Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Rebala tall ja väikeloomaaed – tõelise integratsiooni ideaalnäide. Muu hulgas


 

Kui venelase asi on teater või turundus, haridus või transiit, siis räägitagu temaga sellest. Mitte vähemuse pseudoprobleemist.
Kui üks protsent siinsetest venekeelikutest korraldab massirahutusi ja muid avalikke veidrusi, siis ülejäänud pole ju ometi elukutselised venelased, vaid oma ala inimesed. Mõistan väga hästi seda vastumeelsust muuta mingi enesestmõistetav asi professiooniks. Elukutseline intrigeerimine ajakirjanike liidus pani mu seat välja astuma. Professionaalsest ühiskonnaellu sekkumisest poliitikuna, professionaalsest misjonitööst ja professionaalsest nõidamisest olen korduvatele kutsujatele alati leebelt ära öelnud. Ühiskonnaellu sekkumine, usk-lootus-armastus on loomulikud elu osad, nagu ka enesestmõistetav sensitiivsus, kui looja on sulle andnud ülesande olevat vaadelda-töödelda-vahendada. Annab ülesande, annab ka tööriista – ja tööriistast ei tohi ometi elukutset ega eesmärki teha! Eesmärgi ja abinõu, põhjuse ja tagajärje, muna ja kana omavaheline ärasegamine meenutab geiparaade ja kasiinode vastu piketeerivaid mängusõltlasi.
Niisiis olen õpetaja Marjuga sügavalt nõus, et ka venelased tahavad meie seas turvaliselt oma asja ajada – nii, nagu haritud ja tegus mustlaskond ei taha ka, et nendega lakkamatult ainult integratsist jobisetaks ning ükski juut ei taha kuulda mingitest maailmavallutuse plaanidest, vaid vestleks meeleldi pangandusest, mikrobioloogiast ja filosoofiast. Samamoodi on peterburglastega väga mõnus ühiselt kirjastamise asja ajada, tuula omadega ühes külas elada – kui nemad seal näiteks mööblit ja portselanimaali teevad. Nad tahaksid turvatunnet, mitte integratsioonijuttu.
Aga näe, hobuajakirjanik Madis ka miskipärast ei räägigi Marjuga hobustest, vaid hoopis venelaste integratsioonist ja haritud Eesti muulaste solvunud väljarändest kui rahvusliku rikkuse kahetsusväärsest kahanemisest. Kusjuures jumala õige – Eestimaa peaks oma vene või mis iganes rahvusest tegijatest kümne küünega kinni hoidma. Eestlased ise lapsi saada ei viitsi ega julge – muude, läbi töö ja tegevuse nagunii integreeruvate, rahvaste lastest saavad ju uued eestlased. Lasta andekad haritlased minema ja rändrotid asemele sigima, see on tõesti lolli enesetapja tegu.
Selge, et ma ei läinud Rebala talli vaatama, kuidas sudarõnjad integreeruvad. Leidsin selle talli – ja temaga kaasneva soojalt meeldiva sisetunde – siitsamast Horsemarketist. Talli emand Julia Kotok müüb hobuseid nii meil siin kui naaberfoorumis. Tema kodukal www.rebalatallid.com on lahkesti näha, et talli juures müüakse nii Lätist kui Hollandist toodud hobuseid ning moekoeri Jack Russelli terjereid – ja Eestis üsna uudseid Iiri hundikoeri. Üsna ilmselt müüakse ka lambatallesid ja jänkse-hamstreid-linnutibusid, sest kohale jõudes selgus, et Rebala tallis on ka absoluutselt arvestatav loomaaed. Umbes samasugune, nagu Pollis või Ridalas, Soomral või Nurmenukus.
Tunne Rebalasse minna ja vaadata süvenes Ülenurme tõuloomanäitusel, kus Madis ja Angela Noor ütlesid oma eliit-eestlast Teiki näidates, et elavad Rebala taga Mannivas. Tallinn-Narva maanteelt Võerdlast umbes 20 kilomeetrit linnast mere poole maha pöörates ei maksa väga unelema jääda. Et mida võiks sõna Rebala tähendada – tuleb ta nüüd rebasest, rebust või rebadel olevatest pükstest või mis. Rebala ümbrus on ilusate kaasaegsete väikemajadega kaetud, seal võib näha vanemat paekivi-ehitust. Mis on lummav ja imposantne nii majaseinteks, aedadeks kui sildadeks vormituna. Ma isiklikult avastasin paekivi arhitektuurse võlu ja maagia enda jaoks – pabahh! – äkki ja sügavalt just seal Jõelähtme kiriku ümbruses.
Ainult et tegelikult peaks sõitma vasakpoolset teeharu pidi rohkem üles mere poole, mitte paralleelselt magistraaliga Jõelähtme kiriku ja rahvamaja juurde – mis on absoluutselt kaunid vaatamisväärsused. Erinevalt sulgunud Jägala tallidest jäänud sisemaneežist, mis keset maalilist idülli ohkab kadunud unistusi ja luhtunud lootusi taga.
Muide sellised äratundmised, nagu paekivi ehituslik superluksuslikkus, jõuavadki kohale äkki ja ootamatult. Enne Rebala külastamist esinesin Kadriorus presidendi lossi kõrval Eduard Vilde majamuuseumis kirjanduslaadal koos Arvo Valtoniga. Rääkisin seal sissejuhatuseks sala-sisemisest programmeerimisest: kadunud Juhan Peegel pidas oma viimased loengukursused meie lennule. Ja jutustas, kuidas Eduard Vilde kirjutas oma ajalehe jutusaba järjeosi niimoodi, et ajalehe jooksupoiss seisis sealsamas ukse taga ja ootas käsitsi kirjutatud paberipoognaid, mis tinalaos järgmise päeva lehte saada. Samas sündis sedasi – jooksupoisi nihelemise saatel – klassika. Need samad, ajakirjanikutöö kõrvalt ja lisaks loodud sabad said pärast kaaned, kullatud kirjad “Mahtra sõda” ning “Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid” peal. Et meie teame Vildest pelgalt “Pisuhända”, see on meie probleem ja meie vaimsuse iseloomustus. Ajakirjanik Vilde kirjanikuks kujunemisest jutustades programmeeris Juhan Peegel siinkirjutaja kirjanikuks. Kes omakorda on loksunud sisetunde järgi hobunišši – ja tänu sellele näeb mööda Maad just hobustele järgnedes olulisi nähtusi ja seoseid. Näiteks seda, kuidas inimesed siin ilmas oma kodu ja niši, rakenduse ja rännakutee leiavad. Just seal Vilde muuseumis publikule lõpetuseks öeldes, et kirjanik Murutar kobib nüüd Rebala talli, ütlesingi spontaanselt, et Julia tall on üks magusamaid kirsse integratsioonitordil.
Ja on tõesti.
Esimene, mis tulijale vastu küünitab, on küün. Praegu veel on maneež suures vanas söödakas, aga Julia naiskonna sõnul on uue täismõõtmetes maneeži ehitus järgmine pärast praegu valmivat suur-rajatist – tehakse hüppeplatsi. Kohase baasi ja paksu liivaga pealisehitusega.
Töömehed annavad viimast lihvi Julia enese kodule, mis asub – nagu peabki! – talli otsas. Tuletame meelde, et Maria Tšulets, kelle koolisõidukeskus asub talle kuuluvas mõisakompleksis, ei ela ka mitte lossis, vaid talli peal – samasugustes tubades nagu tal teistelegi soovijatele välja on pakkuda. Normaalne!
Kodu!!!
Iiri hundikoerad
Ja kuna Julial ja tema sõpruskonnal on Rebalas KODU, on nad tallis sirutunud mitmete erinevate nišide poole. Et tagala oleks igaks elujuhtumiks turvatud. Mis on jumala arukas ja ainumõeldav tegu. Sest kui ma kuulen Pärnus järjest kinni pandud ehitusfirmadest ja väikekauplustest, Tallinnas koondatud tippharitlastest, Tartus sundpuhkusele saadetutest – siis tekib küsimus, mida nad kõik nüüd edasi teevad. Rebala tallides on tagala igaks elujuhtumiks ära kindlustatud.
Hobuseid peetakse seal nii spordiks, harrastamiseks kui müügiks. Boksid on ka omanike hobustele rentimiseks. Ja loomaaia majutamiseks. Osa bokse on täidetud minisigade ja väga paljudest tõugudest jänestega – teiste seas tavaline metsajänku, kes on toodud Hollandi kasvandusest, kus aretataksegi metsjänkse, kellele vabas looduses enam kohta pole, sest vaba loodus ise on linnastumise käigus otsa saanud ja kodust ära läinud.
Rebala tallis aga on kodu mitut liiki lindudel, merisigadel ja hamstritel. Kui mõnekümne hobuse päralt on 30 hektarit maad ning suved heinateoga sisustatud, siis kogu see minimudila, mis lisab Kotoki ettevõttele iga-aja-kindla niši, sisustab tallirahva tööpäevadest pehmelt öeldes palju tunde. Tüdrukud, kellega koos mööda mitmekesist majapidamist jalutasime, ütlesid, et hommikul talitatakse kogu puurideküllust alates kaheksast kolm tundi. Edasi tuleb hobuste sisse-välja tassimine, bokside tegu, ratsutamine ja ratsastamine, külaliste teenindamine (lisaks loomaaia külastamisele saavad pered talli juures ka piknikku pidada ja laste sünnipäevi korraldada), trennitegu – ja siis õhtune talitus. Jälle kolm tundi.
Kaunis Katja tahab saada ajakirjanikuks.
Kes on öelnud, et inimesel peab siin ilmas kerge olema? Rebala preilid pole lisaks argikarussellile pidanud paljuks Hollandist koerakutsikaid tuua. Lisaks hõbedasele hollandi ratsaponile, keda paljud araablaseks peavad, on neiukesed-noorukesed maale toonud Jack Russelli koera kutsikad. Erinevatest pesakondadest. Ja seetõttu omavahel nii erinevad, et polekski nagu sama tõugu penid.
Põhiliselt plikad. Nii inimesed - keda ei müüda! - kui koerabeebid.
Äsja ilmunud ajakiri Koer näitab samas nende terjerite rahvusvahelist näitust, kus seisavad rivis omavahel veel erinevamad isendid kui Rebalas praegu saadaval. Nii et järelikult on nende kutsikatega kõik tibens. Minge ja saage endale hobuinimeste seas gigamoodne kuts! Küll aga pole tibens selle Koera ajakirja endaga – aastal 2008 ei tahaks küll saada sellist diletantlikku, toimetamata ja kujundamata taiest, mida ei päästa ei läikpaber ega huvitav sisu. See sisu oleks vaja ära toimetada ja kujundada, siis ei näeks ta välja, nagu Lenin ja Krupskaja oleks kiiruga ja salaja lendlehti paljundanud.
Nendest terjerikutsikatest oleksin mina võtnud kõige äbarikuma. Teistest kõige tillem ja tragim. Punnis kõhu, kõverate jalgade ja punnis silmadega. Kõige väiksemate kõrvade ja vähesemate värvilaikudega. Kaastundlik emainstinkt paneb vist kõige äpumat peniplikat eelistama? Te minge ja valige mõni teine. Lisaks kutsikale saate elamuse väga mõnusast tallist. Ekstraboonuseks teadmise, et meie enda meedia näitab Eestis elavaid venelasi nii ühekülgselt, pinnapealselt ja kallutatult, et see ajab lausa ahastama. Eestis mitte eestlane olla – see oleks nagu mingi puue?
Tegelikult võib meie ühiskonna puudepoolt praegu õnneks pilgu värskendamiseks ja adekvaatse tunnetuse taastamiseks hoopis kinodes vaadata. Samal ajal, kui küpses eas inimesed koondatute ja kohatutena madalal maa kohal lendavad, astuvad ellu need, kellelt pealiskaudselt küsitakse: kelleks tahad saada, ilus poiss?
Rene Vilbre filmil “Mina olin siin” on võrreldes Sass Henno samanimelise raamatuga täpselt vastupidine toime. Raamat, mis on taas läbimüügi topteni lennanud, rusub ja määrib – geniaalselt ja sügavalt – nõnda, et pärast selle fenomenaalse saavutuse lugemist annad ta sõbrale edasi ja kobid ise duši alla. Film aga ajab naerma. Kinos naerdakse mingit erilist kaastundlikult kergendatud naeru – armas aeg, kui äbarikud ja mannetud on need, keda kenad kodanlased on harjunud kartma ja vihates respekteerima. Füüsiliselt maha joonud ja narkinud selle viimase, mis neis veel vaatamata lakkamatule ratta peal olemisele ja vangla külastamise abonemendi innukale kasutamisele alles on. Vaimselt lineaarsed, nagu vihmaussid. Hingeliselt mustemad ja augumad kui mustad augud.
Raamat paneb kogu oma ehedas siiruses sekund-haaval (mis jooksevad mäletatavasti teksti kõrval) vaimustuma inimlikust geniaalsusest. Vanematest sisuliselt hüljatud poiss krutib end oma rumaluses küll paksu pasa sisse, aga suudab lapsik-müstilise läbinägelikkusega adekvaatsust säilitada – ja oma arstiks-saamise unistust alal hoida. Tubli, Sass, et sinust kui inimesest ja kirjanikust pärast kõike seda nii üliväga asja sai!
Pildil silma välgutav eesti tõugu Rebala-hobune on muide ka Sass. Tema kõrval on Triumf Tiroli poeg.
Film on nii sugestiivne, et paneb üsna kiiresti unustama, kuidas Rasmus Kaljujärv oli alles äsja väike aval poisu, sõber Hannese poeg. Nojaa, hetketi näitavad suured plaanid geneetiliselt tuttavlikku Hannese-nägu, ent tegelikult lükkab lummavalt jube filmitervik kõik kõrvalise olematuks. Hoiad sellele täiesti iseseisvale – Rasmusest ja Sassist lahknevale - Rassile pöialt ning hingad kergendatult, kui kutt jõuab turvalisse kohta. Raamatu puhul, muide, ei saagi nii üksipulgi aru, kui väljapääsmatus nõiaringis see ilus poiss on. Ja kui kolossaalselt suure osa meie ühiskonnast sellised lõksus noored moodustavad – kelle jaoks just peabki Tallinna ümbruse Rebalaid-Rahulaid-SahaLoo-Nuhjasid võimalikult tihedalt täis tippima. Mõni eksinud hing – ükskõik, millisest rahvusest – ikka sellesse tallide võrku jääb ja hobutõppe nakatatult otsekui tapvate tänavate vastu vaktsineerituna päästetud saab.
Üsna ilmne, et operaator ja režissöör on tolle meta, mis moodustab filmi telje (metamfetamiin, mitte metafoor või muu uhke võõrsõna) ise ära proovinud. Või mõne muu taolise toimeaine. Muidu ei saaks nii hüpnootiliselt imevat ja palavikulist piltlugu kokku. Hektiline pildirida on ramblevalt monteeritud. Oi, kuidas toimib! Hoiad põrandale prantsatamise vältimiseks kinotoolist – mina käisin tänu sellele jõulisele taiesele esimest korda Tartu Tasku Cinamonis ning ütlen asutuse kohta lühidalt: tipp-topp. Sõidad lifti või eskalaatoriga kinno, kus piletiga kohe koos saad osta paugumaisi või midagi - kui seansile hilined, siis ükski tädi ei torise – seal töötavad nutikad kaunitarid, kellega saab pärast filmi vestelda Hele Kõre näitlejatööst ja Märt Avandi laiast spektrist. Tasku aknast avanev vaade Tartu panoraamile taastab vabama hingamise pärast filmi-painet – ent samas näitab pärast selle filmi vaatamist kogu maailm mõnda aega end teisena. Läbi teadmise, et kõik sihukesed sellid ja kollid, tibid ja totsid, nagu filmis näidati, on päriselt olemas. Neid on jube palju. Igas linnaosas. 
Kohati toimib luup, mis seda olemasolevat suurendab ja kõverpeegeldab, paradoksaalselt, mistõttu absurdsel kombel naerma hakkadki – mida rõvedam, seda naljakam. Eriti episoodid Tambet Tuisuga. Ta on kaunis, aristokraatlik ja sarmikas hele ja valgustatud mees – aga nüüd siis nii kole ja armetu, katki ja lootusetu, et igasugune möla rehabilitatsioonist, paranduslikest töödest ja sotsiaaltöö võimalikkusest pistetagu nüüd küll realistlikult ja leppinult… Mismoodi Ristiisa tüüpi isanda (Jaan Rekkori ülimalt maitsvalt majesteetlik sooritus) käsilasel sihukese jäänuse peale seisab, et ta pistab ka täpselt sinna, millele eelpool vihjatud, ei saa aru. Loomadest loomam loomalikkus. Ämari vanasõna võiks olla: sa oled see, mida sa trukid. Nad kõik on need.
Fui. Ja mis see meisse puutub? Geograafiliselt torgib see tõik meid lähemalt kui Ladina-Amerika getod ja favelad. Ehkki globaalse terviku seisukohast ei tohiks me unustada, et slummides sünnitatakse kaljukoopas, lüüakse valutav hammas lihtsalt välja ja tänavakaklustes tapetakse üle lugemata lapsi ka siis, kui meie paneme sellest jutustava raamatu kinni.
Maailma kõige sõbralikum oinas energeetilist tervikut moodustamas.
Inimkond on tervik oma energeetilise ühisväljaga. Seepärast tuleb Vilbre-mansale tänulik olla, et nad näitavad ja kinnitavad üha üle, kui palju õudseid kodusid inimestel on. Kauni kodu konkursi kõrval sellised korterid ja hoovid, uberikud ja peldikud, et paha hakkab. Mitte pirtsutamise mõttes paha. Eksistentsiaalses mõttes paha. Need tirivad nii endasse, et sul ununeb keset ligast põrandat, lainetavat lauda, narmendavat seinakatet ja käärivat mööblit täiega meelest, kes ma olen, kus ma olen ja kus on minu asjad. 
Me püüame oma kodusid koristada. Võimalikult laiade ringidena ümber isikliku kolde.
Kevadel tegi poolsadatuhat inimest ilusale isamaale kummardusi – teeme ära, teeme puhtaks ära, kasime ühe korra põhjalikult ära, siis… Loogika ütles, et kui metsaalused on puhtaks kasitud, ei jätku kindlasti kellelgi südant tulla ja uuesti lagastada. Näitan teile nüüd ühte pilti.
Äsja pildistasin. Pettumusest niiske näpuga ja vihast väriseva käega.  Meie talli juures kogunes kevadel teemeäratatud Eestimaad ilusaks kasima Lätiküla ratsarügement. Paarisaja inimese hulgas, kelle meie talli rahvas sadulast nähtud lagastatud metsasihtide ja pasa alla müüritud radadeni juhatas, oli ka Chalice. Jarek Kasar laulis suvel koos Dagöga kõikjal Eestis ballaadi – lausa hümni! – “Minu inimesed”. Samal ajal kogus keegi kah-inimene kodus riideid ja jalanõusid, kodumasinarisusisid ja muid nusaraid. Toppis kilekottidesse. Toppis kilekottidesse koos toidujäätmetega ja tõi otse meie talli juurde metsateele. Kui oleks ainult riided-kossid olnud, siis poleks metsloomad neid kotte laiali rappinud. Aga olmerisu oli toidusaastaga vaheldumisi, rebased puistasid kõik laiali. Kas see oli nüüd see tee, kuhu sai juhatatud kamp linnast tulnud koolitüdrukuid – või see, kuhu sisenes Chalice – täpselt enam ei mäleta – võrdväärselt rõve sigadus on see ikka. Chalice, koolitüdrukute, meie talli pererahva, hobuste ja meie kõigi vastu.  
Nende “Minu inimeste” loogika on ilmselt loodetule hoopis vastupidine. Mitte et kui on puhas, on ilus – ja inetu oleks uuesti sitata. Vaid et kui tehti ühel aastal puhtaks, ju tehakse järgmisel ka – hõissa, viige tuleval kevadel kah mu rämps, mille praegu tasuta otse teie kodu kõrvale valan, minu asemel prügimäele. Trahh.
Järgnevat võetagu väga tõsiselt.
Me saame selgeltnägijate tuleproovi filiaaliga teada, kelle kodinad need täpselt meie märakopli tagumise vasaku nurga juures maas on. Päriselt ka, mul on tutvusi! Inge tuleb, lööb trummi – eile nägite, tal tuleb see töö välja küll! - ja siis tulen mina isiklikult selle sitakoti ukse taha, kes oma träni meile sõna otseses mõttes kaela valas.
Ma tulen ja annan lõuga.
Ausõna.
See pole hirmutamine. Ma teen seda. Ega film “Mina olin siin” ei püüa kah rõhutatult hirmutada ega osatada – lihtsalt jutustab. Poisist, kellel oli oma äpust ja tropist papalt saada vaid käeraudade avamise võti ja pakk riigieelarvelist paberit. Sihuke käkk-issi ei taba ära, kui tema kapisuurusse haisvasse kööki varjuda püüdev lapsuke on meta-laksu all. Mõni ime, et rikaste kooli õpetajannast ema lõikas sellist kompotti ära seedimata oma veenid piki rannet läbi. Teise kah-pere ema riputas end esikusse konksu otsa. Ja seda kõike tuleb oma 14 + lapsed tingimata vaatama saata. Et nad, raisad, mõistaksid: ilus kodu pole enesestmõistetav. Töötavad vanemad, kellest on võimalik isegi pubekal lugu pidada, pole enesestmõistetav. Rikastekooli nunnudel poistel on taskus 20 g-d “puhast” ning kui kaubanduskeskuse peldikus doosi eest minetti teed, võib selguda, et kraam on otsas. Aga küll “stuudios” kooli keemiaklassist varastatud kaalu abiga uus pakitakse.
Kinosaalist väljudes mõtlesin Taskus ringi vaadates: õnn, et noortel on, kus hängida. Tavaliselt kirutakse, et lapsed peaksid olema hoopis spordisaalis-kunstikoolis, mitte kaubanduskeskuses tšillima. See film teeb selgeks, et parem kui urgas, on kaubanduskeskus. Kedagi ei saa vägisi spordisaali ega näiteringi ajada. Noored teevad igal juhul, mida ise tahavad, need uued inimesed. Annaks jumal, et nad teaksid, mida tahavad. Kas teie teate, millised on praegu 15-20aastaste noorte unistused ja püüdlused? Oma enese laste muresid ja igatsusi ikka teate vä? Ei? Siis olete teel esikusse konksu otsa! Aga Rassist saab võibolla tõesti arst. Umbes üks protsent vanglast vabanenuid lähebki kõrgkooli ja rassibki oma unistuste suunas. Sest nüüd on ta siin.
Nende jaoks, kes ei saa läbi vangla arstiks, ongi vaja linnu ümbritsevaid talle. Rebala oma on seejuures nagu kosmopoliitne risttee – tüdrukud on uhked oma tallis elavate eestlaste ja torikate üle, seal on müügis Lätist ja Hollandist toodud hobused.
Liisa päris-oma-hobune Alisa - nagu Õnneliku Lapsepõlve kehastus.
Kui laps tuuakse sinna loomaaeda, tahab ta seal ka sünnipäeva pidada. Kes on seal pikniku pidanud, tahab ratsutada. Kes hakkab ratsutama, tahab ühel hetkel päris oma hobust. Toob selle Rebala talli. Ja see on õige valik – küsige põdravõigu torika Untsi perenaise ja Alisa omaniku, väikese Liisa käest! Liisa oskab ka nõu anda, millist terjerikutsikat valida. Kui pererahvas elab tallis, on selge: nemad on alati siin. Kodus.
 
Vana, kaitsealust tüüpi tori hobune Unts - parimast sugupuust, Rebala tallis uustulnukas. Väga rahul.
Nagu ka tema emand, kes kinnitab, et värvus, mis aastate lisandudes ja päikesepleekimise vähenedes
Untsi seljas end ilmutab, on PÕDRAVÕIK.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat