Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Mongolite moodi ja norrakate eeskujul hobuviltimine ameerika traavli Kentucky abil


 

On aeg õppida uuesti valmistama ehtsaid ja elusaid esemeid, milles on sees selle looma või taime vägi, kellelt saadud toorainest sadulatekk või titemüts tehakse. Hingestatud ja tervislike asjade valmistamisega peatame äärmusliku ületarbimise, mis meid nii saatanlikult endasse on mähkinud, et me ise ei märkagi, mis toimub.
Meie kodud ja kapid on täis hunnikute kaupa eluta rõivaid – me isegi ei mäleta, milliseid ja kui palju neid loota ja hingeta asjatükke oleme lämmatavaks briketiks panipaikadesse surunud. Kui ese oleks ehtsast villast ise vilditud või kootud, oleks tal hing, teda oleks paras arv ning ta kestaks kaunilt kaua.
Kui Eesti suursaadik Itaalias Andres Tomasbergiga ladusalt majanduslanguse teemadel lobisesime – nagu tänasele eestlasele kombeks, ilusa ilma asemel Gruusia ühes ja mase teises käes ning küll tema lobiseb sundimatult! – ütles Andres, et oli just lugenud üht uurimust. Selle kohta, kui palju asju ja esemeid oli ühel eestlasel sada aastat tagasi. Taldrik ja lusikas, saapapaar ja kasukas, koiku ja põhukott. Ja nüüd, hea inimene, vaata ringi sellessamas ruumis, kus sa praegu oled. Kolm neljandikku asju-asju-asju on ülearused, igaks juhuks, tagavaraks, juhuslikult tekkinud. Suures osas mingi ersats, erikujuliseks pressitud plastmass.
Andres Tomasbergi õetütar Liisa koos teise Liisa, Kalamiga, on tekstiilikunstnik. Nad korraldasid äsja Rakvere külje all Mädapea mõisas viltimise laagri. Nii massiivne viltimine, nagu mongolitelt-kirgiisidelt õpitud – ja muide Norras metsaveo hobuste taga ülimalt levinud ja populaarne – on mõeldav ainult hobuste abiga ning selleks sobib iga vähegi korras närvikavaga suks. Ja niisugune tõeliste oskuste ja ehedate kunstide õppimise ümber keskendunud laager on mu meelest võrreldamatult tegelikum ja väärikam kui mingid iseenese kannikate fittimise ja kõhunaba sättimise eksklusiivlaagrid – see on kena, et klantsajakirjandusest nähtuvalt veedab suur osa tuntuskonnast suve trennides ja punnides, ent… Väge ja tegusid paluks!
Lisaks päramise ääreni jõudnud ületarbimise ohjeldamisele annavad vanad head käsitöised oskused kätega tegemise kaifi. Mu tütar – kelle tuba koosnes samuti eluta asjade briketist – palus instinktiivselt ühel heal päeval, et õmbleksime temaga koos kleidi. Ise Õmmeldud Kleidile vastu minnes kasis ta oma toast kotitäite kaupa surnud riideid. Eriti teadliku elemendina lõikunuks ma selle kõik ribadeks ning kudunuks-heegeldanuks vaipadeks, aga noh… lõke on ka päris ilus ja elus asi!
Väga äkiline kleit sai. Ja sai vaimne tasakaal, mida toodetakse koos käsitöise esemega. Õõnes kõrkus sai maandatud. Ning lisaks sai taas kord omal nahal ära tunnetatud, et käsitöö – nagu ka mõtestatud füüsiline töö – õilistab, mitte ei alanda. Mingid eriti eluvõõrad intelligentsed ahvid on lasknud käibele täiesti vale arvamuse, et füüsiline töö on madal ja primitiivne – ent tegelikult on see tõeliselt nauditav, jõukohane ja tulemuslik vaid eriti tugevatele ja suurtele. Ka vaimses mõttes. Nagu teeniminegi – kes on väike ja viril vistrik, seda teiste teenimine alandab, kes on arenenum, seda ülendab.
Mädapea mõis ise muide on äärmiselt uhke illustratsioon sellele fenomenile. Marika ja Reemi Vartla ostsid ta endale. Rajasid kõigepealt sinna Virumaa kunstimuuseumi. Ja nüüd on tuba- ja hoonehaaval oma kätega seda mõisa ennistanud, asustanud ja sisustanud. Igasse hoonese on plaanitud erinev muuseum – mille liigistik on praegu peahoones tubahaaval kokku pakitud, aga ikkagi väga esinduslikult eksponeeritud. Aida elutseb hetkel trikoloorne – punamustvalge emakass oma tänavuste poegadega. Ta on tõeline suhtlemiskoolitus. Kuidas hoida metsiku kaslasega distantsi ja samas nautida tema seltskonda ja ta lastekarja pakutavat lustakat vaatemängu. Kes takti ei tunne, saab sähmata või jääb lihtsalt ilusast elamusest ilma – siuh ja kadunud! Kes istub, ootab ja vaatab, saab osa.
Ja kes süveneb sellesse, kuidas mõis töötab, saab kah ahhaa-elamuse. Ehitus ja niitmine, põllutöö ja majapidamine käib omanike endi jõul. Marika ja Reemi teevad ise absoluutselt kõike – ja teevad väga mõistlikult just need osad hiidmajapidamisest, mis parasjagu peavad hooldatud-vuntsitud olema, ei pudista ennast kõrvalise peale laiali. Reemi on nii mõisahärra, ekskursioonijuht, põllutööline kui kütja-valvur-aidamees. Marika on kauniks mõisaprouaks sätituna köögis kundedele suppi keetes väärikas ja rahulolev – mitte ükski töö ei alanda, kui see elatab mõtestatult ning viib sammhaaval lähemale järgmiste ja järgimiste hoonete taastamisele ja muuseumi filiaalideks kõbimisele.
See on tänane küla-aristokraatia! Tõeline, muide. Kontrastiks linna kuhjunud matsid, kes oma maist päritolu häbenedes ja varjates on kõigile teistele hädaks ja õnnetuseks.
Mis puutub viltimisse kui Liisade Kalami ja Toomasbergi poolt Mädapea õdusas-koduses, vahemereliselt boheemlikus mõisas korraldatud laagri teljesse, siis sellest teame… mida? Et kaubanduskeskustes ja laatadel müüakse väga lahedaid moekaid mütse ja papusid – nii mustriga kui mustrita – millel on soojus sees ja otsekui süda tuksuks neis.
Me teame vildist, et see on (erinevalt nahast!) elusalt loomalt niidetud villast saadud pehme ja samas ülitugev, sitke ja plastiline, hügieeniline ja hõlpsasti hooldatav, kauakestev ja kaasaskantav kokkuhõõrutud karvastik, millel on sees nii looma kui looja vägi. Kuna põlisrahvad tegid hea vildi aasta erinevatel aegadel niidetud villa seguna ning tegemisest võttis osa kogu hõim, siis – on see vast vägi!
Seoses mongoli-tatari hõimude järglaste – nüüdsete tüüp-venelaste – agressiooniga Kaukaasias olen palju mõelnud Tšingis Khaani järeltulijate olemusele. Mis on meie omast nii erinev, et seda peab väga ja väga hoolikalt tundma õppima. Muidu ei oska üldse arvestada ega suhelda. Nad – lähtuvalt oma nomaadi loogikast – kahtlustasid ju Eesti reservohvitseride algatatud läbinisti tsiviilset –ja tsiviliseeritud – humanitaar-reidi Gruusiasse kah varjatud dessandina, nii et ohvitser Heinsalu astus targu oma kohalt tagasi. Et saaks oskuste ja tegudega grusiine pärast õudset atakki uuesti järje peale aidata, ilma et Toomas Hendrik peaks kogu aeg seletama ja õigustama. Ilvesel oli nagunii komandeeringu tagajärgede ja viiruste ning öölaulupeo ja inisevate kivipeade kriitikaga toimetulekul tegemist küllalt.
Öölaulupeo olemuse kujundas korraldajate püüd – ja õnnestunud sooritus – ohjata ligi sadat tuhandet inimest nii, et kaane all pulbitsev agressiivsus üle ei keeks. Selleks oli kõik minuti pealt planeeritud, repertuaar psühholoogiliselt nii ekstaasi poole tõusvas kui seejärel maha rahustavas järjestuses. Ning psühholoogiliselt – jajaa, kõik siinilmas on tõepoolest kõigega seotud ja võrreldav – laeb ka viltimine ja muu käsitöine loome ja nõidamine inimestest agressiivsust välja. Et meisse on kogunenud ähvardav ja hoiatav annus vaevu ohjeldatavat raevukust ja verejanu, seda näitab kasvõi see, et SlÕhtulehele omane agressiivsus ja katastroofilembus on naisteajakirjade kaantele kolinud – üle laipade eesmärgi poole, pritsigu või verd; sai keisrilõikega enneaegse… Aivai, milline surma ihalus ja õnnetuste igatsus – et igavaks muutunud heaolusse ometi vaheldust tuua. Niimoodi tõmamatakse endale kaela khaanikutsikate agressioon. Õppigem neid lähemalt tundma pigem nende oskuste ja kunstide, mitte relvade ja nomaadimentaliteedi järgi - Make felt, not war!
Liisa Tomasberg: “Mongoolias on rituaalseid vildist nukke valmistatud koduhaldjaiks, jumalakujudeks või surnute hingede asupaigaks. Šamaanirüü tagaosas ripub 12 vildist hingenukku abihingede jaoks.
Vildist jumalaid põletati, kui sooviti kurje vaime või hingi eemale peletada. Musta värvi vildi tükk jurtas hoidis kurjad vaimud kojast eemal. Sureva mongoli jurta katusele pandi tükk musta vilti, mis valvas hinge lahkumist.
Vilt on hea iga kodu hingedele – ja vildist kodus on hea hingata!
Külaline pannakse Mongoolias tänini istuma valgele vildile, millega tagatakse talle turvalisus ja soovitakse head. Samal põhjusel istub pruut pulmatseremoonia ajal valge vildi pieal.
Mongoolias vastutavad vildi valmimise eest naised. Selle vastutusega seotakse naistele ainuomaseid maagilisi võimeid: mehed ja naised võtavad osa erinevatest vildivalmistamise etappidest. Mongoolia keeles tähendab sõna “naine” – EM – ka ürti, ravimit, rohtu. Ja ka naiste valmistatud vilt on olnud aegade algusest tänini asendamatu kaitse tuulte, vihma ja haiguste eest. Ta on kindlustanud nomaadide-karjakasvatajate heaolu.
Villa soojuspidavust ja õhu läbilaskvust ei või ühegi tehismaterjaliga võrrelda. See materjal on kerge ja kestev, vett-hülgav ja tulekindel. Kui jurta keskel on olemas tuleasi, siis seisab vilt kuiv ja õhk telgis hea. Et jurtas aga puudub korsten, siis muutub valge vilt juba paari aastaga peaaegu mustaks. Tahmamine ning nõgi lühendab vildi eluiga ka sügavamalt kui vaid värvuse muutus. Tänapäeva jurtades on õnneks lahtise tule asemel korstnaga küttekamin. Skorpionid-ämblikud-maod väldivad karvasepinnalist vilti – tänu sellele on vildi vahel turvaline magada. Karjakasvatajad tunnevad ka villa parandavaid omadusi – vilditükk käib valude vastu kompressiks, vähendab naiste vaevusi ja ravib lastetust.
Jurtavildid ja tepitud širdag vaibad kestavad läbi terve inimea. Kulunud vildid töödeldakse ümber. Kui enam pole midagi päästa ega säästa, põletatakse ära. Ja vilti kasutatakse ka hauapanusena – sark vooderdatakse vildiga, surnu riided on vildist. See on kehtinud ka aegadel, mil kasutusel on juba moodsad kangad ja kudumine. On omadusi, mille poolest vilt on lihtsalt ületamatu.
Seetõttu valmistatakse vildist ka šamaanide rituaalseid maske.
Viltimise emamaaks peetakse Mongooliat. Vildi kuninglikkus tuleb kõige paremini esile jurtas. Jurta jaoks tehakse vilti reeglina hobuviltimise tehnikas, nad on MORIN ESQII – hobuvilt. Ulan Batori ümbruses valmistatakse küll mõistagi ka tööstuslikku vilti, ent ava-Mongoolias ikkagi traditsiooniliselt, hobujõul. Jurta komplekti juurde kulub kaks kihti vilti (külmal talvel on rohkem kihte). Jurta vildid kaaluvad kokku üle saja kilo. Mongolid on valmistanud värvikaid ja aplikatsioontehnikas vilte 20. sajandini.
Tänapäeval kasutavad igapäevaselt mosaiik- ja aplikatsioontehnikat viltimise juures vaid mongoli kasakad - Türgi aladelt pärinev vähemushõim Lääne-Mongoolias. Tavaline kasakate vilt on širdag, põrandal olev tikitud põrandakate või istumise vilt. Mongolite vanimaks ja traditsioonilisimaks tehnikaks peetakse kaameli karvast lõngaga läbi-tepitud-tikitud ja naha külge kinnitatud viltvaipu ja sadulaid. Samas tehnikas on valmistatud ka vilt, mida kasutas Tšingis Khaan sõdalaste tugevateks turvisteks.
Keskelt algava geomeetrilise mosaiigi ornamendid on püsinud aastatuhandeid kindla semantilise tähendusega – sageli kujutatakse neid loomi (hobused-koerad-kaamelid-lambad), kes on stepis rändrahvast elu aluseks. Sarvemotiivi seostatakse samas ka meheliku alge ja viljakusega. Tüüpiline on ka naine-linnu motiiv, tiibadega naisjumalanna, kes on ühtlasi kaitsemärk. Vaipade kaunistamisel kasutatakse enim taim-ornamenti – puulehti, tulbiõisi, liblikaid. Vildi läbiõmblemisel aga on lihtsalt praktiline idee – materjal muutub sedasi vastupidavamaks ja venimatumaks. Vaibad-kangad ääristatakse hoburakmenööriga ja punutud paelaga.
Valget vilti hinnatakse Mongoolias enim, aga tänapäevane vilt on valdavalt seda värvi, mis karva loomade villast tema tehtud on. Jurta sisustust moodustav ukse-vilt on tänapäevaks sageli asendunud puust – värviliste maalingute, lukuga ja isegi väikeste akendega – uksega. Jurta mööbli aset täidavad palvematid, istematid, mis on pereliikmete ja (au)külaliste jaoks erinevad, vaibad ja magamisalused – ideaalis peaks põrandal olema kaks vaipa, mis kohtuvad teineteisega tuleasemest põhja pool, nende peal arvukad matid ja istumisalused kui märk rikkusest ja külalislahkusest ning ukse kõrval maas kitse- või lambanahk: minia istumispaik.
Abielludes toob pruut majja sisustuskangad, peigmees jurta sõrestiku ja katted.
Villa võetakse lammastelt kaks korda aastas – kevadist nimetatakse pikaks villaks, sügisest lühikeseks, kusjuures sõna “vill” on mongoolia keeles NOOS. Sügisene vill on viltimiseks parem – kõige paremad esemed saadakse aga siis, kui erinevate aastaaegade vildid segatakse omavahel kokku.
Vilditakse septembrikuus talgute korras – jurta juures, tuulevarjulises kohas. Maha asetatakse kaks suurt vana vilti ehk emavilti. Ühe äär on pisut üle teise ning emavilt niisutatakse – mistarvis vee kannavad kohale mehed.
Kogukonna vanim naine alustab villa ladumist niiskele emavildile – surub pöidla abil villatutti vastu emavilti, kisub pundist õhukesi villakihte ja asetab need alusel. Sedasi saavad kiud igas villakihis samasuunalised. Esimene kiht on sügisvill. Pärast selle õrna läbiniisutamist tuleb teiseks kihiks kevadvill. Niisutuse järel tuleb kolmas, jällegi sügisvillast kiht. Kõige peale laotakse noorte tüdrukute kitkutud rohtu ning kõik see rullitakse tugevaks rulliks. Vildirull tõstetakse eelnevalt pehmendatud nahale, mis keeratakse sündiva vildi kaitseks tema ümber rulli ning seotakse tugevasti kinni nahknööri või pika köiega. Naha sisse kääritud rull kastetakse vaarisa kantud kuuma veega, mis valatakse kummastki otsast rulli sisemusse.
Edasi toimetab kogu hõimu tööle rakendava töö kallal meespere.
Hobune – harvem kaamel – veab stepis rulli tundide kaupa enda järel.
Rull on seotud pikkade nahkköitega sadulavöö külge või on otsad ratsutaja käes. Kui pakki on piisavalt rullitud, siis nahk avatakse ja tütarvilt eemaldatakse emavildi küljest. Ema ja tütar vahetavad kohad – tütarvildile asetatakse veel üks kiht villa. Emavilt jääb rulli sisemusse, rull keeratakse uuesti naha sisse ning hobune asub taas teele.
Vildi paksust ja kvaliteeti ning vanumise astet kontrollitakse, vaadates vildist läbi päikese poole. Kui valgus ei paista vildist läbi, on vilti piisavalt rullitud. Mõnikord rullitakse vilti viimistlemiseks ka käsitsi üle, lõpuks venitatakse valmis toode sirgeks ja ühtlaseks ning asetatakse päikese kätte kuivama. Ööseks pannakse uus vilt jurta läänepoolsele seinatalale kuivama.
Vildi rullimise ja vedamise aeg sõltub villa kvaliteedist. Hea vill vanub kiiremini. Ja vildi valmides öeldakse: “Ilus tüdruk sai!”
Sellele elus olendile lõpliku hinge sisse puhumiseks pritsitakse vildile mära piima.”
Briti Inimkonna Muuseumi (see on Briti Muuseumi etnograafia osakond) materjalid väidavad võidukalt, et pea 3000 aastat harrastatud viltimise traditsiooni Kesk-Aaasia nomaadide (kirgiisid jt) hulgas ei ole suutnud hävitada ei Stalini kollektiviseerimine, hilisem sotsialism ega eemalt keskasiaatidele näidatud kapitalism. Nemad teevad oma telgid-vaibad-kandekotid-sadulakatted ja oma enese rõivad ikkagi klassikalisest vildist – ning reeglina hobuviltimise tehnikas, kuidas sa teisiti nii suure ja tugeva vildi ikka valmis saad!
Janek ja Kristel Koitve, kes Liisadele nende laagrisse Mädapea mõisa viltimisel hobuabi osutama tulid, on tõelised tänased küla-aristokraadid. Elavad sealsamas naabertalus. Peavad kahte hobust. Üks on ristand-mära Lorenza, kelle isa on meist paljudele väga meeldivalt ja tulemuslikult tuttav Lokomotiiv. Teine on ameerika traavel Kentucky. Tolle traavli puhul saadi üsna aegsasti jaole, et traavliks ta tegelikult ei sobi – ning õpetati universaalseks ratsahobuseks. Ilus ja elegantne, meeldiva iseloomuga ja koostööaldis kutt on.
Vildirulli proovivedamist sooritades itsitas Kristel: “Kes traavliks ei kõlba, saab rulli sappa!”
Norrakad ja islandlased kasutavad oma hobuseid lausa reeglipäraselt viltimistöödel. Saaremaal, kus on palju lambaid ja villa ning eesti hobuseid, võiks ju samuti väed ühendada ja suure osa villast kadakate vahel hunnituks maagiliseks nühke-kangaks püherdada.
Viltimisrull oli Liisadel ülileidlikult konstruitud kanalisatsioonitorust ja koormarihmadest. Käis ümber hobutüdruku vöö ning sinnamaale võttis traavel enda kannul suhinal veerevat järelhaagist rahulikult, kuni liiguti sirgelt silmapiiri poole. Tagasipöördel läksid rihmad sassi ning saba taga tekkinud hüplemine-võnklemine lõi traavli veits verest välja.
Perenaine jõudis kiiresti seljast maha hüpata ja paanikosakonna sulgeda. Järeldus: rihmad tuleb ümber vöö kinnitada nii, et need saab hõlpsasti lahti ning manöövrid peavad olema eriliselt sujuvad ja ulatuslikud. Justkui silme ees oleks lõputu stepp. Mitte Rakvere linn ühel ja Pariisi küla teisel pool. Tundidepikkuse viltimise käigus pani Kentucky õbluke perenaine endale osavalt ja leidlikult pehmendused rihmade alla – ning minu meelest võiks nii kanalkatoru kui koormarihmade ja pehmenduste süsteemid ära patenteerida. Millest sa, hing muust ikka oma rantjeeelu mõnudes kümbled kui leiduste eest saadud patentide miljonite eest! 


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat