Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Valgus Koordis - iga päev


 

Eks see valgus Koordis võib eriti neurootiliseks stressanud ja hirmunud inimesele muidugi meenutada ka sellist suurepärast klassikat, nagu “Elu tsitadellis” või “Inimesed sõdurisinelis” või “Tuulte pöörises” või “Pikk tee düünides” – sõda ja häda! Aga ärme nii äbad ole. Säilitagem normaalne silmanägemine – mitte kurnavalt mustad ega eksitavalt roosad prillid.
Hiljuti küsiti Riigikogu istungil professor Marju Lauristinilt, kes tegi ettekande avalikkuse ja massiprotsesside seisudest inetuks kiskuva isamaa ilu sees ja peal: kes mõõdab ja korvab selle kahju, mida tapvalt negativistlik pesudo-meedia teeb. Lauristin ütles pika ja targa lause, mille lühike ja lihtne sisu oli, et mitte keegi. Sest meediaprofessorid ei kontrolli ju meediat, mida ei tee enam nende õpilased. Tema isiklikult läheks mõõtma ja analüüsima, nõustama ja suunama, kui ta palgataks. Aga palga maksmiseks pole pappi.
Järelikult hoiduge võimalusel sellest korvamatust ja ettearvamatust meediast! Veetsin eelmisel nädalavahetusel paar tundi, lugedes enese erialase kursishoidmise mõttes kõiki võimalikke Eesti ajalehti – Kilgi lambad surevad nälga, Tõehetk on Võrno häving ja viib ullikestest osavõtjad enesetappudeni… Haigeks jäin lugedes. Sihukese kakakose lasin endale kaela, et käpp oli endal selle all maas. Tapmise ja tagaajamise filmid pealt telekapuldi abil minema kroolida taipad – paberist pasasse kaevud vabatahtlikult… Oh aeg, aga kord kuus peaks end ju meediaga kursis hoidma. Nagu kuupuhastus – õigemini kuumustamine. Paar-kolm päeva rämedat nohu ja näriv palavik. Hetke ka ei kahtle, et pressi pressitud tõbi. Ja enam ma viirustele säärast negativismuse toitu ei anna. Küll aga tuli meelde, kui paljud inimesed veedavad tööaja lehtede veebsaite pidi kündes, saavad laga-laengu, ronivad kommentaariumidesse seda kobrutavat kuhja välja elama – ja siis on nördinud, et saavad töö juurest kinga. Aga neid polnud seal tööl ju vaja, kui nad enese teostamise asemel mööda prügiurne ja oksekotte kolasid. Klikkklikkklikk. Õigemini neil polnud sellist ametikohta vaja, mis inimeseks ei jäta, vaid ahviks taandarendab. Tänuväärt ja teretulnud king järelikult. Mistõttu majanduslangust koos koondamiste-muundamistega oli ikkagi sanitaarpäevaks megalt vaja.
Mu diplomaadist sõber, kes elab praegu abikaasa töö tõttu Lõuna-Euroopas, e-küsis ükspäev: “Paanika! Õõvastavad pealkirjad! Koondamised! Töötus! Hukatus! Kui jube see olukord teil seal tegelikult on? Kas Sina ikka jaksad Eesti elu oma sõnaga paremaks loitsida ja palvetada?”
Ainult tänu hobustele ja tugevatele inimestele jaksan. Vaist ütleb, et jaksad rohkem, kui hobuste ja tugevate inimeste poole kulgedes teekondi vahetada. Ses mõttes, et Tartu-Tallinn-Pärnu-Jõhvi-Võru-Rakvere trajektoorid on võimalik läbida väga erineval moel. Maantee-transsi ja kiirushüpnoosi langemise vältimiseks on mõistlik mõnikord tavasirge asemel Mäo-Aegviidu-Tallinna teed pidi minna.
 
Sellist teekonda valides on aga juba mitu aastat jäänud natuke enne Roosna-Allikut silma tee ääres silma ilustav hobulaste kaader. Hästi mitmekesine. Erinevas suuruses ponid. Mitmesugused ratsahobused. Ohtrasti värvuste erinevusi. Ilus. Elujõuline. Lootusrikas. Annab mõnusa meeleolu ka lihtsalt mööda sõites.
Ent kui karjamaa taha metsa veerde kerkis maneež – puidust ja hästi koduse kaug-ilmega – tekkis sügavam uudishimu. Kes-kes nii suurt ja ilusat asja ehitada jaksas? Ühel päeval, kui Tallinnas oli tulemas päris ränk õhtupoolik, mis ennustas tõsist enese tõestamist ja kehtestamist – aga millisel Tallinna-päeval seda ei tule?!? – keerasin hingekinnituse ja vaimse laengu saamiseks teel sealt Purdi metskonna bussipeatuse juurest sisse.
Saabujale karjamaalt uudishimulikult järele vahtiv umbes 30pealine – ikka tõepoolest eriti eriilmeliste ratsude kamp. Võimas ja heakorrastatud igavene allee – nagu need ikka on mõisate juurde viinud. Mehed taamal iidsete mõisapuude alust parki korrastamas. Vaikne talliõu. Vihmadejärgsed loigud muidu vägagi kabedal liivaplatsil. Veoauto ja treiku. Talliaknast välja küünitav hall araablasenägu. Veenvalt põrkiv peni lukkus ukse taga. Maneeži tagumises nurgas virnastatud heinapallid. Peaaegu lõpuni renoveeritud tare-tareke hoovi tagumises servas, hobusekopli veeres. Mõned inspireerivad paekivimüürid, mis hüüavad samuti uue elu järele.
Niisugused detailid – olme ja sööt, hobutransa vahendid ja sujuv järkjärguline ehitamine – räägivad südamega silmitsejale sama palju kui postkastide peal olevad sildid. Ka vaiksel, inimtühjal õuel nähtu oleks Tallinnasse-sõiduks mõnusa heatundetongi andnud.
Aga siis tuli maastur. Kaks parimas eas inimest nagu küpsed õunad pardal. Need olid Vilvi ja Raivo Laanet – naine tuli sees olevatele hobustele lõunasööki ette andma ja mees traktorit võtma. Nad tegid sel pärastlõunal omal soovil, algatusel ja rõõmuks mõisaparki korda. Sest nad teevad iga päev midagi. Rajavad-ehitavad-korrastavad lisaks igapäeva olmele ja trennidele iga päev midagi. Iga päev.
Niimoodi ongi mõne aastaga üles ehitatud tall – Liivaku-Nikolay töökoja tehtud boksidega, muide – maneež ja mõned kõrvalhooned, millele peagi tuleb lisa. Ja see ongi kogu kunst ja tarkus. Ennast pidevalt mõõdukas toonuses hoida, rütmiliselt tegu-haaval läbi päevade voolata, positiivne pinge parajalt peal pidada – iga päev. Seda pole mõtet öeldagi, et mingi mase-hala ega kunstlikult kultiveeritud hirmud neid rütmilisi päevi retsima ei pääse.
Nii rääkis Vilvi, kui istusime juba maneeži külalistetoas – seal, läbi klaasi avaneva platsivaatega pika-laua-saalis – toitlustatakse võistluste ajal külalisi ning hakatakse peagi toimuva hakkavate nädalavahetuse- ja koolivaheaja-laagrite puhul süüa andma. Sinna külalistetuppa viivad Laanetid ootamatu tulnuka nii ladusalt, nagu oleksidki just külalist oodanud. Ja kohanemisvõime on teatavasti intelligentsuse tunnus. Tunnike peetumist pargikoristusele minekul? Olgu pealegi – küll jõuab!
Raivo (pilt temast kui ratsamonumendist pärineb nende kodukalt www.koorditallid.ee) räägib enne trakatsiga tegudele tuuritamist nii: “Meie oleme rõhu pannud kolmevõistlusele. Kui laps saab maast madalast ponidega, edasi suuremate ratsudega kolmevõistlust teha, õnnestub tal kõik oma võimed välja arendada ja kehtima panna. Just kolmevõistlus annab põhjuse sõita mööda koduseid külatalle, omavahel võistelda ilma, et keegi välja kukuks ja asjata osavõtu- ja transaraha oleks maksnud. Kolmevõistlemas käime ka Leedus ja Soomes – kui seda teha suure veoautoga, on sõit stabiilne ja mõnus, ei kurna ta tühi midagi. Lastel on vaja motivatsiooni. Siis tulevad nad tipa-tapa Tapalt ja Paidest ja kaugemaltki iga päev siia meie juurde trenni. Iga päev. Meil on siin mõned omanikuhobused ja täiskasvanutele ka mõned suuremad üritused ja jahid – aga kõige suurem pühendumine ja tähelepanu on lapsed, lapsed, lapsed. Tänavalt ära. Linna tühiste ahvatluste käest ära. Lapsed trennis ja võistlustel, lapsed laagris ja metsas, lapsed!”
Vilvi ütleb, et eranditult kõik nende kogemused ponidega räägivad eelarvamustele vastupidist. Ponid ei ole pahatahtlikud, tujukad ega ebausaldusväärsed pujäänid. Ponid on hoolivad, kindlad ja arvestavad sõbrad. Laanetid nägid Saku suurhallis oma ponide ja trennilastega üles astudes ära, et kui muusika mürtsub, kõik on võõras ja massiline, hirmutav ja kahtlane, on ponid iseäranis kindlad ja kõvad tegijad – nad võtavad vastutuse, kaitsevad ja hoiavad oma väikseid ratsanikke siis veel eriti. Kui kellelgi on eelarvamusi ja kahtlusi ponide asjus, tasub Vilvi ja Raivoga vestelda – need on ponidest vaimustuses ja oskavad võrrelda omavahel nii ponisid ja suuri hobuseid kui erinevat kasvu ja tüüpi ponisid.
Mis puutub Laanetite endi lastesse, siis kõigil kolmel täis kasvatatud lapsel on Koordi tallis oma hobune. See on põhjus Tallinnast ülikoolist ja-või töölt nädalavahetuseks Järvamaale vanematekoju tulla. Ja kui Raivo-Milvi on Soomedes-Leetudes, käivadki ratsusid-pidi kodu külge hinge-aheldatud lapsed kodus teol. Laanetid tunnistavad, et kodu all peavadki nad eelkõige silmas talli – sinna on nad hoonehaaval oma aja ja energia, jõu ja oskused pannud. Pisut eemal olev inimeste maja… oodaku oma järge. Pärast külalistare valmimist – selle suve töö! – kus saavad pursuika-soojas vaadet hobustele nautida nii linnas juhtme kokku jooksutanud täiskasvanud kui laagrilapsed, tuleb veel paekivi-hoonest teine külalismaja. Ja siis.
Küll saab. Kõike saab, kui õnne on. Õnne toob ekstra ja eriti rõhutatult mõni talisman. Ja Laanetitel on talisman. See on Mamma poeg. Mamma oli palju aastaid legendaarne Särevere hobuemand, kes korjas teiste märade varred seniks puha enda ümber, kui emmed puhkasid ja mängisid ja trenni läksid. Mamma oli Kuke Maie kõige helgem elav legend. Nii väekat päritolu Viksi peale võib igas mõttes loota – toob õnne ja õpetab lapsed ratsutama niimoodi, et nende häälestus hobuse suhtes saab ilus ja õige ja ravimatu hobunakkus hakkab kenasti külge.
Teine talisman on Laanetitel tallis veel – Palladiumi poja tütar. Mina ei tea, miks see nii on, aga alati kui ma Palladiumi nime kuulen või mõnd tema lastest ja lapselastest näen, tõusevad karvad seljas äratundmise värinatega püsti. Nagu kogeks mingit pühaduse puudutust. Või on Tema Ise neil puhkudel ligi – vaatab üle õla ja küsib: kuidas lastel läheb?
Nõukogude Jõud’ist oma oskused õppinud ning neid koos lastega mõnusalt kaasajastanud Laanetid on üsna ilmselt sellepärast nii – oleme moodsad, ütleme jätkusuutlikud – on nii jätkusuutlikud, sest et nad on tandem. Raivo joriseb, et kohati on nad Vilviga isegi liiga palju koos. Aga sedasorti jorinaid ei mõelda ülearu tõsiselt. Koordi tallid on päris kindlalt üks näide stabiilselt kulgevast ja turvaliselt edenevast moodusest, kuidas Eestimaa peakski olema üleni asustatud.
Sealt Mäo ja Roosna-Alliku vahelt läbi sõites võib olla kindel, et keegi on alati seal. Valgus on Koordis ja maailm toimub. Sealt käiakse küll mõnikord ära – võistlemas ja uusi hobuseid toomas või müüduid viimas – aga põhiolemuslikult ollakse alati kohal. mis on ühtlasi tugevate inimeste tunnus. Olla kohal.
Tugevad inimesed annavad hingepideme, mille külge end oma rabedatel hetkedel riputada. Vaatad pilte, meenutad – ja hakkab soe. Aga jõulise stabiilsuse tasakaalustuseks on siin ilmas veel ka paindlikud ja tundlikud – teistmoodi tugevad inimesed. Nagu kogu lugev eestlaskond, olen ka mina viimastel nädalatel lugenud Penu Hispaaniat ja Kängsepa Argentinat ja Lii Undi Indiat. Just Lii raamatu abiga koos selle heleda kassnaisega Indias olles sain aru, mis on sedamoodi reisiraamatute lummus ja magnet. Need on eriliselt tugevate naiste lood. Kui Linnat-Karismat lugedes ahmitakse suhteliselt madala nivoo paljastusi, siis Aunast ja Unt ja teised selle kaliibri tädid viivad oma raamatutega reisile palju kõrgemale tasandile.
Need on need ülikõvad moorid, kes on ära teinud selle, millest keskmisemad unistavad – mis oleks, kui… Neil jooksis juhe kokku. Ühel ammendus karjäär ja kõik muu eksistentsiaalia – öeldagu selle kohta keskeakriis või antifriis, ta tõmbas Ameerikasse. Kasvõi lihttööline – aga liikumises! Teine ei tulnud leina ja süütunnetega koduses hangumises toime. Läks esteks küll lihtsalt Gangese äärde reisima – aga ennast sealsete hindude ja hindadega sobitades avastas, et peaks ja võiks endale pikemat jäämist lubama. Tänu sellele sai teada, kui alahinnatud ja ebavajalik oli ta oma senises töökohas. Puhastus ja pettus, mediteeris ja vaimustus, laulis ja oksendas täpselt nii, nagu sisetunne ütles ning sisetunne käskis – ja kui see kõik on nüüd raamatusse “Parim näitleja linnas” kirja pandud, siis ei jää see ühestki Coehlhost ega Eckhardtist mitte raasugi maha. See on lugu kulgemisest ja valgustusest.
Ahastades selle pärast, kuidas Mati Unt pärast vallandamist surnuks kommenteeriti – sõna otseses mõttes, lugege, inimesed, mida te olete teinud!!! – ahastab Lii samas ka seda, kuidas tema reisile minnes on ta kassid täpselt võrreldaval ja analoogsel moel hingepideme kaotanud ja haigeks jäänud. Või koguni otsad andnud. Lii tõestab, et suur hing võib täiesti võrdselt leinata mees-geeniust, kellele ta päris ideaalne naine olla ei osanud – ja hüljatud kassi. Ja ka ilusa jooga – ehkki korrektne on vist öelda joogi? – roosa seljalaiguga kana. Lii kirjeldab, kuidas pühade lehmadega paratamatult kaasnevate pullide kartmine kasvab ja areneb mõistmiseks ja osaduseks. Näitab, mil viisil kasvõi punaperseliste pärdikute nägemise rakurss peegeldab üldist meeleolu – ühel päeval rõvedate, ahnete ja hirmutavatena näivad ahvid võivad teisel päeval hoopis teiseks tõusnud vaimsete sätungite paistel olla mõistetavalt omad ja armsalt naljakad.
Paljudel on igatsus Minna. Õnneks on nii paljudel ka põhjendus – lapsed-loomad-laenud – miks minna ei saa. Kui põhjendust ei oleks, hakka veel ennast nõrgaks pidama, et tugevalt paindlik olla ei julge, eks ole. Ja kellel pole põhjendust, see omakorda seletab traditsiooniliselt, et tegelikult on just minemine nõrkuse tunnus. Ah, mis slummides bandiidikutsikate koolitamine või pära-India maa-alustes koobastes mediteerimine – rasketel aegadel on just jäämine tugevuse tunnus. Ütlevad pahatihti need, kelle ärkvele raputamiseks ja liikvele loksutamiseks oleks just vaja korrakski nii loominguline olla, et siit ära minna. Sest elusama ja puhtamana tagasi tulles on neist ka kriisitavale isamaale rohkem kasu.

Kui keegi tunneb, et peab minema ja tuulduma, muidu enam ei või - on veel topelt hea teada, et ka sinu ära olles on kõige põhimised väärtused ja veeremised kontrolli all. Valgus on Koordis. Ja teistes Eestimaa elujõudu kehastavates tuli- ja tugipunktides. Kusjuures tegelikult on seal valguse ja soojuse juures tegelikult võibolla just lahendus - ei pea võõrsile vihistama ega vihmametsadesse varjuma - stepsli saab seinast välja tõmmata ka keset Eestit. Mobiil koju, vigel kätte, läpakas unustusse - pärast täielikku tuuldumist talub Seda Kõike jälle.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat