sõidu jälgimise vahel õuna võtma - käratas lastest ja tegelikust elust võõrdunud pressiproua: "Get it off!" Koristage see ära.   See. Võõr-krõbusk täpsustas, et temal on siin kallis tehnika ja kaamerad, läpakad ja fotokad ja kõrgpilotaažiline töö käib.

Samal ajal, kui tema tõenäoliselt sedasi klaaskappides ja turvaliste ekraanide pealt ongi reportaaže tegema harjunud, on "see" käinud pildistamas Siinai kõrbes ja Alpi tippudes. "See" on jälginud hobuste elu Stockholmis Rootsi kuninga tallis ja Rooma mitmetes tallides. "See" teab väga hästi, mis asi on läptop, digikas ja telefon, ta oskab autot puldist avada ja käivitada, teleka kanaleid vahetada ning koeri-kasse toita. "See"...

Tol hetkel oli meil õnneks "sellega" nagunii vaja minna viimast parkuuri vaatama ja jäädvustama, nii et mul polnud aega eluvõõra võhikuga kakelda. Selge, et säherdune töllakus läks hinge just sellepärast, et prantslane muukis äsja oma kauni kambaga südame lahti. Ja nagu eespool öeldud, on südame avamine üks ettevaatamatu tegu. 

Ent siis meenus mulle seose Roomaga, et Olgiata Ippicenterisse - millest on pootleist aastat tagasi meil siin juttu olnud - läks meie suursaadiku väike poeg ratsatrenni. Erinevalt Madriidi nooblist koolist, kus valgete käekestega lastele anti valmis pandud ratsud ette, õpetatakse Olgiatas lastele hobuse kohtlemist ja puhastamist, saduldamist ja valjastamist, talutamist ja kordetamist. Käe kõrval tehakse jalusteta ja ratsmeteta harjutusi, võimeldakse sadulas, kuni istak tekib - ja siis lastakse lahti. Ja väike poiss on üleni, üdini õnnelik. Ning kuna portselanhammastega bitch, kes ründas mu väikest töökat tütart, tuletas mulle Rooma ja sõbrad ja sealsed hobused meelde, oli tegelikult ju kena keik. Mis siin ikka kakelda. Loodetavasti raputas torm teda kojusõidul nii, et ta vähemalt osa oma keemilisest ja täiesti anorgaanilisest sapist välja oksendas.

Aga Eesti pole õnneks veel nii tsiviliseerunud, et lapsed ära oleks unustanud ja nendega midagi peale hakata ei oska - IHS-l laskis õhtujuht ja konferansjee Mart Mardisalu Vanemuise teatrist laste-mängitajatel ka lastele korraldatud loosi võtta.

Kas võis keegi, kes kuulas Mardisalut rajameistrit intervjueerimas, aimata, millega selle raja esimene sõit lõpeb? Grand prix-le võisteldi 150sentimeetrilises parkuuris, rajameister seletas publikule konferansjee vahendusel, kuidas ta raja kavandas ja üles seadis...

... hobuseomanikud Margus Kangur ja Oliver Kruuda sõid vip-lauas mõnusa ootusärevusega lõunat. Oliveri nina ees barjääri taga oli Kalevi takistus. Toit maitsev, teenindus kena - ning hea isuga härrasmehi ei häirinud ka ümberkaudsete loomulik uudishimu. Nooh, kuidas need tuusad ikkagi välja näevad, mida nad söövad. Nad näevad välja, nagu neil oleks kõht tühi ja nagu nad oleksid tülika, aga paratamatu vahtimisega harjunud. 

Niisiis - rajameister kiitis oma rada, hobuseomanikud nautisid pühapäeva, ratsanikud kõndisid rada läbi, panid sageli käe oma trajektoori kinnistamiseks takistuste peale, et meelde jääks - ja keegi ei aimanud veel...

Järgneb. 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat