Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Rahvuslik rikkus Tallinna loomaaed – kusjuures ta on iga päev seal!


 

Meie loomaaed on olümpiavõidu ja öölaulupeoga absoluutselt võrdväärne nähtus. Hulk inimesi peab teda pühendunud ja rutiinse tööga ja armastusega iga päev üleval – sinna on kontsentreerunud aukartus elu ees, liikidepaljususe globaalne ime, inimestele enese peegeldamise, äratundmise ja võrdlemise võimalus. Ärkamise ja märkamise aeg ja koht iga päev. Ma arvan, et ka need paadunud linnurid, kes kiirustaate gruppidena puuride vahelt läbi kappavad, näevad ja märkavad ikkagi ka midagi. Miskit väikest, mille pealt edasi minna, ilma et ise seda õieti teakski. Uute liikide saabumine, kevadine beebide sünd ja koorumine – see on tõeline imedemaa, millega harjutakse ära samamoodi, nagu vabadusega.
Ja kahtlemata võib ka loomaaeda vaadata teistpidi reaalses kontekstis – selle musta fooni taustal, mis kõmiseb ka meie Kanteri ja Lauluväljaku taga. Kui tibla peale tuleb, kuhu ja kuidas siis küll kogu see elus väärtus, õrn aare evakueeritakse? Hobusekasvatajate situats on kõige saastama stsenaariumi käivitumisel ses mõttes lihtsam, et ollakse maal, et hobused on rohusööjad ning päästa tuleb ühte liiki ja ühesuguste vajadustega loomi. Erinevad liigid, erinevad vajadused – armas taevas, tee nii, et me ei peaks teada saama, mismoodi Mati Kaal selle Noa laeva päästmisega hakkama sai.
Küll aga peaksime üle saama väikerahvalikust alakast, mis ei lase märgata ega uskuda, et meil siin võib miski olla maailma parim. Aga eelarvamused on üks arvukamaid ja suurimaid eksituste liike. Kui me läheme reisile, on enesestmõistetav olla Eesti turist Londoni loomaaias, Riia loomaaia fänn ja Hellbrunni lossi külastades otse loomulikult mõned tunnid seal kõrval Alpide põse vastu püstitatud zoos patseerida. Need on vägevad ja lahedad asjad – nagu safarid ja võõrad looduspargidki. Aga kui te Tallinna loomaaeda läheksite ja seal ühe keskendunud, kiirustamiseta päeva veedaksite, avastaksite, et see on absoluutselt maailma tasemel – ja kohati paremgi.
Ettekääne ja idee minna võib lähtuda ülimalt erinevatest impulssidest. Mina läksin ristsõnade ajakirjade sülemi, Ajakirjade Kirjastuse Ristikute päevale. Lastel tekis otsus vaatamata paduvihmale kaasa tulla, eelmisel õhtul Haapsalus. Me istusime seal Piiskopilinnuse nõlval Valget Daami vahtides kõrvuti Lauri Nebeliga, kes kultusfilmi “Siin me oleme!” Timmuna ütleb legendaarseks saanud lause: “Kui Tallinnasse läheme, siis lähme kohvikusse ja loomaaeda…”
Ja paduvihm jäi järele ning kujunes üks selle suve õnnelikumaid päevi.
Kohale jõudes tilkus loomaaia uue värava juures tiibu laiutav pelikani skulptuur päris jahedast vihmast, elevandi-ruun (või kuidas nad neid kastreeritud londiste-pulle nimetavadki?) näitas varju alt vaid vasakut kintsu ning kängurud kükitasid oma aediku heinas ja lilledes, nagu karvased aiapäkapikud. Ristiku päevale oli ilma kiuste tulnud vist ikka kokku mõnisada inimest ära. Kui varasematel aastatel on prominentide mälumängu meeskond vastandatud publiku omale, siis tänavu oli sedapidi, et tuntud nägudest mansa istutati individuaalvõistluseks ümber laua. Võisteldi Ristiku doominos – kivide peal olid teemad, mille järgi küssad olid grupeeritud ning tegelikult oli see täiega mõnus mäng, mille mulle võib vabalt jõuludeks kinkida. Tuntud inimese rasket, aga paratamatut rolli tuli täita Carola “nädal aega ilma” Madisel, Mati “loomaaia direktor” Kaalul, Villu “JMKE Adolf Mardkas” Tammel ja mul.
Jõnglased tuustisid doominokivide valiku kapitaalselt segamini, nii et selles ma küll kindel pole, et kõik päris komilfoo sai ja jäi. Aga kõik kujunes aus ses mõttes, et peale Villu Tamme ei teadnud igaüks meist ühte vastust. Carola sai ipponi sellega, et oletas topelt nelsoni judo võtteks. Kati ei teadnud, mis värvi teletups on Po. Ja Mati polnud süvenenud, mis loom on koomiksi-sangar Garfield. Siin võib muidugi vaielda ka. Kas ta on ikkagi see paks punane punnis silmadega kass – või sama värvi tubli hobune. Mu jaoks ses mõttes oluline, et tollal Ruila tallis elanud Garfieldiga – oli vist Rüütli hobune ja sai pärast Randpere emandale? – ratsutasin Ruila maneežis päeval, mil tegin sealt-talli kuninganna Ehaga kõige esimese loo Horsemarket.ee-le! See oli… ma arvan, et kaheksa-üheksa aastat tagasi!
Nii et tegelikult on iga asi kas hobune või hobustega seotud. Villu Tamme kui meist vaieldamatult tegijaim võitis võistluse, auhinnaks krattisin endale Rauno Pärnitsa ristsõnaraamatu ning seda hüperlahedat Ristiku-doominot kassid ja hobused ostaksid.
Siis oli mõte, et kuivõrd lapsed Lauri “Timmu” Nebeli nägemisest inspireerunult uba kaasa tulid, siis teeme ka tunnikese pikkuse jalutuskäigu… Ja me väljusime loomaaiast siis, kui see kinni pandi. Lihtsalt. Märkamatult. Kõik need paljud tunnid kulusid sedasi, et.
Esiteks jäime mõne aediku, basseini või puuri ette pikalt seisma sellepärast, et seal elati nii sindrima huvitavat elu, et ei raatsinud jälgimist pooleli jätta. Teiseks tekkis emotsionaalne hasart – kui mõnest puurist ei näidatud end gruppidele või loomad ärritusid-vihastasid lärmavate-rabistavate vaatajate peale, siis meie proovisime, kas ja mis. Ja oligi nii, et kohe pärast pettunult lärmavate gruppide lahkumist ilmus elevant või leopard välja. Vaikne ja rahulik kudrutamine rahustas vihaselt trelle raputanud loomad maha ning julgustas oma tavapäraste toimetuste juurde naasma – oli see siis pikk pissimine või kurgi söömine. Ma ei teadnud enne, et mitte-kodustatud-loomad nii totaalselt naudivad, kui nendega õrnalt ja hoolivalt juttu ajada. No ja kolmandaks nõudis iga laps veel kord mõne puuri juurde minemist ja veel-veel-veel vaatamist, kui tekkis mõte Pärnumaa poole sõitma hakata.
Kuueaastasele pojale läks ületamatult peale igasugune karumajandus. Pruunkaru kurgiga – ja jääkaru, kes seoses vihmase ilmaga kasutas lõunaks pakutud ribirida padjana. Noorim tütar armus hiiglaslikesse inimahvidesse. Neil tekkis vaimustunud silmside just noorukese väikest kasvu šimpansiplikaga, kes silmnähtavalt tahtnuks seda juntsut endale sõbraks või titeks. Üheteistkümnesele tütrele läksid enim korda hülged. Tavalised Läänemere kalavargad, kihnlaste hirm-arm ja salakaup. Neid on hästi mugav ja õpetlik jälgida – nunnud nööpsilmadega näod, kohutavad küünised ja mäherdused kihvad, võeh! Hiidkered ja fenomenaalse konstruiga loivad, uskumatult kauane vee all olemise võime ja omavahelised suhted…
Ka vihmaga on Tallinna loomaaed mõnusalt avar, külluslik, läbimõeldud ja kodune – muide see kodusus väljendus kasvõi selles, et isegi siinne ninasarvik, keda talitaja parasjagu harjas ja kasis ning kes muutus seepeale roosaks ja rahulolevaks, näis ilusam ja sümpaatsem kui üheski teises loomaaias või safaritelgi nähtud. Ainus, mis vajaks ideelist järeleaitamist, oleks toidukohtade stiili arendamine. Selge, et kui sa juba päeva seal aias veedad, siis nagunii sööd seal. Aga kujundus ja nimetused võiksid midagi muud kui universaal-globaalsed pihvid ja pahvid, jumala eest.
Ahjah, loetlesin lastele enim korda läinud loomi. Mulle endale toimisid peatavalt-laadivalt-inspireerivalt makaagid ja suguharupealiku välimusega marmosetid, ennast läbi basseini krousiv kuningboa ja naginal lõugu liigutav hiidkroku, hirveliste-kitseliste erivormilised jumalikud sarved – ja faasanid, kes olid valmis sinuga prantsuse keeles oui-öeldes jõulise sõbralikkusega mängima.
Nagu Salzburgis ja mujal maailmaski, on ka Tallinna loomaaias üsna paljudel loomadel vaderid – toitvad-katvad firmad. Hülged ja tiiger, lumeleopardid ja mitmed teised elukad on toime tulevate – ehk siis moodsalt väljendudes jätkusuutlike firmade toetusel. Ja nii sildid kui energeetiline slepp on seejuures ülierinevad. Kui silt on viltu vajunud ja ülalpeetav lombakas, tekib mul isiklikult küll ideid, mida võiks kõigevägevam tahta vaikselt vihjata. See on vaimukas, et zoo-Mati on nimetanud toetajad vaderiteks.
Ning pärast pikka päeva, mil ilmselt vahepeal sadas, aga see tühi polnud tähtis, olime koju sõites absoluutselt ja mööndusteta ÕNNELIKUD. Niisugust seisundit tänases maailmas niisama lihtsalt ei saavuta. Kui oleks loomaaias mediteerimise ja suhtlemise asemel pinda pidi kiirustanud, poleks ka täit surakat kätte saanud. Rääkisime lastega koduteel just Ameerika ja Euroopa piisonite erinevusest ja sellest, kui lahe on, et neil mõlemal on seal nii palju vasikaid, kui meie naaberkülas Lindil tulid tee peale metssea põrsad. Metssiga olime kah loomaaias just ülilähedalt näinud ja nuusutanud ning kuni me ära ootasime, et pontsakas pesakond üle tee emme juurde pusib-nösib, selgitasin lastele, et nende arvukuse piiramine on samas paratamatu ja professionaalne ülesanne. Kui sigu-põtru-kitsi vabalt paljuneda lasta, lähevad nad meile väga tülikaks ja ohtlikuks ja… Aga niimoodi, nagu järgmisel ööl, õigemini ülejärgmisel varahommikul tehti, need asjad ikkagi käima ei peaks. Meil on siin Liu ja Audruranna vahel asjad jahimajandusega ikka lausa kapitaalselt kannis. Täiesti uskumatu. Õudne. Nürilt ülbe ja jõhkralt paigast ära. Appi!
Juunis jutustasin ka siin, kuidas ühel õhtul kella üheteistkümne ajal kargasin voodist sellepärast õue, et tulistati. Koerad paanikas ja hobused endast ära - vaatepilt nagu sissisõja ajal, kui jääger-jobu koos kerega ka püssi minu poole keeras. Kuna too mölakas laskis oma kaks saaklooma maha otse minu hobuste vahelt, ei julgenud hobused paugutamiste-paanika ja verehaisu pärast nädal aega mereäärsele karjamaale minna. Ja et saakloomad võtsid karjuselindi maha, siis tegid ka hobused pärast seda paar korda. Mis aga peamine – mida see enam aitab, et minu kõne peale sektsiooni pealikule, saabub jahimehejobu hommikul enne kukke ja koitu (mis nõme ja kulunud väljend!) vabandama. Fakt jääb faktiks – ta tulistas keset küla. Sadamas askeldasid samal ajal kalamehed, küla vahel kimasid hilised motoriseeritud jõnglased, kõigi majade juures on koerad ning ühes talus – täpselt seal, kus tüüp tuld andis – peetakse veel ka suuri loomi. Minu hobused…
Mu jahimeestest sõbrad – neid on muide üllatavalt arvukalt ja väga erinevate elukutsete esindajate seas – ütlesid, et kui ma oleksin tolle türnühvli kohta avalduse teinud, jäänuks ta ilma nii relvast kui loast, renomeest kui reputatsioonist. Aga mina halastasin. Olin suuremeelne. Ei tahtnud tüli. Ega teisele veel suuremat jama kui tema kasin arunatuke talle nagunii põhjustab – ehkki see on iseenesest juba košmaar, et Eesti riigis antakse sellistele tolbajoobidele relvaluba. Nojaa, aga autojuhi luba antakse ju ka igasugustele massimõrvaritele. Mis siis, et autokoolitus on kujundatud nikastanud kadalipuks – teed ja tänavad on ikkagi killereid täis.
Ja kui sina oled madala IQ ja EQ (antud juhul “emotional quotance”, mitte meie hobune) suhtes suuremeelne, juhtub sama, mis siis, kui lased suurt kasvu loomal endale ühe korra pähe istuda. Kas ta hindab sinu õilsust ja andeksandi? Huujat, võtab selle sujuvalt elunormiks. Olid korra anderdoog, ole edasi ka. Duura-baaba olen – oma bernhardiinide pealt tean ju, et iga mööndustetegemine tähendab pärast jube jõulist enese taas-kehtestamist. Hobuste näitel tean, et ühest allaandmisest saad kuudeks ja aastateks kehtestamistööd. Ja jahimehe puhul, näe, mõtlesin ta pere ja laste ja oma hingerahu peale.
Tulemus? Eesti juubeldas eile Kanteri ketta hiilguses ja hõiskas Lauluväljakul. Kes sajandi suursündmust telekast vaatas, kukkus kella kolme paiku kummuli, sest siis oli üldjoontes ilu ära olnud. Liu küla kargas kell viis kohe jälle uuesti istuli. Tulistati. Totaalselt. Kümneid kordi. Otse meie akende taga. Minu talust paarisaja meetri kaugusel. Külatänava äärde rivistunud taredele veel palju lähemal – metssigu tulistati nüüd juba mitmest püssist otse keset küla. Massiivselt ja jõhkralt.
Et kui ühel šittheedil jäid munad tookord maha võtmata, siis nii nüüd hakkabki olema või? Et me oleme siin nüüd vantide vallutuseks kah üksiti valmis – pidev sõjaseisukord harjutab küla vahel laamendavate püssimeestega järkjärgult ära.
See on absoluutselt selge, et metsloomade arvukust on vaja piirata – mida ma üsna ilustamata olen seletanud ka lastele, kes metsanotsu näiliselt süütut mudilat imetlevad. Aga 20. augusti hommikul keset rannaküla, motelle, lapsi-koeri-suvitajaid nii mastaapset turmtuld anda? Külarahvas oleks küll häiritud, aga nõus, et sead aetakse ajujahiga küla taha lagendikele. Notitagu seal. Küla vahel valangute andmine on õudne mitte ainult sellepärast, et meie võime kah pihta saada – tegemist on ikkagi tapmisega. Surm suvemajade vahel. Uue romaani pealkiri, onju? Nüüd rehkendavad relvastatud pereisad ilmselt sedasi, et no näe, kirjanikumoor andis ühe korra andeks, annab ka edaspidi. Liha on vaja. Tõmbame nii palju ja ükskõik, kuskohas siruli, kui vähegi võimalik. Kui juba, siis juba. Et kui keegi koputab, mis siis või? Ah, konstaabel on ka inimene, talle maitseb kindlasti ka soku perse ja kuldi kaela-karbonn.
Ma ise olen selles süüdi, et siitkandi jahimehed on nüüd reeglid üleüldse ümber teinud ja eetika võrgusilmad karuperse suuruseks venitanud – kõik on lubatud. Oleks esimesel korra eeskirjad ja ühiselu reeglid meelde tuletanud, ei käiks keset koduküla praegu Gori filiaal. Ja ma tunnistan, et ei tea, mida nüüd teha. Esimese soojaga mõtlesin otsekohe politseisse avalduse teha. Kohe siis, hommikul kell viis. Tule liha jagama, konstaabel! Ent nüüd jagan siin teiega oma muret – mis tegelikult ikkagi olümpia ja lauluöö väge ei vähenda – ja lükkan avalduse tegemist edasi.
Mida ma sellega saavutan? Et mind ja mu lapsi-loomi koduõuel maha ei lasta. Aga selle eest hakatakse ju karjuselinte lõikuma ja koerte ees õueväravaid avama. Kümnetes Eesti paikades nähtud…
Arutasime just sõber Orminaatoriga, kui lollisti me teeme, et jätame nii sageli kutsutud-seatud instantsid appi kutsumata. Tema vallandas enda juurest töölt tüübi, kes pani tina – ja jättis politseile teatamata, et tema vallandatud tööline istus praegu purjuspäi autosse ja tormas liiklusse. Paar päeva hiljem tappis see – tookord suuremeelselt armu saanu – tüüpilise alkokillerina Põhara bussipeatuse lähistel kaks süütut inimest. 
Igaüks on kellegi poeg… Loomaaias on ahviemal kaisus oma poeg. Piisoniemmel ja prževalski hobusel on zoo-kasvandikeks võrsuvad titad. Metsanotsudel on omad, metsikud ruikamid. Ja nii, nagu öölaulupeol esindas Audru valda siinne puhkpilliorkester, nii on Riivo Vesik Audru postkontori emanda poeg. Vesikud on siitranna ning Kihnu-Manija suguharu. Vastuseks mõnede väikerahvalikku alaväärsust esindavate ajakirjanike väitele, et ainult Rio de Janeiro randades Copacabanas ja Ipanemas saab maailma tasemel rannavolle mängijateks, juhiks tähelepanu, et Luoja võta õenne anda, kaitse Kjõhnu mereranda!
Arutasime just mamma-Vesikuga, et näe, igaüks on kellegi poeg – tema poeg on Pekingis, Gruusia emasid-lapsi tulistav vene sõdur on kellegi poeg. Ja meil siin küla vahel inimese laste vahel metssea lapsi tappev jahimees on ka kellegi poeg. Ka tema sündides oli ema väsinud, aga õnnelik ja rõõmupisarais, isa uhke ja hõim rahul. Mõnel päeval pean väga mitu korda korrutama nii, nagu õpetab rabi Benjamin: Jumal on hea – enne kui ennast veenan ja uskuma jään. Muide, piiskop jõuab täna-homme väga lühikeseks ajaks Eestisse ning teda võib kuulata ja kogeda pühapäeval Põlva karismaatilise koguduse pühakojas. Õmblesin juba endale ja tütardele uued kleidid – peab minema, et hingepide siin igasuguste asjade alla ja vahele jäädes ära ei kaoks.


Loe kommentaare (0)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat