Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Korvitäis eriti häid õunu


 

Horsemarket peab oma eriti meeldivaks kohustuseks siinkohal teada anda, kuidas läheb loomadel, kellest oleme varem jutustanud. Ärme ole sama verejanulised ja pealiskaudsed, nagu “suur” meedia, mis kajastab näiteks poolekilosena Türgis sündinud väikese eestlase saagat seni, kui kõik on pees ja puus ja tema haiglakulude maksmisest keelduv “rahvas” üritab sõnadega ära tappa nii tillukese mehe kui tema vanemad. Las Ansip plekib – või vanemad liisivad tite türklaste käest välja, milleks meile veel mõni eestlane, meid on niigi küllalt… Mis sellest poisist nüüdseks saanud on? Oletatavasti läheb tal hästi – muidu ületaks ju uudisekünnise. Nii et üldjoontes tuleb õnnitleda neid, kellest uuema aja tasuta-kasuta meedias juttu pole. Positiivne ei müü. Meil siin on õnneks väike loomalik meediakanal, nii et meid huvitavad ka hästiminemised. Vägagi. Siinkohal on need rivis, nagu korvitäis eriti häid õunu. Head isu ja palju õnne!
 
Ritensiga kohtusime mullu talvel krõbeda külmaga. Tema nägemine tekitas toona ka südamesse krõbeda külma. Läti sporthobune kaalus ilmselt umbes paarsada kilo, koosnes vaid värisevatest jalgadest, kustunud silmadest, tokerdanud karvast, mis kattis teravaid kondinukke – mis omakorda olid katki ja lamatistes, sest poiss ei suutnud püsti seista. Aga kontide peal lamades läheb vile nahk katki.
Artur Ilmjärv – kelle tallis Unikülas Ritens oli tolleks ajaks juba tegelikult isegi kosunud ja juurde võtma hakanud – kirjeldas ratsu kurba lugu sedasi: tema perenaine läks Itaaliasse tööle ning jättis hobu ühe tuttava memmekese juurde karjamaale; memmeke hoidis lätlast seal koos ühe eesti mära ja tolle järglasega ühe ja sama kitsukese maalapi peal ning osutus tegelikult tõeliseks mõrraks; tädi helistas Arturile kaebusega, et looma jalgadel on midagi viga, ta ei seisa püsti; poolsurnuks näljutatud looma söödaratsiooni kohta valetas ta… mida iganes.
Ritens jõudis PõdraTõnni sõnul Arturi talli üsna viimasel hetkel – mõne päeva pärast poleks mees enam päästetav olnud. Ta sõi sadade kilode kaupa heina ja kaera, heina ja kaera. Perenaine saabus Itaaliast tema kaela krokupisaraid valama… Ja nüüd vaadake pilti.
See on eile pildistatud Ritens Vooremäe kõrval haljastel aasadel. Säravate silmadega, heas tujus, umbes 800-kilone ja isegi liiga rammus. Mis tuleneb sellest, et tema uus perenaine – ratsu kuulub nüüd ühele teisele piigale – oli kuukese puhkusel ja hobune jalutas jõude. Küll tema sügisega jälle sportlikumasse vormi läheb – kui on massi, mida vormida, siis ka vormub! Kuuldavasti on tegemist kuuleka ja südamliku loomaga, kellel oleks otsekui tänumeel südames.
 
Ja see on Maris.
Marise pärast on omakorda Arturil tänumeel südames. Iga hobuinimene teab, et midagi hinnalisemat kui hooliv ja kohusetundlik tallimees ja treener ei saa üks talliomanik üldse tahtagi. Maris elab tallis. Tal on seal oma toakene – ja ta enda sõnul kõik, mida inimesel õnneks vaja.
Maris tuli Roiu taha Põlvast. Oli aastaid Timmo talli laps. Kasvas seal üles. Kui uus Margus legendaarse talli ära tsuratas – ja oma labiilsel moel omanikuhobuseid tahtis-eitahtnud vaheldumisi, tui Maris tulema.
Võttis endale varjupaigast paarikuise kutsika, kellest on nüüdseks kasvanud heasüdamlik pooleaastane Marmarii – väga eriliste mustakrähmuliste varvastega, nagu kährikkoer. Ja nüüd hooldab Maris – kes oma 21 eluaasta juures näeb maksimaalselt 14 välja (ilmselt on selline ka 51 ja 91 aastasena) – mitmekümnepealist hobukampa, Marmariid ja Minnit koos lastega.
 
Minni oli tol päeval, kui me Ritensiga kohtusime, vaid nädalakese Unikülas olnud. Artur tõi temagi varjupaigast. Nooruke koer oli nagu prügikastilaps, hirmunud mustlasplika, umbusklik niru.
Nüüd on ta ema.
Tõigi ilmale vaid kaks kutsikat – ei mingit merekooli teemat! – ja see on tema õnn. Sest kutsikate jässakus, suurus ja värviplaan paljastavad üsna ilmselgelt, kes on nende isa. See on Arturi rotveiler. Jäägu nende vahele, k u i d a s nad nende kutsikate tegemisega hakkama said. Taburetiga või… Ühesõnaga olgu koerte kamasuutra salateadus. Igatahes nüüd on kaks väga šeffi penititte umbes kuu aja pärast valmis oma kodudesse minema.
Üleeile kolmenädalaseks saanud väikesed fraierid on elujõulised ja asjalikud tegelased, soovitan soojalt. Kutsikaid kaema minnes näete ühtlasi jõudsasti edenenud talli, kus on – ilmselt seoses sellega, et maneeži veel pole – boksirent vaid kaks ja pool kuus. Kuna kõikjale, ka hobuinimeste kodudesse, kerkib bokse nagu seeni, võib oletada, et küll see epideemia mõne aja pärast ka Unikülla jõuab. Seni käib hoidla küll. Ja maastikud pehmete metsaradadega on selle talli ümber niisugused, et… Kui kutsikaid valima lähete, näete.
 
Ja siis veel lubage käesolevas eriti maitsvate õunte valikus tutvustada Britat.
Tema on järgmine labradori retriiver, keda pimedate juhtkoerte treener Veronika Malm koolitab. Verra ja Brita käivad iga päev mööda Tartu südalinna – harjutavad sõiduteede ületamist, kõnniteel liikumise tehnikat, kohvikutesse sisenemist, polikliiniku logistikat.
Imetlusväärne, kuidas aastas nelja koera väljaõppe eest hasartmängu rahadest palka saav Veronika pöördub üha nulli, alustab taas rutiinset – ent kahtlemata loomingulist korrutamist. Pool aastat tööd. Täiskasvanud peni loovutamine. Järelkontroll. Üle kordamine, kui omanik palub. Ja uus kutsikas.
Kevadel käisime koos Ingrid Tähismaaga Veronika koertega mööda Ülikooli tänavat. Valge labrador Illimar andis meile intervjuu ning tema sõbranna Iris kõnnitas mind osalusvaatluse korras kinnisilmi Wilde kohviku juurest ülikooli peahoonesse.
Mis neist nüüd saanud on? Iris elab Viljandis. Ta on labradori kohta üsna otsustava iseloomuga – just teistele koertele on tüdruk korralikult hambaid näidanud. Ent tema perenaine on temaga ütlemata rahul.
Illimar teeb Veronikaga järel-õpet pärast kastreerimist. Kogu kassi- ja postimajandus, kiusatused ja ahvatused oli noormehe jaoks lihtsam tasalülitada hormonaalset nivood oluliselt… jällegi see moodne sõna… optimeerides. Paras jurakas ambaal on tüüp ikka – ning tema abi hakkab umbes homme kasutama Kohtla-Järve vaegnägijast mees.
Ka praegu õpetatavale Britale on juba tulevane tahtja olemas. Ning järgmise paari koera ootel samuti kunded rivis. Me ei ütle – appi, kui palju pimedaid! – vaid hurraa, kui paljud neist liikuma, välja, vabadusse pääsevad! Mõne nädala eest küsis Jüri Aarma minult Haapsalu valge daami etendust vaadates, milline loom on ainus, kes on lubatud Eiffeli torni. Pakkusin pimeda juhtkoera – ja see ongi nii. Mispeale Jüri arutles, mida asja küll üks pime Eiffeli tornis võiks teha.
Veronika vastab Jürile.
“Täpselt seda sama, mida nägijadki Pariisis või ekstreemmatkal teevad. Koguvad emotsioone. Meie läheme ka sellepärast jääkülma vette või mäetippu, et tuua emotsioon – mitte asi! – mida lähedastega jagada. Pimedad saavad liftiga Pariisi kohale tõustes, suurlinna hääli ja lõhnu, kõrgust ja aurat tunnetades täpselt sama võimsa elamuse kui nägijad. Või veel võimsama. Nad on tundlikumad, näevad kogu olemuse ja südamega terasemalt kui silmadega. Ja seda suures osas tänu koera pidevale juuresolekule – sõnatu kõne, loomaga ühte sulamine muudab tundlikuks, nägelikuks ja kingib tõelise ülenduse. Hobuinimesed peaksid seda väga hästi teadma.”
 
Inimesed teavad päris hästi ka niinimetatud sauna või supelranna fenomeni. Kui kohtad ujulas või leiliruumis alasti olekus inimest, keda oled harjunud nägema büroodes-poodiumidel, ei tunne sa teda ära. Eriti kui sa ei taipa teda sellises kohas otsida. Samamoodi võib muidu üsna hea nägude-mäluga inimesel kõvaketas kinni kiiluda, kui oled mõne härraga teinud mitu intervjuud nii, et tal on kaabu ja ülikond, noobel tolmumantel ja dokumendimapp – ja siis äkki ilmub ta su ette tunkede ja kirsadega ja sa aimad küll seljaaju tuhmi häälekesega, et oled teda kusagil näinud, aga kes või kus…
Keerasin hoopis muud küla ja talu otsides Roiu külje all ühte vanasse restaureeritavasse häärberisse, mille juures on põllukividest tall ja selle juures mõned torikad ning küsisin uksele ilmunud tunkedes-kirsades peremehelt teed. Peremees oli minu nägemisest oma hoovil üllatunud, tegi juttu torikatest ja kombainist, millega viljasse mineku järjekordne vihm ära vussib ja ütles, et lootis tulijat hoopis enda külaliseks ja…
Paari tunni pärast sain aru, kes ta oli. Ühtlasi seda, et mina isiklikult olen duura-baaba. See seal oli professor, mitme loomakasvatus-ühenduse juhtfiguur, aretusguru Heldur Peterson, oh armas taevas küll. Näe, ei kannagi kodus majandades ei kaabut, trentškot-mantlit ega dokumappi. Õnne kombel võttis Heldur mu pärastised häbioiged muheledes vastu ja ma lähen üsna lähiajal tema nelja torikat vaatama.
Sellistel kõvaketta kinni kiilumise hetkedel on tunne, nagu juhtuks midagi sellist, nagu näha juuresoleval pildil. Pilt on tehtud üleeile Aardla peale keeravas ristis, kuhu Põlva poolt tulnud volkswagen-põrnikas miskipärast üle saarekese, liiklusmärkide ja volkswagen-bussi tahtis ronida või lennata. Madallend ja mürts. Ja pilt näebki välja, nagu illustratsioon juhmi inimese peas toimuvale.
 Õnneks on vigadeparanduse ja heade õunte korvi täitmise võimalus alati olemas!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat