Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Taarka ja Ruja – ehmatav setu safari üdikonservi taustal


Hobustega on sel suvel Eesti kultuuripildile ilmunud supersaavutustel nii palju pistmist, et ka nemad on nii filmis “Taarka” kui rock-ooperis “Ruja” absoluutselt olemas. Rujalises roostevabas on nad arhiivi-mustvalges, pulmadokumentaalis. Üks hops ratsa ees, kaks vankrivedajatena kannul. Kena. “Taarka” filmis on jäme ja raske hobune osaline ühes ilusaimas ja sümboolseimas stseenis. See on nii kujundlik ja löövalt tarkovskilik-bergmanilik kaader, et võib toimida suisa pääsmena filmikunsti tulevikku. Mart Kivastikult kui Kauksi Ülle kaas-tsenaristilt saadud külmetav kunstnik on maalinud Taarkast portree. See portree veetakse üle helendavate väljade tundmatusse tulevikku. Igavikku. Kõiksusse. Hobune veab, kuidas teisiti. Nii ajaloolise tõetruuduse kui hobu-Kiva isiklike eelistuste pärast.
Suurvormide lavastamisega juba legendaarseks saanud Vanemuise kauane juht ja koos Chalice’i ja Rein Pakuga oma firmat “Kultuurikaptenid” pidav Ain Mäeots on setu. Üks neist, kes ei taha mingil juhul olla pisendatud nimetusega “kagueestlane”. Ta on varem Vanemuises lavastanud Kauksi Üllet ja muud seto- ja võrokeelset algupära vaheldumisi maailma tippnimede kõrgsaavutustega ning Taarkat näidanud Obinitsa keskuses. Ain kirjeldab oma rahvuskaaslaste ilu ja valu nii ausalt ja lahtiste tagaustega, et virilaimgi kriitik ei saa öelda: oma rahvuse armastuse tõttu maalisid ilustatud pildi, petsid ära nii meid kui setusid, keda maailmale tutvustad… Pigem võivad setud ise mornid olla, et neid uusimas setu-saagas, täispikas filmis “Taarka” nii karmilt ja kaunistamata esitletakse. On piiratud ja pahelised – tina panevad armetu elu talutavaks tasandamiseks, elavad kitsas ja perspektiivitus olmeringis, kõiki ja kõike teistsugust kardavad ja tõukavad ta endi keskpärasest – et mitte öelda mannetust – kogukonnast välja – ent tänu sellele on ka oma muusika ja rahvarõivad, traditsioonid ja olmekultuuri tänaseni alal hoidnud.
Kui Obinitsa keskuses mängitud näidend oli veel pateetiliselt panoraamlik nagu setu safari, suveniir keset kenaks kõbitud hooneid ja puhtaid nägusid-tegusid, siis film näeb välja, nagu keegi oleks selle safari rajale oma väikesed vihased äkased käpajäljed teinud. Taarkast on saanud nüüd, kus siin-ja-praegu-publikut pole vaja hellitada ega aplausi nimel harjumuspäraseid ülevaid klišeesid järgida, väike hirmutav kiskja, ürgandekas ja vitaalne mustlasmoor, kes kalbest külakogukonnast välja tõugatuna on kõike muud kui lauluema. Selliseid tiitleid jagatakse taevas. Maa peal on taustaks lagunenud ja räpased osmikud, pori ja sammal, lagu ja kõdu. Võitlusvalmit, elusõjas üle ühe võitjaks tulevat prügikastikassi meenutav Taarka pole ainus eluheidik – armastus tema vastu on ema tahtega vastandudes teiseks samasuguseks kurjaks rotiks muutnud ka tema armastatu ja vallaslaste isa Vasso.
Setud on pärast sellist ausat ja ilustamata legendi tausta avamist ehmunud – justkui oleks kõrvakiilu saanud: tulge mõistusele, väikerahvad – kui te hingelt suuremaks ei kasva, surete välja! Publik ei saa ugrimugri ilulemise käes harjunult harduda – tõeline laul eeldab üle prahi talenti, see peegeldab jõulist inetust, kuni rõve saab ülevaks ja ajalukku lauldud.
Tulemus on õudselt hea. Aini esimene, täiega pandud film on nii õudne, et tundub hetketi, kui kõike lapiti suhu saadut kohe alla ei jõua neelata, lausa halb. Suured plaanid laial ekraanil võimendavad tolle õudsuse nii üles, et kohati tundub poliitmuusik Sisaski Siiri naturalistliku mustlas-Darjana suisa kurjasti kasutatud olevat. Üle setu safari, mis moodustab panoraamsete figuraalkompositsioonide jada (nägusid ja isiksusi on vähe, taotluslikult on üles rivistatud õõvastavalt naljakas etnograafiliste pupede koor), kõlab ära soolitatud, poolsurnuks piinatud-näljutatud kassiraisa pulmitav kräunumine. Ja hambad aina lagunevad. Ülisuures plaanis.
Sõnum on selline, et eriline ja andekas inimene tundub siinse masaja ja maadligi põlisgeneetika taustal boheemlik ja paheline – või tehakse selliseks – sest reeglina on ta mujalt pärit. Antud juhul isapoolselt metsik mustlane. Nagu meite Siiboja Tiitki,kui Kiva juttu uskuda.
Ain aga on Oja Petsi mängitud Darja-papa kaudu inimlikult ja mõistvalt näidanud ja põhjendanud, miks mõni mees ei saa kaardimängu pidama, sest tahab näidata, et mängib kõige paremini. Tänased mustlased – ja mitte ainult! - mängivad sama vastupandamatu kire ajel kasiinodes maha oma tänases mõistes hobused ja karjamaad, põllud ja tared. Seilasime, teame. Arvake ära, mis muu pärast mustlasema Lilli umbes kümme aastat tagasi minu majja elama sattus – misjärel kogu tabor järele kolis. Maja läks kasiinosse! Ja kogu kriminaalse registri läbimise järel välja tõstetuna pettis mustlaskuninganna ühelt tädilt välja majakese Pärnu jõe ääres. Mille hoovis püherdav narkouimas tõmmu eluheidik ilustas eile õhtul Krimi-saadet. Mitte miski ei muutu. Taarka-aegadest tänasesse, siit homsesse. Öäk!
Setumamma – Vaariku Marika esituses – loogika on eluliselt tõene: pole kaasavara, pole tulevikku, mineviku ja austuseta lapsi toita ja kasvatada ei saa. Ja mustlas-Darjaga abielluda keelanud mammat kuulanud poja Vasso (Oja Tõnu) vallaslapsed surevadki järjest nälga ja viletsusse. Kahekesi oleksid noored välja vedanud. Nüüd on nagu kaks prükkarit. Vasso armastab ja vihkab oma laste ema vaheldumisi – vihkab siis, kui too vere vemmeldamisele vastu ei pane ja pisteliselt kontrollib, kas siiski mõnda teist meest oma ellu ei võiks lasta. Seda enam, et üks külamees armastab vastavalt temperamendile ja suutmisele teda pea sama piiritult kui tema Vassot. Ja et metsikut mustlast, kes teda ei armasta, ikkagi kasvõi ajutiselt kätte saada, siis ta joodab teda. Naistel lööb hansa teatavasti pead segi ja püksikummi lõdvaks – Darjal õnnekombel ka laulud jooksma.
Ja nõnda siis istub arukas ja andekas võõrast verd lastega “lits” pulmades-pidudel, kuhu ta laulma kutsutakse, meeste lauas. Naised oma lauda ei võta, armunud külamees joodab läbi elu, sest muidu talle ses kurvas kolmnurgas midagi ei anta. Ja Ain on näidanud, et teatud elufaasides kutsutakse Taarkat pigem sellepärast külapidudesse laulikuks, et tema lapsed süüa saaksid – eriti hulludel ajajärkudel on tema jumalikust andest vaid riismed järel ja laulud mannetud. Seda küll, et julm küla tegi need laulud säändseks – aga publik peab järjest ära seedima ja üle elama vemmalvärsid, milles aina m..id reas ründavadki.
Mina ei usu. Pärast fertiilset iga, kui ta enam muile emaseile konkurent polnud, lauluemaks ehitud ja kiidetud Taarka ei saanud nii kohutav joodik olla. Ükski naine ei kestaks ligi 80aastaseks, kui alla 40aastasena näeks välja selline surmaeelik, nagu see seal. See on naljakas ja usutav, kui Ain näitab meile, mis on ajalooliste fotode taga – Taarka viskab Mannerheimiga Soome presidendi vastuvõtu ajal kuiva seaduse päevil salakesi viina. Ent päris hoorast vallavaesele – keda tulemus kohati liiga rõhuvalt meenutab – Eesti oma president maja ei kingiks. Ja kui Pätsule tänuks ikka need m…id ja märjaksajavalt suurte munade ülistus käib, on täitsa paha. Vaadata ja uskuda. Siis parem ei usu.
Õud läheb sellepärast liiale, et tasakaaluks on vähe helget. Tõeliselt romantiline on noorte armunute konnastseen keset palgiparvetamist – kus ilus nooruke Inga (kelle vapustavalt kaunis profiil saab aja möödudes vanemate Taarkade nöbideks joodud-löödud J - loitsib konna ka rõõmsana itkedes. Ilus on kaksikute tegemise stseen. Ja siis kulub lõputu rida laste matmisi, vägistamisi ja joomist, mõnitust ja nälga, enne kui tuleb legendaarne võidulaulmine. Mille tulemusel Soome presidendile otsustatakse laulma saata Darja ning kogu küla emandad kingivad talle hõbesõled-ketid. Siis on kõige pisarat pigistavam stseen – pulstis nõid, kõhnuke vanakuradi vanaema kingitud hõbeda alla käpuli kukkumas. Ja valusalt vägevad stseenid on, kui Võrru õmblejaks läinud tütar lubatud kübarat tooma tulnud ema häbeneb ning välja lauldud hõbedaga kosja tulnud Vasso kõige elu jooksul nähtu-tehtu pärast seda sasitud armastust ikkagi vastu ei võta. Ellu jäänud esik-kaksik Sergo on üldse Venemaa avarustesse kadunud - kuulu järgi sai võimsa sportlaste suguvõsa sigitajaks.
Põhjus, miks inetu ja üleva vahele tasakaalu ei teki, on ka see, et Laulu ei ole. Meile räägitakse, kuidas laulud tolle naise südames ja suus ise siginevad, kuidas see loov inspiratsioon – mida näen, sellest laulan! – ta külas asendamatuks geeniuseks jumalikustab. Aga filmis me seda ei näe. Pole ühtki vägevat laulu, millega Darja võiks võistulaulmise ja hõbeda võita – niigi tugevat leelotust pole, mille eest võiks auga toidu vastu võtta. Sõnades on kuninglik – aga nähtavas osas ebakindlal kerjuse tasemel.
Kuningliku taseme ja tasandi annab filmile hoopis kaastsenarist Mart Kivastiku poolt ühest teisest loost üle toodud Külmetav Kunstnik, kes vanast Taarkast – Metsuri Marjest – portreed maalib. Temale see elutark moor oma lugu jutustab. Kui vana (Marje) ja nooruke (Inga) on usutavasti üks ja sama naine, siis keskmine (Siiri) on keegi teine. Hirmsa väe ja rõhuva sõnumiga. Tuleb kui äike ja hea, kui üle läheb.
Ent tänavu suvel rock-ooperiks raiutud “Ruja” ei lähe üle. See on konserveeritud üdi-ühisosa. Oli enne igavikuliseks saanud – ja nüüd on päris kindlalt kosmosesse söövitatud.
Meie keharakud vahetuvad perioodiliselt välja. Mingi üdisse talletunud kogemus on nii sügav ja oluline, et saab terve põlvkonna olemuse oskaks. Lõikub geneetiliselt luuüdisse. Nagu olümpiamängud – mille lõppemine jätab nii valulikku vaakumisse, et mõni õrnem hing võib spordireporterite otse-räuseteta end suisa üles puua. Nii jätavad ka lõppeva suve lõppenud kultuuri-kogupaugud kumisevatesse kõrvadesse valusa vaikuse – mille puhul lohutab vaid fakt, et see saak on ühtlasi konserv, säilik, talletis.
Sel suvel ühtlasi kohutab ootus, kui all majandus seisma hakkab – kas tuleval suvel üldse midagi lavastatakse-lauldakse, võibolla on siis mase laes ja maksimaalselt silk laual. Kui seegi lahest hirmuga uttu ei tõmba. Kel veel õnne kombel töökoht on, ju see tuleva sui rügab ja ägab ning suveürituste peale kergemeelselt rasket raha ei kuluta. Ent nüüd müüdi “Ruja” kõik etendused pilgeni, Vanemuise suvelavale oli õlg õla kõrvale pressitud sama massiivne läbilõige tuntud ja tundmatust Eestist, nagu öölaulupeole. Liialdamata öeldes: kõik olid seal. Säärane mesipuu poole lendamine meenutab seda mudelit, mis meil sageli haigeks jäämise eel käsil: enne pikali kukkumist koristame kodu, käime vannis ja vahetame linad, et oleks võimalikult mõnus haige olla… ja siis ei jäägi haigeks. Ehk on ka asise kriisiga sedasi, et kasime ja konserveerime rujalises tehnikas – ja päris maoli ei matsatagi. Kui mõnda aega saab vähem osta asju-asju-asju, mida on igal inimesel nagunii mõttetult palju, siis saabki rohkem õhku. Ning vanad head asjad muutuvad veel armsamaks ja väärtuslikumaks. Nagu nad Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo rock-ooperis olidki. Uksekatte dermatiin ja punane kettaga telefon, läikivaks lakitud seinasektsioon ja kandiline nurgadiivan – neist sai etenduse tegelane, nagu arhiivisäilikute nostalgiline telg hoiab koos ka riigitelevisiooni.
Kas-mäletate-stiilis nostalgiamere üheksas ja kõrgeim laine oligi see multimeedia ja kõigi võimalike kultuurirühmituste – mitu teatrit, võimlemisklubi, bändi ja artisti – ühendamine “Rujaks”. See tekitas inimlikult südamliku uudishimu: mis defitsiit sinul seal nääriaegses kandevõrgu valge pakkepaberi sees on – sink või krimpleenriie? Bändi saatnud gruupid läbisid mituteist progerokist kommertsiks teisenenud rujalist aastat Tallinna moemaja tootenäidete defileena. Kusjuures tibidega täiustatud läbu ja laga, hoo ja hoobi vaheta tinapanu on näidatud ja filmitud läbi heatahtlike absurdiprillide, tänu millele kuitahes šampaojades ja tissiküllane orgia pole rõve. “Lõunamaisest” kleepekast nõretav rögisev Tõnis Mägi somnambuul on ikka ülev. Kujuneb mäletate-kuidas-me-Velikije-Luki-all fenomen. Superpunt tegi proove vähenõudlikus karpmagala korteris – mitte nii, nagu tänased ülinõudlikud noored: andke viimase peal stuudio, võibolla viitsime siis bändi teha…
Mäletame-mäletame – ametnikud ja jõhkrus, okupatsioon ja väikerahva traagika, mis pani punatšinovnikute vägivalla eest nii Läände kui paradoksaalsel kombel ka Venemaale põgenema. Publiku seas noogutasid sellele kultuurikatastroofile – tänu millele kultuur alles jäi ja tugevamaks sai – mäletades või teada saades kaasa Velliste ja Kiviberg, Toome ja Kappel, Ehala ning Raag-Klettenberg. Jajaa, ikka hobuinimesed ka. Nemad rajasid toona oma talle ja tasemel hobuparki. Sageli sama skeemi järgi, millest jutustab Eesti Draamateatri “Soome hobune” – ent ühe ja sama nalja üle viitsib suuremeelselt mitu korda naerda vaid arukas ja vähenõudlik, kannatlik ja kõike näinud aborigeenhobune…
1971-1988 on meie luuüdisse ehitatud aeg ja nähtused. Neil aegadel visati meid klassivennaga Ruja peolt alaealisuse pärast välja – ehkki tahtsime lihtsalt kuulata-vaadata-tantsida. Nüüd tahab selle klassivenna poeg koos minu pojaga Tartusse Viljandi omaga analoogset musa-aita teha. Kust välja ei visataks. Aastatega muutuvad inimeste kehakujud ja liikumised, nii et biitnike ja hipide, räpparite ja emode näol oleks tegemist otsekui erinevate rassidega. Kelle laskmine koos piltlikult öeldes olümpiale oleks mõeldamatu nagu ahvi ja hirve võidujooks või konna ja karu kooskroolimine.
Näide sellest, kuidas üks ja seesamagi inimenegi – mis siis veel generatsioonide genoomist kõnelda - on ajas muutunud, võttis “Ruja”-tükis Kersna-Linna-Sinijärve arhiivisäilmelise võrdlus-kuju ning tuletas neid kõhnu-siledaid-ujedaid noori näidates meelde: meil polnud toona mitte midagi – aga me olime asjadeta õnnelikud, sest ei tahtnud talve jooksul kaks korda kruiisidele.
Õnneks pole aastakümnete jooksul eestlaste geniaalsuse kontsentratsioon hõrenenud. Talendijahi suurim saak oli ses soorituses Priit Võigemast kui Rein Rannap. Küllap naerame tulevikus teda ennast tegeva noore artisti üle sama sooja ja hella südamlikkusega – nii ebatäiuslik ja läbinähtav, nii mannetu ja armas, kohe näha, et meie oma! Kusjuures oluliselt hellemalt ja hoolivamalt näidatuna kui Kiviräha – või Pärnu Endlas lavastatud “Rehepapi” kah-meie-oma – mille tegijaskonnast on pärit Alender-Sergo Vares ja mitmed teised noored aktöörid.
Praegu toodetud üliorgaaniline video teeb tulevased taastamised-meenutamised lihtsamaks. Täna sulatati enne-ja-nüüd fenomenaalseks tervikuks – eriti õnnestunult “Palestra” stseenis. Ning tõestati, et paljud asjad lähevad laagerdades-vindudes aina paremaks. Õnneks. Tänu sellele on tulevikult topelt head oodata – uut ja huvitavat ja seda tänast, mida praegu veel kogu ilus ja võlus väärtustada ei osata. Näis, mis-kes see sõelale saab ja kauamängivaks jääb!


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat