Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Argentina assotsiatsioonid


 

– neisse süvenedes saab teatavasti oluliselt rohkem kui autori poolt sinna kirjutatu. Oma isiklikud assotsiatsioonid ja kogemused, paralleelid ja mälestused kerkivad samuti pinnale. Tänu millele õnnestub iseseisvalt ja suhteliselt tasuta – vaid raamatu hinna eest – praegu nii moodne psühhoteraapia seanss Rännaku meetodil. Vaadake viimast Tervis Plussi – seal kirjeldatakse moodust läbi psühho-profiga vestlemise lapsepõlve pääseda ning retrospektiivis oma haigetele kohtadele peale puhuda. Kirjanikud teevad seda muide oma teoseid luues ise ja tasuta – hoopis selle vaikse teraapia eest honorari saades. Väikest küll – aga puhastumine ja kasu on toda väikest palka väärt! Nõnda pääsete ka reisiraamatuid lugedes tegelikult ligi oma enda varasematele reisidele ning lugedes vallanduv meditatsioon sillutab tee tulevikku. Kui mediteerite Anna-Maria Penu “Minu Hispaania” ning Liis Kängsepa “Minu Argentina” kiiluvees, avastate ilmselt, et tegelikult on teil siin ja praegu sindrima mõnus ja kodune ja turvaline.
Petrone Prindi raamatusari “Minu…” on üldse tõeline leid ja kingitus. Anna-Maria Penu ja Liis Kängsepa Hispaania- ja Argentina-kogemused alustavad sarja, kuhu lisandub Gruusia ja Saksamaa, Egiptus ja mistahes maa, kus pikemalt elavad ja töötavad eestlased kirjastaja Epp on üles leidnud ja kirjatööle pannud.
Rahva Raamatu kaupluses Tallinnas Viru keskuses näitas ta esitlusel huvitatutele ka autorit. Huvitatuid oli uskumatult palju. Ning paar nendest tekitas minule isiklikult eriti meeldiva tunde. Elamuse sarjast “Ei saanud asjata tuldud”. Esiteks Evelin Samuel, kes paari kuu pärast teise poja sünnitab. Praeguste ilmadega pole paremat õhtulugemist kui tema kirjutatud “Ükskord, kui sadas vihma” – ega tujutõstvamat pilti kui titeootajad. Muide – klatši ka! – täna just kuulsin, et Põlvast läbi meie talli ja Luunja kuuldavasti Hiiumaale kulgenud treener-ratsastaja Egne ootab beebit. Tema vägev Keiser kosub karjamaal – ja palju õnne!!!
Teine asja-pärast-tuldud-tunde tekitaja oli loodusmees Fred Jüssi. Kängsepa raamatut on tal huvitav lugeda – seal on pingviinide ja vaalade peatükk. Argentina rikkurite koerapoputamise kultuurist on narkar-Maradona ja genotsiidi-Guevara vahel samuti juttu. Professionaalseid penijalutajaid vaadates on mulgi tekkinud sama küssa, mis Liisil: kuidas nad 10-20 kaupa paelatatuna tülli ei lähe, ümber postide ei sõlmu, üksteisele kutsikaid ei säti ja üldse iseloomude sobimatust ja muud põhjamaa-koeralikku ei ilmuta. Ei saa aru. Skandinaavia koerad ei haugu. Latino penid ei urise ega kakle. Mismoodi nendega see saavutatakse? Nii põhja- kui lõunapool meid on penid kuidagi elutult tasa lülitatud – ja meil nii erandlikult, ausalt öeldes meeleolukalt ja mu meelest normaalselt iseloomukad… Mõistatus. 
Kui olete töökohast ilma jäänud ning teie selle talve puhkusereis jääb koos kõigi muude kärbitavate asjadega ära, siis on reisiraamatute sari teie ainus võimalus. Lugege-mediteerige ja lahendage eri-maade koerte erineva häälestatuse mõistatust. Kasvõi. Ostke napsi asemel raamat – jumala eest, kärakas ei sobi kaamosega!, jätke sigarettide pealt aktsiis maksmata ning mõne raamatu saate endale ikka võimaldada.
Kui te pole veel ära koondatud või teie eelarvet pole… optimeeritud  (See on sama nooblilt mulliv väljend nagu lihtsalt “ülbe” asemel “arrogantne”), siis selgi juhul saate Penu ja Kängsepa juba ilmunud ning teiste kogenute peagi ilmuvaid “Minu…” teoseid ostes midagi, mida te muidu kunagi ei saaks. Autoritel on maades, millest nad kirjutavad, kauane ja sügav teadmine ja kogemus. Erilise rõhuga ringkondadel ja linnaosadel, kuhu normaalne turist mitte iialgi ei satu.
Tõsi, leidub hulljulgeid uudishimureid, kes põikavad ka kena kodanlase reisiga võõrsile rännates meinstriimidelt kõrvale ning lubavad endale ohtlikke, ent tõelisi elamusi. Kuna Brasiilias, Rio de Janeiro favelades töötas eestlannast sotsiaaltöötaja Krista Lillemets – huvitav, mis temast saanud on? - pääsesin koos tema kui Omaga faveladesse tänava-“kohvikutesse” kohalike krahvidega caipirinhat jooma selliste live-bändide saatel, mille geniaalsed muusikud ujuksid kultuur-lavadel või sees. Kui nad iial sealt favelastki välja pääseksid. Aga nad ei näe enamasti muud, kui mäekülgi pidi alla voolavast solgist toituvaid koeri-kasse – Kängsepp ütles, et ka Argentina getos on nood solgisöödikud ülimalt rõõmsad ja rahul – vabalt majade vahel peetavaid sigu ning getode ääremaadel lastega läbisegi lippavaid hobuseid, kellega poisikesed sadulata sõidavad ja vaesust jagavad. Õnneks nood slummi-hobused ja muud loomad ei tea, et see, mida inimesed nendega jagavad, on vaesus. Ja muud nende jaoks olemas ega tulemas polegi – mis siis, et jõukama Brasiilia ja Argentina latifundiumides kasvatatakse lõpututel külluseväljadel maailma parimaid hobuseid. Kõlab kui kujund…
Mis aga puutub Penu-teosesse, siis samuti ju üldjuhul reisile minnes hispaanlasega ei abielluta ning sellest inspireeritult Hispaania ülikooli naisõigust õppima ei minda. Nagu Anna-Maria Penu tegi. Ta on oma raamatus kirjutanud nii ajajärgust, mil absoluutselt tulevikuplaanideta võõrsile läks - kui ööelust ja elukaaslase leidmisest kui sulandumisest mehe suguharusse ning patriarhaalse ühiskonna suhtumistest. Ja teinud seda nii kütkestavalt, et tänavu suvel sai kodus külas käinud Anna-Mariast tõeline meediastaar. Teel Saaremaalt Gruusiasse jäi ta paraku Prahasse kinni ning seoses tema äkki-tekkinud üle-kajastatusega ei jõudnud ta – kuuldavasti üsna hobuhuviline – mu Eedenisse meie hopsidele külla. Järelikult tuleb endal tuleviku-perspektiivi valmis panna küllasõit hoopis Anna-Mariale – ja selle ärahüppega kaasnevad käigud hispaania ratsakoolidesse ja kasvandustesse ja… kurr, kui ahvatlev!
Penu meedia-staariks saamisest järeldub mõistagi ka, et üldsus on ammu oodanud valvefeminist Pilvre kõrvale modernsema ja plastilisema koolkonna emandat. Nagu näitab Anna-Maria etteaste Delfi naistekas, on see nüüd olemas. Ja hilja ning nõme on nüüd küsida, kas meile kahte naisõiguslast mahub ja vaja on. Penu arvamus ärritab – ja on seega pigem bad trip kui rännaku meetod – ent ka ärrituse pealt kasvab mõttearendusi ja ideeavastusi. Trip on trip. Peaasi, et midagi toimub, et ei soiku ega roisku!
Eks ka reisikirjade – ja üldse raamatute – üllitamise puhul arutletakse tiba kadedalt ja ilmajäänult (nagu on omane tüüpilistele eestlastele, kes oma väiklusega mase ära teenisidki) – kas ja kes ikka raamatuid kirjutada tohib. Ilmselt Kängsepal lubatakse. Kui te juhuslikult iseennast väikeseks ja vaeseks pole vihanud ja võite endale lausa lennukiga, mitte vaid kujutlustes reisimist lubada – ega te siis ka ikka sellistesse linnaosadesse põika, nagu Liisi kirjeldatud.
Ametilt ajakirjanik – nagu Anna-Mariagi – kirjeldab Liis töötamist vabatahtlikuna getos. Geto on “varjatud linn” – arstiabi ja hariduseta, kanalisatsiooni ja turvalisuseta linnaosa, kuhu korralik argentiinlanegi ilmaski ei satu. Neis miljonilinnades on loendamatult palju-palju-palju räsitud naisi, ei-kellegi-lapsi, kutte, kes võibolla juba täna üksteist maha lasevad. Ka Sao Paulos ning Rio de Janeiros laiuvad hiiglasliku Kristuse-kuju laialisirutatud käte all samuti slummid, kus kusi voolab vabalt mööda mägiteid all-linna kenade inimeste tänavatele ning kust kostev tulistamine kaigub Ipanemade-Copacabanade kohal. Varjatud linnade vastupandamatu ja absoluutselt muudetamatu – ükski Onassis ei jaga oma pappi ümber ning kui ka jagaks, ega see slummide rott-rahvast aitaks ega isegi vist mitte vaimustaks – kõrval tiksumine on midagi sama paratamatut, nagu meie makett. Miniatuurne variant Kopli-liinide ja Narva narkarite nukutoa näol. Aga see on tõesti ülitilluke versioon ruutkilomeetreid katvast õudusest. Millele mõningaste abistamispüüete järel unustatakse seniseidki lootusetuid grante eraldamast. 
Liis kinnitab, et Brasiilia favelad on mõnevõrra turvalisemad-korrastatumadki kui Argentina omad. Kui loodusteadlane Fred Jüssi küsis temalt raamatu esitlusel, kas neid tuhandeid – et mitte öelda miljoneid – tulevasi narkareid-proste-pätte (ausõna, see pole nende valik, vaid ette antud karm vagu) kuidagi aidata saaks, pidi Liis nentima, et needki rahad, mille eest toimetulekukeskusi varem ülal peeti, on kokku tõmmatud. Seega puudutab majanduslangus lisaks Eestile ka Argentina ühiskonda. Ja mõistagi mitte seda osa, kes sisustab elu iluoperatsioonidega, kulutab kujuteldamatuid summasid koerte värvimisele-situtamisele. Hulludel aegadel kolivad pigem keskklassi haritlased vaeste hulka – nagu ka Liisu kirjeldatud kraadiga prügivedajad. Sealt alt kuhugi välja murda on enam-vähem võimatu.
Mistõttu on igasuguste rahvusvaheliste nõustajate-õpetajate-sotsiaaltöötajate pingutused tiba lapsikud. Üks liik mängu. Aga kogu meie elu on mäng. Ja oma geimides-settides kohtame inimesi, kelle eest jääme palvetama ka pärast nendest lahkumist. Ka pragmaatiliselt suutmatutena oleme oma puudutusega midagi nendegi eludes muutunud. Isegi siis, kui nad pole meile lähedased ega isegi mitte sümpaatsed.
Mis puutub pragmaatikasse, siis see on just Kängsepa Argentina-saaga lõpupoognatesse täiesti reaalselt sisse kaanetatud. Kui Jumal lubab ning ma lähen uue aasta alguses ka kirjutama üht köidet sarjast “Minu…” – aga ma ei ütle, millist, sest päkapikke ei tohi minema sõnada! – siis panen sündiva teose lõppu samasuguse käsiraamatu. Seal on punkthaaval kirjas kasulik teave, kuidas-mis-kus – juhuks, kui te peaksite kunagi veel suutma Buenos Airese lennupileti osta.
Hea on võõrsile käntsatades ka turisti-turva-trajektooridel teada, kuhu minna ja kuidas kaubelda praeguses tegelikkuses, mis Eva Peroni aegadest pehmelt öeldes pisut erineb.
Anna-Maria ja Liisi raamatutes on kaamose ajaks ülisobivalt ohtrasti palju inim-armastust. Ajakirjaniku-piigad on delikaatsed ja hoolivad ka väga vastikute teekaaslaste suhtes. Oma raamatutega näitavad nad lisaks kõigele muule kätte tee paljudele, kes praegu Eestis koondatud-vallandatud – minge maailma! Nähke ja tehke, kogege ja jagage – ja kui olete kirjaoskajad, saate avamaailmast toodud elamused seda tõenäolisemalt kirjastajale maha müüa, mida ainulaadsematesse riikidesse ja rahvakihtidesse isamaa ilu eest varjute.
Petrone Print on oma lühikese, aga ülieduka tegutsemisaja jooksul tõestanud, et nii mina kui sina kui iga inimene oma erilisuses ja isikupäras kõlbab. Meie kõigi ideed ja elamused, unistused ja kogemused on väärt. Nii kogemist kui jagamist. Üks, mis seniste trükiste järgi otsustades kindel – Epu kirjastatud sarjas pole ükski trükisõnaline väljasööst bad trip. Kontrollitud. 
Selge on ka see, et kui inimene ajab õiget asja, annab kõiksus talle energiat ja edenemist, avab kõik teed tea missiooni täitmiseks. Krister Kivi kirjeldas eelmises Eesti Ekspressis Eppu päris tabavalt ning just tänu kirjanik Aita (aja)kirjanikust poja tähelepanekutele jõudis ka mulle endale pärast jahmatavalt viljakat koostööd Epp Petrone Prindiga, et selle väikese emme ettevõtmiste edu peitub jumalikus laetuses ja süvatunnetuslikus teadlikkuses, mida ja milleks ta teeb.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat