Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Lootust ja rahu Jõulumäelt


Nii meie kui kogu Maa julgeolek on õigupoolest kogu aeg ohus olnud ja on ka praegu. See, et oleme vahepeal Jaansoni-Endreksoni ja Kanteri olümpiamedalitele plaksutanud ja muudele asjadele mõelnud, on inimlik – oleme ähmis olemisest väsinud. Sõjahirmu sekka tuleb ka vahepeal hinge tõmmata, muidu ei kannata vinduvat stressi välja.

Kui reaalia tuletab meelde, millisel õhukesel jääl tegelikult uus-kapitalistliku Eesti kenad kodud, pilvelõhkujad ja põllumajandus tegelikult seisavad, on põhjus ja ajend majanduslanguse teemadel jurramise asemel vahepeal päris-asju analüüsida. Mis meil kõigil tegelikult olemas on. Kuidas seda olemasolevat majandada ja päästa, Kui… Ehkki Osseetia-rindel on hetkel suhteline vaikus ja võibolla praegusel minutil just ei tapetagi seal ühtki naist ega last, on siiski aeg jätta hala selle pärast, et sel talvel võibolla ei saagi soojamaareisi ja sel aastal jääb auto välja vahetamata.

Mida teha oma vaikselt pakitseva mure ja hirmuga? Tormiga tuleb õue minna. Kasvõi hobu- või kultuuriõue - siis ei tundu torm nii petlikult hirmutav kui toas olles, oletades ja fragmentidest puslet kokku panna püüdes. Kultuur ja hobundus lisab poliitilistele ja majanduslikele pusletükkidele kõrvale midagi tõelist ja elulist, vaimset ja sisulist, inimlikku ja elumõttelist.

Olen – nagu ilmselt te kõik – mõelnud, mida sel juhul oma suurte loomadega teha, kui sõda peaks Eestisse laienema. Ise paned tükkis laste, potilille ja seinakellaga kuidagi ikka üle mere. Ei, mehed, mitte reetes ja kergema vastupanu teed minnes – eestlaste genofondi ja parimate tütarde elus hoidmiseks. Mind lastaks mu meelsuse tõttu üsna kindlasti maha, kui vene värk võimule tuleks. Igasse mu talu tuppa juuritaks üks järjekordne rändrottide pesakond, tütred võetaks õnneks ja hobused tehtaks lihaks. Sest midagi muud ju nomaadlik primitivismus nendega teha ei oskaks. Mistõttu viiksin hobused enne rettu sõudmist kuhugi linnadest eemale.

Teadjad ja analüüsijad väidavad, et Eestis ilmselt verevalamiseks ei lähe. Meie maa on seni, kuni oma mase-joru ajame, vaikselt juba ära ostetud. Farm ja firma, mets ja maa – jääb vaid ministri- ja riigikogukohad osta või lihtsalt võtta ning valmis ta ongi. Aga ikkagi vaatad mööda Eestit sõites alateadlikult ringi, kus metsade vahel kuidas hobuseid peetakse, kellel kus kui palju heinapalle talveootel valmis on.

Kui sõitsin oma keskmist tütart UNICEFi noortelaagrisse viima, panin Pärnumaal Võistes Jõulumäel asuvasse spordikompleksi sõites paratamatult tähele, mis värk seal ümberkaudu käib. See tormihirmu peletamise jaoks ringi vaatamine, eks ole. Ja peletus küll. Sest Piirumi küla piiril Kaasiku bussipeatuse taga moblamasti all keset heinapallide küllust vahtis üks heatujuline noor mära, kes sõidab ja kuhu sõidab. Vahetult enne Jõulumäed korjasid teismelised kutid kurke ootel veoautodesse ning hõikasid – tädi, kas sa maasikat tahad? Ühes väikeses käepärases talus nahistasid õue peal hele eesti tõugu hobune ja poni. Hipoteraapia hobused, muide. Seal elab Pärnu haigla juures inimesi muu hulgas ka hobuste abil raviv naine. Temast kirjutati hiljuti Pärnu Postimehes. Tahtsin teile selle lingi üles otsida ja siia klõpsata. Ent otsisõna “hipoteraapia” alt tulid Pärnu lehest välja kaks aastavanust lugu, üks Raavo Raadiku ja teine Enn Halliku kirjutatud, teemaks Niidu parki ratsaspordikeskuse rajamise idee. Rikkusin üle mitme aasta oma tava mitte ühtki kommentaari lugeda – ka teiste kohta käivaid mitte – ja sain kohe heleda laksu vastu näppe. Hingelisi näppe. Kommentaarid sõimasid läbi nii ratsakeskust kavandava-nügiva Hillar Taltsi kui kõik teised Pärnumaa hobuinimesed, olemasolevate tallide “rikkurid”, Tori hobusekasvanduse, linnavalitsuse ja hobused kui mõttetud sitamasinad üldse. Ühesõnaga üks mis kindel – hirmust ja ärevusest üle saamiseks ärge mingil juhul asendage kodust välja minekut internetis kolamisega. Neil öödel, kui pilvituma taevaga ja linnatuledeta rahvas vahtis Gruusia peale mõeldes taevast meteoriite, tegid mitmed mu (pea)linlastest teekaaslased selle vea, et samerdasid internetist vene propagandasõda jälgida. Muudkui avastasid uusi teateid halastavatest-päästvatest Moskva õnnistegijatest ja vihastasid endale paised. Selge, et vaenlase psüühikat ja taktikat tuleb tunda ja jälgida – aga ennast ei tohi sellesse mattumisega surnuks piinata!

Enne UNICEFi lastelaagri kogunemist põikasime Anne Lahesoo juurde Keskküla talli, mis asub otse Jõulumäe aia taga. Ning kuhu äkki isegi tige, looma- ja arenguvaenulik pime-pärnakas oleks nõus lubama sinna ka loogiliselt sobiva ratsaspordikeskuse ehitada?! Eelmisel õhtul oli sealtkant äikesetabamuse saanud ja pikalt elektrita. Polegi vaja vist kirjeldada, et rahututel aegadel tekitab säherdune eriolukord paralleele sõjaseisukorra ja põgenikelaagriga. Lapsed tulid kõikjalt Eestist laagrisse selleks, et õppida maastikul orienteerumist, looduses turnimist-hakkamasaamist, mõistuse loovat kasutamist ja muid eluliselt olulisi asju, mis kipuvad virtuaal-lapsest kaugeks jääma. Tervituseks tegelikku ellu kulus mõni tund elektrita paduvihma ju ka männimetsa alla sattunud linnanoortele täiega ära – ent vaatamata olukorra naljakusele-õpetlikkusele lõi korraks kõhu külmaks ikkagi.

Anne juures Keskküla tallis polnud mõistagi ka elektrit. See ei seganud mõõdukas sajus tüdrukutele trenni andmist – meie saabumise hetkel saduldasid neiukesed-noorukesed Tiarat, lahkumise ajaks sai ka peenekondiline ilusponi Mark (iseloom üsna samasugunenagu Soosaarel) sadulasse. Vihmas treenimise põhitarkus on, et sadulasse tuleb saada sivamini kui ta märjaks sajab. Sõjaseisukorra kohta ütles Anne üsna-kott-pimedas tallis rahulikult sedasi: “Kõige parem on, kui on nii palju tööd, nagu meil siin heinte ja hobuste, võistluste ja noortega – pole aega telekatki vaadata, mis siis veel mingist ülearusest internetis kühveldamisest rääkida. See teeb närvid haigeks – aga minu 18 hobusel on mu närve tervetena vaja.

Võistlevaid trennilapsi on kuus. Mu oma tütre lapsed kaasa arvatud. Kaks tüdrukut, kes läksid linna kooli, lakkasid kohe ka tallis käimast. Ise väidavad, et nad polevat beibestunud… Ma loodan südamest, et see on tõesti nii. Vaatavad natuke ringi ja tulevad tõelisse ellu tagasi.”

Tõepoolest, mis saab olla tõelisem kui seltskond, kuhu kuulub legendaarse küüraka eesti hobuse Tarapita ilus tütar, teenelise Elkari poeg, väga austatud traavel Pille ning omaniku hobusest poolakas. Tõsi jah, see leedu-poola ratsu muidugi haakus antud hetkel Baltimaade ja Poola presidendi Gruusia-lennuga. Arutasime Anne mehe Juhaniga, et tänane Venemaa käitub nagu hiiglaslik kiskaja. Väärastunud kiskja, kes ei murra mitte nälja, vaid võimu pärast. Tapab positsioonist tuleneva naudingu nimel – mitte ainult loodusvarade ja muude rikkuste kokku krattimiseks.

“Kui üks peaminister ütleb, et tal pole oma sõjalennukitega mängivate tapamasinate üle kontrolli, peaks ta tagasi astuma,” pahandas Juhan. “Aga need seal näevad oma ülbete valede ja julma vassimisega ära, et maailm on nende ees võimetu. Bush küll ütleb elu esimese kõvema mehesõna, eurooplased püüavad mujalt gaasi ja kõike ostes neid majanduslikult kägistada, ähvardatakse boikoti ja pigistamisega – aga nii suurt ja ülbet kiskjat nii lihtsalt ei kägista.

See kõik on põlvkondade jooksul süvenenud etniline puhastus, mis on vene tegeliku rahva asendanud rändrottidega. Nende loogika ja ajutegevus on sedavõrd teistpidine, et selle mõistmiseks pole lootustki. Loed raamatuid – aga seal on ju veel tõelised venelased, mitte see mass, mis on pärast Lenini-Stalini genotsiidi peale siginud. Jälgid tegusid – aga need ajavad su lihtsalt ahastusse ning nii võõrast ja julma loogikat sa ikkagi ära ei omanda ja ette aimama ei õpi.

Eks sellega tuleb ikka rehkendada, et Osseetia petteliigutusele järgneb Ukraina murdmine – mis omakorda on ettevalmistus Kirde-Eesti venelaste “päästmiseks”. Aga mida see rehkendamine muud ikka aitab, kui et – elame edasi ja teeme seda, mida oskame ja tahame.”

Mis puutub sellesse oskamisse ja tahtmisse, siis kahtlemata on paras nöök kirjutada mõnest nähtusest siis, kui ta just äsja lõppes – näää, hea oli, aga teie ei saanudki! Ent tegelikult tekib mul siin Pärnu kultuurimaastikku jälgides üsna sageli tunne, et võibolla ei tahetagi. Äkki on igasugune jutt kunstimuuseumide ja kinode vajalikkusest Pärnus tegelikult vägivaldne püüe siga saduldada? Mida sa ikka kaebled õhukese kultuurikihi üle, millele näidates varjuksin teie lahkel loal korüfee Aarma autoriteetse ütleja-selja taha – äkki siinkandis tõesti tahetaksegi lantida ja lõbutseda ning igasugune kontsertide-kultuuripärlite jutt on üleüldse kohatu, nagu on ettevaatlikult oletanud guru Linnar Priimägi.

Võibolla polegi selles midagi ebanormaalset, et Linnad vaatavad ja imetlevad, kiidavad ja analüüsivad Ain Mäeotsa uut (ja esimest!) filmi “Taarka” Siiri Sisaskiga peaosas – me siin näeme ehk hajameelselt telekast filmi treilerit, loeme diagonaalis arvustusi, äh, võõra õue mängud…

Ent kui rääkida Koit Toome äsjalõppenud kontserttuurist Jaak Joala lauludega mööda Eestimaa kirikuid, assotsieerub Siiri Sisask ka teises kontekstis. Tema alustas. Kirikukontsertidega. Enne suuri ja tunnustatud kirikukontserte esitas ta ühes suuremas kodukandi kabelis vöörmündri loal omaloomingut, spirituaale ja austraalia pillid jõrrasid globaalset kõlapinda. Kena kõik, ainult et umbes poole kontserdi pealt viskas “kirikuõpetaja” nii muusikud kui kuulajad välja. Sest temalt polnud küsitud ja pühakoda pole inimeste jaoks… Niisuguse uskumatu klerikaal-jõmluse teene oli, et luteri ladvik jagunes avalikus dispuudis ilmselgelt kaheks. Kahtlustan, et just sellest vaielungist – kelle jaoks on pühakojad ja mille jaoks on religioon – said mõned noored vaimulikud tõuke nn. riigikiriku rüpest õigeusku, katoliiklusse või muudesse konfessioonidesse kulgemiseks.

Ja tänaseks on juba enesestmõistetav, et pühakojad on inimeste ja nende loomingu esitamise kohad, sest Looja on niimoodi päris kindlasti tahtnud. Muidu neid pühakodasid ju poleks. Ilma kõigevägevama heakskiiduta pole midagi. Ning ka lihtsureliku kõrva ja südame jaoks on absoluutselt selge, et ja miks taevas tahtis, et tekiks selline musikaalne kolmainsus nagu Koit Toome, kitarrist Jorma ning Jaak Joala. Kahepeale kokku ligi kaks meetrit mest esitas valiku Joala esitatud 350 laulust, neist vanim aastast 1969 Heigo Mirka sõnadele - “Kuulsuse ahelad”.

Koidu kuulsus on käinud selgepiiriliste, väga erinevate ja kohati näiliselt ebaloogiliselt reastuvate lainetena. Eellaine oli uje-lõõtsutavate duettide aeg kellegi Saaraga. Siis tuli esimene, Eurovisiooni lainetus – liigutavalt väriseva häälega poisu suure klaveriga. Teine laine, Malviuse muusikalid, kasvatasid mehe klaveri tagant tegelikku mõõtu. Kolmandasse lainesse võtaks kokku muidu nii pai poisi renomeega laulja osalemise tõsielukates. Kõigepealt Džunglistaarid, kus Koit jäi vaatamata meie ühispingutusele kolmandaks, kuna ta oli liialdamata öeldes suremas haige. Diagnoosiks sai Eestis leptospiroos ning see meenus mulle just, kui Pärnu tipp-arstide Veiko ja Kadri Vahulaga ajakirja Tervis Pluss jaoks lugu tegin ning Veiko näitas rahuloleva uhkusega siitlinna vägevat nakkusosakonda. Ebola ja linnugripp küll jah – aga kui inimesed rändavad, võib külge saada mida iganes. Sõltuvuse tõsielusarjadest, vajaduse neis ridamisi osaleda näiteks. Kuidas muidu diagnoosida Koidu võidukat sooritust Tantsud tähtedega, millele järgnes Ratastel Hispaania. Nakkus!

Nüüd, oma eksistentsiaalsete tsüklite neljanda laine harjal on Koidul Jaagu laule esitades – mis sobivad talle nii stiililt kui tämbrilt rohkemgi kui ta enese kirjutatud! – Hispaaniaga seotud ka kitarrist Jorma kitarrikoolitus. Mis on võimas ja lisab esteetilist dimensiooni, kuidas muidu!

Oli jah ilus, võimas ja liigutav ning ühest küljest võiks küll öelda, et pole hullu, kui te seda ühtegi kirikusse laivis nautlema ei sattunud – plaat on müügil. Aga teisalt peab isegi naiivik, kes arvavab, et kultuuri pole vaja ning oletavat, et telekast ja konservist piisab, rehkendama, et tormi ajal kodust kultuuriväljadele tulemata jääb ta ilma ja-või saab petta. Mina polnud enne kordagi ühtki noorsand Toome kontserte külastanud – ehkki vihmametsades on koos seigeldud ja Estonia teatri laval on koos esinetud. Ja kuulates ehedalt nii tipphetki kui inimlikke kriiksatusi avastasin, et pole tegelikku Toomet üldse tundnudki.

Televiisor – kuitahes järjepidevalt sa ka mõne persooni kulgemisi jälgid – toob austajateni vaid osa isiksuse tahke. Kuitahes mitu – ikkagi on need vaid fragmendid. Ja nihkes peale kauba. Ning konservid – ei CDd ega DVDd ei püüa sinilindu. Nende peal ei jõua tarbijani kogu jumalik sarm ega sujus suhtlemine, millest moodustub Päris Inimene. 

Ja Päris Rahu sugeneb su südamesse ja puhub hingehaavade peale hoopis ootamatult pääsutiivul. Kui näed Eestit katvat varutud sööda rulli-müüri – ja kuuled, kuidas inimesed suhteliselt rahulikult ja väga arukalt oma tööd teevad ja ülesannet täidavad, taastub petlik (?) turvatunne. Ent pilk väikese tubli talli lakke, kus on mitukümmend pääsukesepesa, mille asukad lendavad sulle juustesse ja essuvad silmaauku ning teevad sellega tuju kirjeldamatult heaks – selle saad kingituseks, kui tormi ajal õue lähed.  


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat