Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Pauliine Islandil


 

 
Guinnessi rekordi said line-tantsijad Pauliine ema Kaie Segeri juhendamisel ja mobiliseerimisel. Umbes kaks ja pool tuhat tantsijat rivistus Sassi tallist Audruranna poest veel edasi Liu poole välja – ja andis tehnikaülikooli meeskoori laulu saatel kanda. See ongi siis nüüd käes. Virtuaalselt. Teatise, et seekord tõesti õnnestus, said Eesti linetantsijad juba augusti viimastel päevadel. Vaata www.estonianlinedance.com
Sertifikaat on tuvipostiga Inglismaalt Lindile tulekul. Kohe, kui postikana ta kohale kannab, näitame ka siin ausalt ette.
Seni joob Kaie tütar Pauliine igal õhtul teed Islandilt toodud tassist, kus on peal islandi hobuse pilt ja kiidujutt.
 
Pauliine on üsna järjekindlalt ratsutanud Maria talus, Soomral Pihlaka talus, Põlvas – rahu tema põrmule – ning Liu Eedenis mede Vassilissaga, kellele preili Mäesalu üliväga meeldib. Mis on muide päris oluline näitaja, sest igaüks talle ei meeldi. Hobuinimesena ei kujutanud Pauliine oma Islandi-reisi teisiti ette kui kohalike hobuste kesksena. Ja nii läkski – mida tahad, seda saad!
 
Island on praegu moes ja kuum. Ameerikast kodukäijaks tulnud preili Kõiv meenutab oma uue plaadi peal leiduvaga üsna sügavalt islandlannat Björki – mille üle ta ise on kuuldavasti ausalt rõõmus. Üsna mitmed meie muusikud käivad Islandil muusikaõpetajateks – perekonna tungival nõudmisel on hiiglasekasvu Mait Trink sealt nüüd küll jälle tagasi, aga teised meie omad õpetavad endiselt väikseid Valmareid. Suvel aga käisid mitmed teisedki eestlased seal maailma mere keskel hällival imedemaal. Kui hästi otsida ja luurata, saab päris mõõduka hinnaga sinna poolele teele Ameerikasse. Nii et tegelikult pole põhjust oma asjalikke sööste sooritades nutuselt kusagil Kopenhaagenis või Zürichis Reikjavikisse minevaid
lennukeid põrnitseda – nad on märksa kättesaadavamad kui me eelarvame.
Nädal enne Pauliine minekut sõitis Islandile tavapärasele bussireisile tema pinginaaber Laura. Laura tehtud ongi see valge sahmus tukaga islandi hobuse pilt siin.
 
Bussireisil juhtus täpselt see, mis nendel bussireisidel juhtubki. Olgu Hispaanias või Norras – bussiekskursioonid on nii tihkelt positiivset programmi täis laotud, et sõnakuulelik eestlane saab selle rütmis joostes jaapanlaseks taotud. Suts ja klõps, suts ja klõps – kusagil ei jõua süveneda ega päriselt olla.
Nutikad ja vilunud rändurid eesotsas mu ämmaga jätavad osa otsi vahele – peetuvad valikuliselt endale meeldivamates kohtades ning keskenduvad ja süvenevad, nagu ise tahavad. Muidu läheb laadiva puhkuse asemel kurnavaks rabistamiseks. Eestlasele aga ei sobi jaapanlaste stiil alles kodus fotode pealt vaadata, kus õigupoolest käidi.
Pauliine läks Islandile oma tädi kiiluvees. Tema isa, legendaarse Orminaatori õde oli olnud Islandil lapsehoidja. Tädi jäi selle perega, kelle lapsi hoidis, sõbraks. Neile taas külla minnes võttis Pauliine kaasa.
Ja – suisa saatusliku sõrmena – on sellel perekonnal endal tosin islandi hobust. Pere elab ja töötab pealinnas. Farm, kus nad omamaiseid hobuseid peavad, on umbes 80 kilomeetri kaugusel. Kui perekond läheb oma hobuste juurde, sõidetakse maasturitega põllule ja otsitakse maastikult hopsid üles. Kohtumisrõõm on vastastikune.
 
Pauliine, kes nägi loomulikult nii kuuma vee geisreid kui islandlikku olustikku nii maal kui linnas, ütleb: “Mind rabas kõige rohkem, et neid inimesi on seal ainult 300 000 – ja nad elavad seejuures seal maailmalõpus nii õigesti ja hästi. Kõlab lausa müstiliselt, kui hoitud ja kaitstud on nad ise ja nende hobused seal omas maailmas. Natuke dramaatiline tundub, et kord kodusaarelt ära toodu ei pääse nakkusohu tõttu enam tagasi. Hobune, mitte inimene muidugi… Aga ega neil islandlastel, kes elavad Leedus ja meil siin Kohala mõisas, pole ju ka kindlasti midagi viga.
Ma olen veel nii noor, et igasugune lõplikkus võtab mul siiski silme eest mustaks ja juhtme kokku.
Kes kipub Eestit kogu aeg liialdatult väikeriigiks nunnutama ja meie rahvaarvu ümber oigama, see käigu korra Islandil ära. Neid on veel mitu korda vähem ja nende maa on võrreldamatult hõredamalt asustatud – aga keegi ei nuta. Peavad oma hobuseid, ratsutavad ja on õnnelikud. Sest nad kõik teevad midagi tegelikku. Kui sa oled ülejäänud maailmast nii konkreetselt ära eraldatud, siis sa rehkendadki nende võimalustega, mis sul tõepoolest on. Sa ei looda laenamisele ega vahendamisele. On see mis on. Hästi mõistlik oleks sellest õppida.”
 Pereema nimi, kelle kannul Pauliine oma kena kollase hobusega töltima läks – õnnestuski, hobune hakkaski tölti jooksma! – on Ragnhildur. Teda hüütakse Rakaks, et keel ümber kaela sõlme ei läheks. Pauliine hobuse nimi oli Ormur – mis tähendab tuleleeki. Ja u hääldatakse ü-ks.
“Neil ongi kübara moodi servaga kaskad. Mitte sellised kõrvitsad, nagu meil siin. Serv amortiseerib võimaliku matsu – ja palju ilusam näeb välja,” nendib Pauliine.
 
Pauliinele meeldis Islandil, et ilmade üle ei halata. Nii, nagu keegi ei tee numbrit suletusest-piiratusest ega väikesest rahvaarvust – ega ka mitte tugevdatud turvameetmetest, mis seda tillukest muinasjutumaad korras hoiavad – nii ei ägiseta ka udude ja rõskuse, jaheduse ja lõpmatu vihma pärast. Issand on islandlastele jaganud tarkust leppida asjadega, mida nad muuta ei saa.
Me siin Eestis ka ei pruugiks vähemalt looduse ja ilma üle halada. Mõtlesin Pauliinega nõustudes just eile, kui oma talu all mere ääres seisin. Päike oli selle päeva viis minutit küll just ära paistnud. Aga ühel pool mind istusid neeme peal kivi otsas kaks merikotkast – kalapaat ajas isalinnu lendu, emast ei morjendanud seegi. Ja teisel pool ajasid koerad roostikus raginal noort metssiga taga. Viimaks koju vaarudes ütles berna-Tobias: “Mina oleksin kesiku peaaegu kätte saanud, Barbara jäi päris ilma!”
Niisugused hetked tuletavad meelde, et võid ju islanditel korraks külas käia, võrrelda ja laadida, aga kodus on tükkis siinse jaheduse ja rõskusega ikkagi kodu.
Koju tuuakse ärakäikudelt tass, millesse soojendav tee keeta. Ja kui Guinnessi sertifikaat kohale jõuab, riputatakse see mõnuga seinale. Line-tantsu igasuvisest rekordi ületamisest võib ju ka elustiili ja meeldiva harjumuse kujundada.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat