Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kitse lüpsmine ja laadimine


 

Ülenurme tõuloomade eliidi näitamise suurpäeval oli seoseid hoopis enam kui esimesel pilgul välja paistis. Nii, nagu ka inimesi on enamuses elutervetes seltskondades oluliselt rohkem kui esimesel pilgul välja paistab – seal loomade ümber kogunenud publiku hulgas oli nii uskumatult palju rasedaid, et see pani pöörama. Nii neile arvukatele ilusatele inimestele järele vaatamise mõttes kui mõtte ja tundetegevuse mõttes. Näe, ikkagi julgevad. Loomade paljundamine on majanduslikult kohest ja loogilist tulu toov – lisaks ilus vaadata ka. Et inimesed ise ka siiski söandavad, paneb nende vapruse ees mütsi maha võtma.
Valivad ametid ja erialad, millega lapsi ikkagi toita – ja eks need kõhukeste sees iivet tõstma ja tulevikku tooma saabuvad inimlapsed valivad omakorda indigo-tarkusega ametid, mis nende ajal olema saavad. Minu elukutset, mille alal ma ülikoolis magistri kraadi omandasin, pole näiteks juba praegu enam olemas. Ma ei peagi oma lapsi hoiatama ajakirjaniku-ameti hädade eest – selleks saada polegi juba praegu mõtet. Iga päev kuulen lisaks (pea)toimetajate vallandamisele ka honorarifondide sulgumisest ja reklaamirahade kadumisest. Kuidas see meediamajandus siis nüüd nii äkki nii põhjalikku pekki prantsatas? Annaks taevas, et profid ajakirjanikud seni alles ja elus on, kuni nende teeneid jälle vajama ja ostma hakatakse.
Loomakasvatajaid ja –arste, maavanemaid ja nooremlüpsjaid läheb igal juhul ja igal ajastul vaja. Ja sedamoodi siis Tartu maavanema Esta Tamme kõigi-rahvaste-emaliku pilgu all peeti ka tõuloomade pidupäeval tegelike, igal ajal ja kõigis oludes oluliste oskuste võistlusi.
Lüpsivõistlusel astusid kõrvuti üles nii kitsed kui lehmad. Kui üks lehm üsna kiiresti peremehele pange pähe keeras ja sõrgade vahendusel perenaise ära lüpsis ning lüpsiplatsilt rodeo-tehnikas minekit tegi, oskasid asjatundjad põhjendada: pole käsitsi lüpsiga harjunud. Masinaga harjunud vissi tissid peavad käperdamist talumatult kõlvatuks asjaks, nii et annabki kõrvakiilu.
Vaike talu perenaine – sealt Raja talu tagant Sigastest, teate küll – Merike Bakhoff suutis oma kitse, keda ta minu teada tänini auto tagaistmel titeteki peal sõidutab, nii maha rahustada ja lõõgastada, et kits andis minutiga oma poolteist liitrit piima. Konkurendid ei pigistanud liitritki. Vaikselt kitsega rääkiv Merike liikus kitsega põlvili kaasa – ja see oli nagu isemoodi ballett.
Seda harmoonilist ja paigas toimetamist vaadates võis nähtamatu maailma peenmateriaalsete asjade peale mõelda näiteks ka Merikese meest Vambolat kontrastiks kõrvale vaadates. Rangluu teisel värskelt paranemas – hobuke Kalli jooksis kondid pilbasteks. Miks? Vambola moodustas eriti veenva paari Põdra Tõnniga, kelle tagumised jalad on juba teist aastat poolest saadik rautatud. Pole kingsepal kinga – aga rautajal on rauad, mis sunnivad karkudega käima.
Igal asjal on põhjus. Ja tasakaalustus. Tõnn sai näitusel veedetud päeval oma kangelaslike kannatuste eest autasuks vutid. Vambola naine võitis lüpsivõistluse. Ja miks nii paljudel loomade ümber kogunenud inimestel – kel tol päeval küll üks silm üksteise ja ilusate elukate nägemisest säras – teine silm nuttis, sest oma elus on järjest nii palju nii pahasti – võibolla teab selle miksitamise vastust trumm. Või sai Mati Kirotar erinevalt Kati Murutarist – on ikka nime-koom meil, mis? kambast on veel puudu noor lavastaja Kati Kivitar – oma intervjuusid tehes neile küsimustele vastuse. Mis tasandil keegi just küsib ja vastab. Akude ja vampiiride, laadimise ja tühjendamise nivoode värk.
Igatahes Merike käis nõiakursustel, kus õpiti küsimustele vastuseid saama nahktrummilt. Õpetati nii trummi valmistama kui seda imeriista pigem maagilise riitusevahendi kui pillina küsimiseks-vastamiseks kasutama. Sellel kursusel käis ka Inge Saar. Te näete teda täna õhtul televiisoris. Vahur Kersna juhitavas selgeltnägijate võiduajamises. Sest – nagu eelpool öeldud, võistlevad inimesed pehmelt öeldes erinevatel aladel. Suisa uskumatutel aladel tegelikult. Mida asja see Inge – kes võiks oma selgelt nägemise ja trummi tagumisega, vibratsioonide timmimise ja inimeste peegeldamisega ju täiesti õnnelik lasterikas naine olla! – sinna saatesse turnis, aru ma ei saa.
Aga mida asja ma ise – tollal juba nelja lapse emana – Tuuli Roosma tiimiga Malaisias ja Ken Saani kollindusega Brasiilias käisin? Ikka olen sedasi mõelnud, et kui kutsutakse, siis järelikult kõigevägevam on ülesande andnud. Ainult et kauaste tagajärgede ja eksistentsiaalsete kataklüsmide järgi, mis sellistes tõsielukates osalemisest võivad tuleneda, võiks siiski pahatihti arvata, et see oli vana kuradi, mitte taevaisa üleskutse ja käsulaud. See hinnang võib küll jällegi omakorda olla ennatlik ja inimese hindamise pädevuse piire ületav. Äkki oli just kannatusi ja solgutamist, mõnitamist ja väärtõlgendusi, täisjootmisi ja ärakasutamisi vaja, eks ole. Läbi inetu ilusa poole – põhjast läbi kirgastunuks. Fööniksi fenomen või midagi sellist.
Igatahes ma tean, et paidelanna Inge Saare osalemine selgeltnägijate rodeos hakkab tasapisi, aga päris kindlalt kanni kiskuma. Fööniksi sööstu sooritava Kersna uue sarja esimeses saates oli Ingel salvestuse ajal päris ägedalt läinud – ent nüüd käib iga saatega üha lootusetumalt maha. Ta kinnitab, et must maagia on risti vahel. Ta teab vastuseid, mida küsitakse – aga väljendada ei suuda.
Ma kujutan ette, et nii võib olla küll. Koolis eksamil on. Viletsale auditooriumile esinedes on. Inge palus, et ma aitaksin. Et aitaksin tal kallistades ja ära kuulates, energiavälja ja olemas-olemisega vägesid laadida – et Kersna saaks omakorda teda lüpsta, oh aineringkäiku looduses küll! Ent säärase ümberlaadimise kohta võib öelda Vormsi Ennu tarkuse kohaselt, et las ta tõmbab mind mu praegusest pauerist tühjaks – küll ma saan kosmosest uue õuhi. Rohkem pidas Inge aitamise all silmas, et ütleksin omale käepärast olevas kohas: Inge ei ole šarlatan ega segane – Inge on terane ja tundlik, nägelik ja tegelik nõiamoor tõepoolest. Ta ei susserda ega posi – ta näeb, ta on kirikus käiv naisetükk ning täie mõistuse juures olev pühendunu. Tema asjatoimetused on küll kohati väheke maast lahti – muudkui paarutab oma trummiga mööda Eestit. Tümistab ja timmib. Ning kohati väsib ära ja läheb kurvaks. Aga kes meist teistmoodi elab? Mis iganes levelil kellegi drägon ja trummipõrin käib – sama jama ikka.
Mismoodi Inge Saar minu ellu ilmus? Nii, nagu Viljandi kooliõpetaja Evelin või Kanada vanahärra Erik – otsis netist mu e-aadressi ja kirjutas. Juba kolm-neli aastat tagasi. Esialgu tundusid tema katkendlikud kirjad – tema kirjutatud lause algab ja lõpeb kolme punktiga – sonimisena. Mingi sõitev katus fännab, oh hädakest! Palusin pärast nendest lausetest pealiskaudset üle libisemist, et ta enam ei kirjutaks. Inge pidaski aasta vahet. Ja kui ta jälle kirjutama hakkas – mõnikord ka fotosid juurde manustades – sain ma korraga pihta, mis see on.
See on kaug-ühendus a la Carlos Castaneda. Kahe inimese teineteist täiendav ja peegeldav laadimine. Mingil põhjusel oli Inge minuga nii tihedasse ühendusse trehvanud, et tundis tungi nõustada: …su aiaväravas on pihlakas sul on selle väge vaja… Ja kui hakkad sellest peegeldamisest ja sõnumist aru saama, siis see ei kurna ega hirmuta. Tütarlaps Saare saadetised – mõnikord on mitu nädalat vahet, siis tuleb paar-kolm postitust ühes päevas: …toeta nooremat poega väike mees on suures mures…
Kui nüüd asju otsese kasu seisukohast võtta, siis ühe täiesti mõõdetava-pruugitava avastuse tegin päeval, mil Inge paari kuu eest mulle esmakordselt telefoniga helistas. Küsis paari lause järel, mis mu häälel viga on - ja osutus ses mõttes sõnumitoojaks, et tänu temale sõnastasin ise asja, mida justkui teadsin enne ka, ent lahti muukimiseks oli vaja kõrvalist küsijat. Rääkisin madala, pläriseva rinnahäälega selleks, et häälepaelad rääkimise ajal niimoodi vibraksid, et ühtlasi masseeriksid südant. Süda oli rütmist tiba väljas, käis aeglaselt ja kippus laperdama - pläriseva tooniga rääkimine tõukas oma tekitatud vibraga teda tagant. Selleks ei pruugi üldse mitte mingit uua-uua nõidamise värki tunnistada, et märgata - räägime erinevatel puhkudel erinevalt. Kui pea valutab, käib meie hääl kikivarvukil, kui kõris pigistab, püüame hääle abil kõri laiendada, kui süda jupsib, masseerime ka seda häälega. Kes tahab nõidamise värgi juurde mõelda, saagu oma rõõm teadmisest, et sedasi häält suunates suhtleme-kohtleme ühtlasi oma tšakraid. Aga jäägu praegu see. Fakt on, et tänu Inge küsimusele avastasin ammu teatud asja. Järelikult on vaistlikust oskusest peegli abil teadlik tarkus saanud.
Kuidas mina nüüd siis Inget toetan tema jamas seoses trendi-käitumisega, et ta sinna tõsielukasse ronis? Kordan veel kord – ta näeb nähtamatut ja asetab mulle isiklikult mõnikord nii ootamatult klaari peegli nina ette, et see lööb pahviks. Aga nende realititega on küll nii, et nad sunnikud ikka lammutavad väga – “Bussi” Nele hüppas kaduvikku, “Tõehetk” on juba põhjustanud lahutusi-vallandamisi – võibolla on need lagunemised-plahvatamised õhku klaarivad ja vajalikud, ent äkki võiks Inge-suguste käblikute funktsioon siin planeedil olla tõepoolest see, et ta teeb ja lööb trummi.
Või viskab sitta ja lüpsab kitse.
Mis võib väga vabalt käia meie kõigi kohta – ma ise kaasa arvatud. On selline periood, et heitunud ja vaeseks-jäämise hirmus inimesed püüavad kangesti kõike, mida vähegi võimalik, endale saada ja ümber jagada. Pea iga päev, kui tütardega talli hobuste juurde lähen, pakitakse mulle mõni teise pere laps kaasa – sõiduta, lõbusta, lae ja jaga. Ühele tüdrukule, kelle ema ikka väga nõudlikult minu käest trenni tahtis osta, pidin ütlema, et mu karjäär oleks seoses sellise taidlusega totaalselt mokas. Selge, et kand alla ja selg sirgu juttu oskab natukenegi hobust näinud inimene ikka ajada. Aga kui plikatirts kukkuma juhtub – milline minu sõna hobustest kirjutava ajakirjanikuna siis veel maksma hakkab? Kiidan Siim Nõmmoja kamba kavatsust nõuda tarifitseerimist ja atesteerimist järjest ja järjest kõigilt tallidelt ja treeneritelt – ise lähen samas tungivale nõudmisele vastu tulles harrastustreeneri käkki korraldama, jah? Sõnad ja teod ja kõik need teised vanasõnad…
Teine tüdruk, kelle tema isa mulle nii osavalt ja jõuga talli kaasa pakkis, et mu tütardel jäi suu ammuli, mida nende käreda emmega tehti, küsis meil ja hobustel jalus sibeledes ja pidevalt ennast ohustades ja trenni eksitades – kas sa töötad siin tallis? Teatasin juba tähtsalt ära, et mis sa nüüd – mina olen hoopis ajakirjanik – kui sain aru, et olen pealiskaudselt suureline, nagu “Taarka”-filmi jaamakorraldaja Toomas Lõhmuste isikus. Kas teie oleta ka setu, küsib tantsuõpetaja Anna Raudkats – jumal hoidku, muidugi mitte, puhib jaamakorraldaja kõrgilt. Tänaseks olen kõigest paari päeva jooksul igast ilmakaarest saabuvate uudiste paistel aru saanud, et ajakirjanikku kui professiooni pole Eestis ülepeaüldse olemaski. Seda kulukat hobi saavad endale lubada vaid endised sekretärid, kelle mehed neid üleval peavad ja neile selle tähetunni ostavad. Kirjanik siiski veel on olemas – suuresti tänu sellele, et täna õhtuks olid reformikad ja Padar siiski otsustanud, et ravimitele ja raamatutele 18% käibekat latva ei keevita. Raamatud raamatuteks – tsirkust tarbib rahvas siis, kui leib ostetud ja söödud – ravimitele lisandunud kalõmm oleks selle valitsuse küll vist ära kukutanud.
Tõepoolest, kas paljudel meist poleks viimane aeg küsida: kelleks tahan saada? Äkki suunavad koondamised ja määndamised nii mõnegi inimese tema tegeliku ala juurde. Kuula vaid juhuslikku lapsesuud – kas sa töötad siin tallis?
Ja Kersna saade? Selge, et me vaatame seda täna õhtul. Inge pärast – kes on üks armas ja õrn hingekene. Kersna pärast – tere tagasi teisest ilmast! Uudishimu pärast – kes seal siis veel on kah. Ning ikkagi – pärast kõiki maamees-otsib-naist ja pulma-paanika-tüüpi solgutamisi ei saa tõesti aru, kuidas nad siiski veel tõsielukatesse lähevad. Honorari pärast? Kas seda siis veel makstakse?


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat